JÄLJEMEISTRID

Olete te kunagi mõelnud, kuidas jäljed põllu peale saavad? Just need jäljed, millelt enamasti toitu leiab ja mingeid asju, mille eest siis peremehe käest ka kiita ning süüa saab?
Mina ei olnud selle üle veel kunagi mõelnud. Kuni eilseni, mil mind ESLÜ FH (erijälje) võistlustele pealtvaatajaks võeti samal ajal kui minu perenaine sellel üritusel jäljemeister oli.
Laupäeva hommikul pandi majas tuled põlema juba siis, kui päikesetõusust veel märkigi polnud.
Toidukott, soojad riided ja mind pakiti autosse ja sõideti kusagile, kus teisigi pimeduse varjus ootamas oli. Varasest tõusmisest üleliia vaimustunud polnud küll keegi kohalolijatest.
Siis sõideti ühiselt põlluveerde, kus askeldati paberitega, jälje algusvaiadega, jäljeesemetega ja muudkui seletati. Varsti pärast seda asusid kõik need inimesed mööda põldu kõndima. Üks lõpetas ja teine alustas, teine lõpetas ja kolmas alustas. Terve suur põld sai nii üsna jälgi täis tehtud.
Kuigi ma kogu seda sagimist hoolega jälgisin, ei pannud ma tähele kuidas perenaine juba minu jaoks ka ühe jälje ühele teisele põllule tekitas. See oli üks päris raske jälg, sest rohi oli väga-väga madal ja kõikjal olid lehma jäljed ning ka magusalt lõhnavad hunnikud ja tuulgi oli üsna kõva. Kuna aga jäljelt oli liha loota, siis pingutasin lõpuni ja näitasin ka kõik esemed.
Pärast sain veel vabalt joosta ja hiiri kaevata. Hiireaukude rohkus on selge märk, et sügis on käes. Mulle hirmsasti meeldib hiiri põllu peal kevata. Nende lõhn on nii ahvatlev!
Poole päeva pealt tulid ka koerad, kes siis ükshaaval põllul hakasid mööda neid varem tekitatud jälgi käima. Ikka koer ees, inimene taga, siis kohtunik ja tõlk ning kõige sabas jällegi jäljemeister. Jäljemeister oli nii tähtis tegelane, et tema sõna peale lõpetati nii mõnigi kord jälje ajamine ära. See tähendab, et koer tuli oma inimesega põllult ära, aga jäljemeister ajas ise oma jälje lõpuni ja korjas sealt kõik esemed, mida koeral leida ei olnud lubatud.
See on muidugi minu isiklik arvamus, aga ma siiski usun, et jäljemeister oleks pidanud ikka koeral lubama need esemed ülesse leida. Mõni ese ilmselt jäigi põllule, sest inimesel ei ole ju nii head nina, et neid nii hästi ülesse leida.
Seejärel suundus jäljemeister kusagile järgmisele põllule järgmist jälge tegema. Selline hullumeelne sagimine mööda ilmatusuuri põldusid kestis ikka väga kaua. Vahepeal sõitsime natuke ja siis oldi jälle põllu peal. Kusjuures jäljemeister oli umbes sama närvis koeraga põllule minnes, nagu koerajuhtki ning jälge katkestades sama nördinud ja koeraga jälje lõppu jõudes sama rõõmus kui ülejäänud seltskond.
Päike hakkas juba looja minema, kui inimesed väsinult, ent õnnelikena seda üritust lõpetama asusid. Jäljemeistrid ikka kuni viimase sammuni põllul kohal. Kõikidel hulk kilomeetreid päeva jooksul maha kõnnitud, aga vaim ikka veel virge ja valmis järgmist hommikut samuti koos päikesetõusuga põllul alustama.
Teate, mina lasin seal päeva jooksul mitu korda silma kinni ja puhkasin jalga kuniks nemad põllul kilomeetreid mõõtsid. Väga vintsked sellid. Au neile! Kui ma järgmine kord jälge ajan, siis tänan mõttes ka jäljemeistrit.