7 PÄEVA

No nüüd hakkab asi juba normaliseeruma.
Hakkan tasapisi aru saama, et pole hullu midagi. Anna neile tissi ja tee frisuuri ning ülejäänud aja võib mujal ka lesida. Kuigi ma ei saa väita, et ma ei igatseks taga tavalisi treeninguid. Isegi aias ringi patrullimisest tunnen puudust. Kui ma varem toakoeri kadestasin, siis alles nüüd saan aru, milline eelis on siiski olla enamuse päevast õues. Eriti sellise tiheda kasukaga.
Aga pole viga. Eks varsti saab jälle rohkem välja. Ega mu keha veel tegelikult vaimule järgi ei jõua ja pikemad jalutuskäigud väsitavad ebanormaalselt palju. Peangi veel tubasel reziimil kosuma. Õnneks perenaine toiduga ei koonerda ja minu järjest paranev enesetunne parandab ka söögiisu, mis omakorda aitab energiat taastada.
Aga nüüd lastest. Mis siis esimese nädalaga toimunud on?
Laias laastus ikka ainult söövad ja magavad, aga tegelikult on nad kõik tublisti pikemaks ja priskemaks kasvanud. Lihased on tugevamad - tissini jõudmine on kiirem ja võitlus parema koha pärast tulisem. Söövad rohkem ja magavad kauem, kisavad kõvemini.
Kõrvad on pea küljest lahti tulnud ja ette lonti vajunud. Täitsa koera nägu hakkab neile juba pähe tulema.
Üks halvem asi ka selle kasvamise juures: küüned on kasvanud. Ime peenikesed ja väga teravad. Õnneks märkas seda asja ka perenaine ja kärpis neil kõigil küüsi. Nüüd on veidi mugavam.

Ka esimesed uudistajad on juba käinud. Esindusliku ema roll sobib mulle päris hästi: lamad uhkelt pesas, tited sebivad kõhu all ja kõik vaatavad sind tunnustavalt ning kiidavad. Hakka või uskuma, et oledki millegi suurega hakkama saanud!
Nädala täitumise ja kaela kasvamise puhul said kõik omale kingiks uued, pikemad ja laiemad, kaelapaelad. Väga uhke!
Et siis ühesõnaga - kasvame.
Üks informatiivne uudis ka: Faust ja Forte on pikakarvalised, nagu kasvataja oma vilunud silmaga fikseeris. Väga kummaline... ma ei tunne ühtegi sakslast, kes oleks pikakarvaline ja nüüd siis sellised minu oma laste hulgas. Aga ega nad selle pärast vähem armsad pole. Pealegi pidid inimestele pikakarvalised meeldima. On kohe sellised dekoratiivsemad. Aga ega ma ei usu, et minu kutsikatest pikk karv dekoratiivkoera teeks. Iseloomus on ehk ikkagi mingit minu kõvadust.
Jah, kasvataja ise käis meid juba vaatamas ja jäi üldiselt rahule. Kiitis nende ilusat värvi. Muidugi, kui ema ja isa on mõlemad ilusa musta värviga, siis ei tohikski kutsikad vähese pigmendiga tulla. Talle meeldis kõige enam Figaro. Aga siiski on veel vara arvata, kes neist kõige esinduslikuma välimuse saab. Loodame, et neile ka inimesed saavad, kes nende ilu oma aeda ei mata ja seda ikka kogu maailmale mööda näitusi näitamas käivad.