POEGIMINE

Kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Kuna ma olen peale seda kõike ikka veel elus, siis olen ilmselt tugevam. Ja saan üha tugevamaks.
Laupäeva õhtul (10. veebruar) sain aru, et nüüd peab hakkama valmistuma. Kahjuks küll alles peale maitsvat õhtusööki, mis tuli välja oksendada. Ma poleks enam jõudnud seda söögikorda soolikatest läbi lasta, aga iga millimeeter vaba ruumi oli vajalik. Seega keeldusin toidust otsustavalt ka edaspidi.
Siis oli vaja leida hea turvaline pesapaik. Meil on kodus pika linaga laud, kuhu alla oleks olnud päris hea peituda, või siis nurgas seisva suure lille postamendi taha... Aga perenaisele need mõtted vist ei meeldinud. Eriti peale seda, kui mu edutu postamendi taha pugemine oleks kaasa toonud lille kukkumise. No hea küll. Otsustasin siis mingi muu lahenduse leida.
Vahepeal oli saabunud öö ja perenaine tegi mulle oma kõrvale aseme. See oli temast nii kena! Sest siis oli, kelle käest lohutust otsida, kui valud sees peatsele sünnile teed sillutasid.
Kui perenaine mind vahepeal õue lasi, siis püüdsin seal mõnda oma tuntud peidupaika rakendada: puuriida alla - ei mahtunud, puuriida taha - ei lubatud, kuuti ometi võib! Aga perenaine vist teadis mis mul plaanis ja see ei käinud jälle tema plaanidega kokku. Ta oli mulle välja minnes pika rihma taha pannud ja sikutas kuudist välja ning viis jälle tuppa.
Pühapäev möödus nagu tavaliselt - käisin perenaisega platsil kaasas. Ootasin autos kuni tema teistele trenni tegi ja siis käisime vahepeal metsas jalutamas. Poleks nagu midagi olnudki. Ainult söögist keeldusin endiselt. Ootasin algust.
No ja siis peale õhtust jalutuskäiku see algas. 00:40 tuli vesi. Siis hakkasid inimesed ka sagima (kuidas nemad küll teadsid, kui ma isegi täpselt ei teadnud, mis toimub?) Minul hakkas kõht krampi kiskuma. Perenaine viis mu katlaruumi pessa ja püüdis lohutada. No väga kena temast, aga ega sellest tegelikult abi ei olnud.
1:20 tuli veel kaks naist. Üks neist oli minu ema perenaine ja teine minu jaoks võõras. See teine tahtis mind muudkui puutuda, aga mina ei tahtnud seda lubada. Ma ei saanud üldse aru, mida nad kõik siin kogunesid. Väga raske, et mitte öelda võimatu, oli sellises olukorras võõraste ees väärikust säilitada.
No edasist ei hakka ma väga üksikasjalikult kirjeldama. Ikka sama jama: minul valu ja krambid ja siis see võõras naine aitab lõpuks ühe kutsika teise järel välja. Vahepeal mulle ergutavad jalutuskäigud ja siis jälle kõik otsast peale. Kes juba väljas oli, pandi tissi otsa, mis omakorda kutsus esile jälle järgmise sündimise. Ma olin sellest krambitamisest juba väga väsinud ja oleksin meeleldi natuke külitanud, aga sedasi ei tahtnud ükski kutsikas välja tulla. Siis perenaine tõstis mu jälle püsti ja toetas esimest poolt ja mina pressisin ja see naine, Maarika, püüdis järjekordset titte kätte saada.
Kui viis oli juba käes, siis läksid teised pereliikmed välja, nagu tavaliselt, sest oli ju esmaspäev. No ja meie saime kamba peale selle kuuendaga ka hakkama. Ainult et see viimane oli kahtlane, ei teinud häält ega ei siputanud. Inimesed kukkusid teda hõõruma ja raputama ja musitama. Kui ma oma abi pakkusin, siis lükati mind julmalt kõrvale. No väga raske oli oma lapse saatus sedasi nendele inimestele usaldada. Aga ta oli õnneks perenaise käes ja tema ju ei oleks lasknud midagi halba juhtuda. Ja ei lasknudki. Hakkas lõpuks häält tegema ja liigutama. Kui ma ta endale sain, siis aevastas veel mõned korrad oma kopsud puhtaks ja oli vaat et tublimgi kui teised.
Et siis 12. veebruar 2007.
Sünni järjekord koos kaalude ja identifitseerivate värvidega järgmine:
01:05 isane, jalad ees kotis, 625 g, punane;
04:05 isane,pea ees kotis, 505 g, hall;
04:15 emane, ilma abita pea ees kotis, 512 g, valge;
04:57 isane, jalad ees kott katki, 580 g, roheline;
05:57 emane, pea ees kotis, 510 g, oranž;
07:50 emane, jalad ees kotis, 580 g, kollane - vajas palju elustamist

Et siis sellised pikasabalised muti moodi mustad ja siledad jubinad. Teevad häält nagu kulu parv, mitte koerad. Ainult esimene ja viimane on püüdnud ka koera kombel haukuda. Eks me näe, mis neist saab.

Tänud kõikidele neile abivalmis ja toimekatele inimestele, kes mu kutsikaid öö läbi ilmale aitasid tulla!