FORTE ÄRAVIIMINE

Ühel õhtul pesti Forte puhtaks. Siis juba aimasin, et midagi on teoksil. Laupäeval pandigi meid kõiki auto peale - suured ja väikesed inimesed ning koerad ja hakatigi sõitma.
Mina keerasin ennast kohe oma kohal pakiruumis magama, kui olin aru saanud, et sõit läheb pikemaks. Forte oli minu perenaisega tagaistmel ja ei osanud kuidagi olla. Viuksus ja siputas hulk aega enne kui magama jäi. Aga inimese süles on ju hea magada, kui ta sind sügab ja auto mõnusasti kõigutab. Sel hetkel isegi kadestasin Fortet. Mina ei saa (loe:mahu) enam perenaise süles sõita.
Kui olime juba hea hulk aega sõitnud, keeras auto teelt kõrvale, metsavahele, ja jäi seisma. Pissipaus. Fortele pandi jalutusrihm kaela. Esimest korda elus. Aga ta käitus selle otsas suurepäraselt. Nagu oleks juba pika kogemusega rihmaga metsavahel jalutamas käimises. Rihma teine ots oli Oti käes ja nii me kolmekesi jooksime. Pissimised tehtud, laeti meid jälle auto peale.
Järgmine peatus oli linnas - Pärnus. Meid võeti jälle autost välja. Pandi õue laudade juurde lamama samal ajal kui inimesed sööma hakkasid. Forte oli nii unine, et keeras ennast hea meelega laua alla jälle magama. Mina siis järgisin tema eeskuju. Inimesed sõid ja rääkisid telefoniga. Mingi aja pärast saabusid naine, mees ja vankris päris väike laps. Mind viidi selle peale tagasi autosse. Veidi aja pärast nägin kuidas Forte selle naise süles teise autosse viidi. Ja läinud nad olidki. Usun, et Forte saab endale hea elu, sest teda on sinna perre pikalt oodatud. Reserveeriti ta ju kõige esimesena, mis sellest, et koju sai viimasena. Pakkugu oma inimestele seda rõõmu, mida talt oodatakse!
Aga meie päev oli alles poole peal. Tagasiteel tegime ühe põhjalikuma metsapeatuse. Siis sai pikalt vabalt joosta ja metsa lõhnasid taga ajada. See oli päris hea! Ainult et inimesed ei oska vabas looduses kuigi mõistlikult käituda. Nendega on ühel karjakoeral ikka raske. Kes läheb ette, kes jääb maha ja kes põikab rajalt kõrvale. Katsu sa nii neil kõikidel silma peal hoida.
Kõige selle tõttu sain ikka kõvasti joosta. Aga ma tegelikult ei kurda. Mulle meeldib joosta. Mis sellest, et pärast enam keel kuidagi suhu ei tahtnud mahtuda :) Tagasiteel oli autos päris vaikne ja unine.

Ega mul oma kutsikate äraminekutest otseselt kahju ei ole. Nagu ennegi mainisin, nad peavadki minema ning nüüd on perenaisel minu jaoks rohkem aega. Aga hommikuti ootan esialgu ikka nina vastu garaazhi ust, et kohe-kohe lastakse kutsikad ka õue jooksma. Alles siis, kui midagi ei juhtu, tuleb meelde, et olen üksi. Aga elu läheb edasi. Küllap kuuleme näeme veel. Maailm on ju nii väikene.

