SEE MÜSTILINE DÜSPLAASIA

Ohh, ei mõista mina neid inimesi. Nagu oleks see düsplaasia tõesti midagi, mis oleks elu ja surma küsimus. Nii hirmus tähtsaks on see tehtud. Täna käisid siis mu aastaseks saanud kutsikad düsplaasia uuringut tegemas. Kahjuks küll mitte kõik, vaid viis neist. Perenaine käis kaasas käppasid ja käsi hoidmas. Endal minnes jalad värisesid, nagu eksamile läheks.
Kliinikus käidi siis järjest kaalu peal, siis neid üksteise järgi uinutati ja pildistati ja äratati. See teadvusetu aeg on ikka päris ebamugav. Jääd püsti jala peal magama, tahad või mitte. No ja siis inimesed veel pildistavad ja teevad üldse, mis pähe tuleb, sel ajal. Perenaine tegi ka fotosid neist uinunud kaunitaridest - silmad pahupidi ja keeled ripakil. Minu meelest on see koeraväärikuse solvamine. Aga eks ole - kes meilt küsib.
Taku demonstreeris kõikidele, kui põikpäine ta võib olla ja keeldus kategooriliselt kaalu peale astumast. Lõpuks võeti ta kahe mehega sülle ja lihtsalt pandi kaalule. Tulemuseks 33 kg. Delta ja Dritte kaalusid mõlemad veidi üle 26 kg ja Devi 29 ning Di-Di 22.
Huvitav oli, et ärkas igaüks täpselt omas elemendis - Di-Di ja Dritte olid hops jalul, et mitte midagi maha magada, Devi ja Delta ärkasid väärikalt "Ah, mis!" ja Dakar oleks tahtnud veidi veel edasi magada. Jalg tudises all, kui ära hakkas minema.
Igal juhul olid nad kõik tublid ja tegid selle protseduuri vapralt läbi - või mis neil ikka üle jäi. Tulemused saab aga alles hiljem, sest pildid saadetakse Kennelliitu, kus tuleb kokku tähtis spetsialistide komisjon ja siis mitmekesi otsustatakse, milline täht mingile pildile anda. No vot, nii tähtis asi on sellest düsplaasiast tehtud. Inimeste eesmärk on küll üllas, et mitte lubada düsplaasiaga koertel järglasi saada, kuid kas sellest ikka tegelikult loodetud abi on? Juba umbes 10 aastat ei tohi järglasi saada düsplaasiaga koerad, aga ikkagi sünnib pidevalt kutsikaid, kellel see mure diagnoositakse. Samuti, nagu pikakarvalistega - järglasi saada ei tohi, aga ometi on normaalkarvalistel koertel igas karvapikkuses kutsikaid.
Minu pesakond kiideti esialgsel vaatlusel heaks ühe erandiga, kellel on ilmselge düsplaasia ja artroos. Inimesed on sellest teadmisest nii kohutavalt häiritud, et ma kohe ei saa aru. Nagu koer oleks surnud. Kõik on ju endist viisi. Ta on ikka seesama tore ja armas koer, kes enne uuringutki. Ka pärast on ta täpselt seesama loom. Milleks see matusemeeleolu? No jah, ta on järglaste saamise osas mängust väljas, aga uskuge mind, SEE ei tee teda ennast küll mitte põrmugi õnnetumaks. Temaga ei saa ilmselt ka mitte meetrist tõket hüpata, aga ta ei tunne SELLEST puudust, kui tema perenaine temaga endiselt jalutuskäikudel käib ja kasvõi käppa andma ning kukerpalli tegema õpetab. Igal koeral ei pea olema IPO tulemust. Ma tundis nii mõndagi düsplaasiaga ja artroosiga koera ja mitte see ei tapa neid. Kui te teate ohtu, siis saab sellele vastu töötada ja meie oleme õnnelikud edasi. Inimesed peavad vaid sellisel juhul oma eesmärgid ümber vaatama. Elu läheb edasi.

