Mõtlesin, et tutvustaks veidi laiemale lugejaskonnale ka, mida see põllujälje ajamine tähendab. See on mööda jälge liikumine sellise pinge, tähelepanu ja kiirusega, nagu sinu inimesele meeldib. Ja jälg, mida mööda minna, ei ole mitte mingi kitse, rebase või jänese jälg, vaid inimese tehtud - tavaliselt 1-2 tundi enne seda, kui mul lubatakse jälge ajama hakata. 
Et ma aga mõnda muud jälge ülesse ei võtaks, siis on kusagil põllul tokk, mille juurest kindlasti just see jälg läbi läheb, mille ajamist minult oodatakse. Aga enne, kui ma toki juurde pääsen, pannakse mulle jälje ajamise rakmed selga ja nende külge pikk jäljenöör. Perenaine raporteerib veel mõnele teisele inimesele, et me oleme IPO A-osaks valmis ja et koer, see tähendab mina, näitab esemeid. Siis pannakse mul jäljenöör tagajalgade vahelt läbi ja perenaine selja taga, võib alustada. Kuna tavaliselt on toki juures ka mõni tükk mingit head liha, siis olen väga innukas toki juures nuuskimisega enne, kui liikuma hakkan. No ja siis tuleb vaatamata tuule suunale ja vaatamata autojälgedele ja vaatamata hiireurgudele või jänese jälgedele püsida just selles jäljes, mis toki juureski oli. See ei ole alati lihtne. Ikka kipun end mõnest tegurist eksitada laskma ja siis saan perenaiselt kurjustada. 
Kõige raskem on nurkades, kus jälg täisnurkse pöörde teeb teadmata poole. Kui tuul on vastu, siis on ammu selge, kuhu poole jälg edasi läheb, aga kui tuul on tagant, siis on see väga salakaval olukord, sest kui pole piisavalt tähelepanelik ja nina piisavalt sügavalt maas, võib juhtuda, et lased tuule viidud lõhnast ennast kaasa viia ja kui siis tuulehoog vaibub, pole jälge enam kusagil. Siis tuleb otsida. Aga nurgad on tavaliselt ka huvitavad, sest kui õige suund käes, võib üsna kindel olla, et varsti leidub õige suuna kinnituseks ka lihatükke, mis loomulikult ongi sinna minu jaoks pandud. 
No ja siis need esemed, mida ma "näitan". Jälje peal on tavaliselt 3 väikest eset: puust, riidest ja nahast; umbes 10 cm pikad ja 4 cm laiad. Kui nende juures lamada, saab midagi eriti maitsvat. Aga lamada ei tohi mitte niisama, vaid otse piki jälge, näoga jälje suunas, ese peab jääma esikäppade vahele ja ma pean seda ninaga osutama, kui perenaine tuleb. Kui olen veidi lohakalt lamanud, siis enne maiust ei saa, kui olen end sirgeks kohendanud ja ese on täpselt kahe esikäpa vahel nina juures. Jälje ajamise jätkamiseks pean ootama käsklust "jälg". Alles siis võin lamamisest tõusta ja uuesti jälge jälitama hakata. Perenaine endiselt selja taga. Teinekord mulle lähemal, teinekord minust kogu jäljenööri pikkuses, 10 meetrit, eemal.
Et ma aga mõnda muud jälge ülesse ei võtaks, siis on kusagil põllul tokk, mille juurest kindlasti just see jälg läbi läheb, mille ajamist minult oodatakse. Aga enne, kui ma toki juurde pääsen, pannakse mulle jälje ajamise rakmed selga ja nende külge pikk jäljenöör. Perenaine raporteerib veel mõnele teisele inimesele, et me oleme IPO A-osaks valmis ja et koer, see tähendab mina, näitab esemeid. Siis pannakse mul jäljenöör tagajalgade vahelt läbi ja perenaine selja taga, võib alustada. Kuna tavaliselt on toki juures ka mõni tükk mingit head liha, siis olen väga innukas toki juures nuuskimisega enne, kui liikuma hakkan. No ja siis tuleb vaatamata tuule suunale ja vaatamata autojälgedele ja vaatamata hiireurgudele või jänese jälgedele püsida just selles jäljes, mis toki juureski oli. See ei ole alati lihtne. Ikka kipun end mõnest tegurist eksitada laskma ja siis saan perenaiselt kurjustada. 
