ELVA 2008

Nii palju, kui ma mäletan, olen ikka suve lõpus Elvas mitmepäevasel näitusereisil käinud. Ja enamasti on see meile ka edukas olnud. Juba kutsikana oli seal meie koht VL2 ja kes on mu elust-olust ennegi lugenud, see teab, et eelmise aasta saavutus seal oli kasutusklassi võit.
Seekordne näitus ei erinenud üldjoontes eelmistest, sest jällegi pidin kaks ööpäeva autos veetma. Muidugi viidi mind ikka mitu korda selle aja sees jalutama ka, aga ikkagi jäin lõpuks juba üsna kangeks sellest pidevast külitamisest. Meie ööbimiskoht oli jälle samas, kus alati - ühes kämpingus keset metsa ja järvi. Mind muidugi majja ei lastud. Ühel aastal käisin seal jalutuskäigu ajal ujumaski, aga seekord mind rihmast lahti ei lastud. Muidugi ma oleksin läinud ka kohe nii kitsi ajama kui ka ujuma. See aga pole enne näitust soovitatav, nagu ma oma paljude kogemuste pealt tean. No ja perenainegi on juba niipalju kogenud, et teab, millal mind saab lahti lasta ja millal mitte.
Esimese päeva veetsin siis näituseplatsi kõrval autos ja vaatasin pealt, kuidas perenaine igasuguste nooremate ja vanematega ringis oli. Näitusepäeva lõpuks oli mul ka üllatav kohtumine oma pisikese tragi Floraga, kes muidugi pole enam üldse pisike, vaid päris suur. Lausa suurem kui mina. Temagi oli näitusele tulnud, kuid hästi tal sel näitusel ei läinud. Üldse ei naudi ta neid näitusi, nagu minagi. Ainult tema pole veel ära õppinud, et peremehe heaks tuleb teha ka seda, mis ei meeldi ja ei tohi sealjuures nutta. Aga küll ta õpib. Minagi olin ju noorena hirmus "laululind".
Teise päeva hommikuks sain ise ka platsile ja nagu ikka viimasel ajal, varrukakatseks. Pidin oma järjekorda üsna pikalt ootama ja eks ma läksin ikka närvi kah natukene. Igal juhul ei suutnud ma jälle varrukast lahti lasta. Alles perenaise kolmas käsk päris kõrva ääres sundis mind varrukat loovutama. Mis sellest, et mees, kelle varrukas ma rippusin, oli seesama, kellega me trennis vaid kahe päeva eest olime igast asendist korrektseid lahtilaskmisi teinud. Pika maa peal aga juhtus asi, mis vaid korra varem on ühel mitme aasta tagusel talvepäeval juhtunud, sama mehega, muideks - mu haare ei pidanud hoogu vastu ja ma lendasin varrukast lahti. Muidugi haarasin uuesti, aga tuju polnud enam see. Lahti lasin seekord siiski esimese käsu peale, aga ootamine läks liiga pikaks ja ma sisustasin seda varruka näksimisega. Muidugi ma tean, et seda ei tohi teha, aga ma ei osanud midagi paremat seal ka välja mõtelda ja ega keegi mind sellises olukorras keelata ka ei saa. Igal juhul sain "Võrratu, laseb lahti". Näitustel on see tegelikult ime lihtne. Parima varrukakoera tiitlit küll ei saa, aga see ongi nagu rohkem paipoiste nimetus. Mina seda igatsenud pole.
