Perenaine oli tänaselgi hommikul varakult üleval, nagu ikka, aga jäljele mineku nägu tal küll ei olnud. Hoopis pakkis kotti minu rihmasid, aga ise oli tööle minemise riietes. Tegelikult oli näitusele minekut juba enne õhus tunda, kui mind paari päeva eest põhjalikult pesti. Ja näitusele me sõitsimegi. Enne võtsime veel Taki ka oma inimesega peale.
See näitus polnud aga midagi sellist, kus ma seni olen käinud. Ma ei kohanud seal pikka aega ühtegi omasugust, kuigi nii kaugele kui silm ulatus, oli ainult koeri ja koeri. Need koerad olid aga kõik erinevad: suured ja väikesed, karvased ja siledad, heledad ja tumedad, sõbralikud ja närvilised. Olin nähtud pildist üsna vapustatud. Perenaine hoidis mind tihedalt enda ligi, aga ega mul poleks tulnudki pähe, et kusagile minna või midagi teha. Selles läbini võõras olukorras oligi ju ainuke mõistlik asi perenaise juurde hoida ja ebameeldivusi vältida. Mis mul üldiselt ka õnnestus. 
Kuniks mina perenaise ja händleriga oma etteastet ootasin, käis Taki juba oma perenaisega meie kõrvalasuvas ringis ära. Nad olid ringis kolmekesi. Kõik sellised kirbud, et kohtunik pidi nad lähemaks vaatamiseks laskma laua peale tõsta :D
Taki auks peab ütlema, et ta jäi kogu ringis oleku aja iseendaks: tal oli kõige ja kõigi muuga tegemist kui et sellega, mida inimesed talt ootasid. Küll ta tahtis nuuskida, küll hüpata, küll teistega ette või taha tutvust teha, kohtunikuga sõbraks saada. Hirmu polnud tal aga karvavõrdki. Mis sellest, et oli esimest korda üldse näitusel ja kohe sellisel mastaapsel. Igal juhul lõpetas ta võrratu hinde ja teise kohaga, ise üldse aru saamata, et ta esinenud oli. Kui ta ühel päeval hakkab pihta saama, mida seal ringis tegema peab, siis võib ta kindlasti ka esimene olla.
Siis läks peenaine Figaroga sakslaste ringi. Jah, minu tubli poiss oli ka sinna toodud. Temagi ei näidanud ennast just kõige ilusamana. Seisis küll perenaise käes nagu ühele koolitatud koerale kohane, aga kohe, kui liikuma pääses, püüdis tegeleda huvitavate lõhnadega ringis või siis ringist ära minemisega. Seega polnud tal mahti liikudes pead tõsta ega jalga sirutada. 
Tugevast peast, heast kaelast ja kasukast ei piisanud võrratu hinde saamiseks. Kohtunik oleks tahtnud näha, et ta oma hea liikumisega oleks ka pikemalt edasi jõudnud. Hindeks väga hea ja teine koht. Kohtunik oli üldse üsna kitsi võrratute hinnete jagamisega. Nii mõnigi tuli ringist oma punase lindi ja nördinud ilmega välja.
No ega mina siis ka väga midagi endast ei arvanud. Ma olen ikka hetkel üsna alasti ja kõik on nagu peo peal. Karv küll läikis ja lõhnas peale pesu, aga seda oli ilmselgelt LIIGA vähe.Ringis seismine ja jooksmine polnud minu jaoks mingi probleem, aga
esimese üllatuse sain kohe ringi minnes, kui kohtunik ise näppupidi mulle suhu ronis ja kogu keha läbi katsus - nagu arsti juures oleks. Olin nii üllatunud, et ei osanud seisukohtagi võtta, et kas peaks talle veidike urrama või pole mõtet. Püüdsin perenaisest tuge saada, aga teda ei paistnud kusagil ringi ääres. Aga ma ju tean, et ta on kusagil sealsamas ja hoiab mul silma peal ning kui ma oma töö ilusti ära teen, saan tagasi tema juurde. 
Ning nii ma siis läksingi: seisin, käisin, jooksin - nagu vaja. Sain võrratu hinde. Händler selgelt rõõmustas selle üle. Mina vaikselt ka: juu mu trikoo või siis säärelihas avaldasid kohtunikule positiivset muljet ;P. Siis tuli ringi veel koeri lisaks ja me jooksime koos ka ja siis pandi mind teisele kohale. 
Kuna aga esikohal oli tšempion (ma tunnen seda tibi meie varrukatrennist, kus ta platsi ääres oma võrratut lauluhäält demonstreerib, sellega teisi hulluks ajades), siis ulatati sertifikaadi rosett minu händlerile. No küll tal oli hea meel! Perenaisel ka. Võtke aga heaks! Kui teile heameele tegemiseks on vaja vaid kõrvad kikkis seista ja pika sammuga mõni sekund joosta, siis teinegi kord. You are welcome! 
Lõpetuseks tegi Helve meist veel pilte (seesama naine, kes mu kutsikaidki kasvades ikka pildistamas käis) ja perenaine püüdis kaubandusest mulle uut näituse kaelarihma osta ja teised inimesed meie seltskonnast ka kõik otsisid midagi meeleheitlikult lettide vahelt, aga väga ostmiseks ei läinudki. Ja oligi läbi. Autosse ja koju. Sööma ja magama. Ilm oli ilus, inimesed rahulolevad ja mis siis minulgi kurta peaks olema. See trikk siis ka ära tehtud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar