Algas nagu tavaline puhkepäev: väljas oli juba ammu valge, aga tänavad olid tühjad ja maja oli vaikne. Perenaine ärkas, aga tal oli aega maa ja ilm, enne kui tuli jäljevarustusega välja ja mind auto peale pani. Seekord sõitsime väga pikalt läbi linna ja peatusime kusagil supermarketi platsi peal, kus minuga veidi ringi jalutati ja siis jälle autosse ja alles siis põllule.
Põllule oli tulnud ka minu kutsikas Figaro. Täitsa ilus suur poiss teine juba. Ta alles alustas jäljetöö õppimist. Aga kohe näha, et minu järglane. Vorsti järgi läks nagu tolmuimeja ilma igasuguste muude mõteteta - näita ainult algus kätte ja läks! Väga tubli!
No minu oma jälg nii hea ei olnud. Oli üsna tuuline ja põld oli täiesti kuiv ning ega perenaine polnud väga raatsinud liha ka jäljele panna. Sain üksjagu sakutada, kui omast arust olin veidi kergemini jälgitava jälje leidnud ning tahtsin sujuvalt sellele üle minna või kui taganttuulega nurgast mõnuga üle panin. Aga tõesti oli raske ja mõte oli ka nagu mujal.
Siis aga oli töö tehtud ja võis lõbutsema hakata. Ega me kohe nagu kindlad ei olnud, mida Figaroga teineteisest arvata. Kohe, kui Fik vabaks lasti, tuli mörinaga mulle peale ja mina vastu, aga perenaised olid seda ilmselt ette aimanud ning me mõlemad olime suukorvidega. Seega, inteligentsete loomadena saime ruttu aru, et sellisel mörinal pole mõtet. Parem ennast viisakalt üleval pidada ja ehk saab ka sellest ebameeldivast turvavahendist lahti. Varsti saigi. Möllutasime veidi mööda põldu ja tegime koos pilti. Aga see oli alles algus.
Siis sõitsime Figaro juurde koju. Kuniks inimesed majas olid, saime meie ümber maja kiiremaid ringe teha. Täitsa naks poiss see minu Fik. Lõbustas mind hästi :) Ka kohalikud lapsed olid toredad. Eriti üks tüdruk, kes kohe teadis, kuidas meiega mängida.
No kui meil oli juba maja ümber möllutamisest võhm väljas, läksime veel metsa ja mere äärde jalutama. Väga mõnus oli! Ilm oli päikeseline, aga tuul jahutas mõnusasti ja mere äärde jõudes panin otse vette. See oli tegelikult ootamatult külm. Minu mälestused merest olid nagu soojemad. Aga ka kaldal oli lõbus pulkadega mängida. Ega perenaine ka ühtegi pulka vette ei visanud, nii et ma ei pidanudki sinna liiga külma vette ujuma minema.
Ega ta väga suur poiss pole. Minust mõned sentimetrid kõrgem ja veidi raskem, aga välja näeb ikka tõeliselt isane. Tugev rind, suur pea, võimas lustik (düsplaasiuuringu tulemused muideks A ja 0). Ikka üks ütlemata tore järeltulija on mul :) Igati vääriline. Püüdleb nii ilu kui tarkuse poole.
Ma olen teda ka kuulekuse trennis näinud. Perenaine võtab mu kaasa kui teistele trenni tegema läheb. Figaro on päris hea: püüdlik ja kiire. Logelemist ei ole.
Samuti käib ta minuga koos varrukas. Nimelt aitab selles osas minu perenaine teda koolitada. Alguses olin hullult kade, et vähe sellest, et ta teistega näitusel jookseb ja neile kuulekust õpetab, nüüd on veel varruka jaoks ka teine koer. Nagu minust veel küllalt poleks! Aga ma sain sellest üle, sest mind pole ju sugugi kõrvale jäetud. Ega ma väga palju rohkem ei suudaks ka. Ju tal siis jagub energiat rohkem, kui ainult minu jaoks. Aga Figaro on ka varrukas päris hea. Noor muidugi veel, aga päris innukas ja julge.
Täna oli tõesti üks selliseid päevi, mis elu ilusaks teevad. Koju jõudes oli selline tõeliselt väsinud, aga õnnelik tunne. Elu on ilus!
Sellest päevast jäi meile mälestuseks palju ilusaid pilte. Siin näidatud on valik, kuid enamat näeb minu albumist: http://picasaweb.google.com/Estrellest.Dakota/LaupaevFigaroga
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar