PARIMAD

Inimesed on ikka kummalised küll. Tuleb välja, et kõik need näitused ja võistlused tehakse selleks, et saaks üksteisega mõõtu võtta – minu koer on targem kui sinu oma ja mul jälle ilusam kui sul. Ja sellega veel asi ei piirdu. Nad on välja mõelnud nii palju mõõtmise aspekte, kui vähegi võimalik: ilus koer, tark koer, ilus JA tark koer, tubli inimene, hulk ilusaid koeri, hulk tarku koeri, hulk nii ilusaid kui ka tarkasid koeri. Ja siis pannake nii koeri kui inimesi nende mõõdupuude järgi aasta lõikes ritta.
Ega ma muidu polekski asjast haisu ninna saanud, aga selleaastaselt uue aasta peolt tuli mu perenaine (väga öisel kellaajal muideks) koju suure karikaga. Tuleb välja, et selles reastamises olin mina oma saavutustega universaalkoera arvestuses (see on siis nii tark kui ka ilus) kolmandal kohal. Uskumatu! Kui neid kohti ja karikaid ei jagataks, kas ma siis enam trenniplatsile ja näituseringi ei saakski? Tahaksin ikka uskuda, et see pole esmatähtis olnu, et meil on koos kõike seda tehes lihtsalt tore olnud. Mulle igal juhul pole neist kohapunktidest ja karikatest küll mingit kasu. Aga ilmselt inimestele on, muidu nad ju ei teeks selliseid võistlusi võistlustulemuste peale...
Kui püüda nüüd seda inimese hingeelu mõista endaga paralleele tõmmates, siis, kui koer töötab palju karjainstinktist, töötab tegelikult ka inimene karjainstinktist. Ainult tema karjajuht on veidi laialivalguv –ühiskond, kollektiiv, sotsiaalne tunnustus.
No kui asjad nii on, siis mis seal ikka. Mina saan perenaiselt oma tunnustuse ja tema ühingust enda oma. Erinevad stiimulid ei takista meil loodetavasti koos tööd teha ja kuniks veel minuga põllule, platsile ja ringi minnakse, on kõik hästi. Ega mul nüüd nende auhindade vastu ka midagi pole ;)