SÕLTUVUS

Viimane kuu tõestas mulle ilmekalt, kui sõltvad on ikkagi koerad inimestest. See on päris uskumatu. Kui keegi mulle enne oleks ütelnud, et olen valmis oma elu perenaise soovi kohaselt ohverdama, poleks ma teda ilmselt uskunud, aga täna olen juba kindel, et seda ma teeks. Aga kas inimesed ise ikka teavad, milline vägi ja ka vastutus neil koerte üle on? Ja kui teavad, kas suudavad seda mitte kuritarvitada?
Minu karm kogemus algas umbes kuu aja eest, kui perenaine mehega kohvrid pakkis ja keset ööd auto peale istus. Siis ei osanud ma sellest midagi arvata. Aga kui võõrad inimesed minuga jalutamas hakkasid käima ja lapsed omapäi kodus tegid, mida tahtsid, tundus asi kahtlane. Püüdsin lastele märku anda, et nad peaksid midagi ette võtma, et perenaine tagasi koju tuleks. Nemad aga ei teinud vanemate puudumisest mingit numbrit ja olid minuga kurjad mu närveerimise pärast. Siis aga läks asi pika peale veelgi hullemaks. Mees tuli koju, aga üksinda. Perenaist ikka mitte kusagil. Ja keegi peale minu ei näinud temast puudust tundvat. Hakkasin siis möödujatele märku andma, et meie peres pole kõik korras. Inimene on kadunud, aga kõik teevad nägu, nagu oleks see ok. Teate, ma olin ikka täiega endast väljas. Ei mäletagi, et kunagi enne oleksin nii palju muretsenud, kui siis. Inimesed aga ei saanud minu murest sugugi aru. Võtsid ööseks tuppa, et ma võõraid ei tülitaks ja tegelesid oma asjadega edasi. No uskumatu!
Siis aga saabus üks hilisõhtu, kui perenaine ka koju tuli. Elus ja terve. oi ma olin õnnelik ja rahul! Elu oli jälle rööpas ning elamist väärt, arvasin mina ja magasin sel õhtul rahulikult hommikuni oma kallist varandust majas valvates.
Järgmisel hommikul viis aga perenaine mind arsti juurde. Ma juba tunnen seda kohta. Enamasti seal käimised hästi ei lõpe. Aga vastu punnida pole ka mõtet. Perenaise otsus. Alguses polnud väga vigagi, üks arst katsus mu külge, mis polnud meeldiv, sest mul on juba mõnda aega seal küljes üks haigettegev ebameeldiv koht, mida ka perenaine aeg-ajalt näppida tahab. Selle peale ma veidi urrasin. Aga rohkem hullu nagu polnudki. Tehti veel üks väike süst ning peale seda ma ei mäleta midagi. Kui uuesti ärkasin, oli tunne nagu oleksin hakkliha masinast läbi käinud. Ei saanud aru, kas see on päriselt või unes. Kui mind perenaise juurde viidi, ei tahtnud jalad sõna kuulata, igalt poolt valutas, pea käis ringi ja süda oli paha. Kõige krooniks oli mulle kaela pandud läbipaistev torbik, mis tegi mind kohmakaks ja alandatuks. Aga...perenaine oli minuga, mis oli igati lootustandev. Ja ta jäi minuga nii järgnevateks öödeks kui päevadeks. See andis jõudu ja usku, et kõik saab korda. Esimest päeva jälle kodus ei taha enam meenutada. Nii mannetut tunnet pole ilmselt ka mitte vastsündinud kutsikal. Valud olid küljes ja kõhus, süda oli paha ja mitte kusagil polnud hea olla. Aga ma sain mingeid rohtusid koos liha ja pasteediga (mmm..maitsev), ning enesetunne paranes iga päevaga. Täna, neli päeva hiljem, tunnen ennast juba väga hästi. Aga millegi pärast on see torbik mul ikka veel kaelas. No tühja temaga. Ju siis nii peab olema, kui perenaine seda tahab. Kõige tähtsam, et ma tunnen endas jälle endist jõudu ning energiat ja perenaine on tagasi. Tema ongi minu elu mõte. Nüüd ma tean seda ja järgin seda ja loodan nii väga, et inimesed kunagi oma loomade usaldust ei kuritarvita. Mina usun kindlalt, et kõik, mida ma olen pidanud läbi elama, on kooskõlas mu perenaise soovidega ja on tehtud ainult minu hüvanguks.

