KENNELI PÄEV

Kuna nädala sees on väga pime, siis kipuvad need mõned tunnid valget nädalavahetust eriti tihedaks minema. Nagu ka möödunud nädalavahetusel.
Laupäeval oli siis minu kennelil talvepäev. Talve polnud muidugi ollagi, aga kennelit oli ikka üksjagu. Päris uhke tunne on kuuluda nii suurde perekonda.
Aga ega mind kohe kennelipäevale lõbutsema ei lastud. Hommikul pidi ikka varrukatrenni ka minema, nagu alati laupäeviti. Ega selle vastu mul väga midagi pole, kuigi viimasel ajal on trennid nagu karmimaks muutunud: rohkem nõutakse kuulekust ja vähem on mõnusat hammustamist. Samas, eks ma ise olen ju ka juba vanem ja ju siis oodatakse mult nüüd rohkem kui enne. Varrukast lihtsalt kinni võtmisest ja lahti laskmisest ei aita enam.
Aga varruka trenn tehtud, sõitsime platsile, kuhu olid kogunenud Estrellesti noored koerad. Nagu isegi aimate, oli ka minu pere esindatud. Seekord Flora ja Fausti isikus. Muidugi kahju, et teisi polnud, kuid üldist statistikat arvestades on 6-st 2 päris hea esindatuse % ;)
Ja mul oli veelkord võimalus tõdeda, et on igati põhjust oma järelkasvu üle uhke olla.
Kutsikatelt nõuti nii mõndagi trikki, mida nad enne elades teinud polnud, kuid nad õppisid kiirelt ja said kõigega suurepäraselt hakkama. Flora oli mitmel alal lausa võitja! On suur rõõm, kui sul sellised kutsikad on! Faust oli jälle fotograafide magnet, sest oma pikema, tihedama ja väga musta läikiva karvaga on ta tõeliselt kauniks kasvanud. Hea iseloom veel juurde ja rahva lemmik ongi käes! Faust, vaeseke, sai küll Bosse käest võidujooksu ajal sugeda, kuid ega ta andis ikka vastu ka ja väga viga omale teha ei lasknud. Ei füüsilisi ega vaimseid traumasid ta õnneks ei saanud.
Kontaktihoidmises nad muidugi tööliini kutsikatega võistelda ei suutnud, kuid Flora püsivus sai siiski märgatud ja ära märgitud.
Suurimad katsumused olid agility tunnelis ja slaalomrajal. Kuid mõned minutid harjutamist ja nad olidki nagu profid! Ei mingit hirmu uue asja ees ja selline lust midagi uut proovida! Faust oli väga tubli ja püüdlik, kuid Floraga kiiruses võisteldes jäi ta alla. Slaalomirajal jäid seekord kõik Florale alla. Samuti polnud kõrgushüppes talle noorte seas vastast. Vot selline tüdruk!
Ilm oli kahjuks sellel koeraüritusel tõeline koera ilm. Oli veidi pluss kraade, väga vinge tuul ja vahelduva eduga sadas rohkem või vähem vihma. Aga me ei kurtnud keegi. Ega siis sakslane suhkrust ole ja meie inimesed samuti mitte. Aastatega on tõsised tegijad kõvasti investeerinud korralikku riietusse, mis peab nii vihma kui ka tuult ning meie, teenistuskoerad, oleme valmis iga ilmaga oma omanikele järgnema. Seega on kahju halvast ilmast eelkõige seepärast, et ilusaid pilte sellest üritusest väga palju mälestuseks ei jää. Selline pime ja märg ilm pole just fotograafide lemmik. Aga ometigi oli neid, kes pilti tegid, päris mitu ja ka ilusaid pilte siiski on. Meie suures peres on selline suurepärane fotograaf, nagu Mats. Soomre Mats. Vaadake vaid tema pilti Flora slaalomist või allpool meie pikast rivist ja minu raskest lamamisest. Väga hea saavutus sellistes kehvades tingimustes! Kõiki tema pilte näete webist aadressil http://www.soomre.com/. Või siis need Heleni tehtud portreed! Inimesed on oma annetes väga mitmekesised. Kui juba nimede nimetamiseks läks, siis olgu siinkohal tänatud ka Monikat, kes on minu varruka trennikaaslase inimene ja tegi pilti varrukatrennist ning Helvet, kes ikka minu peret jäädvustamas on käinud.
Kui noored olid oma päeva saia söömisega lõpetanud, siis astusime meie, vanad olijad, platsile.
Mina sattusin rivis kahe isase vahele, kes mõlemad kippusid üsna pealetükkivad olema. Üks pretendeeris pidevalt minu maksatükkidele, nii et ma olin sunnitud talle hambaid näitama ja teine kippus oma nina toppima sina, kuhu pole vaja. Temaga pidin ka veidi karmim olema. Aga siis pandi meid kõiki rivis lamama ja omanikud astusid eemale ja oli ikka üsna raske kohale jääda kui sul kaks austajat, teine teiselt poolt, külje alla tikuvad. Õnneks loeti nende lähenemiskatsed lamamise katkestamiseks ja nad viidi ära enne kui mu närv oleks üles ütelnud ja ma neid ise oleksin korrale kutsuma hakanud. No see lamamisharjutus on juba vana nali. Kui ma vanasti ikka lasin ennast seal millestki häirida, siis seekord mitte. Muidugi, kui aus olla, ega sel korral väga kõvasti ei pingutatudki. Lõhnav liha ja liikuvad pallid jäid ära. Seepärast oli ka neid, kes viimase hetkeni lamama jäid, päris palju.
Selle harjutuse järel laeti mind aga autosse ja viidi koju. Olin üsna pettunud. Just hakkas lõbusaks minema. Õnneks oli see vaid lõunapaus ja tunni pärast olime jälle platsil tagasi. Kuid mul jäi endal seekord agility takistustega tutvuse tegemine ära - seda tehti siis, kui mina kodus olin.
Aga päev polnud veel õhtus. Kuigi ilm oli juba üsna hämar. Saime veel hantliga jooksu teha. Minu suhe hantliga on viimasel ajal paranenud ja see harjutus oli ka mulle tuttav. Seega lidusin perenaise juurde hantel kõvasti hambus meeletu kiirusega. Olin oma jooksus teine, kaotades vaid ühele tööliinidega koerale. Sellise tulemusega võib vägagi rahule jääda. Samale koerale kaotasin ka viimases harjutuses - varruka tabamises. Mina olin emaste jooksus viimane. Vahepeal juhtus aga ootamatult, et üks isane läks kõrvalt ka jooksu emasega samal ajal. Emane hakkas nagu pelgama sellist konkurentsi ja loovutas varrukamehe isasele.
Minu etteaste ajal õnneks mingeid kõrvalisi segajaid ei olnud. Võtsin pikalt maalt ähvardava võõra varrukamehe maha täishooga ja lahti lasin ka kohe esimese käsu peale. Kahju ainult, et ma sellise tubli ürituse eest varrukat omale ei saanud! Okas jäi hinge ja oleks ikka tagasi tahtnud.
Ka isased asusid varruka tabamiseks järjekorda. Alustasidki järjest oma jooksu ja siis, ma ei uskunud oma silmi, jooksis jälle kaks koera korraga varrukamehele peale. See, kes oli lisaks, oli seesama, kes emastelgi jooksu segas. Õnneks mahtusid mõlemad sõbralikult samasse varrukasse ja kismaks ei läinud. Kuid üritusele ja selle koera peremehele antud olukord siiski au ei teinud.
Kui koju sõitma hakati, oli väljas juba üsna pime. Mina jäin päevaga igati rahule. Ei saa isegi ütelda, et see mind liiga väsitanud oleks. Mõnus oli jälle mitu tundi millegagi mässata :)

Lõpetuseks üks pildirivi portreedega minust ja minu kahest kaunist järglasest sellelt ürituselt.

KUTSIKANÄITUS

Sügis - must, märg, pime. Ei midagi lõbusat ega ilusat. Nii see enamuse sügisesest ajast kahjuks on, aga möödunud nädalavahetusel oli erandkorras imeline päev. Päike hakkas juba hommikust paistma ja udu tõusis nagu suvel.
Mis mõtted teile tulevad seda pilti vaadates? Nagu auravad pätsikesed karjamaal või päkapikumajad rivis, kõikidel ahi küdemas või siis tuleb meelde vaid jäljetöö?
Igaühele oma. Mina kahjuks seda imelist päeva aiast välja nautima ei jõudnud, sest perenaine pidi minema kutsikanäitusele kus kaks minugi järeltulijat ülesse astusid: Frodo ja Flora.
Need kutsikad on nii minu moodi, et lausa õõnsaks võtab :) Floral on täpselt minu ilme, ainult kehast on ta isa moodi võimsam. Värvid on neil mõlemal minult. Need kaks on selgelt paaris kasvanud.
Kutsikanäitus oli Järve tallis ja pildid sealt on pisut kehvad väga vähese valguse tõttu. See-eest sai tänu ilusale ilmale väljas kenasid pilte teha.
Ega suurt konkurentsi mu kutsikatel polnudki, sest kutsikanäitus iseenesest on selline tagasihoidlik üritus, et seal paljud ei käigi. Samas said noored koerad jälle kogemuse võrra rikkamaks.
Üks lõbus vahejuhtum oli neil ka. Frodo kohtus jälle Kreedoga ja ta vist arvas, et on endiselt väikene, 2-kuune, karvapall, suure onu lemmik mängusõber. Ise oli juba Kreedost kõrgem ja jämedamate käppadega, aga käitus nagu väike kutsikas. Kreedo arvas alguses, et sellisele suurele isasele peab ilmselt hakkama oma üleolekut tõestama, kuid Frodo lapsik käitumine tegi ta täiesti relvituks ning temagi võttis mõne mängutuuri ülesse.
Frodo ja Flora astusid siis ülesse klassis 9-12 kuud. Frodo ringis 5 koera ja Floral 3.
Frodol läks nagu oligi arvata: ta oli oma ringi viimane, sest tema kõrvad ei taha endiselt püsti seista. Mida kõike ei pea elus ka kogema - ma pole iialgi näinud täiskasvanud sakslast, kellel poleks kõrvad kikkis. Kas siis tõesti on minu enda kutsikas esimene?! Kahju, väga kahju, sest kehalt on ta hea ja jooksusamm on tal võrratu. Aga eks igal ühel on oma saatus ette nähtud. Koolituses on ta kindlasti tubli. Võistlustel ei alanda keegi hinnet kõrvade asendi tõttu.
Floral õnnestus aga omas ringis ära võita. Kuigi ta ei pidanud ennast kõige viisakamalt üleval. Ei tahtnud hambaid näidata, ei tahtnud seista, ei tahtnud ühtegi korralikku jooksusammu teha. Aga minu perenaine suutis teda ringis siiski nii palju taltsutada, et kohtunik hindas ta just oma suurepärase liikumise tõttu ringi parimaks, kus ka teised olid tugevad konkurendid. Täiesti oma ema vääriline järglane, nagu ma juba tema sündides arvasin :)
Seega jäi minul selle päeva haruldasest päikesest oma osa saamata, kuid järglaste nimel peab ikka vahetevahel millestki loobuma. Ma ei kahetse. Las see päev oli Flora jaoks.