Peale varrukasooritust pandi mind tagasi autosse ja anti veidi süüa. Sellest teadsin, et nüüd võin ennast jälle mõneks ajaks pikali visata. Kuid korraldajatel tuli idee, et võiks emaste kasutusklassi koerte kirjeldused ära teha, sest on niipalju aega. Nii ma siis pidingi otse söögilauast ringi jooksma. Tegelikult polnudki väga hull, sest ma ei jõudnud veel arugi saada, kui juba oli seistud ja joostud ning sain palliga tagasi autosse minna. Nii võiks teine kordki näitusel käia :)
No jah, tegelikult oli see kõik alles sissejuhatus. Peale mõningaid tunde ootamist võeti mind jälle ringi ja seekord siis nii, nagu peab - kõik see emane koos. Paugukatse, mille peale ma veidike vastu õiendasin ja siis järjestusse. Mind kutsuti teisena välja. Nagu eelmiselgi näitusel, aga siis lõpetasin neljandana... Seekord oli aga perenaine kogu ringi aja minuga, nii et muretsemiseks polnud põhjust. Tuli vaid käia ja käia ja käia. Ega see midagi lõbusat polnud, aga elasin üle. Seda enam, et tagumine koer mulle selle aja jooksul paar korda tagumikku tikkus ja siis sai talle ütelda, mida ma niisugustest tibidest arvan, kes minu selja taga ei suuda olla. Järgnev ring läks kohe jälle veidi lõbusamalt. Lõpuks lasti meid jooksma ka ja siis tuli ka kõige toredam osa: vaba jooks omanikuga. Teate, selle nimel võib neid ringe nühkida käia küll, et saaks koos perenaisega kõikidele oma jooksu demonstreerida. Joosta meeldib mulle üle kõige! Kui ring lõpuks kinni peeti, olime endiselt teisel kohal. Mulle tundub, et siit võib juba järelduse teha, et minu välimiku tšempioni tiitel ei ole juhusliku õnnestumise tulemusena saadud.
Kohtunik andis aga ringis mulle väga naljaka kirjelduse: ta oleks tahtnud mustemat sadulat näha (no läheb teine jah iga aastaga järjest pruunisegusemaks) ja sabajuurika karvad oleks pidanud enne ringi soengusse sättima. No ma tean küll, et mõnda sakslast enne ringi triigitakse ja pressitakse ja puhvitakse ja piserdatakse, aga mulle käiks see ikka au pihta küll. Ega siis saksa lambakoer üks iluasi ole. Isegi palju, et enne näitust puhtaks pestakse ja enne ringi minekut korra kammiga üle käiakse. Tagantjärgi tundub, et see kohtunik oli üldse keskendunud kõige enam sabadele ja selgadele. Ikka ja jälle põhjendas ta kellegi kohta ringis selja tugevuse või saba asetusega. Aga eks ta ole, et igal kohtunikul on oma lemmik kehaosa, mida ta mitte tähelepanuta jätta ei saa ja mille põhjal ta oma peamised otsused teeb. Mõnel on selleks pea, teisel kõrvad, kolmandal randmed, jne. Sellele kohtunikule meeldis siis koerte selgasid ja sabasid vaadata.
Enne näituse lõppu oli veel kohustuslik kasvatajaklassi esindamine. Seekord ma mäletasin seda asjaolu ja kuna ka perenaine minu kõrval rivis oli, siis polnud hullu. Tegin selle ka veel läbi. Tulemuseks jälle, nagu eelmiselgi aastal esimene koht! Palju õnne kasvatajale, kes on suutnud oma aretuses ühtset joont hoida nii palju, et viiest koerast, kes kasvatajaklassi esindasid, olid kõikidel erinevad emad ja erinevad isad, koerad ise aga väga sarnased ja nagu viimasel ajal ikka, kõik kasutusklassis üles astunud.
No ja lõpetuseks veel autasustamine. Ah jaa. Ilm oli kogu nende kahe päeva jooksul väga mõnus. Pilves ja jahe. Varrukakatse ajal tuli isegi natuke vihma. Seega suurepärane ilm jooksmiseks ja ka autos magamiseks.
Parimateks varrukakoerteks tunnistati minu trennikaaslased: Polla ja Nakits. Tore, et see auhind ka "omade" ringi jäi :)
Auhindu oli palju ja suuri. Loomulikult rõõmustasin mina kõige enam suure kvaliteetse toidu koti üle ja perenaisel läks nägu rõõmsaks suure karika peale. Lisaks veel suur toidutünn ja kasvatajaklassi esindamise eest väike toidukott koos väikese toidutünniga. Kuna aga meil oli peale minu veel kolm naist autos koos oma mitme päeva varustusega, siis kasutasime auhindade äravedamiseks kohal olnud kennelikaaslaste autosid. Tore, kui on palju sõpru!
Õhtul koju jõudes oli isu hea ja uni veel parem.

ME TEGIME SEDA JÄLLE!

Ma sain hakkama!
Sel hooajal juba teist korda sain hakkama IPO 3 sooritusega! Seekord juba võistlustel - ESLÜ meistrivõistlustel. See on parim, millest üks sakslane unistada võib!
Muidugi ei tulnud see kõik nii lihtsalt, nagu praegu sõnad...
Võistlus toimus siis kahel päeval: laupäeval jälg ning pühapäeval kuulekus ja kaitse.