SEE MÜSTILINE DÜSPLAASIA

Ohh, ei mõista mina neid inimesi. Nagu oleks see düsplaasia tõesti midagi, mis oleks elu ja surma küsimus. Nii hirmus tähtsaks on see tehtud. Täna käisid siis mu aastaseks saanud kutsikad düsplaasia uuringut tegemas. Kahjuks küll mitte kõik, vaid viis neist. Perenaine käis kaasas käppasid ja käsi hoidmas. Endal minnes jalad värisesid, nagu eksamile läheks.
Kliinikus käidi siis järjest kaalu peal, siis neid üksteise järgi uinutati ja pildistati ja äratati. See teadvusetu aeg on ikka päris ebamugav. Jääd püsti jala peal magama, tahad või mitte. No ja siis inimesed veel pildistavad ja teevad üldse, mis pähe tuleb, sel ajal. Perenaine tegi ka fotosid neist uinunud kaunitaridest - silmad pahupidi ja keeled ripakil. Minu meelest on see koeraväärikuse solvamine. Aga eks ole - kes meilt küsib.
Taku demonstreeris kõikidele, kui põikpäine ta võib olla ja keeldus kategooriliselt kaalu peale astumast. Lõpuks võeti ta kahe mehega sülle ja lihtsalt pandi kaalule. Tulemuseks 33 kg. Delta ja Dritte kaalusid mõlemad veidi üle 26 kg ja Devi 29 ning Di-Di 22.
Huvitav oli, et ärkas igaüks täpselt omas elemendis - Di-Di ja Dritte olid hops jalul, et mitte midagi maha magada, Devi ja Delta ärkasid väärikalt "Ah, mis!" ja Dakar oleks tahtnud veidi veel edasi magada. Jalg tudises all, kui ära hakkas minema.
Igal juhul olid nad kõik tublid ja tegid selle protseduuri vapralt läbi - või mis neil ikka üle jäi. Tulemused saab aga alles hiljem, sest pildid saadetakse Kennelliitu, kus tuleb kokku tähtis spetsialistide komisjon ja siis mitmekesi otsustatakse, milline täht mingile pildile anda. No vot, nii tähtis asi on sellest düsplaasiast tehtud. Inimeste eesmärk on küll üllas, et mitte lubada düsplaasiaga koertel järglasi saada, kuid kas sellest ikka tegelikult loodetud abi on? Juba umbes 10 aastat ei tohi järglasi saada düsplaasiaga koerad, aga ikkagi sünnib pidevalt kutsikaid, kellel see mure diagnoositakse. Samuti, nagu pikakarvalistega - järglasi saada ei tohi, aga ometi on normaalkarvalistel koertel igas karvapikkuses kutsikaid.
Minu pesakond kiideti esialgsel vaatlusel heaks ühe erandiga, kellel on ilmselge düsplaasia ja artroos. Inimesed on sellest teadmisest nii kohutavalt häiritud, et ma kohe ei saa aru. Nagu koer oleks surnud. Kõik on ju endist viisi. Ta on ikka seesama tore ja armas koer, kes enne uuringutki. Ka pärast on ta täpselt seesama loom. Milleks see matusemeeleolu? No jah, ta on järglaste saamise osas mängust väljas, aga uskuge mind, SEE ei tee teda ennast küll mitte põrmugi õnnetumaks. Temaga ei saa ilmselt ka mitte meetrist tõket hüpata, aga ta ei tunne SELLEST puudust, kui tema perenaine temaga endiselt jalutuskäikudel käib ja kasvõi käppa andma ning kukerpalli tegema õpetab. Igal koeral ei pea olema IPO tulemust. Ma tundis nii mõndagi düsplaasiaga ja artroosiga koera ja mitte see ei tapa neid. Kui te teate ohtu, siis saab sellele vastu töötada ja meie oleme õnnelikud edasi. Inimesed peavad vaid sellisel juhul oma eesmärgid ümber vaatama. Elu läheb edasi.

FOTOPESA

Teate, seda pole sugugi ilus ütelda, aga...ma kardan, et mu perenaine ei ole päris normaalne. Aga jätke palun see teadmine omale ja ärge rikkuge tema rahulolu oma veidrusest. Lugu nimelt järgmine:
Perenaine oli ennast ilusaks teinud ja enam-vähem ilusad riided selga pannud, kui ta välja hakkas minema. Igal juhul viitas kõik tema välimuses sellele, et mina kaasa ei saa. Aga siiski ütles ta mulle: "auto peale". Uskumatu, aga sellist asja ei saa lasta endale kaks korda ütelda. Olin kohe autos ja sõitsime - kusagile.
Ma pole kunagi kusagil mujal käinud, kui trenniplatsil, metsas või põllu peal. No ja siis oma küla vahel jalutamas. Suuremasse linna ja võõrasse ruumi olen läinud ainult arsti juurde. Nüüd siis viidi mind linna, kus oli palju maju, autosid ja inimesi. Tee jalutamiseks oli päris väike ja müra oli lausa kohutav. Seal siis veidikese ringijalutamise järel läksime ühe maja hoovi ja sellesse võõrasse majja sisse. Mind lasti seal kohe rihmast lahti ringi nuuskima. Ma ju ei tea ühtegi teist kodu peale enda oma, aga ma millegi pärast ei usu, et ükski normaalne inimene niisuguses kohas elaks. Kõik kohad olid igasuguseid asju täis. Enamus neist asjadest tundusid mulle täiesti võõrad ja kasutud. Ja kui nad on selliselt seinte äärtesse kuhjatud, siis ma ei usu, et ka selles toas elutsejal neist mingit kasu oleks. Keset tuba oli aga tühi valge plats, mille äärtes seisid heledalt kumavad riidega kaetud ratastel liikuvad seinad.
Siis algas trall pihta. Perenaine pani mu keset seda valget platsi küll seisma, küll istuma, küll lamama. Vahepeal oli ise ka minu kõrval ja minuga kaelakuti, vahepeal jooksis jälle toas ringi, ronis lae alla või roomas koos selle koha peremehega mööda põrandat. Siis jälle pandi põrandale väga valge ja väga libe alus, ning kõik kordus. Siis jälle pandi alus, mis oli nagu jõe pind - peegeldav - aga üllataval kombel ei vajunud ma sellele astudes mitte sisse, vaid jäin peale, nagu tavalisele põrandale. Ja siis veel riputati lakke mingi suur taburet, kuhu alguses perenaine peale istus ja siis minu ka tõstis ja takkatipuks veel mind üksi sinna väga ebakindlalt kõikuvale alusele istuma jättis. Lõpetuseks siis veeretati mingi raamiga mitme astmega pink keset platsi ja kästi mul selle peal ühte ja teist pidi istuda või lamada.
Kõige selle juures võõras mees muudkui kiitis, et tal on väga hea modell. Ise plõksutas fotokaga ja liikuvate seinte tagant valgus muudkui sähvis. Perenaine aga tegi nägu, nagu oleks see mingi igapäevane treening. Andis käsu, korrigeeris ja premeeris ja kiitis ja vahepeal mängis. Teate, päris huvitav oli. Isegi siis, kui ma kahtlesin perenaise selges mõistuses, tegin ma muidugi ikka seda, mida ta minu käest nõudis. See ju ongi minu ülesanne. Kui ma veel tehtu eest palli ja kiitust ja maiust saan, siis olgu ta kui hull tahes, mulle meeldib. Lõpuks olime kõik mässamisest päris väsinud ja siis mindi ka laiali.
Alles hiljem kodus sain inimeste omavahelistest juttudest teada, et tegu oli "fotostuudioga" nimega Fotopesa ja see mees oli "professionaalne fotograaf" nimega Anno Proosvelt ja et meil oli "fotosessioon". Palju võõraid foto-sõnu, aga see tähendas päris palju uusi lõbusaid kogemusi. Teinegi kord võtaks veel mõne sessiooni ette.
Kui teilgi tekkis huvi analoogilise ürituse vastu, siis lugege lähemalt Fotopesa koduleheküljelt.
Aga mis kõik sellest fotondusest välja tuli, vaadake siit.
Suur tänu Fotopesale ja Annole huvitava kogemuse eest, mis inimestele ka tagantjärgi palju rõõmu ning kõneainet pakub!

PALJU ÕNNE!

Möödunud nädalal täitus mu teisel, D-pesakonnal, aasta. Neil oli selleks puhuks planeeritud kohe mitmepäevane tihe programm Pärnust Haapsaluni.
Laupäeva hommikul alustas Devi Pärnu rahvusvahelise näitusega. Ja see oli tema päev- oma tõus parim emane juunior, parim juunior, parim emane, tõu parim - eelkõige võlus ta kohtunikku oma vaba liikumisega, aga ka tugevuse ja kindlusega ning ilmekusega. See kõik oli super, aga seeläbi avanes ju ka võimalus osaleda lõppvõistlustel, kuigi...sünnipäeva pidu pidi juba mujal algama ja päev oli väga palav kolmeni ootamiseks. Siiski ei tahtnud nad võimalust kaotada ja sõitsid kolmeks tagasi. Aga see polnud enam asi ega midagi. Tund aega seisti keset väljakut tapva kuumuse käes ja juunioride kohtunikul ei jagunud neile isegi mitte üht ainust põgusat pilku :(. Rühma võistluses sai Devi saksa lambakoerana õnneks osaleda kohe esimeses rühmas ja ei pidanud enam kauem ootam, aga siis hakkas tema alalhoiu instinkt juba tööle ja tema ainuke mõte oli ära minna. Rühmavõistluse kohtunik isegi palus neid teiste hulgast korra välja oma sammu näitama, aga see samm kiskus ainult ÄRA - no ja loomulikult oligi sellega ka rühmavõistlus Devi jaoks lõppenud. Aga kuidas saakski talle seda pahaks panna - see kuumuse käes passimine oli üle igasuguste koeravõimete. Kui veri kipub kasuka all juba keema minema, siis ei saa enam mõtelda ilus olemisele, vaid ainult põgenemisele.
Lõpuks siis saigi näituselt õhtule ja maanduti Jaagurannas, kus teised pesakonnast juba ees ootasid. Kahjuks on koerad aga väga suures sõltuvuses oma inimestest, ja nii polnud pesakonnast kolme kutsikat kohale tulnud ja nemad võivad vaid siit lugeda, kui tore oli teistel sünnipäeva tähistada. Mis on muidugi tegelikult väga kurb. Just neid kadunud poegi-tütreid oleks väga tahtnud kohata :(
Kohal olid siis: Dakar, Di-Di, Devi, Delta ja Dritte. Päeva kuumusest sai ennast veidi meres jahutamas käia, millist võimalust kõik koerad ka kasutasid, kuigi randa selles kohas kahjuks ei olnud - puha kõrkjad ja kiviklibu ja vetikad. Dritte vaeseke tõmbas oma eelnevalt lõhutud käpal seal kividel tormates (tema ei oska ju piiri pidada) uuesti haava lahti, aga ega ta ise ennast sellest muidugi häirida ei lasknud. Inimesed panid ta küll seepärast autosse kinni ja rohkem teistega möllama ei lubatud. Kuid sellele vaatamata, et ta oli haavatud, suutis just Dritte võita umbes pooled pesakonna proovilepanemiseks tehtud võistlustest ja aladel, kus ta ei võitnud, pakkus ta igal juhul väga tugevat konkurentsi. Temas on ikka meeletu energia ja teotahe! Kiiruses oli ta teistest pesakonna kutsikatest ikka pikalt ees.
Taku ja Delta olid kindlasti päeva parimad möllutajad - sest nad sobisid hästi ja neil lubati ka perenaiste poolt joosta. Võistlustes olid nad pigem mõõdukad, kuid see andis neile ka mõnel alal eelise. Näiteks võitis Delta püüdmise, sest suutis kõige paremini keskenduda lendavale vorstitükile ning selle otsustaval hetkel kiire liigutusega oma lõugade vahee napsata ja Taku võitis kuulekuse, sest suutis kõige paremini keskenduda oma omanikule. Taku pakkus ka päris head võitlustahet - algus mõtles küll pikalt, kuid kui kaltsu kätte sai, siis enam ära anda ei tahtnud.
Di-Di oli väga tubli mitmel alal - agility takistusrada sobis talle suurepäraselt, sest ta on väike ja kiire ja hea söögiisuga ning ka kuulekuses pääses ta teise vooru. Aga lendav kalts oli tema jaoks tühi koht, mis on väga kummaline, sest minu juures kodus oli just tema üks parimaid sikutajaid.
No ja Devi ei suutnud enam neil sportlikel üritustel väga särada, sest tema jaoks oli juba päeva võit näituselt käes ja kõik mahlad kuumal väljakul välja pigistatud. Nüüd, veidi vabamas olekus, oli tema ainukeseks sooviks pisut puhkust saada.
Kõik kohaletulnud said võistluste eest diplomeid mälestuseks ja muidugi ka midagi suupärast kingituseks ja mu tibud polnud ka mind unustanud. Perenaine tõi mulle omakorda kaasa nende kingitused minu jaoks - mm...maitsev :)
Õhtuks olid kõik väsinud, aga loodetavasti päevaga rahul ja igaüks läks oma suunda laiali. Devi ja Taku jäid samasse peopaika, et järgmisel hommikul oma tegusat nädalavahetust Haapsalus jätkata. Delta läks koju pessu, et järgmisel päeval särada. Di-Di läks perega koju tagasi ja Dritte läks suvitama Võrumaale, kuniks tema perenaine oma puhkust Soomes veedab.
Devi ja Delta kohtusid seega järgmisel päeval Haapsalus, et võtta osa sakslaste ringist rahvuslikul näitusel. Ka seekord tuli pidu meie õuele - juuniorserdi sai Delta. Oma esimese. Ka oli ta parim emane ja sellega vastas-sugupoole parim.
Nüüd on ots ilusti lahti tehtud ja oma võitusid kombekohaselt ohtralt tähistatud - seega loodan väga, et mu kaunitarid suudavad hooaja jooksul vajalikud 3 SERT-i koguda ning oma nime juuniortšempioni tiitliga tulevikus ehtida. Edu neile selleks! Ja PALJU ÕNNE kõikidele aastaseks saamise puhul!

