IPO VÕISTLUS

Nüüd on see siis möödas, mille nimel alates aprillist pingutatud on. Tahaks muidugi loota, et sellega pole möödas minu igapäevased treeningud, sest kuhu ma siis nüüd saavutatud energia muidu peaksin panema?
Aga kõigest järgemööda.
Laupäeva hommikul hakati majas juba enne kuute hommikul toimetama. Mu perenaine on ikka muidu ka üsna varajane jäljele mineja, aga et nii vara... Igal juhul oli maksa lõhnaga kott varsti autos ja treeningvestiga perenaine koos minuga ka. Seega võis 100% kindel olla, et tuleb jälje tegu. Sõitsime kauem kui muidu ja ei peatunud sugugi mitte põllu ääres. Hoopis suure tee kõrval mingil parkimisplatsil, kus oli veelgi autosid ja koeri. Toimus ligipääsetavuse kontroll, mis tähendab seda, et minuga jalutati rihma otsas inimeste vahelt läbi ja grupi sees kontrolliti kiipi. Noh, tänaseks olen ma seda juba nii palju kogenud, et mul kõrv ka ei liikunud kõige selle peale.

Siis sõideti ka põllule. Läks aega mis läks, aga lõpuks pandi mulle rakmed ja jäljenöör ning tehti nina märjaks. Väike maks sissejuhatuseks ja töö võis alata.
Algus oli imelihtne. Tuul oli tagant, rohi oli kõrge ja ma teadsin täpselt, mida teha. Ese - suurepärane! Lamasin korrektselt. Aga perenaine unustas selle eest maksa andmata :(. No hea küll. Pärast eset on ju alati olnud üsna palju toitu. No aga ei olnud! Juba tuli nurk, aga toitu ikka ei kusagil. Isegi mitte peale nurka!!! Hakkasin juba kergelt närvi minema ja tõstsin tempot, et ometigi toiduni jõuda. Ja siis oli korraga jälje lõhn kadunud. Oleks nagu vasakul olnud, kui ninaga õhku tõmmata. Läksin kiiresti mõned sammud vasakule, aga lõhn kadus jälle. Äkki saigi jälg läbi? Jooksin veidi eemale, aga perenaine seisis paigal nagu raidkuju, teised kaks tema taga samuti. Aga keegi ei ütle midagi. Keegi ei tee midagi. Mis toimub??? Jooksin tagasi perenaise juurde, kes haaras uuesti jäljenöörist tugevasti kinni. No läksin siis paremale. Põllult ära. Keegi oli seal parasjagu samas suunas käinud ka ning isegi ühe eseme põllule jätnud, et mul oli päris hea sealt põllult mööda sissekäidud rada ära minna. Aga seda ma küll ei uskunud, et perenaine oleks tahtnud, et ma seda eset oleksin näidanud. Me ei ajanud ju enam jälge. Või oleksin pidanud ...?

Igal juhul jäi see moment mul kripeldama ja tundus, et perenaine ei olnud väga rahul sellega kuidas see jälg lõppes. No ega ma ise ka ei olnud. Nii normaalselt alanud põllulkäik, mis ometi nii segaselt lõppes nagu see mul veel kunagi lõppenud polnud.
Siis sõitsime koju tagasi. Sööma ja magama. Kuigi ports oli väike, ma ei pahandanud. Juba kaks viimast korda oli see tavalisest väiksem olnud. Uni tuli igal juhul hea.
Ei lastud mul aga kogu päeva maha magada, vaid aeti jälle autosse ja sõideti varrukaplatsile. No vahel oleme seal ka kuulekust teinud, aga ma ei tahaks neid viimaseid kordi eriti meenutada.
Platsile oli lint ühte äärde tõmmatud ja tõkked platsi äärest keskele poole nihutatud. Igasuguseid inimesi oli üks jagu. Alustasimegi kohe kuulekusega. Kolm koera raporteerisid korraga. Mina läksin lamama ja üks dobermann hakaks harjutusi tegema. Perenaine küll jälle unustas maiuse minu ette jätmata, aga no mis seal ikka. Lamasin sellele vaatamata rahulikult.
Peale lamamist viidi mind aga hoopiski autosse tagasi, mitte ei hakatud harjutusi tegema.
