ELU ON SELLINE

Pole teile ammu endast midagi teada andnud. Ootasin nagu kogu aeg midagi, millest tasuks kirjutada, kuid tegelikult kulgeb elu vaikselt edasi ja mitte miski ei tundu märkimisväärne. Kuidagi märkamatult sai minust toakoer ja mind on viimasel ajal päris palju kiusatud. Küllap algas kõik juba sellest, et mind talveks puhkama pandi. No midamoodi üks töökas koer teie meelest puhkama peaks? Mul igal juhul olid selged energia ülejäägid ja eks ma siis rakendasin neid ohtralt aias patrullimisele: koeri haukusin valjemini ja hirmutasin meeletuma tormamisega mööda aiaäärt, samuti lisasin haugutavate nimekirja mõned kummalisemad inimesed.
Selliste äkksööstudega tegin lõpuks oma jalale miskitpidi viga. Ega ma ise nagu väga ei kurtnudki, kuid inimesed muutusid murelikuks, et ma muudkui lonkasin. Lõpuks viidi mind arsti juurde. No ja sealt algaski üks lõputu näppimine ja torkimine. Arst näpistas kannast ja diagnoosis varba sirutaja kõõluse vigastuse - väga peened nimed neil ikka! Igaks juhuks mind koguni uinutati. Midagi opereeritavat siiski õnneks ei olnud. Raviks hakkasin saama mingit üsna vastikut rohtu ja täielikku tubast režiimi vaid lühikeste jalutuskäikudega. No vahel oli nagu parem, aga vahel oli ikka kehvem ka ja tegelikult oli varvaste alt päris vastik tunne ja ma püüdsin seda olukorda ise ka kuidagi parandada: igal vabal momendil, kui meelde tuli, lakkusin usinasti valusaid varbavahesid.
No igal juhul ei toonud tulemust ei inimeste ega ka minu meetod. Lonkamine kestis ja minu toaarest ka. Jalg oli ikka päris valus. Eriti, kui pinnas juhtus pehmem olema ja varvaste vahele vajuma. Õppisin isegi kolmel jalal jooksmise ära.
Siis viidi mind uuesti arstile. Tehti aga jälle mingit süsti ja siis hakati jälle igaltpoolt näppima. Kui arst kõrvani jõudis, siis ma natuke urisesin talle, sest mälestused sellest kliinikust seoses minu kõrvadega on kustumatud ja ma ei tahaks neid kogemusi korrata. No jah, aga ega inimestega pole mõtet jõudu katsuda...Mulle tõmmati suukorv pähe ja väänati põrandale külili. Perenaine ronis kogu kehaga otsa ja surus veel küünarnuki ka kõrile, arst asus valusaid varbaid näppima. Paaril korral õnnestus mul siiski ennast nende käest püsti vingerdada, kuid siiski lõppesid sellised katsed jälle külili maas perenaise all.
Lõpuks oli diagnoos käes: äge põletik ja palju igasuguseid halbu baktereid.
Sellele arstilkäigule on järgnenud igapäevased vastikud jalavannid ja kreemitamised ja alandavad sokikandmised. Aga ma olen õppinud, et kui vaikselt jalg vannis seista, siis perenaine sügab mõnusasti ja annab iga minuti tagant maiust. Ega see tegelikult polegi väga hull, ainult tüütu on niimoodi minutite kaupa mitu korda päevas oma varbaid leotada. Ja siis veel see varbavahede kreemitamine - alguses oli valus, aga viimasel ajal on meeletult kõdi, kui keegi sul jalatalda kreemitab. Soki kannatan ka ära. Ei ürita sugugi üksijäädes ära võtta. See ei õnnestu. Mul on juba kogemusi. Tegelikult tehakse seda kõike ju minu enda pärast ja jalutamine ongi lõpuks meeldivaks läinud. Isegi õues murul joostes pole enam valus! Äkki saab varsti välja tagasi ja põllulegi jooksma...
Tegelikult vist siiski mitte, sest mul algas jooksukas ja siis olen alati toas elanud.
No ja nüüd veetakse mind mingisse teise kliinikusse, kus pean iga paari päeva tagant verd loovutama. Ma isegi väga ei hakka vastu, kuigi ma ei saa küll aru, et mulle sellest tegevusest mingit kasu sünniks. Aga perenaine ei anna nii kui nii järgi ja kui ma tubli olen, saan pärast vorsti. Miks kakelda? Ju siis peab mu elu praegu just selline olema.
Aga sellel pikal pimedal ja õnnetul ajal on mu pojake, Figaro, mulle rõõmu valmistanud: ta tegi ära aretuskontrolli Soome kohtunikule ja sai Eesti esimese aretusklassi. Minu perenaine isiklikult käis temaga seda katset tegemas. Varrukatöö oli igati eeskujulik, kuigi kõrvalkäimine jättis kõvasti soovida. Kui ta nüüd veel näitusel edukalt kasutusklassis ülesse astuks, siis võiksin temaga 100% rahul olla. Selline tore ja ilus isane on temast kasvanud!
Hakkan vist vanaks jääma, et räägin järglastest ja haigustest. Aga mis teha, kui need teemad on aktuaalseks muutunud. Elu ongi selline!