Nädalavahetuse pildid albumist.

TAKI

Pole teile ammu midagi oma pisikesest jaapani sõbrast, Takist, kirjutanud. Nüüd on jälle põhjust.
Mõni aeg tagasi õnnestus tal saada oma viimane SERT, et olla siis ametlikult väga ilus koer Eesti mastaabis. Sai ta selle ihaldusväärse tulemuse Luige näituselt, kus ka minu Devi ja Delta väljas olid, kuid nemad jäid kahjuks oma ringis esikoha seljataha. Taki on kirjeldustes sageli liiga pika nina ja liiga lühikeste jalgadega, kuigi võrratut hinnet väärt, aga serti pole antud. Seekord oli siis kohtunik lisaks serdile andnud ka parima isase tiitli, sest Taki on väga hea tugeva kehaehitusega, ilusa peaga, hea liikumisega ja kauni kasukaga. Lisaks sellele veel ka julge ja hea iseloomuga.
No ja siis nädal peale seda ilusat sündmust toodi Taki meile. Ma kartsin, et ta on nüüd ülbeks läinud oma kõrge tiitli pärast (kuigi, ega tal minu ees sellega keksida pole mõtet, mul ju samasugune vastu panna) aga ei olnud ta ühti. Vähemalt mitte esialgu. Esimese päeva ei julgenud see vaene loom süüagi ja kui kusagile läks, siis ikka küsis enne teistelt luba. Minust hoidis eemale ja vahtis altkulmu. Perenaine aga näis igati tema poole hoidvat ja juba järgmisel päeval soostus ta sööma ja siis hakkas ka tasapisi ennast aias vabamalt tundma. Kuni sinnamaani, et julges mulle ninna hüpata, kui ma teda veidi mängule õhutamiseks käpaga togisin ja lõpuks ajas koguni minu pulga ära. No ega ma pahane pole. Perenaine ju ka julgustab seda kirpu ning keelab mul temaga liiga tormakas olla. Ning ma ju tean, et kui ma tahan, võin oma pulga iga kell jälle kätte saada. Las olla tal ka siis veidike võidurõõmu, et enesekindlus tagasi saada.
Toas ei julgenud ta samuti esialgu kusagile minna ega midagi teha. Vaatas alati alandliku pilguga inimestele küsivalt otsa, enne kui kusagile läks. Magas ilusti oma kodust kaasavõetud padjal ja oli üldse madalm kui muru. Aga paari päeva pärast jooksis ta juba kõikide järgi trepist üles-alla, loopis toas õuest toodud käbi ja oma närimiskonti suure kolinaga ringi, ronis diivani peale ja koguni urises Otile, kui see teda maha hakkas tõstma, haukus kileda häälega kojutulijate peale ja öösel kraapis perenaise magamistoa ust. Ma võiksin ju talle kade olla, et ta saab toas nautida minu perenaise tähelepanu rohkem, kui mina õues olles, aga veel pole põhjust, sest ma tean, et tema harjumuspärane standard näeb ette elu perenaise süles, söömist tema näpu vahelt, magamist perenaise voodis padja peal ja perenaise kamandamist: süga mind!, lähme välja!, ära lobise telefoniga!, võta mind sülle!, anna mülle süüa! - siin ta kõike seda ei saa ja ei hakkagi saama. Kui oma krõbinaid oma kausist süüa ei taha - ole näjas; magamistuppagi ei lasta, voodist rääkimata ja kui suud julged pruukida, saad riielda.
Ja siis oli ta ükspäev jälle koos kõigi oma asjadega kadunud, kui ma õhtul hilja jäljelt jõudsin. Ma käin jah ikka aeg-ajalt põllul ja ka ujumas. Ujuda mulle hirmsasti meeldib. Eriti praegu, kui päeva jooksul on kuumus su päris ära hautanud ja pole enam kohta kus olla või asendit, milles kergem oleks. Kahjuks on muidugi ka jälge ajada päris raske peale sellist kuuma päeva ja ka lõhn jääb sellele krõbekuivale rohule tunduvalt raskemini, kui mahlasele. Aga parem ikka, kui niisama vedeleda. Jäljel läheb meil tavaliselt nii kaua aega, et me jõuame ujuda ja jalutada ja oodata ja oodata ja oodata. Eks me näe, kuhu see ootamine lõpuks välja viib. Takaile soovin aga peatset kohtumist ja seniks kõike head!
Pilte minu ja Taki suvest näete minu albumist.

