KEVADLUMI

Mis on talve juures kõige lõbusam?
Lumi? Nagu mu tänase jutu pealkirjastki järeldada võiks?
Pea-aegu. Aga täpsemalt, mis seoses lumega?
Pakute suusatamist ja kelgutamist? See ka, aga ainult esimesed paar kilomeetrit. Alguses on tõesti lõbus joosta, aga pikapeale tekib ikkagi mõte, et see inimene seal rakmete teises otsas suuskadel või kelgul võiks ka siiski midagi teha, et me edasi jõuaksime. Seega, pakkuge veel.
Tegelikult meeldib mulle kõige enam lume rookimine. Olen muideks ka täiesti teadlik, et inimestele see sugugi ei meeldi, kuid ma ei lase ennast sellest häirida ja võiksin rahumeeli mitu tundi labidalt lendavat lund püüda. Selle mängu idee on lumi võimalikult kohe peale labidalt õhku tõusmist kinni püüda. Selleks peab olema hästi tähelepanelik, et kuhu suunas labidatäis lendab ja hüpata suunda aimates just samal hetkel, kui labidas kerkib. Tegelikult tean ma ka seda, et inimeste meelest ma segan nende niigi ebameeldivat tööd ja nad teevad minu hüpete nurjamiseks igasuguseid ootamatuid trikke. Aga mulle niiii väga meeldib seda lund püüda, et ma annan neile need väikesed õelused andeks, kui nad mind just lausa tuppa kinni ei pane selleks ajaks ja lasevad mul ikka kuidagimoodigi selle lume järele hüpata.
See talv oli äsja kirjeldatud lõbustuse jaoks kahjuks väga lumevaene. Perenaine häälestas meid juba pidevaks jälje ajamiseks, kui tuli viimaks ometigi maha tõeline lumi. Mitte et ma rõõmustaksin, et nüüd jälge teha ei saa, aga lumes möllamine on vahelduseks tõesti hea.