M.O.T.T.

Olen ilus.
Nüüd siis lõpuks on olemas kõik vajalik, et seda fakti kinnitada. Inimestele. Mina olen seda ju alati teadnud. Ma olen alati ilus olnud ja ennast ka ilusana tundnud. No välja arvatud sellised olukorrad, kus inimesed mulle roosa soki jalga tõmbavad ja tahavad, et ma oma väärikuse säilitaksin. Aga muidu pole ma selles küll kunagi kahelnud. Inimestele on aga kahtlemine midagi väga omast. Isegi selle ilusaks tunnistamisega. Nad ise on otsustanud, et mõni nende seast on ekspert (kohtunik), kes võib ütelda, kas üks või teine koer on ilus või mitte. Samal ajal panevad nad aga tema otsuse juba ette kahtluse alla, väites, et selleks, et tema juttu uskuda, peab veel kaks teist eksperti neile sama ütlema.
No ja minu perenaine niisamuti. Sain aru, et tal oli mulle tunduvalt rohkem näitusi broneeritud, kui need kaks, millel ma olen tänaseks osalenud. Kas temagi ei uskunud siis, kui talle juba kaks korda oli öeldud, et ma olen sertifitseeritult ilus koer?! Aga võib-olla teen ma talle ülekohut öeldes, et ta ei uskunud. Võib-olla oli ta lihtsalt ettevaatlik ja tahtis kindla peale minna. No ta on juba kord nii püüdlik ja põhjalik, et ei taha asjatuid riske võtta. Kui ta ikka poleks üldse mu ilusse uskunud, ega ta siis poleks mind neile näitustele ajanudki.
Aga mina poleks küll enam kuigi palju neid hullumajasid vastu pidanud. See pole sugugi koht, kus sa ennast näidata tahaksid, sest seal on kitsas. Nii ringis sees, kui ka väljas, on liiga palju koeri liiga väikesel pinnal. Sa tunned neil näitustel ennast nii ahistatuna. Ei ole ju võimalik ringis särada, kui eesolija oma sabaga sul üle nina tõmbab ja tagant keegi oma nina sulle saba alla torkab. No ja ringi pole ollagi, et ennast täies pikkuses välja sirutada ja oma maadvõitvat jooksusammu demonstreerida. Olin sellel viimasel näitusel, Luigel, ikka juba üsna õnnetu ja nördinud, et mind jälle millekski selliseks sunniti. Aga nagu aru sain, siis oli see viimane kord. Austerlane, eestlane ja norrakas on öelnud, et ma olen antud hetkel kõige ilusam töötav emane saksa lambakoer ja see on siis nüüd piisav, et anda mu perenaisele ka sellekohane tõend. Olgu ta õnnelik! Mina olen ka, et ei pea enam midagi tõestama. Mulle meeldib hulga rohkem temaga koos põllul käia, kui ilma temata seal kitsas ringis seista ja lasta kõikidel oma jooni ning nurki hinnata ja karva kvaliteedi üle arutleda.
Nüüd on siis aega, et pigem oma sisu, kui vormi pärast vaeva näha ja oleks väga tore, kui ma ka oma sügavama sisu kohta kõigile tõestuse saaksin anda. Igal juhul on see sertifitseeritud ilu millekski hea ka - kui tark olemine ebaõnnestub, siis on, mille taha peitu pugeda ;)