Tervitusi Mõnnalt Donarilt

Perenaine oli kaks päeva kodust ära. (Mulle see ei meeldi, kui ta õhtuks koju ei tule. Ma ju muretsen tema pärast.) Aga kui ta ükskord tuli, tõi ta kaasa palavad karvased tervitused minu kutilt Donarilt, ehk Mõnnalt, nagu tema inimesed teda kutsuvad.
No tema elab ikka ilusat elu - lausa unistus! Tal on palju maad ümber suure maja, kolm poni, kanad, paabulinnud ja mitu põlvkonda inimesi. Kõik on tal juba häsi dresseeritud ja vastavad täpselt tema lootustele - annavad head ja paremat süüa ning lõbustavad pallide ja käbidega, ponid lasevad ennast taga ajada ja sabast sikutada (see on muidugi lõbustus, mida tuleb teha siis, kui inimesi talle lõbustusi pakkumas pole). Ainult perenaist on tal veidi keeruline õpetada, et see temaga rohkem kuulekuse trennis käiks. Kuulekus, see tähendab Mõnna jaoks mõnda istu-lama harjutust ja palju toredat suhtlemist igasuguste teiste koertega, kellega muidu igapäevaselt kokku ei saa.
Ükskord, kui ta veel päris kutsiaks oli, arvas ta, et inimesed on ta maha jätnud, sest need ei tulnud kuidagi koju. Siis otsustas ta endale uue kodu otsida. Leidis selle paarkümmend kilomeerit eemalt. Seal küll oli juba koer, kuid Mõnna on suur ja tugev isane ning temale ei valmistanud küll mingit raskust sellele koerale ütelda, et tänasest päevast on see minu koht ja sina hoia eemale. Aga tegelikult oli ta muidugi oma nooruses lihtsalt veidi kärsitu. Inimesed tulid juba enne koju, kui tema ennast oma arvatavas uues kodus sisse jõudis seada. No ja loomulikult hakkasid nad kohe oma karvast sõpra taga otsima. Õnneks see pere, kelle juurde ta end asutas, sai kohe aru, et tegu ei ole kodutu koeraga ja jättis leidmisteate vallavalitsusse ja kui ka kadumisteade sinnani jõudis, siis õnnestuski Mõnnal jälle oma inimestega kokku saada ja päris koju tagasi minna. Peale seda on tema liikumisruumi veidikene piiratud ja eks ta saab juba isegi aru, et kusagil mujal pole parem ja ükskord tulevad ka inimesed jälle koju tagasi - seni võib ennast ponide ja kanadega lõbustada. Ja uskuge, nutikusest tal juba puudu ei jää, kui on vaja midagi huvitavat välja mõtelda.
Nagu ma juba mainisin, on ta kasvanud suureks isaseks loomaks. Väga kauni pika paksu kasukaga (suvel võib sellega muidugi pisut raske olla, aga talvised pakased pole mingi probleem) ja suure tugeva luustikuga. Ta on väga sõbralik ja mänguhimuline. Ilusa hoiakuga ja kerge lendleva jooksusammuga. No ja äraütlemata armsa olemisega - sellest ka Mõnna nimi ning oskus inimesi omal ümber sõrme keerata. Ta on tõesti oma kodus väga rahul ja õnnelik koerust tegev koer. Mul oli väga hea meel temast kuulda ja tema toredat elu tõdeda.
Pildid minu mõnnast mõmmikust albumist.