Aga mõne aja pärast siiski läksime starti. Kõrval kõnd - no kas nüüd tuleb midagi? Mitu korda üritasin perenaiselt kontaktiga maiust kätte saada, aga ei midagi. Istu - olin tubli. See on meil hästi käppas. Lama - nagu ikka. Siia - kiiresti juurde, aga ei mingit maiust. Seis - olin täpne ja tubli. Aga siis mindi hantlite juurde. Oh jah. Ma ju teadsin, et need tulevad, aga siiski lootsin kuni viimase hetkeni, et me täna hantleid ei tee. Too - jooksin hantlini, aga sellel oli mingi täiesti võõras lõhn küljes. Nagu mingi segu koerte ja inimeste ja auto lõhnadest. Ma polnud isegi kindel, kas emase või isase koera oma. Püüdsin igaks juhuks seda kummalist hantlit hästi ettevaatlikult suhu võtta. Mine tea, mis haiguse sealt veel saab. Aga olin vist liiga ettevaatlik, sest hantel pudenes suust ja ma pidin selle perenaisele viimiseks uuesti maast ülesse korjama. Hantel üle tõkke. No see oli lihtne, sest platsil oli see vana hea tugev puust laudadest tõke, kuhu on hästi mugav toetada. A-tõke ja hantel. See läks juba päris libedalt, sest olin enda eelmise osaga üsna rahul ning perenaine ka kiitis. Edasi saatmine - see on alti tore. Joosta mulle meeldib. Jooksin, ise muudkui silmadega palli otsides, aga siis adusin, et tuli vist "lama" käsk. Jäin seisma ja keerasin ringi, et veenduda. Ja oligi. Perenaine kordas: "lama!". Ja tehtud see oligi!
Siis sain koju. Ja siis tundsin, et olen väga väsinud.
Pühapäeva hopmmikul tõusime jälle varem kui tavaliselt ja jälle ma hommikueinet ei saanud. Sõitsime otse platsile. Varsti sain aru, et täna on varruka päev. Pealtvaatajaid oli üsna palju ja koeri ja melu ka. Ega see kõik mind just liiga enesekindlaks ei teinud. Siiski alustasin oma sooritust üsna rahulikult, sest varjete otsimist olime viimasel ajal palju teinud. Ringi-siia-ringi-siia-ringi-siia-ringi! Jooksin rahulikult ja mõnuga. Viimases varjes oligi varrukamees. Katsusun ta ikka ära ka enne valvama hakkamist. Mingi võõras mees oli, aga käitus täiesti tuttavlikult. Edasine skeem oli aga raske, sest mul tekkis pidevalt olukord, kus ma ei mäletanud, mida tegema pidi ja perenaine oli ka kusagil eemal. Igaks juhuks püüdsin siis varrukast haarata. No see etteaste kestis üsna pikalt. Ja ükskõik, mida me ka tegime, varrukat mulle ei antud ja kiita ega laita ma ka millegi eest ei saanud. Asi kippus jälle kuidagi kummaliseks. Siis oli pika maa rünnak. Ja jälle üks võõras mees! No siis ma enam järjele ei saanud. Perenaise hääl kajas nagu kusagil kaugel ja selle tähendus ei jõudnud minuni. Igaks juhuks sikutasin aga seda võõrast meest varrukast nagu oskasin. Alles mõne aja pärast sain aru, et see kauge hääl tahtis, et ma lahti laseksin ja valvama hakkaksin. Siis sai kõik selgeks. Lasin varrukast lahti ja hakkasin usinasti haukuma. Peenaine tuli ka lõpuks juurde. Viisime varrukamehe kohtunikule ja mulle pandi rihm. Ja ei antudki varrukat!