JÄLJEMEISTRID

Olete te kunagi mõelnud, kuidas jäljed põllu peale saavad? Just need jäljed, millelt enamasti toitu leiab ja mingeid asju, mille eest siis peremehe käest ka kiita ning süüa saab?
Mina ei olnud selle üle veel kunagi mõelnud. Kuni eilseni, mil mind ESLÜ FH (erijälje) võistlustele pealtvaatajaks võeti samal ajal kui minu perenaine sellel üritusel jäljemeister oli.
Laupäeva hommikul pandi majas tuled põlema juba siis, kui päikesetõusust veel märkigi polnud.
Toidukott, soojad riided ja mind pakiti autosse ja sõideti kusagile, kus teisigi pimeduse varjus ootamas oli. Varasest tõusmisest üleliia vaimustunud polnud küll keegi kohalolijatest.
Siis sõideti ühiselt põlluveerde, kus askeldati paberitega, jälje algusvaiadega, jäljeesemetega ja muudkui seletati. Varsti pärast seda asusid kõik need inimesed mööda põldu kõndima. Üks lõpetas ja teine alustas, teine lõpetas ja kolmas alustas. Terve suur põld sai nii üsna jälgi täis tehtud.
Kuigi ma kogu seda sagimist hoolega jälgisin, ei pannud ma tähele kuidas perenaine juba minu jaoks ka ühe jälje ühele teisele põllule tekitas. See oli üks päris raske jälg, sest rohi oli väga-väga madal ja kõikjal olid lehma jäljed ning ka magusalt lõhnavad hunnikud ja tuulgi oli üsna kõva. Kuna aga jäljelt oli liha loota, siis pingutasin lõpuni ja näitasin ka kõik esemed.
Pärast sain veel vabalt joosta ja hiiri kaevata. Hiireaukude rohkus on selge märk, et sügis on käes. Mulle hirmsasti meeldib hiiri põllu peal kevata. Nende lõhn on nii ahvatlev!
Poole päeva pealt tulid ka koerad, kes siis ükshaaval põllul hakasid mööda neid varem tekitatud jälgi käima. Ikka koer ees, inimene taga, siis kohtunik ja tõlk ning kõige sabas jällegi jäljemeister. Jäljemeister oli nii tähtis tegelane, et tema sõna peale lõpetati nii mõnigi kord jälje ajamine ära. See tähendab, et koer tuli oma inimesega põllult ära, aga jäljemeister ajas ise oma jälje lõpuni ja korjas sealt kõik esemed, mida koeral leida ei olnud lubatud.
See on muidugi minu isiklik arvamus, aga ma siiski usun, et jäljemeister oleks pidanud ikka koeral lubama need esemed ülesse leida. Mõni ese ilmselt jäigi põllule, sest inimesel ei ole ju nii head nina, et neid nii hästi ülesse leida.
Seejärel suundus jäljemeister kusagile järgmisele põllule järgmist jälge tegema. Selline hullumeelne sagimine mööda ilmatusuuri põldusid kestis ikka väga kaua. Vahepeal sõitsime natuke ja siis oldi jälle põllu peal. Kusjuures jäljemeister oli umbes sama närvis koeraga põllule minnes, nagu koerajuhtki ning jälge katkestades sama nördinud ja koeraga jälje lõppu jõudes sama rõõmus kui ülejäänud seltskond.
Päike hakkas juba looja minema, kui inimesed väsinult, ent õnnelikena seda üritust lõpetama asusid. Jäljemeistrid ikka kuni viimase sammuni põllul kohal. Kõikidel hulk kilomeetreid päeva jooksul maha kõnnitud, aga vaim ikka veel virge ja valmis järgmist hommikut samuti koos päikesetõusuga põllul alustama.
Teate, mina lasin seal päeva jooksul mitu korda silma kinni ja puhkasin jalga kuniks nemad põllul kilomeetreid mõõtsid. Väga vintsked sellid. Au neile! Kui ma järgmine kord jälge ajan, siis tänan mõttes ka jäljemeistrit.