Laupäevahommikune jäljetegu on tegelikult juba üks üsna tavaline asi. Ega seekord midagi väga teistmoodi ei olnud. Praetud maksa lõhn levis autos ja hommikusöögi krõbinad krõbisesid karbis. Ainult start oli hiljem kui tavaliselt. Mul oli juba kõht tühjaks läinud. Kogunemine bensiinijaamas, raport, kiibikontroll ja preemiaks mõnus maksatükk - käkitegu! Siis sõit põllule ja seal väike pissiring põllu servas ning siis peab passima. Nii umbes tund või veidi kauemgi. Aknast sain näha, kuidas inimesed kambas põllu servas seisid ja ridamisi põllul oma jälgedel käisid. Lõpuks tuli ka minu kord. Rakmed peale, 10 m nöör külge, väike joomine ette ja teel starti ergutav maksatükk. Raport ja starti.
Ilm oli kuivem ja tuulisem kui tavaliselt, aga jälg on jälg. Esimene sirge läks vastu tuult, kuid ega seepärast veel nina või tõsta, sest nii võib mõni salakavalalt peidetud lihatükk märkamata jääda. Aga ei olnud seal mingit liha. Vähemalt mina ei leidnud, kuigi olin omast arust väga hoolikas. Esimese sirge lõpus oli mingi segadus ja arusaamatus teiste radadega. Pidin pea-aegu vales suunas hakkama minema, kuid sain siiski õigel hetkel aru, et see on vale lõhnaga jälg ning leidsin uuesti õige. Edasi läksin küll ilmeksimatult, sest vastutuul enam ei seganud ja allatuult ma juba tean, kuidas nurgas tähelepanelik olla. Vahepeal olid esemed ka, mida ma näitasin, nagu õpetatud ja mille eest ma ikka hea suutäie olen saanud. No seekord jälle ei saanud. Aga ma ei loobunud. Olin lõpuni välja väga hoolas. Viimasel sirgel hakkas korraga üks koer üsna lähedal haukuma. Tõstsin siis pea ja fikseerisin, et ta on aia taga ega ohusta minu jälge. Jätkasin sama rahulikult ja süvenenult. Viimasel esemel mulle isegi tundus, et perenaise käsi liikus toiduga. Ampsasin juba instinktiivselt, kuid ikka ei midagi. Esemed kohtunikule ja kuulasime põllu servas hinnangut. No siis ma sain lõpuks aru, et see oli päris võistlus, mitte treening. Seega andsin perenaisele andeks, et ma esemetelt oma maksa ei saanud ega jäljelt liha ei leidnud. Arusaadav. See polnud seekord lubatud. Aga minu pingutuste eest hinnati meid 96 punktiga! Kiideti koerajuhi, see tähendab perenaise, tööd ka, et andis võimaluse koeral ennast parimast küljest näidata. Perenaisel oli sellest hea meel ja minul jälle tema rõõmust hea meel. Auto juures sain näidata ühte eset lisaks ja siis ka oma maksa ja hommikusöögi :)
Pärast kuulsin, et kõik peale ühe koera olid samuti oma jäljed korralikult ära ajanud. Kokku 9 positiivset sooritust. Üks neist koguni 99! punkti. Kolm korda 96. Väga head jäljetööd tehti!
Pühapäeval sõitsime juba hommikul platsile. See tuli tuttav ette. Olime viimasel ajal just seal oma kuulekusharjutusi teinud. Aga rahvast oli muidugi palju-palju rohkem kui tavaliselt. Mina ennast sellest segada ei lasknud, sest ma tean, et kui teeme kuulekust, siis on võim perenaise käes: nii piits, kui ka präänik. Teise koerana oli minuga koos platsil üks päris kobe isane, aga kombeid tal küll polnud. Soovitaksin ta peremehele rohkem vaeva näha! Hea küll, ega ta mind platsil väga ei seganud. Ainult üle A-tõkke hantli järele minnes avastasin, et ta seisab üsna lähedal saba püsti ja sellise näoga, nagu oleks see hantel talle visatud. No ma võtsin ka ähvardava poosi sisse, sest ma ei kavatsenud oma hantlit loovutada. Pidin selle ju oma perenaisele viima! Ei tea, kas oli abi minu ähvardusest või oli seal siiski tegu kuulekusega, igal juhul ta ei tulnud ja ma sain hantliga tagasi minna.