Kui me lõpuks platsilt ära saime, (pidime veel kuulama, kuidas kohtunik minu käitumist arvustas), Tulid mitmed inimesed perenaist kallistama ja õnnitlema, et tehtud saime. Kohe nagu mingi pidu oleks olnud. Perenaine oli ka rahul. Pani mu autosse tagasi ja andis süüa. (Kõht oligi juba tühjaks läinud)
Siis ma jäin vahepeal magama. Võistlus aga muudkui kestis ja kestis. Aina uued ja uued koerad läksid platsile ja kõlasid teravad käsklused ning pealtvaatajate aplausid. Kui mind lõpuks ülesse aeti, oli vist küll juba suur lõuna aeg käes. Pandi aga jälle rihm külge ja peale väikest pissiringi platsile. Nüüd siis oli seal palju toidukotte, karikaid ja tammepärjad. Kõik võistlejad rivistusid. Inimesed rääkisid ja plaksutasid. Ükshaaval käidi kohtuniku juures ja kõik said mingeid pakke.
Minu perenaine kutsuti ka välja. Ta oli võitnud hõbeehete komplekti, mis loositi välja naissoost võistlejate vahel. Väga lahe! Tavaliselt ei saa inimesed mingeid märkimisväärseid kingitusi kui on koerte pidu.
Ja siis tulid kõik pealtvaatajad ka platsile ja pildistati. Ja kõik olid rõõmsad ning rahulolevad.
Ja mind kutsuti ka välja. Ma sain teise koha IPO II astme võistlusel :) Suure toidukoti ja mingit muud nänni ka veel. Võistlusraamatus numbrid 74-78-72, tsb vh, kohtunik K. Kodis. See polnud küll teab mis tulemus, kuid teise koha saamiseks kõlbas. Mina ju tegin, mida oskasin ning perenaine oli lõppude-lõpuks siiski rahul ja ka teised olid rahul.
Kõige suuremad aplausid olid muidugi neile, kes 3. astmes esimese kolm kohta said. Tea, kas meie ka seda 3. astet ükskord püüdma läheme? Siiski oli võistlejate seas ka neid, kelle omanikud pisut väsinud ja tüdinud ilmega olid ning kes ei karikat ega toidukotti ei saanud. Nemad selgesti ei olnud siiski kõigega rahul, mida nemad selle kahe päeva jooksul teinud olid.
Mina olin siiski tubli olnud. Selle kinnituseks sain koju jõudes suure kondi.

HAAPSALU ERINÄITUS

Vau! Oli see vast üritus! Kaks päeva vett ja vilet nii et silmade eest võttis mustaks. Ma ei tahtnud õieti juuagi, söögist rääkimata. Ka järgmine päev kodus ei läinud söök alla. Nii läbi olin saadud emotsioonidest ja tehtud pingutusest.
Aga mis ma ikka hädaldan. Mis ei tapa, teeb tugevamaks ja elus ma ju olen!
Aga mis siis täpsemalt toimus?
Kahepäevane erinäitus Haapsalus. Ööbimisega kohapeal.
Perenaine hakkas juba reedel asju autosse pakkima ja ma istusin igaks juhuks kogu selle aja autos puuris, et mind kogemata maha ei jäetaks. Aga reedel siiski sõiduks ei läinud. Laupäeva vara hommikul jätkati pakkimisega ning kui lõpuks ka Ott ning minu uus händler, Siiri, peale laeti, siis hakkasime tõesti minema.
Päev oli pikk ja palav. Mina istusin enamuse ajast autos puuris ja ootasin. Aga auto oli varjus, kõik aknad pärani ja siis polnudki väga hull. Esialgu proovisin küll protesteerida enda mahajätmise üle, kuid sain peagi aru, et minu kisa ei kõiguta perenaist sugugi ning keerasin magama. Ise muidugi kuulasin ühe kõrvaga pidevalt mis staadionil toimub, sest kohe läksid lahti kõige nooremate kutsikate ringid ja minu nublud ju astusid ka ülesse. Kõik see koer, nagu olingi lootnud.
Esimesena ringis siis isased. Seekord oli 5 koera ringis. Ainsad lontkõrvalised minu omad :-S. Ja Frodo oli lisaks lontis kõrvadele ka väga kõhna. Ta pidavat isu puuduse käes kannatama. Aga sellele vaatamata olid nad väga tublid. Seisus ilusa joonega ning liikumisel pika sammuga. Figarole heideti ette veidi liiga heledat silma ja sirget selga. Frodole liigset kiitsakust. Lõppkokkuvõttes olid nende kohad aga 3. ja 4., mis pole minu meelest kuigi halb. VL mõlemal hindeks.
