No ma saan aru, et ta on kusagil ära. Siis olen ennegi nädala jagu tegevusetult istunud. 
Aga praegu on ta ju kodus. Isegi tööl ei käi. Ta saaks ju minuga koos lausa mitu korda päevas midagi toredat ette võtta. Aga ei. Tema lasi mööda selle talve esimese (ja ilmselt ka viimase) lume ja me ei läinudki suusatama ning nüüd laseb raisku suurepärase päikesepaistelise ilma, kui lumi on juba sulanud ja võiks väga edukalt jälge ajada. Mõttetu!
Aga praegu on ta ju kodus. Isegi tööl ei käi. Ta saaks ju minuga koos lausa mitu korda päevas midagi toredat ette võtta. Aga ei. Tema lasi mööda selle talve esimese (ja ilmselt ka viimase) lume ja me ei läinudki suusatama ning nüüd laseb raisku suurepärase päikesepaistelise ilma, kui lumi on juba sulanud ja võiks väga edukalt jälge ajada. Mõttetu!Ma saan küll kaks korda päevas söögi ajaks perenaisele tuppa seltsi, aga õue pole ma suutnud teda meelitada. Mis siis ikka, söön kõhu täis ja püüan temaga toas veid mängida. Aga mida sa ikka mängid, kui nina ühes ja saba teises seinas kinni on. Siis ma pigem magan. Nii igav!
Ja perenaine köhib.
Ah jaa, ükskord ma ka köhisin ja siis jäeti ka trenni minemata. Äkki ongi siin see põhjus. Ma pole varem selle peale tulnudki, et tegelikult läheb millegi tegemiseks ikka alati inimest ka vaja ja see inimene peab olema samamoodi terve ja tugev nagu minagi. Ning et ilmselt võivad inimesed olla vahel haiged ja siis nad ei tahagi midagi teha. Nagu mina, kui mul ükskord söögiisu ei olnud. Midagi muud ka ei tahtnud teha. Ainult magaksin.
Aga köha läheb ju üle. Eks ma niikaua siis ootan. Patrullin niisama aias ringi ja naudin päikest ning küll me siis ükskord jälle jäljele ja jooksma ja mujale trenni ka läheme. Et ma ainult selleks ajaks liiga laisaks poleks jäänud. Peab patrullimisele ja ebasoovitavate persoonide peletamisele aktiivsemalt rõhku panema, et oma vormi mitte päris kaotada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar