TAKI

Pole teile ammu midagi oma pisikesest jaapani sõbrast, Takist, kirjutanud. Nüüd on jälle põhjust.
Mõni aeg tagasi õnnestus tal saada oma viimane SERT, et olla siis ametlikult väga ilus koer Eesti mastaabis. Sai ta selle ihaldusväärse tulemuse Luige näituselt, kus ka minu Devi ja Delta väljas olid, kuid nemad jäid kahjuks oma ringis esikoha seljataha. Taki on kirjeldustes sageli liiga pika nina ja liiga lühikeste jalgadega, kuigi võrratut hinnet väärt, aga serti pole antud. Seekord oli siis kohtunik lisaks serdile andnud ka parima isase tiitli, sest Taki on väga hea tugeva kehaehitusega, ilusa peaga, hea liikumisega ja kauni kasukaga. Lisaks sellele veel ka julge ja hea iseloomuga.
No ja siis nädal peale seda ilusat sündmust toodi Taki meile. Ma kartsin, et ta on nüüd ülbeks läinud oma kõrge tiitli pärast (kuigi, ega tal minu ees sellega keksida pole mõtet, mul ju samasugune vastu panna) aga ei olnud ta ühti. Vähemalt mitte esialgu. Esimese päeva ei julgenud see vaene loom süüagi ja kui kusagile läks, siis ikka küsis enne teistelt luba. Minust hoidis eemale ja vahtis altkulmu. Perenaine aga näis igati tema poole hoidvat ja juba järgmisel päeval soostus ta sööma ja siis hakkas ka tasapisi ennast aias vabamalt tundma. Kuni sinnamaani, et julges mulle ninna hüpata, kui ma teda veidi mängule õhutamiseks käpaga togisin ja lõpuks ajas koguni minu pulga ära. No ega ma pahane pole. Perenaine ju ka julgustab seda kirpu ning keelab mul temaga liiga tormakas olla. Ning ma ju tean, et kui ma tahan, võin oma pulga iga kell jälle kätte saada. Las olla tal ka siis veidike võidurõõmu, et enesekindlus tagasi saada.
Toas ei julgenud ta samuti esialgu kusagile minna ega midagi teha. Vaatas alati alandliku pilguga inimestele küsivalt otsa, enne kui kusagile läks. Magas ilusti oma kodust kaasavõetud padjal ja oli üldse madalm kui muru. Aga paari päeva pärast jooksis ta juba kõikide järgi trepist üles-alla, loopis toas õuest toodud käbi ja oma närimiskonti suure kolinaga ringi, ronis diivani peale ja koguni urises Otile, kui see teda maha hakkas tõstma, haukus kileda häälega kojutulijate peale ja öösel kraapis perenaise magamistoa ust. Ma võiksin ju talle kade olla, et ta saab toas nautida minu perenaise tähelepanu rohkem, kui mina õues olles, aga veel pole põhjust, sest ma tean, et tema harjumuspärane standard näeb ette elu perenaise süles, söömist tema näpu vahelt, magamist perenaise voodis padja peal ja perenaise kamandamist: süga mind!, lähme välja!, ära lobise telefoniga!, võta mind sülle!, anna mülle süüa! - siin ta kõike seda ei saa ja ei hakkagi saama. Kui oma krõbinaid oma kausist süüa ei taha - ole näjas; magamistuppagi ei lasta, voodist rääkimata ja kui suud julged pruukida, saad riielda.
Ja siis oli ta ükspäev jälle koos kõigi oma asjadega kadunud, kui ma õhtul hilja jäljelt jõudsin. Ma käin jah ikka aeg-ajalt põllul ja ka ujumas. Ujuda mulle hirmsasti meeldib. Eriti praegu, kui päeva jooksul on kuumus su päris ära hautanud ja pole enam kohta kus olla või asendit, milles kergem oleks. Kahjuks on muidugi ka jälge ajada päris raske peale sellist kuuma päeva ja ka lõhn jääb sellele krõbekuivale rohule tunduvalt raskemini, kui mahlasele. Aga parem ikka, kui niisama vedeleda. Jäljel läheb meil tavaliselt nii kaua aega, et me jõuame ujuda ja jalutada ja oodata ja oodata ja oodata. Eks me näe, kuhu see ootamine lõpuks välja viib. Takaile soovin aga peatset kohtumist ja seniks kõike head!
Pilte minu ja Taki suvest näete minu albumist.