KEVADLUMI

Mis on talve juures kõige lõbusam?
Lumi? Nagu mu tänase jutu pealkirjastki järeldada võiks?
Pea-aegu. Aga täpsemalt, mis seoses lumega?
Pakute suusatamist ja kelgutamist? See ka, aga ainult esimesed paar kilomeetrit. Alguses on tõesti lõbus joosta, aga pikapeale tekib ikkagi mõte, et see inimene seal rakmete teises otsas suuskadel või kelgul võiks ka siiski midagi teha, et me edasi jõuaksime. Seega, pakkuge veel.
Tegelikult meeldib mulle kõige enam lume rookimine. Olen muideks ka täiesti teadlik, et inimestele see sugugi ei meeldi, kuid ma ei lase ennast sellest häirida ja võiksin rahumeeli mitu tundi labidalt lendavat lund püüda. Selle mängu idee on lumi võimalikult kohe peale labidalt õhku tõusmist kinni püüda. Selleks peab olema hästi tähelepanelik, et kuhu suunas labidatäis lendab ja hüpata suunda aimates just samal hetkel, kui labidas kerkib. Tegelikult tean ma ka seda, et inimeste meelest ma segan nende niigi ebameeldivat tööd ja nad teevad minu hüpete nurjamiseks igasuguseid ootamatuid trikke. Aga mulle niiii väga meeldib seda lund püüda, et ma annan neile need väikesed õelused andeks, kui nad mind just lausa tuppa kinni ei pane selleks ajaks ja lasevad mul ikka kuidagimoodigi selle lume järele hüpata.
See talv oli äsja kirjeldatud lõbustuse jaoks kahjuks väga lumevaene. Perenaine häälestas meid juba pidevaks jälje ajamiseks, kui tuli viimaks ometigi maha tõeline lumi. Mitte et ma rõõmustaksin, et nüüd jälge teha ei saa, aga lumes möllamine on vahelduseks tõesti hea.

KUI PERENAINE ON HAIGE

Olen praegu täiesti arusaamatus ja ebamugavas olukorras. Juba pea-aegu nädal aega on perenaine kodus, aga nina ka õue ei pista. Seega minuga MITTE KUSAGIL ka ei käida ja MITTE MIDAGI ei tehta!!

No ma saan aru, et ta on kusagil ära. Siis olen ennegi nädala jagu tegevusetult istunud. Aga praegu on ta ju kodus. Isegi tööl ei käi. Ta saaks ju minuga koos lausa mitu korda päevas midagi toredat ette võtta. Aga ei. Tema lasi mööda selle talve esimese (ja ilmselt ka viimase) lume ja me ei läinudki suusatama ning nüüd laseb raisku suurepärase päikesepaistelise ilma, kui lumi on juba sulanud ja võiks väga edukalt jälge ajada. Mõttetu!

Ma saan küll kaks korda päevas söögi ajaks perenaisele tuppa seltsi, aga õue pole ma suutnud teda meelitada. Mis siis ikka, söön kõhu täis ja püüan temaga toas veid mängida. Aga mida sa ikka mängid, kui nina ühes ja saba teises seinas kinni on. Siis ma pigem magan. Nii igav!

Ja perenaine köhib.

Ah jaa, ükskord ma ka köhisin ja siis jäeti ka trenni minemata. Äkki ongi siin see põhjus. Ma pole varem selle peale tulnudki, et tegelikult läheb millegi tegemiseks ikka alati inimest ka vaja ja see inimene peab olema samamoodi terve ja tugev nagu minagi. Ning et ilmselt võivad inimesed olla vahel haiged ja siis nad ei tahagi midagi teha. Nagu mina, kui mul ükskord söögiisu ei olnud. Midagi muud ka ei tahtnud teha. Ainult magaksin.

Aga köha läheb ju üle. Eks ma niikaua siis ootan. Patrullin niisama aias ringi ja naudin päikest ning küll me siis ükskord jälle jäljele ja jooksma ja mujale trenni ka läheme. Et ma ainult selleks ajaks liiga laisaks poleks jäänud. Peab patrullimisele ja ebasoovitavate persoonide peletamisele aktiivsemalt rõhku panema, et oma vormi mitte päris kaotada.