VÕIT

Oli jälle üks tihe nädalavahetus.
Perenaine sai neljapäeval uue auto ja minu esimene sõit sellega oli kohe kolmepäevane reis. Aga ei hullu midagi. Ma olen ennegi puuris sõitnud ja peamine, et mind ikka kaasa võetakse. Uus auto on tegelikult isegi mugavam kui eelmine, sest sel on tumendatud klaasid ja pehmem vedrustus, mis tähendab, et ei lähe kuumaks ja ei raputa väga.
Auto sai asju täis laetud ja sõit algas. Paari vahepeatusega jõudsime peale 5-tunnist sõitu Elvasse. Seal oli parasjagu aretuskontroll lõppemas. Sain ka veidi kaugelt varrukamehe peale haukuda. Aga selleks päevaks oli minu osa siiski läbi. Veel jalutuskäik metsas – seal on väga mõnusad metsarajad – eine ja magama. Uues autos sai tagumise akna veidi praokile jätta, nii et öö läbi oli mõnus värske õhk ja hea uni.
Laupäeva hommikul algas siis näitus. Milleks me olimegi sinna teise Eesti otsa sõitnud. Minu järeltulijatest olid rivis Frodo ja Figaro ning Nora. Nad on juba kõrguselt päris koera mõõtu, aga üldiselt näevad ikka välja nagu tited. Ja Nora alanud jooksukas ei olnud teda sugugi täiskasvanumaks muutnud. Aga eks neil ole veel aega kasvada, alles 6 kuud vanad. Ja seepärast oli ka päris tõsine võistlus vanuseklassis 6-9, kus mõni ikka juba päris koer välja nägi.
Peab tunnistama, et nad esinesid jälle kord üsna hästi. Eriti Frodo ja Figaro, kelle liikumisest juba selgelt koolitust välja luges. Noral jäi kohati treeningust puudu, sest samm kippus traavist galopiks minema ja liikumine polnud nii sihipärane, kuid tänu oma sünnipärasele andele ja ilule, sai ta siiski ringis päris hästi hakkama.
Kutsikate järjestus oli siis Figaro 3. ja Frodo 5. 8 koera seast ning Nora 4. 11 koera seast, mis on minu hinnangul küll kõva tulemus, kui ollakse vanuse alampiiril oma ringis.
Kuna autasustamine oli alles lõpus, jäi vahepeal palju aega niisama ringi tuiata. Minagi sain mitu korda puurist välja jalgu sirutama. Isegi mängisime veidi Frodoga. Ta on muidu üsna lipitsev suurte koerte vastu, aga minuga oli päris julge. Kohe heameel oli näha, et jauras vastu, mitte ei peljanud mind.
Ööseks läksime Norale külla. Neil oli pisut eemal üks uhke maja, mille ümber palju põldu ja metsa. Kuniks inimesed grillisid, said koerad kõik ükshaaval väljas joosta. Täitsa lõbus oli inimestele laua ääres ühe puujuurikaga pinda käia, et nad viskaks ja sikutaks. Kohe tore õhtu oli ja uinusin lõpuks rahulolevana kordaläinud ja huvitavast päevast.
Järgmine hommik algas päris varakult. Perenaine lasi mu jälle õue jooksma, kuid ise läks majja tagasi. See enam nii tore ei olnud. Süüa ka ei antud. Püüdsin siis esialgu ukse taga haukudes ja hüpates ennast arusaadavaks teha, aga sain riielda ja loobusin. Luusisin siis niisama ringi ja lõpuks keerasin ukse ette magama. No mis sa ikka teed.
Aga kohe läks ka sõiduks tagasi näituseplatsile ja seal oli juba pilt selge, et tuleb varrukas, sest varjed olid püsti ja kaitsepükstes mehed astusid rahva seast nende poole, varrukad kaenlas. Kõik ei saanud aga sugugi mitte kiiresti toimuma, sest kohtunik, kelleks oli üks ümmargune valge habemega austerlane, oli väga põhjalik ja seletas palju. Muideks, pärast kuulsin, et seesama mees, Wolfgang Tauber, on sel aastal WUSVi VPG MM-i peakohtunik. Päris uskumatu, et sellise kaliibriga mehed meie väikesele maale satuvad.
Aga tagasi varrukakatse juurde. Peale nullkoera sooritust, kus me saime ikka mõnuga varrukameest ja sooritavat koera sõimata, saadeti meid kõiki eemale oma järjekorda ootama. No ja andis ikka oodata enne kui lõpuks perenaisega starti läksime. Ega seal enam midagi erilist ega ootamatut ei olnud. Ma ei saanud küll väga head haaret lühikeselt maalt ja pikal maal läksin peale lahtilaskmist perenaise lähenedes veidi närvi ning naksasin varrukameest uuesti, kuid seda ei panud pahaks. Kohtunik kutsus meid peale sooritust enda juurde, andis kõikidele teada tulemuse (võrratu, laseb lahti) ja surus perenaisel kätt. Mulle selline sportlik ja võistluslik suhtumine meeldib. Kohe tähtis tunne tuli peale. Enne platsilt lahkumist kontrolliti veel ka kiipi. Aga see on juba tavaline.
Ja siis tuli jälle üsna pikk paus autos. Mis oli üsna OK, sest ilm ei olnud palav ja minu töö oli tehtud, ning seega oli jälle mõnus magada.
Ja ükskord jõudis siis ka see hetk, kui mind autost võeti, ära jalutati ja ringi viidi. Ma olen ju ringis ikka juba väga palju käinud. Seega üldiselt ei olnud selles enam midagi uut ega erutavat. Aga see kohtunik suutis asjale jällegi uudse tunde anda ühe omapäraga – ta ei lubanud händleril koeri seisma sättida. No mina ei saanudki esialgu aru, et see on nüüd see koht, kus seisma peab. Püüdsin ikka siputada, et perenaise juurde saada, sest keegi nagu otseselt midagi ei teinud. Kui siis händler mulle lõpuks ikkagi käe kaela alla pani ja perenaine seista käskis, siis hakkas tasapisi kohale jõudma, et tegelikult ongi see nüüd see moment, kus seisma peab, ainult et keegi ei näpi jalgu ega toeta külje pealt. No ikka õpib alati midagi uut.
Peale kirjeldust saingi perenaise juurde tagasi ja saime jupp aega koos olla kuni ülejäänud 9 koera ka oma kirjeldusringid tehtud said. Kokku siis 11 koera ringis, neist 6 tiitlitega. Ja siis ringi tagasi. Perenaine kadus nähtavalt, kuid ma ju tean, et ta on kusagil teiselpool ringi ja ei kao tegelikult kusagile ja seepärast võtsin asja üsna rahulikult. Paugukatsel lasin ennast ikkagi lollitada. See pauk kõlab nii väga varrukamehe piitsa plaksuna, et haugatus tuleb kohe iseenesest. Õnneks kohtunik seda pahaks ei pannud. Siis hakati järjekorda panema ja mind kutsuti välja juba neljandana! Päris hea stardipositsioon. Tavaliselt olen ma ikka kaugemalt alustanud. No ja siis tuli käia ja käia ja käia. Ja meid hakati tõstma järjest ettepoole. Kuni enne jooksuringi olime lausa esimesed. Teate, esimesena rivi alguses on ikka VÄGA UHKE tunne joosta. Kõik teised sinu seljataga ja sina, kui kõige olulisem selles karjas, kõige ees. Vabalt jooksu ring perenaise kõrval oli juba puhas nauding :) Seda enam, et sain ju aru, kuidas perenaine samuti minu üle uhke ja õnnelik oli.
Et siis juhtus see, mis minuga näitusel veel kunagi juhtunud polnud – ma olin oma ringi esimene. Ja mitte lihtsalt niisama ühe vanuseklassi ringi, vaid kasutusklassi ringi, mis on tõeline tipp koerte maailmas.
Aga sellega polnud näituse päev veel läbi. Kuigi ma ise nii arvasin, sest jõudsin juba autos silma kinni lasta, kui mind uuesti välja võeti ja veelkord ringi saadeti. No nüüd ma küll ei pidanud enam vastu. Ma olin ju teinud juba KÕIK mida ühelt koeralt näitusel on tahetud. Kas siis tõesti esikohast veel küll ei olnud? Ma püüdsin igati selgeks teha, et ma tõesti ei taha enam sinna ringi minna. Külg-külje kõrval teiste oma kenneli koertega. Aga kui minu mõnus näituse rihm ühe üsna terava keti vastu vahetati, siis sain aru, et ega mul pääsu pole. Perenaine appi ei tulnud ja neid oli seal rohkem. No nii ilusaid ja tublisid kui meie kenneli koerad, ei olnud teistel kennelitel vastu panna ja nii me siis sellelt näituselt ka „võistkondliku“ kasvatajaklassi võidu võtsime.
Autasustamisel sain koguni pjedestaalile ronida ja tuvastasin, et auhinna toit on päris hea ;) kohtunik ise kinnitas mu rihma külge kõige ilusamaks olemist tunnistava roseti ja surus veelkord tunnustavalt perenaise kätt. Nüüd on mul siis sertifikaat selle kohta, et ma pole mitte ainult tark vaid ka ilus. Tagasitee magasin peale kõhu täis söömist õndsalt oma uues autos. Kell oli juba esmaspäevas, kui me lõpuks oma koduaia ette peatusime. Pikk ja väsitav, aga äärmist rahulolu pakkuv reis oli meil siis seekord. Ja mis kõige tähtsam – MEIE VÕIT!

