FOTOPESA

Teate, seda pole sugugi ilus ütelda, aga...ma kardan, et mu perenaine ei ole päris normaalne. Aga jätke palun see teadmine omale ja ärge rikkuge tema rahulolu oma veidrusest. Lugu nimelt järgmine:
Perenaine oli ennast ilusaks teinud ja enam-vähem ilusad riided selga pannud, kui ta välja hakkas minema. Igal juhul viitas kõik tema välimuses sellele, et mina kaasa ei saa. Aga siiski ütles ta mulle: "auto peale". Uskumatu, aga sellist asja ei saa lasta endale kaks korda ütelda. Olin kohe autos ja sõitsime - kusagile.
Ma pole kunagi kusagil mujal käinud, kui trenniplatsil, metsas või põllu peal. No ja siis oma küla vahel jalutamas. Suuremasse linna ja võõrasse ruumi olen läinud ainult arsti juurde. Nüüd siis viidi mind linna, kus oli palju maju, autosid ja inimesi. Tee jalutamiseks oli päris väike ja müra oli lausa kohutav. Seal siis veidikese ringijalutamise järel läksime ühe maja hoovi ja sellesse võõrasse majja sisse. Mind lasti seal kohe rihmast lahti ringi nuuskima. Ma ju ei tea ühtegi teist kodu peale enda oma, aga ma millegi pärast ei usu, et ükski normaalne inimene niisuguses kohas elaks. Kõik kohad olid igasuguseid asju täis. Enamus neist asjadest tundusid mulle täiesti võõrad ja kasutud. Ja kui nad on selliselt seinte äärtesse kuhjatud, siis ma ei usu, et ka selles toas elutsejal neist mingit kasu oleks. Keset tuba oli aga tühi valge plats, mille äärtes seisid heledalt kumavad riidega kaetud ratastel liikuvad seinad.
Siis algas trall pihta. Perenaine pani mu keset seda valget platsi küll seisma, küll istuma, küll lamama. Vahepeal oli ise ka minu kõrval ja minuga kaelakuti, vahepeal jooksis jälle toas ringi, ronis lae alla või roomas koos selle koha peremehega mööda põrandat. Siis jälle pandi põrandale väga valge ja väga libe alus, ning kõik kordus. Siis jälle pandi alus, mis oli nagu jõe pind - peegeldav - aga üllataval kombel ei vajunud ma sellele astudes mitte sisse, vaid jäin peale, nagu tavalisele põrandale. Ja siis veel riputati lakke mingi suur taburet, kuhu alguses perenaine peale istus ja siis minu ka tõstis ja takkatipuks veel mind üksi sinna väga ebakindlalt kõikuvale alusele istuma jättis. Lõpetuseks siis veeretati mingi raamiga mitme astmega pink keset platsi ja kästi mul selle peal ühte ja teist pidi istuda või lamada.
Kõige selle juures võõras mees muudkui kiitis, et tal on väga hea modell. Ise plõksutas fotokaga ja liikuvate seinte tagant valgus muudkui sähvis. Perenaine aga tegi nägu, nagu oleks see mingi igapäevane treening. Andis käsu, korrigeeris ja premeeris ja kiitis ja vahepeal mängis. Teate, päris huvitav oli. Isegi siis, kui ma kahtlesin perenaise selges mõistuses, tegin ma muidugi ikka seda, mida ta minu käest nõudis. See ju ongi minu ülesanne. Kui ma veel tehtu eest palli ja kiitust ja maiust saan, siis olgu ta kui hull tahes, mulle meeldib. Lõpuks olime kõik mässamisest päris väsinud ja siis mindi ka laiali.
Alles hiljem kodus sain inimeste omavahelistest juttudest teada, et tegu oli "fotostuudioga" nimega Fotopesa ja see mees oli "professionaalne fotograaf" nimega Anno Proosvelt ja et meil oli "fotosessioon". Palju võõraid foto-sõnu, aga see tähendas päris palju uusi lõbusaid kogemusi. Teinegi kord võtaks veel mõne sessiooni ette.
Kui teilgi tekkis huvi analoogilise ürituse vastu, siis lugege lähemalt Fotopesa koduleheküljelt.
Aga mis kõik sellest fotondusest välja tuli, vaadake siit.
Suur tänu Fotopesale ja Annole huvitava kogemuse eest, mis inimestele ka tagantjärgi palju rõõmu ning kõneainet pakub!