VEEREV ELU

Pole ammu oma pere toimetamistest siia midagi kirja pannud. See on tegelikult ülekohtune nende tublide kutsikate suhtes, kes vahepeal silma on püüdnud paista. Püüan nende tegemisi siis nüüd tagantjärgi kiita.
Märtsi lõpus oli mitme minu kutsika jaoks esimene ülesastumine näitusel. ESLÜ korraldas mitteametliku kutsikate ja pikakarvaliste näituse. Jah, ka minu pisikesel pikakarvalisel Di-Dil oli võimalus käpp näituseringis valgeks saada! Aga ka Delta ja Dritte tegid oma esimese etteaste. Ega tulemus midagi hõisata polnud, kuid hea treening ja harjutus tulevaseks näitusekarjääriks kindlasti. Oma ringi kolmandad olid Devi ja Di-Di. Delta kohe Devi kannul neljas. Dritte aga ei käitunud ringis kohe üldse mitte ja sellest muidugi ka koht järjekorras lõpupoole, ning hinne ainult L. Sama saatus tabas ka Diegot, aga temale ei antud ka mingit võimalust, sest näituseks teda treenitud ei olnud ja ringis oli ta teistega võrreldes üsna metsik ning taltsutamatu.
Diego ongi mu murelaps, mille pärast ma varem kirjutada ei suutnud. Ta oli imeline kutsikas - väga võluv. See oligi see koer, kelle pärast ma nii pika tee ette võtsin. Kuid...ta ei suutnud õigustada omale pandud suuri lootusi ning tema omanik kriipsutas läbi tema võimaliku karjääri. Tema omanik otsustas, et see kutsikas ei ole nii ilus ja osav, nagu peaks tema koer olema ja seepärast peab temast saama kellegi teise koer. Nii ka läks. Nüüd püüab ta kusagil Pärnumaal uut peret rõõmustada oma kauni seljajoone, maadvõitva sammu ja suurepärase iseloomuga. Üldsus teda ilmselt enam kunagi ei näe, see kutsikanäitus võis jääda tema viimaseks avalikuks esinemiseks, ja mina pole saanud neid inimesi isegi ühte korda mitte üle nuusutada, et omada mingitki pilti, kelle käes on minu väikese printsi saatus nüüd.
Inimesed on kummalised, aga pole meie asi neid hukka mõista, sest mida meie ka teame. Me oleme ainult rumalad koerad, kellele on antud elu läbi inimese tahte ja kes sõgeda pimedusega oma inimestesse kiinduvad ning ei arvusta kunagi oma peremehe otsuseid. Me ei tohigi midagi ise tahta ega arvata - või siis, noh, seda tahet või arvamust inimestele peale suruda, isegi kui see meil olemas on ja nende omast erineb. Mina võiksin loobuda kõigest, kui ma vaid ei peaks loobuma oma perenaisest ja on ääretult kurb tõdeda, et sellised tunded alati vastastikused ei ole. Aga elu läheb edasi ja on hea, et Diegol siiski on jälle pere, kes temast hoolib (ma loodan).
Ka Dosca, ehk Leedi, pole ennast enam teiste sekka ilmutanud. Õnneks on inimestel selline suurepärane leiutis, nagu internet, ja selle vahendusel on temast kuulda, et temagi elu veereb tavapäraselt - mängides oma väikese perenaisega ja üksi olles kurvastades oma peret koju oodates. Mul on teile ka tema pilti näidata. Vaadake, milline tahmanägu :) Loodan väga, et tema peremees leiab ükskord selle aja ja tuleb ka näitama, milliseks koeraks see kutsikas on kasvanud.
Ka Donarist, ehk Mõnnast, on vaid läbi elektonide vahenduse üht-teist kuulda olnud. Tema elul ei näikse midagi häda olevat ja ta naudib oma valdusi täiegi. On ta ju kuuldavasti suure farmi koer, mis seab teatud kohustusi, aga annab ka palju võimalusi ;) Kui suvel Lõuna-Eestisse asja peaks olema, siis loodan teda ka trehvata.
Teised selle pesakonna kutsikad kasvavad mul silma all. Õpivad usinasti kuulekust, Delta ja Dakar käivad ka jälge ajamas. Dritte on vahel siin, vahel seal (lõuna pool) nii kuulekuse kui jäljega - tema perenaine sahmib mööda maad ringi, nagu Dritte isegi :D Ütlesin kohe, et need kaks sobivad suurepäraselt kokku!
Mai pea-erinäitusel astusid Devi, Delta ja Dritte 9-kuustena viimases kutsikate vanuseklassis ülesse. Kõik esinesid väga tublisti. Tulemused oleksid võinud säravamad olla, aga tähtis on see, et nad esinesid paremini kui viimati ja näitasid selget edasiminekut. Seekord oli siis Delta Devist ees - Delta 5. ja Devi 6.. Dritte oli asetatud 8. kohale, aga seekord juba VL hinne! Igal juhul tublid tüdrukud! Taku oli ka tulnud õdedele pöialt hoidma ja koos tehti pilte, millest perenaine kaks kena komplekti kokku pani, liites sinna ka 7-kuuse Diego. Ka Di-Di tuli õekeste etteastet vaatama, aga kahjuks vist halb ilm ja ajakavast mittekinnipidamine peletasid tema inimesed näituseplatsilt ära enne, kui pildistamiseks läks.
Minu esimene pesakond on veelgi enam laiali vajunud, kui viimane. Selge see, et igaühel on oma elu ja see veereb tema inimeste kõrval ning paraku veidi erinevas suunas, kui teisel. Tean, et Flora on hoopis väljamaale kolinud; Fortuna võitleb koos oma inimestega oma tervise eest, sest teda kimbutab koledasti allergia; Frodo lõbutseb aias koos oma uue poolõe Deviga ja saab nüüd ülemus olla; Faust on tore perekoer lastele kallistada; Fortest pole mitte midagi kuulda (tema kadus Lätimaale).
Sellest pesakonnast on endiselt pildil Figaro - minu ilus poiss! Ta käib uuesti usinasti kaitsetrennis koos minu perenaisega, et teha ära eluaegne aretuskontroll ning ka näituse hinne kasutusklassist kätte saada. Hoian talle kõiki oma varbaid, et mõlemad ettevõtmised kenasti plaanipäraselt kulgeksid! Hoidke teie ka!
Minu enda elukene veereb samuti tasapisi suve poole. Ilmad läksid soojemaks ja kuivemaks, ning minu jalg pole enam vaeva valmistanud. Käime ikka mõned korrad nädalas põllu peal ja perenaine püüab mulle iga kord paraja pähkli panna. Siiani olen aga kõik tema jäljed ära lahendanud. Isegi ainult toidu lõhnaga (korra sõi toidu ära vares, teisel korral mingi küla nässu) ja igasuguste lindude-loomade risti-põiki jälgedega. Jäljed, mida ma ajama pean, muutuvad järjest pikemaks ja vanemaks ja ka maastik pole just kõige mugavam, kuid minu kogemustest on kasu ja tegelikult mulle tundub, et ega perenaine ei tahagi mind päriselt ära eksitada. Kui ma kipun hätta jääma, siis ta ikka aitab mind edasi ka. Päris tore on sedasi koos jälitada - ise-ennast. Nagu Puhh ja Notsu :D
Mulle oma elu praegu päris meeldib, eks me näe, kuhu see järgmiseks välja veereb...