IPO VÕISTLUS

Nüüd on see siis möödas, mille nimel alates aprillist pingutatud on. Tahaks muidugi loota, et sellega pole möödas minu igapäevased treeningud, sest kuhu ma siis nüüd saavutatud energia muidu peaksin panema?
Aga kõigest järgemööda.
Laupäeva hommikul hakati majas juba enne kuute hommikul toimetama. Mu perenaine on ikka muidu ka üsna varajane jäljele mineja, aga et nii vara... Igal juhul oli maksa lõhnaga kott varsti autos ja treeningvestiga perenaine koos minuga ka. Seega võis 100% kindel olla, et tuleb jälje tegu. Sõitsime kauem kui muidu ja ei peatunud sugugi mitte põllu ääres. Hoopis suure tee kõrval mingil parkimisplatsil, kus oli veelgi autosid ja koeri. Toimus ligipääsetavuse kontroll, mis tähendab seda, et minuga jalutati rihma otsas inimeste vahelt läbi ja grupi sees kontrolliti kiipi. Noh, tänaseks olen ma seda juba nii palju kogenud, et mul kõrv ka ei liikunud kõige selle peale.

Siis sõideti ka põllule. Läks aega mis läks, aga lõpuks pandi mulle rakmed ja jäljenöör ning tehti nina märjaks. Väike maks sissejuhatuseks ja töö võis alata.
Algus oli imelihtne. Tuul oli tagant, rohi oli kõrge ja ma teadsin täpselt, mida teha. Ese - suurepärane! Lamasin korrektselt. Aga perenaine unustas selle eest maksa andmata :(. No hea küll. Pärast eset on ju alati olnud üsna palju toitu. No aga ei olnud! Juba tuli nurk, aga toitu ikka ei kusagil. Isegi mitte peale nurka!!! Hakkasin juba kergelt närvi minema ja tõstsin tempot, et ometigi toiduni jõuda. Ja siis oli korraga jälje lõhn kadunud. Oleks nagu vasakul olnud, kui ninaga õhku tõmmata. Läksin kiiresti mõned sammud vasakule, aga lõhn kadus jälle. Äkki saigi jälg läbi? Jooksin veidi eemale, aga perenaine seisis paigal nagu raidkuju, teised kaks tema taga samuti. Aga keegi ei ütle midagi. Keegi ei tee midagi. Mis toimub??? Jooksin tagasi perenaise juurde, kes haaras uuesti jäljenöörist tugevasti kinni. No läksin siis paremale. Põllult ära. Keegi oli seal parasjagu samas suunas käinud ka ning isegi ühe eseme põllule jätnud, et mul oli päris hea sealt põllult mööda sissekäidud rada ära minna. Aga seda ma küll ei uskunud, et perenaine oleks tahtnud, et ma seda eset oleksin näidanud. Me ei ajanud ju enam jälge. Või oleksin pidanud ...?