PILL TULEB PIKA ILU PEALE

Ega ma tegelikult väga pikalt pole ilutseda saanudki. Sel hooajal olen saanud juba kolm vigastust. Iga kord erinevale jalale.
Kõigepealt tegin katki tagumise vasaku jala ühe väikese padjakese. No tõesti ei mäleta, kus või kuidas see juhtus. Perenaine leotas seda usinasti ja saime sellest vaevast üsna ruttu üle.
Siis oli tulemas esimene näitus. Tegime rattaga jooksutrenni, aga traksid läksid viltu selga ja hõõrusid mulle parema kaenla alla sügavalt sisse. Perenaine nägi mitu päeva vaeva selle kaenlaaluse leotamisega. Kahjuks pean ütlema, et ega mina talle seda kergemaks ka ei teinud.
Selle nahka läks mul koguni kaks näitust ja aretuskontroll, sest lonkasin peale seda vigastust päris pikalt.
No ja siis jooksin eelmisel nädalal kuidagi kusagile oma vasaku jala küüne pikuti pooleks. Ärge küsige, kuidas. Sest kui ma parasjagu olen ametis oma aia äärest teise koera peletamisega, siis ma palju muud ei märka.Vot see oli väga valus lugu ja vaatamata lilla vee leotistele ei tahtnud kuidagi paraneda. Nüüd käisime siis kliinikus ja arstid pidid mu uinutama, et mitte haiget teha. Ärgates oli varvas hell ja roosa sokk jalas. Väga piinlik ja rumal tunne. Paha ka muidugi. Ja kolmel jalal käimine, kui tuimestus veel peal on, oli kunsttükk omaette. Kuidagi ei osanud aru saada, et millise jala nüüd järgmiseks võiks maha panna ja tegelikult oli tunne, et mitte ükski jalg ei kanna korralikult. Ega Takil peale edukat näituse debüüti palju paremini ei läinud. Üüratu kahjutundega pean nentima, et tema õnnetuses on oma roll ka minul mängida. Meil oli nimelt pidu. Palju külalisi ja grillimine. No Taki oma perenaisega oli ka meil. Meie aeg läks omavahel üsna lõbusasti. Aga vaatamata minu kurbadele pilkudele, ei andnud inimesed mulle oma grillist midagi. No tegelikult olin sellega juba arvestanud, aga proovima peab ikka - äkki keegi leebub. No ja siis tunnengi korraga, et kusagil maas on liha lõhn. Panin nina tööle ja leidsingi, aga Taki oli ka kohe sealsamas. No mida teie arvate, et kui on sakslasel ja jaapanlasel kahe peale üks lihatükk, et millega see lõpeb? Tegelikult ei teinudki ma talle midagi hullu, ütlesin vaid tavalisest kõvemini ja äkilisemalt, et ärgu mõelgugi lihale pretendeerida. Ma isegi ei puutunud teda hambaga. Tema vaeseke aga ehmatas hirmsasti, sest ta vist ei tahtnudki seda liha, ja hakkas korraga kõvasti nutma. Siis märkasime, et tema vasak silm oli tulnud koopast välja ja punnitas lau peal. No siis läks inimestel hirmsaks sebimiseks. Taki viidi autoga minema ja kui ta ükskord tagasi tuli, oli pool pead kinni seotud. Arstid olid silma uuesti õigesse kohta saanud, kuid kas see ka vigastusest päriselt pääseb või ei, näitab aeg. Igal juhul, kõige paremat talle! Kui teda teinekord minu juurde veel mängima lastaksegi, eks ma siis arvestan rohkem, et tegu on põrkava portselaniga, mitte tegelikult koeraga, nagu koer olema peab.
Aga elu läheb edasi ja me saame oma sidemetest lahti ning jookseme ja mängime veel!