KUTSIKATEGA KODUS

Need kaks, kes minuga veel kodus on, on juba üsna koera tegu ja nägu.
Ma kohe ootan seda hetke, kui nad välja jooksma lastakse. Koos on ju ikka lõbusam.
Esiteks ma muidugi pean neid veidikene karistama selle eest, et nad kohe mulle peale tormavad. Nad on nüüd juba alandlikkust õppinud ja oskavad ennast vajadusel selili visata ning alla anda või lipitsedes suud lakkuda.
Siis me teeme koos tagaajamise mängu. Mina võtan mingi pulga hambusse ja kutsun neid seda endalt ära võtma. Minu meelest on see üks kõige lõbusamaid mänge üldse. Inimestegagi saab seda mängu päris edukalt mängida. Lapsed muidugi ajavad mind parema meelega taga, aga täiskasvanud juba teavad, et ei saa mind nii kui nii kätte ja seepärast hästi ei viitsi. Siit väike nipp: kui tahad täiskasvanuga tagaajamise mängu teha, siis võta hambusse mingi talle kuuluv asi, mille ta on hetkeks maha pannud. Siis ta tavaliselt unustab mõneks ajaks, et ta sind kätte ei saa ning tegelebki tagaajamisega ;)
Siis me veel kaevame koos ajaviiteks. Väga tore! Ma olingi juba sellise ajaviitetegevuse unustanud, sest inimestele väga ei meeldi, kui ma kaevan ja mul on nagu muud teha olnud. Kuid nüüd, kutsikatega koos, on see tegevus hoopis uue hoo saanud. Nende usin kaevamine nakatab mindki ja nii me siis kolmekesi otsime, mida põnevat maa seest välja võiks tulla. Oleme juba nii mõnegi lillesibula leidnud, mis on minu jaoks täiesti uus leid meie aias.
Siis õpetan ma neile veel valvamise ühte kõige lõbusamat osa - aia ääres jooksmist. Seda tuleb teha iga kord, kui mõni koer aiale läheneb ja nii kaua, kuni ta meie aiast möödas on. Seda on kutsikatel pisut raske õppida, sest nende jooksusamm on veel pehme ja minu tormiline tugev jooks teeb neid esialgu veel nõutuks, kuid ma tean, et eeskuju on nakkav ja varsti jooksevad nemad ka.
Ja muidugi on neil võimalus proovida oma disainerioskusi aiamööbli peal, mis minust veel järele jäi.
Nii et meil on koos tõesti lõbus.

Aga lõpetuseks siis üks selline pilt:
Jah. Täitsa õige! Flora läks koju. Pöörake tähelepanu jopele naise seljas ;) Nagu olekski juba oma inimene. Ja Florale nad sobisid. Ainuke mure, et Flora oli vist viimaste märgade ja külmade ilmadega külmetunud ja köhis. Mina pole elades köhinud. Ma ei tea, mis see on. Seega olen ta pärast pisut mures. Kas nad ikka hoiavad teda hästi soojas, et köha üle läheks...

KOJUMINEKUD

Ja ongi läinud.
Kuuest neli on praeguseks omades kodudes.
Kõige esimesena läks Figaro. Siis Faust kohe järgi. Mõlemad samal päeval, kui kutsikad said vaktsineeritud ja kiibitud.

Nad olid süstide ajal väga tublid. Valu ei olnud midagi. Protesteerisid pigem kinnihoidmise vastu. Nii tuttav minu jaoks :)

Siis oli perenaine vahepeal ära ja meie olime teiste kanseldada. Ega see väga hull polnud, sest ilmad on ilusad ja kõik saavad õues olla kuniks garaazhi puhastatakse. No ja täna läksid siis Fortuuna ja Frodo üksteise järgi.
Fortuuna saab endale esinejanimeks Nora. Nagu tõeline staar. Tasub meelde jätta, et tulevikus näitusel ikka ära tunneks ;)
Figaro võttis uue kodu kohe omaks ja käitus väga tublisti. Faust oli esimesel ööl vähe õnnetu, et üksi ja võõras koht, kuid küllap on ta tänaseks juba harjunud. Fortuuna ja Frodo olid minnes väga väsinud. Loodan, et fortuuna magas kogu pika sõidu Tartusse ja et nad kohanevad oma uute kodude ja inimestega kergesti.
Mitmed on imestanud, et kuidas ma nii rahulikult lasen oma lapsi võõrastel laiali tassida. Pean seda asja ilmselt pisut selgitama:
1. Kõik need inimesed, kes mu laste omanikeks hakkavad, on mu perenaise poolt heaks kiidetud - tähendab ka mina pean nad heaks kiitma. Ja nad on täiesti toredate koerainimeste mulje jätnud.
2. Need kutid on mind õues pidevalt nokkides päris tüütud ja nad võtavad perenaiselt nii olulise aja, et minuga enam väga palju ei tegeletagi. Mingu oma inimeste juurde. Minu perenaine on minu ja mitte nende. Meil on koos veel nii palju teha!
3. Need koerad on juba sündinud selleks, et inimest teenida. kogu pesakond koos on ju lõbus, kuid kui aeg on käes, peab asuma oma kohust täitma. Mina olen neile juba kõike õpetanud, mida eluks hädavajalikuks olen pidanud ja edasi peavad neid õpetama nende oma inimesed neid ja see ümbrus, millesse nad satuvad. Teenigu oma inimesi väärikalt.
Ainus asi, millest mul kahju on, on see, et Forte ja Flora ikka veel minu juures peavad olema. Fortel on küll Lätis ootav ja hoolitsev pere olemas, kuid on probleemid tema kohaletoimetamisega. Keegi vanaema pidi minema Lätti oma lapsi vaatama ja koera Eestist kaasa võtma, kuid senini jahedana püsinud ilmad panid vanaema oma sõitu edasi lükkama ja nüüd ei teagi, millal või kuidas Forte oma koju saab.
No ja Floraga on veel kurvem. Kaks peret on teda vahepeal vaatamas käinud, kuid siiski loobunud. Kas tõesti on määravaks saanud tema hea energia ja rõõmus meel? Aga eks me ootame. Kindlasti on temagi jaoks olemas inimene, kes tahab ühte imearmast ja väga tubli emast kutsikat, kellega koos lõbusasti aega veeta ja koeramaailma avastada. Tuleb see inimene vaid ära oodata.