Igal juhul jäi see moment mul kripeldama ja tundus, et perenaine ei olnud väga rahul sellega kuidas see jälg lõppes. No ega ma ise ka ei olnud. Nii normaalselt alanud põllulkäik, mis ometi nii segaselt lõppes nagu see mul veel kunagi lõppenud polnud.
Siis sõitsime koju tagasi. Sööma ja magama. Kuigi ports oli väike, ma ei pahandanud. Juba kaks viimast korda oli see tavalisest väiksem olnud. Uni tuli igal juhul hea.
Ei lastud mul aga kogu päeva maha magada, vaid aeti jälle autosse ja sõideti varrukaplatsile. No vahel oleme seal ka kuulekust teinud, aga ma ei tahaks neid viimaseid kordi eriti meenutada.
Platsile oli lint ühte äärde tõmmatud ja tõkked platsi äärest keskele poole nihutatud. Igasuguseid inimesi oli üks jagu. Alustasimegi kohe kuulekusega. Kolm koera raporteerisid korraga. Mina läksin lamama ja üks dobermann hakaks harjutusi tegema. Perenaine küll jälle unustas maiuse minu ette jätmata, aga no mis seal ikka. Lamasin sellele vaatamata rahulikult.
Peale lamamist viidi mind aga hoopiski autosse tagasi, mitte ei hakatud harjutusi tegema.
Aga mõne aja pärast siiski läksime starti. Kõrval kõnd - no kas nüüd tuleb midagi? Mitu korda üritasin perenaiselt kontaktiga maiust kätte saada, aga ei midagi. Istu - olin tubli. See on meil hästi käppas. Lama - nagu ikka. Siia - kiiresti juurde, aga ei mingit maiust. Seis - olin täpne ja tubli. Aga siis mindi hantlite juurde. Oh jah. Ma ju teadsin, et need tulevad, aga siiski lootsin kuni viimase hetkeni, et me täna hantleid ei tee. Too - jooksin hantlini, aga sellel oli mingi täiesti võõras lõhn küljes. Nagu mingi segu koerte ja inimeste ja auto lõhnadest. Ma polnud isegi kindel, kas emase või isase koera oma. Püüdsin igaks juhuks seda kummalist hantlit hästi ettevaatlikult suhu võtta. Mine tea, mis haiguse sealt veel saab. Aga olin vist liiga ettevaatlik, sest hantel pudenes suust ja ma pidin selle perenaisele viimiseks uuesti maast ülesse korjama. Hantel üle tõkke. No see oli lihtne, sest platsil oli see vana hea tugev puust laudadest tõke, kuhu on hästi mugav toetada. A-tõke ja hantel. See läks juba päris libedalt, sest olin enda eelmise osaga üsna rahul ning perenaine ka kiitis. Edasi saatmine - see on alti tore. Joosta mulle meeldib. Jooksin, ise muudkui silmadega palli otsides, aga siis adusin, et tuli vist "lama" käsk. Jäin seisma ja keerasin ringi, et veenduda. Ja oligi. Perenaine kordas: "lama!". Ja tehtud see oligi!
Siis sain koju. Ja siis tundsin, et olen väga väsinud.
Pühapäeva hopmmikul tõusime jälle varem kui tavaliselt ja jälle ma hommikueinet ei saanud. Sõitsime otse platsile. Varsti sain aru, et täna on varruka päev. Pealtvaatajaid oli üsna palju ja koeri ja melu ka. Ega see kõik mind just liiga enesekindlaks ei teinud. Siiski alustasin oma sooritust üsna rahulikult, sest varjete otsimist olime viimasel ajal palju teinud. Ringi-siia-ringi-siia-ringi-siia-ringi! Jooksin rahulikult ja mõnuga. Viimases varjes oligi varrukamees. Katsusun ta ikka ära ka enne valvama hakkamist. Mingi võõras mees oli, aga käitus täiesti tuttavlikult. Edasine skeem oli aga raske, sest mul tekkis pidevalt olukord, kus ma ei mäletanud, mida tegema pidi ja perenaine oli ka kusagil eemal. Igaks juhuks püüdsin siis varrukast haarata. No see etteaste kestis üsna pikalt. Ja ükskõik, mida me ka tegime, varrukat mulle ei antud ja kiita ega laita ma ka millegi eest ei saanud. Asi kippus jälle kuidagi kummaliseks. Siis oli pika maa rünnak. Ja jälle üks võõras mees! No siis ma enam järjele ei saanud. Perenaise hääl kajas nagu kusagil kaugel ja selle tähendus ei jõudnud minuni. Igaks juhuks sikutasin aga seda võõrast meest varrukast nagu oskasin. Alles mõne aja pärast sain aru, et see kauge hääl tahtis, et ma lahti laseksin ja valvama hakkaksin. Siis sai kõik selgeks. Lasin varrukast lahti ja hakkasin usinasti haukuma. Peenaine tuli ka lõpuks juurde. Viisime varrukamehe kohtunikule ja mulle pandi rihm. Ja ei antudki varrukat!
Kui me lõpuks platsilt ära saime, (pidime veel kuulama, kuidas kohtunik minu käitumist arvustas), Tulid mitmed inimesed perenaist kallistama ja õnnitlema, et tehtud saime. Kohe nagu mingi pidu oleks olnud. Perenaine oli ka rahul. Pani mu autosse tagasi ja andis süüa. (Kõht oligi juba tühjaks läinud)
Siis ma jäin vahepeal magama. Võistlus aga muudkui kestis ja kestis. Aina uued ja uued koerad läksid platsile ja kõlasid teravad käsklused ning pealtvaatajate aplausid. Kui mind lõpuks ülesse aeti, oli vist küll juba suur lõuna aeg käes. Pandi aga jälle rihm külge ja peale väikest pissiringi platsile. Nüüd siis oli seal palju toidukotte, karikaid ja tammepärjad. Kõik võistlejad rivistusid. Inimesed rääkisid ja plaksutasid. Ükshaaval käidi kohtuniku juures ja kõik said mingeid pakke.
Minu perenaine kutsuti ka välja. Ta oli võitnud hõbeehete komplekti, mis loositi välja naissoost võistlejate vahel. Väga lahe! Tavaliselt ei saa inimesed mingeid märkimisväärseid kingitusi kui on koerte pidu.
Ja siis tulid kõik pealtvaatajad ka platsile ja pildistati. Ja kõik olid rõõmsad ning rahulolevad.
Ja mind kutsuti ka välja. Ma sain teise koha IPO II astme võistlusel :) Suure toidukoti ja mingit muud nänni ka veel. Võistlusraamatus numbrid 74-78-72, tsb vh, kohtunik K. Kodis. See polnud küll teab mis tulemus, kuid teise koha saamiseks kõlbas. Mina ju tegin, mida oskasin ning perenaine oli lõppude-lõpuks siiski rahul ja ka teised olid rahul.
Kõige suuremad aplausid olid muidugi neile, kes 3. astmes esimese kolm kohta said. Tea, kas meie ka seda 3. astet ükskord püüdma läheme? Siiski oli võistlejate seas ka neid, kelle omanikud pisut väsinud ja tüdinud ilmega olid ning kes ei karikat ega toidukotti ei saanud. Nemad selgesti ei olnud siiski kõigega rahul, mida nemad selle kahe päeva jooksul teinud olid.
Mina olin siiski tubli olnud. Selle kinnituseks sain koju jõudes suure kondi.

