JÕULUKUUSE TOOMINE

Jõulud. Need on meil ikka igal aastal kuuse, pidevalt põlevate tulukestega majal ja inimeste kodusolemisega olnud. Hõrgud lihalõhnad muidugi ka sinna juurde. Kuusk on tavaliselt meile autoga koju toodud. Ma pole väga sügavalt juurelnud, et mis ja kuidas. Seekord sain aga seda kuuse toomist esmakordselt ise kogeda.
Hommikul tõsteti perenaise autost minu puur välja ja sellega ma arvasin, et ilmselt mind kaasa ei võeta, kuigi inimestel töö riideid seljas ei olnud. Siiski ma eksisin. Mind kutsuti ka peale. Kuna puuri ei olnud, siis sain vabalt üle tagumiste istmete kõõluda ja esiaknast välja vaadata, millist võimalust ju puuris pole. Sõit oli päris pikk. Lõpuks keerati kusagile metsa vahele ja peeti kinni. See oli ikka täiesti võõras mets. Mõned tuttavate loomade jäljed maas, aga muidu polnud ühtegi tutavat lõhna. Seepärast püüdsin ikka inimesi nägemiskauguses hoida. No mitte et ma kartnud oleksin, kuid et nemad ei kardaks. Aga nemad käisid mööda metsa ringi ja vahtisid puid. Ikka ühe juurest teise juurde ja siis kolmanada ja siis jälle esimese. Mina sain sel ajal igasuguseid oksi närida ja sikutada, sest selles metsas oli väga palju, mida tirida ja närida. Ma pole just tihti sellisesse päris metsikusse metsa saanud, kus ühtegi teist koera ega inimest pole käinud ja metsaalune igasugust puurisu täis on.
Lõpuks valiti siis üks kuusk välja ja Ott hakkas seda maha saagima. Teised kõik vaatasid ootusärevalt, mina ka. Ja kui siis kuusk maha potsatas, olin esimesena juures ning lõin hambad kohe esimese ettejuhtuva oksa külge et seda ära sikutada. No miks muidu puu peab maha saagima, kui et ikka tükkideks teha. Muidu oleks ta ju võinud kasvama jäädagi. Aga minu selline mõttekäik oli ilmselgelt vale, sest samal ajal röögatasid kõik inimesed nagu ühest suust ja ajasid mu eemale. No ma pole kunagi väitnud, et ma inimeste tegutsemistest aru saan, aga ma aktsepteerin seda. Nii ka seekord. Otsisin siis omale ühe omakõrguse kuuse ja murdsin selle maha. Siis sain koos inimestega ka kuuske auto poole kanda.
Kui siis see ilus kuusk oli auto juures, mind enam autosse ei lubatud. Selle asemel lükati kogu auto kuuske täis. Ega inimestegi jaoks polnud minu meelest enam kohta. Seda vähem siis minu jaoks. No see oli juba paanika koht. Mul tekis tunne, et nad on otsustanud mind kuuse vastu vahetada. Seda ei saanud lubada! Kohe, kui mõni auto uks lahti tehti, püüdsin olla esimesena autos, aga mind aeti ikka ja jälle välja. Ei või olla! Kas mind tõesti tahetaksegi sinna võõrasse metsa jätta? No perenaine ometi peab mulle halastama! Ja tema jalgade juurde ma lõpuks mahtusingi. Kui ta mind terve tee mõnusasti kaela pealt ja kõrva tagant sügas ning silitas, siis rahunesin maha ja lasin silmagi kinni. Kuidas ma sain üldse niimoodi arvata, et mind enam ei taheta! Rumalus! Oma perenaises ei tohi kunagi kahelda. Eriti veel jõulude ajal. Siis hoolitakse mõtetumatestki loomadest. Minust iseenesest mõistetavalt.
Kauneid jõule teilegi ja meeldivaid lumiseid retki koos omade inimestega!

Kõiki pilte minu metsaretkest näete minu albumist

PARIM BEEBI

Täna oli minu jaoks üllatav sündmus. Perenaine oli kogu päeva ära ja õhtul koju jõudes andis mulle ootamatult edasi kalli ja musi Diego perenaiselt, et tänada ilusa kutsika eest. Nimelt valiti minu väike kutt täna kutsikate ja veteranide jõulushowl kauneimaks beebiks.
Ega ma sellest nagu teab mis pidada ei oska, sest mina pole neist kõikide tõugude väikeste ringide näitustest kunagi midagi pidanud. Mida teeb üks sakslane, kelle võlu peitub just tema kaunis pikas jooksusammus, ühes väikeses ringis teiste tõugude vahel ja veel majas sees kah? Minu meelest pole see vääriline tegevus ühele tõesti kaunile sakslasele. Aga, väga paljud inimesed käivad selliselt oma loomi näitamas ja väga paljudele koertele see ka meeldib. Küllap vist tuleb siis tunnustada ka Diego näitusedebüüdi saavutust. Ja kui nüüd tõele au anda, siis on ta tegelikult tublim kui mina, kes ma läbi häda kaks väikese ringi näitust välja kannatasin, et oma välimikutšempion kinnitada, ja sedagi ainult õues. Kui tema sellistes rasketes oludes parima vääriliselt käituda suutis, siis on ta vist ikka igati tubli poiss.
Esimese ringi võit polnudki teab mis asi, sest emane beebikutsikas ei tulnudki võistlema ja iseendaga konkureerimine pole teab kui keeruline. Parima beebi valik oli aga juba päris tõelise võistluse moodi, sest koeri oli palju. Kuidas kohtunik küll suudab valida parima kõikide erinevate tõugude hulgast, jääb mulle arusaamatuks, aga paljud inimeste teod jäävad mulle arusaamatuks. See ei tähenda veel, et mul oleks lubatud nende vajalikkuses ja õigsuses kahelda. Kui, siis ainult õige natukene ja salaja. Igal juhul meeldis just Diegi sellele kohtunikule kõikidest beebikutsikatest kõige enam.
No ja selle uhke tiitliga sai siis mu Tiko minna ka kogu show parima kutsika valimisele, aga see oli juba temalegi liig mis liig ja ta otsustas enam mitte käituda. Suur ring mööda vaipa kannatas veel joosta, aga edasi-tagasi käimine mööda libedat põrandat...sellel hetkel otsustas ta selgelt märku anda, et talle sellest pullist piisab ja ta tahab nüüd ära minna. Sellise kasvatamatu käitumisega ta muidugi enam rohkem tahta ei võinud ja sai oma kolmanda koha show parima valimisel. Mina talle seda ette ei heida. Loodan, et ka inimesed mitte. Ta on ju kõigest 4 kuud vana ja oma esimesel näitusel ja seda juba hommikul kümnest saati. Kas tõesti tohibki tahta, et ta ka õhtul kell viis sama viks ja viisaks oleks?
Ikkagi, loodame, et ta nüüd liiga vara ja liiga kaugeleulatuvaid järeldusi oma karikatest ja rosettidest ei tee. Tegelikult ei ole ju üks sakslane midagi väärt, kui ta on panustanud ainult ilusale olemisele. Ikka eelkõige tuleb kõrvade vahele midagi koguda. Aga samas, ega siis ilus väljanägemine paha ka ei tee :)