Kui see võiksid olla Sina, siis helista või kirjuta: mare.adermann@mail.ee, 5176608

KÜLALISED

No küll meil on viimasel ajal palju külalisi käinud! Ma ei suuda varsti enam vahet teha, keda peaks sisse lubama ja keda mitte.
Aga ma saan neist inimestest täiesti aru, et selliseid imeliselt ilusaid ja tegusaid nupsikuid, nagu minu kutsikad, ikka ja jälle näha tahetakse :) Nad ei jää ju kuigi kauaks sellisteks. Ja minul on ka hea meel, kui mulle minu sõbrad külla tulevad.
Ühel nädalavahetusel käis meil Kreedo oma inimesega külas. Väga tore! Ta pole enne mul külas käinudki. Väga huvitav oli vaadata, kuidas ta esimese hooga selle enda poole jooksva ja karjuva karja peale ehmatas ja eest ära püüdis hoida. Pärast harjus. Lõpuks lasi koguni oma koonu lakkuda ja selga ronida. Väga mõistlik ja suursugune isane!

Kutsikad arvasid alguses, et iga koer peaks piima andma. Muudkui püüdsid Kreedole kõhu alla jõuda :O) Hiljem said vist asjast aru ja askeldasid niisama.
Fortuuna oli aga lausa piinlikusttekitavalt pealetükkiv ja edvistav. Muudkui kekutas külalise ees ja jooksis tema ümber. Kippus käpa ja keelega katsuma. Ikka tõeline tüdruk. Õnneks oli Kreedo asjast pigem meelitatud kui pahane. No kutsika värk, ta saab ju aru.

Viimasel nädalavahetusel käidi meil grillimas ja Volli tuli minu rõõmuks ka kaasa. No on ikka tõeline sõber! Ta oli kutsikatega nii kannatlik ja sõbralik ning minuga mängis ka mitu tundi. Ega ta kutsikaid kasvatada muidugi ei oska, aga sotsialiseerimiseks sobis hästi. Nüüd mu tibud teavad, et peale saksa lambakoerte on tegelikult ka teistsuguseid koeri olemas.

Mul on hea meel ka selle üle, et kutsikad viimasel ajal nii palju väljas saavad joosta. Kuniks nende pesakohta majas puhastatakse, saavad nemad väljas olla. Tegelikult küll ei julge inimesed nende valvamist 100% mulle usaldada ja panevad nad aedikusse, kui neid endid õues pole. See on ausalt öelda alandav. Kes siis veel peale minu minu oma kutsikaid oskaks paremini valvata? Ma ikka püüdsin neid välja kaevata ka, aga perenaisele see jälle ei meeldinud. No mis teha. Koera elu. Peab ikka lõpuks ennast inimese järgi painutama. Aga õnneks on inimesed päris palju väljas ka, nii et kutsid kogu hoovis ringi saavad joosta. Kannatavad selle väikese aja aedikus ära.

Aga vaatamate sellele külaliste hulgale, ei ole veel keegi neist julgenud minu Florat omale koeraks tahta. Seega ootab tema veel seda õiget peremeest, kes suudaks tema aktiivsusele koolitusega rakendust pakkuda ja ilu näitusel teistelegi näha viia.Kui mõni selline inimene juhtub siia lugema, siis helistagu või kirjutagu mu perenaisele:

Mare - 5176608, mare.adermann@mail.ee

Lisaks pilte temast ja teistestki: http://picasaweb.google.com/mare.adermann/DakotaKutsikad