HAAPSALU ERINÄITUS

Vau! Oli see vast üritus! Kaks päeva vett ja vilet nii et silmade eest võttis mustaks. Ma ei tahtnud õieti juuagi, söögist rääkimata. Ka järgmine päev kodus ei läinud söök alla. Nii läbi olin saadud emotsioonidest ja tehtud pingutusest.
Aga mis ma ikka hädaldan. Mis ei tapa, teeb tugevamaks ja elus ma ju olen!
Aga mis siis täpsemalt toimus?
Kahepäevane erinäitus Haapsalus. Ööbimisega kohapeal.
Perenaine hakkas juba reedel asju autosse pakkima ja ma istusin igaks juhuks kogu selle aja autos puuris, et mind kogemata maha ei jäetaks. Aga reedel siiski sõiduks ei läinud. Laupäeva vara hommikul jätkati pakkimisega ning kui lõpuks ka Ott ning minu uus händler, Siiri, peale laeti, siis hakkasime tõesti minema.
Päev oli pikk ja palav. Mina istusin enamuse ajast autos puuris ja ootasin. Aga auto oli varjus, kõik aknad pärani ja siis polnudki väga hull. Esialgu proovisin küll protesteerida enda mahajätmise üle, kuid sain peagi aru, et minu kisa ei kõiguta perenaist sugugi ning keerasin magama. Ise muidugi kuulasin ühe kõrvaga pidevalt mis staadionil toimub, sest kohe läksid lahti kõige nooremate kutsikate ringid ja minu nublud ju astusid ka ülesse. Kõik see koer, nagu olingi lootnud.
Esimesena ringis siis isased. Seekord oli 5 koera ringis. Ainsad lontkõrvalised minu omad :-S. Ja Frodo oli lisaks lontis kõrvadele ka väga kõhna. Ta pidavat isu puuduse käes kannatama. Aga sellele vaatamata olid nad väga tublid. Seisus ilusa joonega ning liikumisel pika sammuga. Figarole heideti ette veidi liiga heledat silma ja sirget selga. Frodole liigset kiitsakust. Lõppkokkuvõttes olid nende kohad aga 3. ja 4., mis pole minu meelest kuigi halb. VL mõlemal hindeks.
Emaseid oli aga ringis 8! Nora ja Flora esinesid nagu tõelised staarid. Norale kauples perenaine händleriks Eestimaa parima händleri, Karini. Kes oli kunagi ka minu händleriks. No nüüd oleme kasutusklassi ringis Karini enda koeraga koos ja mul seepärast teine händler. Kohtuniku otsus nende noorte emaste osas oli aga selline, et Nora 1. ja Flora 7. No minu meelest oleks Flora pidanud palju eespool olema, aga sellele kohtunikule meeldisid raskemad koerad. Ka emaste hulgas. Mis teha. Seekord siis sedamoodi.
Ka Faust oma perega oli tulnud meie esinemist vaatama ja siis oli sobiv hetk teha ka pere pilti. Klõpsutati küll ühte küll teistpidi. No midagi sai, kuigi liiga päikeseline ilm tegi liiga tugevad varjud ja minu must Faust ei paista väga välja. Ühtlasi saime tähistada minu mudilaste 6-kuuseks saamist. Veidi veel ja ongi tittedest saanud noored koerad.
Ilm oli aga jätkuvalt kuum ja peale väikest tuulutuspausi sain ma jälle autos oodata. Kuni esimese päeva näitus läbi sai ning meil oli võimalus homseks varrukameestega tutvuda. Mul õnnestus kohe esimesena minna. No täitsa maitsvad poisid olid ;). Üks koguni Rootsist kohale toodud.
Õhtuks parkisime ennast kusagile mere äärde. Pered panid telgid püsti ja hakati grillima-ujuma. No arusaadavalt ei saanud mina sellest millestki oma osa, sest grill-liha on vaid inimestele ja enne oma näituseringi ei või kasukat märgama minna. Vähemalt lubati mind õhtu jooksul mitu korda jalutama ja ka lahtiselt heinamaale jooksma. Aga ma jooksin ka! Nii hea oli sirutada peale pikka puuris kükitamist! Öösel tuli hirmus padu vihm. Kogu öö läbi müristas ja välgutas ja ladistas hullult vihma sadada. Aga tõsise sakslasena see minu und ei seganud. Lahtistest akendest tuli jahutavat öö õhku, täis kõht ja vihmaladin tegid mõnusa une.
