ESIMESED PÄEVAD

No see on raskem, kui ma oleksin arvanud. Kõik need instinktid ja hormoonid ja harjumused segamini.
Esimesel päeval olin sellest poegimisest ikka nii väsinud, et magasime ka veidi. Aga juba siis oli raske otsustada, kas ma tahan perenaise kõrvale kotile minna või nende pisikeste juures olla. Ja niimoodi nõutult ma siis terve öö sõelusin kahe vahet.
Minu figuur hakkab tasapisi taastuma, aga sellel on ka oma hind - valu hind. See pidev valutamine on mind ikka väga ära tüüdanud. Oleks olnud nagu kindlam oma muredega hakkama saada, kui perenaine oleks mu kõrval, aga ma ei saanud ju tittesid ka omapead jätta. Nii ma siis pidingi perenaist veenma, et ta minu ja laste juurde tuleks. Ta sai mu peale juba mitu korda kurjaks, kui ma teda ikka ja jälle kutsumas käisin. Oli ju öö. Aga ma ei andnud alla ja lõpuks ta istuski minu pesa kõrval ja "hoidis mu käppa". Nii oli hea.
Oleme iga päev pikemal jalutuskäigul ka käinud. See on imeline! Minnes unustan täielikult oleviku ja kõik on nagu vanasti: saab joosta, teiste koertega läbi aia mõõtu võtta ja lumepalle taga ajada. Aga kui me tagasi pöörame, siis tulen ma alati reaalsusesse tagasi ja püüan perenaist järgi lohistades võimalikult ruttu pessa tagasi saada.
Kui mina aina väiksemaks jään, siis lapsukesed kasvavad lausa silmnähtavalt. Ka muutuvad suuremaks nende heledamad värvilaigud käppadel, kintsude sisekülgedel, sabaalustel, rinnaesistel ja põskedel.
Mõned on teistest silmapaistvamad. Esimene on muidugi see, kes ka esimesena sündis. Punane poiss. Ta on kõige suurema peaga, väga jõulise kehaga ja ka väga jõulise ning enesekindla käitumisega. Kui tema tuleb sööma, siis lükatakse kõik teised eest ja vallutatakse parim tiss. Kui tema tahab magada, siis teeb ta seda omaette. Aga kuna teisedki tema jõudu tunnetavad, siis läheb enamasti keegi teine ka tema kaissu magama. Kui inimene ta kätte võtab, siis annab ta valju hääle ja tugeva vintsklemisega märku, et ta tahab, et tema ahistamine lõpetataks.
Järgmisena on tähelepanuväärne viimasena sündinud ja tagasi elule toodud kollane tüdruk. Tema vast eelkõige oma sihikindluse tõttu. Ja muidugi ka häälekuse pärast. Kui midagi esimesel katsel ei õnnestu, siis on kohe kisa lahti. Ja mitte vaikselt. Ta nagu naudiks oma kopsude täies mahus kasutamist.
Hall poiss on omapärane oma valge varba ja väikese valge kitsehabemega. Ise selline sile ja pisike. Pruun värv hästi särav. Nagu mõni italiano.
Oranž tüdruk on silmapaistev vaid oma hääle pärast. Kui keegi kisab, siis on see kindlasti tema. Aga ega ta muidugi ilma asjata ka ei kisa. Kas on teda üksi jäetud või on kõht tühi või ei leia ta piisavalt kiiresti tissi ülesse või ei tule piim piisavalt hästi. See viimane tähendab, et ta on võimeline kisama ka täis suuga.
Valge tüdruk on täiesti märkamatu. Toimetab kusagil vaikselt omi asju. Ei kisa, ei rabele. Tubli tüdruk! Tema oli ka ainus, kes täiesti ise sündimisega hakkama sai.
No ja lõpuks roheline poiss, kes on sarnaselt valgele tüdrukule vaikne ja asjalik. Aga tüdrukust on ta palju toimekam. Ilus ja tark poiss saab temast. Ei mingeid äärmusi.
Neid on ka igal hommikul kaalutud. Ja kõikide kaalud kasvavad kenasti. Toon need ka siia:
Punane poiss 625-644-721-807
Hall poiss 505-522-577-632
Valge tüdruk 512-577-611-669
Roheline poiss 580-619-702-770
Oranž tüdruk 510-546-590-649
Kollane tüdruk 580-618-661-759

Hakkan neile ka vaikselt nimesid pakkuma. Aga eks aeg näitab, kas nad ka esialgu plaanitud nime väärt on. Õnneks on selle lõpliku otsustamisega aega ja saab veel vaadata, kuidas kellelegi mingi nimi sobib.
Praegu mõtlen nii:
Punane poiss - Frodo (kõikide teiste ja ka minu enda vaieldamatu lemmik)
Hall poiss - Figaro (Selline ilus itaaliapärane nimi ühele ilueedile)
Oranž tüdruk - Forte (oma valju ja pideva häälitsemise pärast)
Kollane tüdruk - Fortuuna (Oma saatuse pööramise pärast)
Teistele on veel vara otsustada. Aga valikus on veel poistele: Franko, Fred, Faust, Felix, Franz ning tüdrukutele: Frau, Frenzi ja Fiona. Tüdrukule oli veel mõeldud Fuuria, kuid esialgu tundub, et ükski sellist nime välja ei kannaks. No ehk ongi hea ;)