Emaseid oli aga ringis 8! Nora ja Flora esinesid nagu tõelised staarid. Norale kauples perenaine händleriks Eestimaa parima händleri, Karini. Kes oli kunagi ka minu händleriks. No nüüd oleme kasutusklassi ringis Karini enda koeraga koos ja mul seepärast teine händler. Kohtuniku otsus nende noorte emaste osas oli aga selline, et Nora 1. ja Flora 7. No minu meelest oleks Flora pidanud palju eespool olema, aga sellele kohtunikule meeldisid raskemad koerad. Ka emaste hulgas. Mis teha. Seekord siis sedamoodi.
Ka Faust oma perega oli tulnud meie esinemist vaatama ja siis oli sobiv hetk teha ka pere pilti. Klõpsutati küll ühte küll teistpidi. No midagi sai, kuigi liiga päikeseline ilm tegi liiga tugevad varjud ja minu must Faust ei paista väga välja. Ühtlasi saime tähistada minu mudilaste 6-kuuseks saamist. Veidi veel ja ongi tittedest saanud noored koerad.
Ilm oli aga jätkuvalt kuum ja peale väikest tuulutuspausi sain ma jälle autos oodata. Kuni esimese päeva näitus läbi sai ning meil oli võimalus homseks varrukameestega tutvuda. Mul õnnestus kohe esimesena minna. No täitsa maitsvad poisid olid ;). Üks koguni Rootsist kohale toodud.
Õhtuks parkisime ennast kusagile mere äärde. Pered panid telgid püsti ja hakati grillima-ujuma. No arusaadavalt ei saanud mina sellest millestki oma osa, sest grill-liha on vaid inimestele ja enne oma näituseringi ei või kasukat märgama minna. Vähemalt lubati mind õhtu jooksul mitu korda jalutama ja ka lahtiselt heinamaale jooksma. Aga ma jooksin ka! Nii hea oli sirutada peale pikka puuris kükitamist! Öösel tuli hirmus padu vihm. Kogu öö läbi müristas ja välgutas ja ladistas hullult vihma sadada. Aga tõsise sakslasena see minu und ei seganud. Lahtistest akendest tuli jahutavat öö õhku, täis kõht ja vihmaladin tegid mõnusa une.
Järgmisel hommikul oli start päris varakult. Pool laagrit jäi veel ärkama kui meie juba staadioni poole vurasime. Kiibi kontroll tehtud ja number käes jäime oma varrukasoorituse aega ootama. Päris kaua tuli oodata enne kui meid staadionile lubati. Hakkasin juba pisut väsima ja tüdima. Aga hammustada oli jälle päris lõbus. Lühikese maa pealt ei pannud paraku tähele perenaise esimest „anna” käsklust. Olin selle varrukas rabelemisega üsna ametis. No aga ega sellest midagi hullu polnud. Ega mulle neid käskusid tegelikult vaja polegi. Mida sa ikka varrukas ripud, kui varrukamees liikumatult paigal seisab ja mingit vastupanu ei osuta. Pikalt maalt oli pea juba veidi selgem. Eesti poiss andis hea haarde ka ja lahtilaskmine oli lihtne. Seega „VÕRRATU – LASEB LAHTI”.
Kutsikaomanikest jäid küll Flora ja Nora pere ka meiega ööbima, aga minu varrukakatse ajaks neid veel staadionil polnud. Ju siis oli õhtu liiga väsitav ja öösel ei puhanud hästi välja. Kahju! Oleksin rõõmus olnud neile oma võimeid demonstreerides. Et nad ei peaks kahtlema, kas ka nende koertest asja saab.
Pärast kupatati mind jälle autosse. Ega ma väga enam poleks tahtnud sinna minna. Aga käsk on vanem kui meie. Seega kükitasin tribüüni taga autos jälle mitu head tundi enne kui mind välja võeti. Perenaine käis korduvalt auto juures, aga mingeid asju võtmas ja panemas, mitte minu pärast, ning ma ei viitsinud lõpuks enam reageeridagi. Protesteerimisest rääkimata.
