2. NÄDAL

Sellel nädalal on mul kaks suurt uudist ja üks väiksem.
Alustame väiksemast.
Kolmandale, valgele, tüdrukule panen nimeks hoopis Flora, kuigi seda alguses minu lemmiknimede seas ei olnud. Aga ta on nii ilus ja täis looduslikku jõudu!
Tema ju sündiski ainsana täiesti ilma abita. Tema oli esimene, kellel 8. päeval silm lahti läks! Ja ta on tugev ning iseseisev. Vast kõige tumedama värviga.
No ja siin siis juba käiski läbi esimene suur uudis: silmad peas! Ega nad ei oska nende silmadega veel midagi peale hakata, aga riburadapidi on neil kõigil 8., 9. päeval silmad avanenud. Viimasena avas silmad Forte. Pilk on esialgu vesine ja tühi. Usaldatakse ikka nina, mitte silmi. Küllap ei oska nad veel selle silmade kaudu saadava infoga midagi oma väikeses peakeses peale hakata.
Teine suur uudis on see, et 11., 12. päev hakati ennast jalule ajama. Kepsud on alles nõrgad, värisevad. Seista saab, aga kui astuma hakkad, siis kolmel jalal enam tasakaalu pole ning käiakse känsti külili. Vahel lausa kukerpalli. Aga usun, et võib hakata kihlvedusid sõlmima, kes on esimesena üle pesa ääre. Mina arvan, et Figaro - ta on teistest kergem ja seetõttu liikuvam. Aga võib-olla Frodo, kes on teistest tugevam? Või ehk Flora, kes on juba mitu korda ka pea koos ühe käpaga üle ääre pannud - ta on nii tugev kui ka nutikas.
Üldiselt on jah jalad küll juba all, aga pea on neil kerega võrreldes nii suur, et seda on raske maast lahti saada. Nagu tina oleks ninas, et kohe kisub ninaga mööda maad.
Tänu järjest tugevamatele lihastele rünnatakse mind pessa saabudes lausa nii kiiresti, et ma ei jõua tühja koha peale pikale visatagi, kui juba on keegi külje alla jõudnud. Lausa häda, kuidas olla seal, kus kedagi pole.
No ja teine häda on nende tugevamate lihastega ka - saavad juba ise pissimised ja kakad tehtud. Mis omakorda tähendab seda, et pesa on must. Kui nad ainult minu lakkumise peale said oma hädad tehtud, siis jõudsin korras hoida, aga nüüd lähen pessa ja kõik kohad mustust täis ning muidugi on ise sinna sisse istutud-astutud ja siis tingimata mõnele õele-venale ka peale.
Aga vaatamata neile arengu edusammudele on nad ikka veel üsna igavad. Ikka veel valdavalt söövad ja magavad. Niisama ringi tuiamist või mängimist ei ole. Ainult hetk enne ärkamist on vahvaid ringutamise-haigutamise momente ja muidugi võidujooks tissile on omaette vaatemäng :)
Pühapäevasest päevast kaks väikest ehmatust ka.
Lähen mina pessa, loen tited üle (üsna hooletult juba, sest neid on alati kuus) ja saan VIIS! Frodo, Forte, Flora, Figaro, Fortuuna ja Fausti pole. Kas tõesti oli tema esimene, kes üle ääre sai? Aga kus ta siis on? Ja alles perenaine märkas, et keset pesa on riide all üks muhk, mis lähemal uurimisel osutus õndsas unes magavaks Faustiks. Eks ta oli kusagilt ääre alt sisse pugenud ja tundis ennast oma isiklikus pesas piisavalt hästi, et magama jääda, mitte kisada, et on lõksu sattunud.
Teine ehmataja oli Frodo. Perenaine on mulle tihti abiks, kui ma tittesid toitma ja pesema lähen. Suunab neid lollikesi õigele poole ja aitab pesemisel kinni hoida, et ma neid keelega eest ära ei lükkaks. Nii ka seekord. Ma ei suutnud õiget mahaheitmise kohta leida. Tited juba tuiasid igal pool jalus. Perenaine siis hoidis neid eemale kuniks ma maha heitsin. Ja Frodo...ma ei suuda seda väljagi ütelda... Frodo tahtis perenaist hammustada, et lahti saada. Keeras ennast kõverasse ja ampsas oma hambutu suuga perenaise kätt. Vot selline poiss meil siis kasvamas. Iga tüdruku unistus muidugi: suur, julge, ilus, tugev, iseseisev, aga ... katsu sa sellisele õige inimene leida. Inimesed kipuvad üsna mõistmatud olema selliste suurepäraste poistega. Aga peab olema karm, kuid õiglane ja seejuures veel ka armastav. Sest ma olen kindel, et tal on väga armastav süda!