TRIKOOVOOR PAABELIS

No arvasin mina, et olen oma viie aasta jooksul ikka juba üht-teist näinud ja kogenud, aga see koerte Paabel, kuhu ma täna sattusin, oli enneolematu. Nimega "Võitja 2008".
Perenaine oli tänaselgi hommikul varakult üleval, nagu ikka, aga jäljele mineku nägu tal küll ei olnud. Hoopis pakkis kotti minu rihmasid, aga ise oli tööle minemise riietes. Tegelikult oli näitusele minekut juba enne õhus tunda, kui mind paari päeva eest põhjalikult pesti. Ja näitusele me sõitsimegi. Enne võtsime veel Taki ka oma inimesega peale.
See näitus polnud aga midagi sellist, kus ma seni olen käinud. Ma ei kohanud seal pikka aega ühtegi omasugust, kuigi nii kaugele kui silm ulatus, oli ainult koeri ja koeri. Need koerad olid aga kõik erinevad: suured ja väikesed, karvased ja siledad, heledad ja tumedad, sõbralikud ja närvilised. Olin nähtud pildist üsna vapustatud. Perenaine hoidis mind tihedalt enda ligi, aga ega mul poleks tulnudki pähe, et kusagile minna või midagi teha. Selles läbini võõras olukorras oligi ju ainuke mõistlik asi perenaise juurde hoida ja ebameeldivusi vältida. Mis mul üldiselt ka õnnestus.
Kuniks mina perenaise ja händleriga oma etteastet ootasin, käis Taki juba oma perenaisega meie kõrvalasuvas ringis ära. Nad olid ringis kolmekesi. Kõik sellised kirbud, et kohtunik pidi nad lähemaks vaatamiseks laskma laua peale tõsta :D
Taki auks peab ütlema, et ta jäi kogu ringis oleku aja iseendaks: tal oli kõige ja kõigi muuga tegemist kui et sellega, mida inimesed talt ootasid. Küll ta tahtis nuuskida, küll hüpata, küll teistega ette või taha tutvust teha, kohtunikuga sõbraks saada. Hirmu polnud tal aga karvavõrdki. Mis sellest, et oli esimest korda üldse näitusel ja kohe sellisel mastaapsel. Igal juhul lõpetas ta võrratu hinde ja teise kohaga, ise üldse aru saamata, et ta esinenud oli. Kui ta ühel päeval hakkab pihta saama, mida seal ringis tegema peab, siis võib ta kindlasti ka esimene olla.
Siis läks peenaine Figaroga sakslaste ringi. Jah, minu tubli poiss oli ka sinna toodud. Temagi ei näidanud ennast just kõige ilusamana. Seisis küll perenaise käes nagu ühele koolitatud koerale kohane, aga kohe, kui liikuma pääses, püüdis tegeleda huvitavate lõhnadega ringis või siis ringist ära minemisega. Seega polnud tal mahti liikudes pead tõsta ega jalga sirutada. Tugevast peast, heast kaelast ja kasukast ei piisanud võrratu hinde saamiseks. Kohtunik oleks tahtnud näha, et ta oma hea liikumisega oleks ka pikemalt edasi jõudnud. Hindeks väga hea ja teine koht. Kohtunik oli üldse üsna kitsi võrratute hinnete jagamisega. Nii mõnigi tuli ringist oma punase lindi ja nördinud ilmega välja.
No ega mina siis ka väga midagi endast ei arvanud. Ma olen ikka hetkel üsna alasti ja kõik on nagu peo peal. Karv küll läikis ja lõhnas peale pesu, aga seda oli ilmselgelt LIIGA vähe.
Ringis seismine ja jooksmine polnud minu jaoks mingi probleem, aga esimese üllatuse sain kohe ringi minnes, kui kohtunik ise näppupidi mulle suhu ronis ja kogu keha läbi katsus - nagu arsti juures oleks. Olin nii üllatunud, et ei osanud seisukohtagi võtta, et kas peaks talle veidike urrama või pole mõtet. Püüdsin perenaisest tuge saada, aga teda ei paistnud kusagil ringi ääres. Aga ma ju tean, et ta on kusagil sealsamas ja hoiab mul silma peal ning kui ma oma töö ilusti ära teen, saan tagasi tema juurde. Ning nii ma siis läksingi: seisin, käisin, jooksin - nagu vaja. Sain võrratu hinde. Händler selgelt rõõmustas selle üle. Mina vaikselt ka: juu mu trikoo või siis säärelihas avaldasid kohtunikule positiivset muljet ;P. Siis tuli ringi veel koeri lisaks ja me jooksime koos ka ja siis pandi mind teisele kohale. Kuna aga esikohal oli tšempion (ma tunnen seda tibi meie varrukatrennist, kus ta platsi ääres oma võrratut lauluhäält demonstreerib, sellega teisi hulluks ajades), siis ulatati sertifikaadi rosett minu händlerile. No küll tal oli hea meel! Perenaisel ka. Võtke aga heaks! Kui teile heameele tegemiseks on vaja vaid kõrvad kikkis seista ja pika sammuga mõni sekund joosta, siis teinegi kord. You are welcome!
Lõpetuseks tegi Helve meist veel pilte (seesama naine, kes mu kutsikaidki kasvades ikka pildistamas käis) ja perenaine püüdis kaubandusest mulle uut näituse kaelarihma osta ja teised inimesed meie seltskonnast ka kõik otsisid midagi meeleheitlikult lettide vahelt, aga väga ostmiseks ei läinudki. Ja oligi läbi. Autosse ja koju. Sööma ja magama. Ilm oli ilus, inimesed rahulolevad ja mis siis minulgi kurta peaks olema. See trikk siis ka ära tehtud.