No mingil hetkel sain ma siiski välja ja näituse rihm pandi külge. Ja hakkaski peale vana tuttav trall: ringi-seisma-jooksma. Ega ma asjast väga vaimustuses polnud. Kole palav oli ja kaks päeva puuris konutamist olid mu vaimu ära nüristanud. Kõrvad ei tahtnud kikkis püsida ja seistes kiskus saba jalge vahele. Meid oli ringis 9. Ega mu seismine kohtunikule ka väga ei meeldinud ja nii kutsuti meid välja alles 7. Aga siis hakkas üks lõputu ringitamine küll käies, küll joostes. Perenaine teises ringi servas ja mina teises. Ootasin ja otsisin, millal mind tema juurde lastakse ja see jama lõppeb. Aga korraga kutsuti meid kohtuniku poolt ringi sisse (lootsin vaikselt, et nüüd saab ära) ja tõsteti 4. kohale. No päris lahe! Aga ma olin ka kõvasti pingutanud. Lõpuks sain ka perenaise juurde. Aga ma olin suhteliselt solvunud, et ta mind nii kaua seal kuumas liikumisega kiusanud oli. Keeldusin nii joogist kui söögist ja autosse ka minna ei tahtnud. Anti mind siis kohe kellegi võõra kätte tribüünile passima. Siis hakkasin küll hädaldama. Sest perenaine läks jälle ringi. Seekord askeldas seal vennas Drakoniga ja otse minu nina all. Kuidas ta küll saab selline olla! Mina pingutan tema pärast või hinge välja ja tema jätab mu lihtsalt kellegi kätte. No muidugi hea seegi, et jälle autosse ei topitud! Õnneks oli Ott ka sealsamas ja ma suutsin siis oma ootamise osaga leppida.
Kutsikaomanikke polnud ikka veel või enam mitte. Igal juhul ei saanud ma neile ka oma suurepärast liikumist ja imelist tõusu liikumisega näidata. Aga ega nemad pole nii karastunud kui mina. Küllap läksid koju magama. Mida minagi ju ammu teinud oleksin, aga polnud võimalik.
No ja lõpuks siis ometi tuli perenaine ka minu juurde ja jäi minuga. Käisime koos ka kopsiku järgi ning saime väikese toidukoti. Nii tore, et näitustel süüa kaasa pannakse! Ja siis autosse tagasi. Aga kahjuks ei läinudki me kodu poole vaid tagasi ööbimiskohta, sest oli vaja oma kodinad kokku pakkida, mis hommikul kõik kiiruga lahkudes laiali olid jäänud. Ka tegid inimesed jälle grilli. Kuna meid seal suht vähe oli, siis sain ka mingi aja hoovis vabalt ringi hulkuda ja oma nina toppida, kuhu tahtsin. Aga ausõna, enam ei tahtnudki väga. Saaks juba koju!
Ja päris õhtuks me lõpuks koju saimegi. Alles oma hoovis tundsin, milline hirmus janu mul on. Oleksin võinud või ämbritäie vett juua. Ja magada. Ärge toppige mulle mingit süüa! Laske ma magan lõpuks!Järgmisel hommikulgi olin veel väsinud ja isutu. Alles õhtuks tuli eluvaim pisut tagasi, aga varruka trennis väsisin siiski rutem kui tavaliselt. Et siis selline raske näitus oli.

Lõppu panen veel oma järelkasvu seisupildid, et oleks mälestuseks :)

FIGARO:

FRODO:FORTUUNA/NORA: FLORA:

LAAGER

Möödunud nädalavahetusel käisin pereüritusel - kahepäevases Eesti Saksa Lambakoerte Ühingu laagris. Minu perest olid kohal Flora ja Frodo. Kahju, et teisi polnud! Oleks olnud päris huvitav neid tegevuses näha.
Neile, kes ei tea, mida tähendab laagris olemine, püüan veidi lähemalt kirjeldada.
See tähendab, et kaks öö-päeva ei ole sa mitte oma koduaias, vaid kusagil võõras kohas. Seal on väga palju teisi koeri ja nende suuri ning väikeseid inimesi ka ning seepärast ei tohi sa terve laagri aja seal lahtiselt niisama ringi joosta vaid oled oma omanikuga koos rihma otsas või siis ootad autos või puu küljes. Iga mõne aja tagant võetakse sind ja lastakse midagi teha. Vahel on see, mida sa teed, igapäevane, nagu näiteks jälje ajamine. Teinekord jälle veidi eriskummaline, nagu näiteks perenaisele järele jooksmine.
Frodo ja Flora said oma esimese jälje ajamise kogemuse, kuulekuskoolituse kogemuse ja ka kaitse kogemuse saagi harjutusega. Saan uhkusega tunnistada, et nende vajalikud instinktid sellisteks asjadeks on kõik täiesti olemas! Ka jooksmises ja lamamises olid nad juba üsna tegijad. Frodo sai enamasti Flora käest pähe kui võistlemiseks läks ja ka siis, kui niisama kaklusmängu tehti :) Pean veelkord nentima, et täpselt ema suust kukkunud.
Mina ise ajasin ühel päeval kaks korda jälge, käisin mitmeid kordi pikematel jalutuskäikudel jõe äärde, ujusin, ajasin palli taga, hoidsin hantlit, jooksin võõra käest perenaise juurde, mängisin hantliga ja lamasin grupis.
Enda üle ma kahjuks nii uhke olla ei saa kui oma kutsikate üle.
See jälg oli ikka üks jagu raske ja mitte ei suutnud 100% jäljel püsida. Ühte-puhku avastasin, et olen kusagil, kus polegi enam jälje lõhna. Siis tuli natuke ringi sebida, et õigele kursile tagasi saada, aga varsti oli jälle mõte mujal ja jälg kadunud. No lõpuni ma muidugi sain, aga ega minu tööga rahul poldud. Ma ise ka ei olnud. Teiseks jäljeks olin ennast juba kogunud ja esinesin oma võimete kohaselt.
Hantliga tehti teiste ees minuga igasugu kummalisi asju. Ega mulle see harjutus üldiselt väga ei meeldi ja ma teeksin alati midagi muud ennemini kui tooksin hantlit. Aga perenaine on pähe võtnud, et mulle peab hantel meeldima. Nüüd ta siis püüab igasuguste trikkidega seda hantli harjutust mulle meeldivamaks muuta. Vahel isegi unustan hetkeks, et tegelikult ma ei taha seda hantlit suhu võtta.
Haantli hoidmise harjutuse järel anti mind ühe võõra mehe kätte, kes oli nagu mingi tähtsam tegelane vist, sest kõik inimesed seal platsi ääres kuulasid tema sõna. Perenaine jooksis eemale ja ma tahtsin nii kangesti talle järele saada, et püüdsin seda kinnihoidjat veidi hammastega mõjutada. Minu kogemused näitavad, et mehed tahavad sageli, et neid hammustataks ja alles siis võimaldatakse sulle see, mida sina tahad. No seekord siiski ei olnud vaja hammustada ja ma ei pääsenud kusagile enne, kui perenaine õigest kaugusest kutsus. Tagantjärele päris piinlik lugu, aga eks sa katsu neist inimestest alati aru saada!
Ka lamamise harjutuse juures olin ma juba unustanud, et inimesed võivad päris kiuslikud olla. Olime just perenaisega palliga möllanud kui kõik täiskasvanud koerad lamama pandi. Mina nende seas. Olime juba mõne aja lamanud kui üks tuli meie ette palli mängima. Muidugi sööstsin ma seda palli taga ajama nagu mõne aja eest olin teinud ja muidugi sain perenaiselt hirmsa peapesu. Siis tuli meelde küll, et pallimäng oli juba lõppenud ja nüüd pidi lamama, aga hilja juba.
Inimesed on arusaadavalt sellistest laagritest rohkem vaimustuses kui meie. Nad korraldavad enda lõbustamiseks seal pidevalt midagi ka sel ajal, kui meie peame autos või puu küljes istuma. Mina olen muidugi vana kala ja ennast traumeerida ei lase. Magasin isegi siis kui kogu öö läbi tants ja trall hirmsa lärmi saatel käis. Aga oli ka neid, kes polnud harjunud nii pikalt ja kannatlikult ootama kuniks nendega tegeletakse ja neil oli muidugi päris raske. Laagri lõpuks olid aga kõik nii mõnegi kogemuse võrra rikkamad ja see vist ongi selliste ettevõtmiste peamine eesmärk.