Kõige raskem on nurkades, kus jälg täisnurkse pöörde teeb teadmata poole. Kui tuul on vastu, siis on ammu selge, kuhu poole jälg edasi läheb, aga kui tuul on tagant, siis on see väga salakaval olukord, sest kui pole piisavalt tähelepanelik ja nina piisavalt sügavalt maas, võib juhtuda, et lased tuule viidud lõhnast ennast kaasa viia ja kui siis tuulehoog vaibub, pole jälge enam kusagil. Siis tuleb otsida. Aga nurgad on tavaliselt ka huvitavad, sest kui õige suund käes, võib üsna kindel olla, et varsti leidub õige suuna kinnituseks ka lihatükke, mis loomulikult ongi sinna minu jaoks pandud. 
No ja siis need esemed, mida ma "näitan". Jälje peal on tavaliselt 3 väikest eset: puust, riidest ja nahast; umbes 10 cm pikad ja 4 cm laiad. Kui nende juures lamada, saab midagi eriti maitsvat. Aga lamada ei tohi mitte niisama, vaid otse piki jälge, näoga jälje suunas, ese peab jääma esikäppade vahele ja ma pean seda ninaga osutama, kui perenaine tuleb. Kui olen veidi lohakalt lamanud, siis enne maiust ei saa, kui olen end sirgeks kohendanud ja ese on täpselt kahe esikäpa vahel nina juures. Jälje ajamise jätkamiseks pean ootama käsklust "jälg". Alles siis võin lamamisest tõusta ja uuesti jälge jälitama hakata. Perenaine endiselt selja taga. Teinekord mulle lähemal, teinekord minust kogu jäljenööri pikkuses, 10 meetrit, eemal. Viimase eseme näitamise eest saan tavaliselt oma toidukorra söögi kätte ja siis lastakse mind ka vabalt jooksma. 
See on kõige toredam osa. Siis püüan kiiresti-kiiresti nuusutada üle kõik huvitavad jäljed, millistest minu jälg üle läks ja kontrollida, ega mõni lihatükk mu oma jäljel kahe silma vahele ei jäänud ja kui leidub mõni värskelt lõhnav hiireauk, siis veel seda ka kraapida, enne tagasi autosse minekut.
See on kõige toredam osa. Siis püüan kiiresti-kiiresti nuusutada üle kõik huvitavad jäljed, millistest minu jälg üle läks ja kontrollida, ega mõni lihatükk mu oma jäljel kahe silma vahele ei jäänud ja kui leidub mõni värskelt lõhnav hiireauk, siis veel seda ka kraapida, enne tagasi autosse minekut.No ja nii me käimegi pea iga päev mööda igasuguseid põlde. Vahel oleme vaid kahekesi, aga vahel suurema seltskonnaga; enamasti hommikul, aga vahel ka õhtul; peamiselt on see perenaise-lõhnaline jälg, mida järgida, aga vahel on ka kellegi teise või kolmanda oma. Vahel on toitu rohkem, vahel vähem; vahel on põld kuivanud rohuga, vahel rohelisem ja teinekord lausa ilma rohuta mullapõld. Et ühesõnaga, igav ei hakka.
Ja nüüd siis sellest teisest asjast ka, millest täna rääkida tahtsin. Marco. Minu surnud venna maapealne asemik. Temagi oli oma perenaisega täna põllul. Üks igavene titt on: väike nagu käbi, autosõitu ei kannata ja haukuda ei oska. Aga selle eest tehakse talle juba kolmekuuselt põllule jälgi! Mina ei osanud selles vanuses veel millestki midagi arvata ja elu oli ainult üks mäng. Tema aga läheb mööda jälge toitu otsides täieliku prohvi enesekindlusega. Tõesti kadestamist väärt! Aga ärgu ta selle pärast veel endast teab mida arvama hakaku. 
Igal juhul püüdsin talle igati mõista anda, et ta peab olema viisakas ja endast vanemaid koeri austama. Kuna aga perenaised minu selgitustöösse otsustavalt sekkusid, siis ma pole päris kindel, kas ta sai ikka aru, mida ma mõtlesin. Küllap me kohtume aga veelgi ja eks aeg näitab, kas tast saab üks vääriline loom, kellega kõlbaks ka sõbrustada.