Nagu ikka, jälgi ka minu albumist uusi pilte.

MMM...KEVAD

Lõpuks ometi on jälle kevad kätte jõudnud! See on mulle juba kaheksas, aga ma ikka veel olen üllatunud, kuidas lõhnab lume alt väljasulav maa ja kuidas kisendavad kevadised linnud.
Eriti tore on aga see, et inimesed veedavad nüüd palju rohkem aega minuga. Mitte nagu talvel, kui mina sain veeta aega nendega. Nüüd tulevad nemad minu juurde õue. Kuigi, nad kipuvad siin unustama, et tulid minu juurde ja ma pean neile ikka aeg-ajalt meelde tuletama, et kõik oksad ja käbid minu hoovis ei kuulu põletamisele, vaid neid peab ikka vahetevahel mulle ka viskama. Üldiselt on nad tublid ja püüavad mind meeles pidada - eriti nooremad pereliikmed. Ja kui tore on kevadel joosta ja hüpata - jalgealune on absoluutselt kindel. Mitte nii, nagu sel talvel, kui sa kunagi ei võinud teada, kas jalad peale hüpet veel kindla aluse saavad või jääd lumme "ujuma". Pole vaja karta libastumist konarlikul jäisel pinnasel ja ei pea meeletult pingutama, et läbi lume edasi sumbata.
Käisime inimestega juba ka metsas. Selles samas, kust me talvel kuuse tõime. Aga seekord oli koht nagu uus. Nii värske! Nii roheline, kuigi veel lumesegune! Ja millised lõhnad!
Me saime ka juba põllu vahele jalutama minna, kus alles mõne aja eest oli lumi nii kõrge, et minu jalad (ja ka perenaise omad) hakkasid sellest läbi pressides haiget tegema ja jalutuskäigud kippusid seetõttu lühikeseks ning ebameeldivaks kujunema. Nüüd sai omale jälle kraavi servast sobiva oksa murda ja sellega edasi-tagasi joosta, kuidas jalad võtavad ning visata suvalises kohas maha ja seda närida. Kirjeldamatult mõnus! Ja need värsked hiireaugud! Ma ainult hiirepesade väljakaevamisega tegeleksingi. Eriti põnev on, kui mõnest august ka hiir välja hüppab. Nende tagaajamine on tõeliselt erutav tegevus.
Ja kevadel on kõik kraavid nagu jõed! Pole probleemi, kuidas ennast peale pikka jooksmist ja hoogsat kaevamist jahutada. Üks selline väike "jõgi" on pidevalt käepärast. Tõsi, vesi on küll veidi külm, et sinna pikemaks jääda, aga väiksele ergutavale tiirule ei suuda ma küll vastu panna.
No ja koos kevadega on alanud jälle hooaeg - treeningud. Me oleme jälle põllul. Päris raske on, kui maapind on igasugustest erutavatest lõhnadest tulvil ja ma pole saanud nii ammu kõiki neid lõhnu nuusutada, aga ma ju tean, mida põllul tegema peab, kui jälje rakmed ja nöör küljes on ning ma teen seda nii hästi kui oskan, et rõõmustada oma perenaist ja seeläbi ka ennast. Nii tore on perenaise rahulolu ära teenida.
Oh, kestaks see kevad vaid pikemalt! Nii mmm...mõnus on see iga-aastane taasavastamise tunne.
Kõiki kevadisi pilte näete siit.

