SEE MÜSTILINE DÜSPLAASIA

Ohh, ei mõista mina neid inimesi. Nagu oleks see düsplaasia tõesti midagi, mis oleks elu ja surma küsimus. Nii hirmus tähtsaks on see tehtud. Täna käisid siis mu aastaseks saanud kutsikad düsplaasia uuringut tegemas. Kahjuks küll mitte kõik, vaid viis neist. Perenaine käis kaasas käppasid ja käsi hoidmas. Endal minnes jalad värisesid, nagu eksamile läheks.
Kliinikus käidi siis järjest kaalu peal, siis neid üksteise järgi uinutati ja pildistati ja äratati. See teadvusetu aeg on ikka päris ebamugav. Jääd püsti jala peal magama, tahad või mitte. No ja siis inimesed veel pildistavad ja teevad üldse, mis pähe tuleb, sel ajal. Perenaine tegi ka fotosid neist uinunud kaunitaridest - silmad pahupidi ja keeled ripakil. Minu meelest on see koeraväärikuse solvamine. Aga eks ole - kes meilt küsib.
Taku demonstreeris kõikidele, kui põikpäine ta võib olla ja keeldus kategooriliselt kaalu peale astumast. Lõpuks võeti ta kahe mehega sülle ja lihtsalt pandi kaalule. Tulemuseks 33 kg. Delta ja Dritte kaalusid mõlemad veidi üle 26 kg ja Devi 29 ning Di-Di 22.
Huvitav oli, et ärkas igaüks täpselt omas elemendis - Di-Di ja Dritte olid hops jalul, et mitte midagi maha magada, Devi ja Delta ärkasid väärikalt "Ah, mis!" ja Dakar oleks tahtnud veidi veel edasi magada. Jalg tudises all, kui ära hakkas minema.
Igal juhul olid nad kõik tublid ja tegid selle protseduuri vapralt läbi - või mis neil ikka üle jäi. Tulemused saab aga alles hiljem, sest pildid saadetakse Kennelliitu, kus tuleb kokku tähtis spetsialistide komisjon ja siis mitmekesi otsustatakse, milline täht mingile pildile anda. No vot, nii tähtis asi on sellest düsplaasiast tehtud. Inimeste eesmärk on küll üllas, et mitte lubada düsplaasiaga koertel järglasi saada, kuid kas sellest ikka tegelikult loodetud abi on? Juba umbes 10 aastat ei tohi järglasi saada düsplaasiaga koerad, aga ikkagi sünnib pidevalt kutsikaid, kellel see mure diagnoositakse. Samuti, nagu pikakarvalistega - järglasi saada ei tohi, aga ometi on normaalkarvalistel koertel igas karvapikkuses kutsikaid.
Minu pesakond kiideti esialgsel vaatlusel heaks ühe erandiga, kellel on ilmselge düsplaasia ja artroos. Inimesed on sellest teadmisest nii kohutavalt häiritud, et ma kohe ei saa aru. Nagu koer oleks surnud. Kõik on ju endist viisi. Ta on ikka seesama tore ja armas koer, kes enne uuringutki. Ka pärast on ta täpselt seesama loom. Milleks see matusemeeleolu? No jah, ta on järglaste saamise osas mängust väljas, aga uskuge mind, SEE ei tee teda ennast küll mitte põrmugi õnnetumaks. Temaga ei saa ilmselt ka mitte meetrist tõket hüpata, aga ta ei tunne SELLEST puudust, kui tema perenaine temaga endiselt jalutuskäikudel käib ja kasvõi käppa andma ning kukerpalli tegema õpetab. Igal koeral ei pea olema IPO tulemust. Ma tundis nii mõndagi düsplaasiaga ja artroosiga koera ja mitte see ei tapa neid. Kui te teate ohtu, siis saab sellele vastu töötada ja meie oleme õnnelikud edasi. Inimesed peavad vaid sellisel juhul oma eesmärgid ümber vaatama. Elu läheb edasi.