JÄRGMINE PÕLVKOND

Mul on teile tõeliselt tore uudis: ma olen vanaema!
No vanus jõudis mul ka just veterani ikka, nii et ongi paras aeg selliseks suurepäraseks tiitliks. See on imeline, nagu ikka uue elu sünd, aga selliselt, et ise enam mingit vaeva nägema ei pea, on see veelgi imelisem.
Aga kõigest järemööda.
Nagu ma oma eelmises jutus vihjasin, siis peeti plaani Figaro aretuskontrolli ajal minu ilusat poissi ühe hakkaja emasega paaritada, kes ka sealsamas üritusel oma ilu ja vaprust demonstreeris - Alfastaariga. Aga mõtteks see mõte näiski jäävat. Aega läks, aga asja ei midagi.
Kuniks siis ühel päeval oli: nüüd või mitte kunagi. No kui asjasse on segatud minu perenaine, siis juba nii lihtsalt loobumist ei tule. Muide, tema loosung on, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab! Ta venitas oma naba paigast, et need kaks koera võiksid õigel ajal kohtuda. Ja kohtusidki. Aga mõlemad sellised süütud ullikesed - ei tea, mida oma instinktidega peale hakata. Kas kaitsta oma territooriumi ja perenaist või tutvuda poisi-tüdrukuga. Inimesed ka ei osanud midagi teha. Lõpuks saatis minu perenaine, telefoni teel juhendades :DD, nende kahe looma perenaised tuppa ära, et ei segaks teisi nii tähtsal momendil. Sedasi läkski kõik oma õigele kohale. Loodus tegi oma ja kõik toimis, nagu kord ja kohus. Seega võin uhkusega öelda, et minu Figaro on täiesti võimeline iseseisvalt paaritama. Tubli poiss!
Ja siis tuli ärev ootuse aeg. Kas on, või ei ole? Alfastaar jalutas oma perenaisega iga päev metsas ja ühel korral kutsusid sealsamas lähedal oleva kiriku kellad neid tungivalt sisse, kui nad oma igapäevasel jalutuskäigul just kirikust möödumas olid. Kirik oli inimtühi ja see perenaine läkski oma koeraga kutsele järgi. Ning siis oligi selge, et kutsikad tulevad ja nad on saanud just sel samal tunnil oma eludele õnnistuse pühakojas ja nad on nimetatud ettekuulutuse kaudu Krichentalideks. Kui ametnikele sobib, siis sellise kennelnime nad ka saavad.
No ja nii ongi mul nüüd neli vahvat kutsikakutsikat: 2 isast ja 2 emast. Perenaine käis neid vaatamas ja tuli näritud näppude, kuid rõõmsa tujuga tagasi.
Nad on imelised oma sitikmustade kasukatega ja väikeste märgade tõrvatilkadena läikivate ninadega. Ise nii asjalikud. Nii sarnased ja samas nii erinevad.
Üks emane ja üks isane on teisest emasest, isasest väiksemad, sest nemad on siledamate kasukatega kui teine paar. Siledad said omale nimeks Desperado ja Desire, karvasemad Durel ja Debby. Pisikesed on väledad, aga suuremad on ülbed. Hauguvad ja hammustavad kõik. Ka urisevad, kui vaja. Kui väike Desire midagi hambu saab (saapa või hommikumantli näiteks), siis läheb kohe tapmiseks ja äralohistamiseks. Ta hoiab oma saaki kõvasti ja sügavalt. Tal on vaja ka õdedel-vendadel pidevalt turjas rippuda ja magades ronib alatio kuhja otsa. Desperado jälle on sündinud jäljekoer. Ta otsib kõige intensiivsemalt maast toitu, kui seda sinna on poetatud ning on väga järjekindel oma tegevuses. Debby oli sündides kõige suurem, nagu teisest pesaonnast kohe. Ta on siiani kõige suurem, kõige tugevamate käppadega ja korraldab kõige rohkem. Ilmselgelt peab ennast selle karja ülemuseks. Durel on aga üks tõsine mees. Ta ei lähe teiste hullamisega nii kergesti kaasa, aga seisab enda eest kõige kindlamini. Ta on väga enesekindel ja iseseisev. Aga kui on vaja, siis ei kõhkle ta hammustamast. Kõigil neljal on väga ilusad pead ja tume värv. Iseloom on kõigil üsna äkiline. Kui inimene neid sabast tirib, siis rünnatakse kätt ja kui vaja kakelda, siis seda tehakse kurja urina saatel. Fotoaparaadi välk pimedas toas tegi aga kõik uudishimulikuks, mitte ei pannud kartma. No ja inimest armastavad nad ka kõik hirmsasti. Kohe otsivad inimese silmi ja ronivad sülle, et saaks nina lakkuda ja kõrvast hammustada. Kui keegi liigub, siis joostakse karjas järgi, susse, varbaid ja püksisääri püüdes. Seega, kõik on olemas, mis ühel sakslase kutsikal olema peab. Ohh, küll ma olen uhke :)
Kui keegi tahab nende toredate loomade sugupuuga tutvuda, siis Figaro leiate siit ja Alfastaari siit. Lisaks minule leiate neist sugupuudest teisigi esivanemaid, kes Eesti koeraspordiga tuttavatele inimestele midagi ütlevad. No ja näituse teemaga tuttavatele inimestele on samuti äratundmisrõõmu.
No jah, ja kui keegi tahab äkki mõnda neist õnnistatud õnnelikest kutsikatest omale koju viia, siis edu talle! Ja abiks on kontakt: Ene 58369013, ning muidugi teadmine, et selliseid loomi tuleb kindlasti koolitada, et nad kodus juhtimist üle ei võtaks.
Selle kinnituseks näete siit ühte videot.
Rohkem pilte kutsikatest leiate minu albumist.