Enne A-tõket oli muidugi veel palju asju, aga see oli nagu ikka. Ilma viperusteta ja arusaamatusteta. Isegi meetrine tõke oli sama toekas nagu alati ning pidas tugeva toetamise vastu mõlemat pidi hüpates. Polnud mingit põhjust rohkem pingutada, et mitte toetada.
Ainult edasisaatmine oli problemaatiline. Viimati, kui ma seal seda harjutust tegin, siis tuletati mulle üsna valusasti meelde, et selles harjutuses on vahel ka "lama" käsklus juures ja see kuulub viivitamatult täitmisele. Seega ei alustanud ma oma edasi jooksu just kõige innukamalt. Siis aga märkasin veidi eemal hobuseid ja kahte varsakest ringi kappamas. Olin juba valmis nendega ühinema, kiirendasin juba sammugi, aga siis ikkagi kõlas see "lama". Jäin seisma ja vaatasin, kas perenaisel on ikka tõsi taga või võiks minna siiski hobustesse. No tuli teine "lama" veel ja ma rohkem ei hakanud oletama. Lamasin. Lõppu veel pikk lamamine ja oligi läbi. Perenaine oli rahul ja rõõmus no ja mina ka. Sain kiita ja mängida. Kohtunikult pidi küll liiga kaua kirjeldust kuulama. Mul juba jõudis mitu korda ikka mõte tagasi nende hobuste peale minna ja korra oleksin ka startinud neid taga ajama, aga perenaine oli kiirem ja tõi mu tagasi tegelikku olukorda - võistlusesse. Saime selle soorituse eest 83 punkti - hea.
Peale seda sooritust pandi mind auto peale ja koju tagasi. Kodus sain süüa, kuigi vähem kui tavaliselt, ja veidike logeleda. Siis aga oli jälle perenaine treeningvestiga uksel ja läksime platsile tagasi. Väike pissiring ja siis pidin autos ootama. Ma küll ei näinud autost, mis seal täpselt toimus, aga häälte ja käskluste ja haukumise järgi võis ilmeksimatult järeldada, et tegu on varrukaga.
See sooritus oli minu jaoks täis üllatusi. Esiteks see, et see mees, keda ma esialgu varjeid joostes sihtmärgiks pidasin, ei olnudki varrukamees, vaid õige mees oli ikkagi varjes sees, mitte selle kõrval. No ja siis see, et püüa palju püüad, ikka varrukat endale ei saa. Selle peale ma kohe ei raatsinud varrukast loobuda, isegi kui pidi. Ikka jälle ja jälle. Ühest asendist ja teisest asendist. Muudkui pakuti varruakt, aga alati lõppes lugu "anna" käsuga. Ja oleks siis, et ilusat lahtilaskmist oleks premeeritud - ei. Mindi aga jälle edasi. No lõpuks sai see jant läbi. Olin üsna väsinud ja pettunud. Kohtunik luges meile aga 78 punkti ja võrratu võitlustahte. Ilmselt olin millegi suurega hakkama saanud, sest platsilt ära minens valgus rahvamass perenaist kallistama ja mind patsutama. Kõik olid väga rõõmsad. Ma ei osanud aga kuidagi olla. Nagu piinlik oli nii suure tähelepanu ees.
Kui mind siis autosse viidi, võtsin hea meelega veidi puhkust. Järgmine kord autost välja saades oli selge, et võistlus on läbi. Pingeid polnud tunda ega näha ei kehades ega nägudes. Ka oli platsil palju teisigi koeri jalutamas. Kõik oli rahulik ja rõõmus. Siis hakati kõnesid pidama ja osalejaid välja kutsuma ja plaksutama ja pildistama. Muidugi mõista kutsuti meidki teiste ette. Igasugused asjad koos, sätiti meid otse pjedestaali kõrvale. Sinna ülesse ronisid aga ainult isased - kõvad tegijad oma peremeeste ja -naistega. Valikut igale maitsele: üks pruunisegune, üks must ja üks tavaline pruun musta seljaga. Et kes veel aru ei saanud, siis olime meie 4. kohal, mis on kindlasti üks väga auväärne positsioon ühele emasele välimikutšempionile :D
Kõiki tulemusi ja veel palju pilte näete ESLÜ võistluste webilehel: http://www.saksalambakoer.ee/est/koolitus/ipo_mv_2008?sess_admin=53e34c0da1c7da26df68fe030548c730