FOTOPESA

Teate, seda pole sugugi ilus ütelda, aga...ma kardan, et mu perenaine ei ole päris normaalne. Aga jätke palun see teadmine omale ja ärge rikkuge tema rahulolu oma veidrusest. Lugu nimelt järgmine:
Perenaine oli ennast ilusaks teinud ja enam-vähem ilusad riided selga pannud, kui ta välja hakkas minema. Igal juhul viitas kõik tema välimuses sellele, et mina kaasa ei saa. Aga siiski ütles ta mulle: "auto peale". Uskumatu, aga sellist asja ei saa lasta endale kaks korda ütelda. Olin kohe autos ja sõitsime - kusagile.
Ma pole kunagi kusagil mujal käinud, kui trenniplatsil, metsas või põllu peal. No ja siis oma küla vahel jalutamas. Suuremasse linna ja võõrasse ruumi olen läinud ainult arsti juurde. Nüüd siis viidi mind linna, kus oli palju maju, autosid ja inimesi. Tee jalutamiseks oli päris väike ja müra oli lausa kohutav. Seal siis veidikese ringijalutamise järel läksime ühe maja hoovi ja sellesse võõrasse majja sisse. Mind lasti seal kohe rihmast lahti ringi nuuskima. Ma ju ei tea ühtegi teist kodu peale enda oma, aga ma millegi pärast ei usu, et ükski normaalne inimene niisuguses kohas elaks. Kõik kohad olid igasuguseid asju täis. Enamus neist asjadest tundusid mulle täiesti võõrad ja kasutud. Ja kui nad on selliselt seinte äärtesse kuhjatud, siis ma ei usu, et ka selles toas elutsejal neist mingit kasu oleks. Keset tuba oli aga tühi valge plats, mille äärtes seisid heledalt kumavad riidega kaetud ratastel liikuvad seinad.
Siis algas trall pihta. Perenaine pani mu keset seda valget platsi küll seisma, küll istuma, küll lamama. Vahepeal oli ise ka minu kõrval ja minuga kaelakuti, vahepeal jooksis jälle toas ringi, ronis lae alla või roomas koos selle koha peremehega mööda põrandat. Siis jälle pandi põrandale väga valge ja väga libe alus, ning kõik kordus. Siis jälle pandi alus, mis oli nagu jõe pind - peegeldav - aga üllataval kombel ei vajunud ma sellele astudes mitte sisse, vaid jäin peale, nagu tavalisele põrandale. Ja siis veel riputati lakke mingi suur taburet, kuhu alguses perenaine peale istus ja siis minu ka tõstis ja takkatipuks veel mind üksi sinna väga ebakindlalt kõikuvale alusele istuma jättis. Lõpetuseks siis veeretati mingi raamiga mitme astmega pink keset platsi ja kästi mul selle peal ühte ja teist pidi istuda või lamada.
Kõige selle juures võõras mees muudkui kiitis, et tal on väga hea modell. Ise plõksutas fotokaga ja liikuvate seinte tagant valgus muudkui sähvis. Perenaine aga tegi nägu, nagu oleks see mingi igapäevane treening. Andis käsu, korrigeeris ja premeeris ja kiitis ja vahepeal mängis. Teate, päris huvitav oli. Isegi siis, kui ma kahtlesin perenaise selges mõistuses, tegin ma muidugi ikka seda, mida ta minu käest nõudis. See ju ongi minu ülesanne. Kui ma veel tehtu eest palli ja kiitust ja maiust saan, siis olgu ta kui hull tahes, mulle meeldib. Lõpuks olime kõik mässamisest päris väsinud ja siis mindi ka laiali.
Alles hiljem kodus sain inimeste omavahelistest juttudest teada, et tegu oli "fotostuudioga" nimega Fotopesa ja see mees oli "professionaalne fotograaf" nimega Anno Proosvelt ja et meil oli "fotosessioon". Palju võõraid foto-sõnu, aga see tähendas päris palju uusi lõbusaid kogemusi. Teinegi kord võtaks veel mõne sessiooni ette.
Kui teilgi tekkis huvi analoogilise ürituse vastu, siis lugege lähemalt Fotopesa koduleheküljelt.
Aga mis kõik sellest fotondusest välja tuli, vaadake siit.
Suur tänu Fotopesale ja Annole huvitava kogemuse eest, mis inimestele ka tagantjärgi palju rõõmu ning kõneainet pakub!