LUMEMÄNG - TASE 2

Inimesed on suutnud mind jälle üllatada, tõstes minu lõbustamise taset kõrgemaks kui kunagi enne. Lumerookimine on üldiselt igatalvine lõbus mäng, mida ma ka oma blogis teile juba kirjeldanud olen, kuid seekord tehti seda mängu hoopis erilisel moel. Katuselt.
Selle mängu juures on palju plusse, mis teevad ta eriti põnevaks. Näiteks see, et kuna inimest pole näha, siis sa ka ei tea, kuhu järgmine labidatäis lund langeb. Tuleb olla eriti tähelepanelik ja valmis sööstma ükskõik millises suunas. Samuti saab selles mängus teha eriti kõrgeid hüppeid, kui oled lume suuna õigesti tabanud ning lahtise suuga lendad labidatäit haarama. Väga tähtis on, et ikka saaks lume lennust suhu. Maas on see juba igav. Kui ei jõua just täpselt langeva labitäie alla, siis võib püüda ka küljelt haarata. Peamine, et ikka lennust kätte saada. Kuigi otse alt on ikka parim. Kui oled oma hüppe valesti sihtinud, siis võib ka lumekamakaga vastu külge või kaela saada ja see on pisut ebameeldiv ja valus, mis aga omakorda tõstab adrenaliini ja indu järgmist labidatäit paremini ja täpsemini püüda. Vaatamata sellele, et oht lumega raskeid obadusi saada on suurem, on see mäng ka mõnes mõttes maapealsest lumemängust turvalisem, sest pole ohtu lumelabidaga vastu hambaid saada. Samuti on sellesse tänavusse sügavasse lumme hüppelt maandumine üsna pehme. Nii et ka eriti kõrged hüpped pole tegelikult riskantsed.
Aga ära väsitas see mäng ikka küll hullemalt kui esimese taseme oma. Muidugi, eks iga talvega olen ka mina aasta võrra vanem, aga see lumetants võttis ikka korralikult kõik lihased läbi ning väsitas isegi vaimu. Pärast oli päris mõnus korralik uinak kuivas kuudis ette võtta. NB! ma ei sovita seda advanced lumemängu väiksematele ja norematele koertele, sest nii võib ennast ka kergesti vigastada, kui pole juba piisavalt kogenud lumepüüdja ja ennastsalgav võitleja. Alustage ikka esimeselt tasemelt.
Kõiki pilte, mis annavad täpselt edasi selle põneva ja lõbusa mängu nüansse, vaata minu albumist siit.

DEVI DEBÜÜT

Ikka ja jälle tehakse oma elus midagi esimest korda. Isegi mina, kes ma olen pea-aegu seitse aastat juba elanud ja kogenud, teen ikka aeg-ajalt midagi esimest korda. Seda enam siis noored loomad, kel pole veel aastatki. Minu noorimad kutid-mutid said alles paari päeva eest 6 kuud vanaks ja Devi tegi sel puhul niisuguse hulljulge sammu, et läks endast mitu kuud vanematega koos näituse ringi. Seega siis astus ülesse Articuse erinäitusel klassis 6-9 kuud. Selgelt enesehävituslik samm, ütleksin mina oma pikkade näitusekogemustega. Selles vanuses muutuvad ju koerad väga palju ja 6-kuune on alles titt teise 8-kuuse kõrval, kellel võib juba esimene jooksukaski olla ära olnud. Aga tema, ei kartnud midagi. Lihtsalt läks. Esimene näius ja kohe nii rasketes konkurentsi tingimustes. Minu perenaine viis teda ringis. Selle pärast oli mul süda rahul, et küllap nad hakkama saavad. No ja saidki! Devi kutsuti peale kirjeldusi välja neljandana - nurgad ei olevat seisus piisavalt hästi väljendunud :S. Aga ta on ju minu kutsiaks. Minagi pidin omale alati koha ringis välja võitlema. Seega suutis ta ringi liikudes demonstreerida oma suurepärast sammu - vaba ja tugevat - ning ringi lõppedes oli tema koht teine! Kas pole suurepärane tulemus! Minu meelest on see igati hea algus. Ta peab muidugi veel õppima, et ringis ei tohi lindi alt välja lõigata, kui see pähe tuleb ja et nurki ei tohi sirgeks teha, aga eks see kõik tuleb tasapisi. Peamine, et on eeldusi ja julgust ning tahtmist.
Nüüd ootaksite kindlasti minu tulemusi sellel näitusel, aga ei - mina jäin nüüd oma loorberitele puhkama ja lasen oma kutsikatel endale kuulsust teenida. Ise naudin talve. See seitsmes talv minu elus on kui ei kunagi varem. Ka enne on olnud palju lund ja ka enne on olnud käredat külma, kuid mitte kunagi veel nii pikalt ja raskelt. Kunagi veel pole puud lume raskuse all murdunud. Praegu on meil hoov murdunud männioksi täis. Üks koguni selline jurakas, et selle alla jäädes oleks küll surm silmapilkne olnud. Õnneks kukkus see öösel, kui igaüks omas pesas magas. Ainult mürtsatus oli nii vägev, et äratas kogu maja unest ülesse. Läks väga napilt, et oleks oks otsapidi alumise korruse aknas olnud. Aga läks õnneks ja nüüd on minul, mida ajaviiteks närida :) Üldse on selle talvega palju tegemist. Pean pidevalt oma valvamise rajad lumest puhtad hoidma. Inimesed ju ajavad ainult enda ja oma autode jaoks rajad puhtaks, minu aiaäärset trajektoori ei puhasta keegi. Aga ma olengi ise tubli ja jooksen iga päev kümneid, kui mitte mõnda rada sadu kordi uuesti üle ja üle ning trambin lume kinni, et rada ikka jooksmiskõlbulik püsiks.
Kuna ikka paar korda päevas tuppa sooja saab ja vahel ka põllule jooksma, siis üldiselt mulle talv meeldib. Eriti muidugi need lume püüdmise mängud, mida sellise lumega kõigiga lõputult mängida saab. Aga ma pean seda vaikselt, salaja, tunnistama, et ma natukene igatsen juba seda aega, kui saaks jälle mingit trenni teha...
Kõiki pilte minu talvenaudingutest ja Devi näitusest näete minu vastavatest albumitest.