Järgmisel hommikul oli start päris varakult. Pool laagrit jäi veel ärkama kui meie juba staadioni poole vurasime. Kiibi kontroll tehtud ja number käes jäime oma varrukasoorituse aega ootama. Päris kaua tuli oodata enne kui meid staadionile lubati. Hakkasin juba pisut väsima ja tüdima. Aga hammustada oli jälle päris lõbus. Lühikese maa pealt ei pannud paraku tähele perenaise esimest „anna” käsklust. Olin selle varrukas rabelemisega üsna ametis. No aga ega sellest midagi hullu polnud. Ega mulle neid käskusid tegelikult vaja polegi. Mida sa ikka varrukas ripud, kui varrukamees liikumatult paigal seisab ja mingit vastupanu ei osuta. Pikalt maalt oli pea juba veidi selgem. Eesti poiss andis hea haarde ka ja lahtilaskmine oli lihtne. Seega „VÕRRATU – LASEB LAHTI”.
Kutsikaomanikest jäid küll Flora ja Nora pere ka meiega ööbima, aga minu varrukakatse ajaks neid veel staadionil polnud. Ju siis oli õhtu liiga väsitav ja öösel ei puhanud hästi välja. Kahju! Oleksin rõõmus olnud neile oma võimeid demonstreerides. Et nad ei peaks kahtlema, kas ka nende koertest asja saab.
Pärast kupatati mind jälle autosse. Ega ma väga enam poleks tahtnud sinna minna. Aga käsk on vanem kui meie. Seega kükitasin tribüüni taga autos jälle mitu head tundi enne kui mind välja võeti. Perenaine käis korduvalt auto juures, aga mingeid asju võtmas ja panemas, mitte minu pärast, ning ma ei viitsinud lõpuks enam reageeridagi. Protesteerimisest rääkimata.
No mingil hetkel sain ma siiski välja ja näituse rihm pandi külge. Ja hakkaski peale vana tuttav trall: ringi-seisma-jooksma. Ega ma asjast väga vaimustuses polnud. Kole palav oli ja kaks päeva puuris konutamist olid mu vaimu ära nüristanud. Kõrvad ei tahtnud kikkis püsida ja seistes kiskus saba jalge vahele. Meid oli ringis 9. Ega mu seismine kohtunikule ka väga ei meeldinud ja nii kutsuti meid välja alles 7. Aga siis hakkas üks lõputu ringitamine küll käies, küll joostes. Perenaine teises ringi servas ja mina teises. Ootasin ja otsisin, millal mind tema juurde lastakse ja see jama lõppeb. Aga korraga kutsuti meid kohtuniku poolt ringi sisse (lootsin vaikselt, et nüüd saab ära) ja tõsteti 4. kohale. No päris lahe! Aga ma olin ka kõvasti pingutanud. Lõpuks sain ka perenaise juurde. Aga ma olin suhteliselt solvunud, et ta mind nii kaua seal kuumas liikumisega kiusanud oli. Keeldusin nii joogist kui söögist ja autosse ka minna ei tahtnud. Anti mind siis kohe kellegi võõra kätte tribüünile passima. Siis hakkasin küll hädaldama. Sest perenaine läks jälle ringi. Seekord askeldas seal vennas Drakoniga ja otse minu nina all. Kuidas ta küll saab selline olla! Mina pingutan tema pärast või hinge välja ja tema jätab mu lihtsalt kellegi kätte. No muidugi hea seegi, et jälle autosse ei topitud! Õnneks oli Ott ka sealsamas ja ma suutsin siis oma ootamise osaga leppida.
Kutsikaomanikke polnud ikka veel või enam mitte. Igal juhul ei saanud ma neile ka oma suurepärast liikumist ja imelist tõusu liikumisega näidata. Aga ega nemad pole nii karastunud kui mina. Küllap läksid koju magama. Mida minagi ju ammu teinud oleksin, aga polnud võimalik.
No ja lõpuks siis ometi tuli perenaine ka minu juurde ja jäi minuga. Käisime koos ka kopsiku järgi ning saime väikese toidukoti. Nii tore, et näitustel süüa kaasa pannakse! Ja siis autosse tagasi. Aga kahjuks ei läinudki me kodu poole vaid tagasi ööbimiskohta, sest oli vaja oma kodinad kokku pakkida, mis hommikul kõik kiiruga lahkudes laiali olid jäänud. Ka tegid inimesed jälle grilli. Kuna meid seal suht vähe oli, siis sain ka mingi aja hoovis vabalt ringi hulkuda ja oma nina toppida, kuhu tahtsin. Aga ausõna, enam ei tahtnudki väga. Saaks juba koju!
Ja päris õhtuks me lõpuks koju saimegi. Alles oma hoovis tundsin, milline hirmus janu mul on. Oleksin võinud või ämbritäie vett juua. Ja magada. Ärge toppige mulle mingit süüa! Laske ma magan lõpuks!Järgmisel hommikulgi olin veel väsinud ja isutu. Alles õhtuks tuli eluvaim pisut tagasi, aga varruka trennis väsisin siiski rutem kui tavaliselt. Et siis selline raske näitus oli.

Lõppu panen veel oma järelkasvu seisupildid, et oleks mälestuseks :)

FIGARO:

FRODO:FORTUUNA/NORA: FLORA: