2. NÄDAL

Sellel nädalal on mul kaks suurt uudist ja üks väiksem.
Alustame väiksemast.
Kolmandale, valgele, tüdrukule panen nimeks hoopis Flora, kuigi seda alguses minu lemmiknimede seas ei olnud. Aga ta on nii ilus ja täis looduslikku jõudu!
Tema ju sündiski ainsana täiesti ilma abita. Tema oli esimene, kellel 8. päeval silm lahti läks! Ja ta on tugev ning iseseisev. Vast kõige tumedama värviga.
No ja siin siis juba käiski läbi esimene suur uudis: silmad peas! Ega nad ei oska nende silmadega veel midagi peale hakata, aga riburadapidi on neil kõigil 8., 9. päeval silmad avanenud. Viimasena avas silmad Forte. Pilk on esialgu vesine ja tühi. Usaldatakse ikka nina, mitte silmi. Küllap ei oska nad veel selle silmade kaudu saadava infoga midagi oma väikeses peakeses peale hakata.
Teine suur uudis on see, et 11., 12. päev hakati ennast jalule ajama. Kepsud on alles nõrgad, värisevad. Seista saab, aga kui astuma hakkad, siis kolmel jalal enam tasakaalu pole ning käiakse känsti külili. Vahel lausa kukerpalli. Aga usun, et võib hakata kihlvedusid sõlmima, kes on esimesena üle pesa ääre. Mina arvan, et Figaro - ta on teistest kergem ja seetõttu liikuvam. Aga võib-olla Frodo, kes on teistest tugevam? Või ehk Flora, kes on juba mitu korda ka pea koos ühe käpaga üle ääre pannud - ta on nii tugev kui ka nutikas.
Üldiselt on jah jalad küll juba all, aga pea on neil kerega võrreldes nii suur, et seda on raske maast lahti saada. Nagu tina oleks ninas, et kohe kisub ninaga mööda maad.
Tänu järjest tugevamatele lihastele rünnatakse mind pessa saabudes lausa nii kiiresti, et ma ei jõua tühja koha peale pikale visatagi, kui juba on keegi külje alla jõudnud. Lausa häda, kuidas olla seal, kus kedagi pole.
No ja teine häda on nende tugevamate lihastega ka - saavad juba ise pissimised ja kakad tehtud. Mis omakorda tähendab seda, et pesa on must. Kui nad ainult minu lakkumise peale said oma hädad tehtud, siis jõudsin korras hoida, aga nüüd lähen pessa ja kõik kohad mustust täis ning muidugi on ise sinna sisse istutud-astutud ja siis tingimata mõnele õele-venale ka peale.
Aga vaatamata neile arengu edusammudele on nad ikka veel üsna igavad. Ikka veel valdavalt söövad ja magavad. Niisama ringi tuiamist või mängimist ei ole. Ainult hetk enne ärkamist on vahvaid ringutamise-haigutamise momente ja muidugi võidujooks tissile on omaette vaatemäng :)
Pühapäevasest päevast kaks väikest ehmatust ka.
Lähen mina pessa, loen tited üle (üsna hooletult juba, sest neid on alati kuus) ja saan VIIS! Frodo, Forte, Flora, Figaro, Fortuuna ja Fausti pole. Kas tõesti oli tema esimene, kes üle ääre sai? Aga kus ta siis on? Ja alles perenaine märkas, et keset pesa on riide all üks muhk, mis lähemal uurimisel osutus õndsas unes magavaks Faustiks. Eks ta oli kusagilt ääre alt sisse pugenud ja tundis ennast oma isiklikus pesas piisavalt hästi, et magama jääda, mitte kisada, et on lõksu sattunud.
Teine ehmataja oli Frodo. Perenaine on mulle tihti abiks, kui ma tittesid toitma ja pesema lähen. Suunab neid lollikesi õigele poole ja aitab pesemisel kinni hoida, et ma neid keelega eest ära ei lükkaks. Nii ka seekord. Ma ei suutnud õiget mahaheitmise kohta leida. Tited juba tuiasid igal pool jalus. Perenaine siis hoidis neid eemale kuniks ma maha heitsin. Ja Frodo...ma ei suuda seda väljagi ütelda... Frodo tahtis perenaist hammustada, et lahti saada. Keeras ennast kõverasse ja ampsas oma hambutu suuga perenaise kätt. Vot selline poiss meil siis kasvamas. Iga tüdruku unistus muidugi: suur, julge, ilus, tugev, iseseisev, aga ... katsu sa sellisele õige inimene leida. Inimesed kipuvad üsna mõistmatud olema selliste suurepäraste poistega. Aga peab olema karm, kuid õiglane ja seejuures veel ka armastav. Sest ma olen kindel, et tal on väga armastav süda!

7 PÄEVA

No nüüd hakkab asi juba normaliseeruma.
Hakkan tasapisi aru saama, et pole hullu midagi. Anna neile tissi ja tee frisuuri ning ülejäänud aja võib mujal ka lesida. Kuigi ma ei saa väita, et ma ei igatseks taga tavalisi treeninguid. Isegi aias ringi patrullimisest tunnen puudust. Kui ma varem toakoeri kadestasin, siis alles nüüd saan aru, milline eelis on siiski olla enamuse päevast õues. Eriti sellise tiheda kasukaga.
Aga pole viga. Eks varsti saab jälle rohkem välja. Ega mu keha veel tegelikult vaimule järgi ei jõua ja pikemad jalutuskäigud väsitavad ebanormaalselt palju. Peangi veel tubasel reziimil kosuma. Õnneks perenaine toiduga ei koonerda ja minu järjest paranev enesetunne parandab ka söögiisu, mis omakorda aitab energiat taastada.
Aga nüüd lastest. Mis siis esimese nädalaga toimunud on?
Laias laastus ikka ainult söövad ja magavad, aga tegelikult on nad kõik tublisti pikemaks ja priskemaks kasvanud. Lihased on tugevamad - tissini jõudmine on kiirem ja võitlus parema koha pärast tulisem. Söövad rohkem ja magavad kauem, kisavad kõvemini.
Kõrvad on pea küljest lahti tulnud ja ette lonti vajunud. Täitsa koera nägu hakkab neile juba pähe tulema.
Üks halvem asi ka selle kasvamise juures: küüned on kasvanud. Ime peenikesed ja väga teravad. Õnneks märkas seda asja ka perenaine ja kärpis neil kõigil küüsi. Nüüd on veidi mugavam.

Ka esimesed uudistajad on juba käinud. Esindusliku ema roll sobib mulle päris hästi: lamad uhkelt pesas, tited sebivad kõhu all ja kõik vaatavad sind tunnustavalt ning kiidavad. Hakka või uskuma, et oledki millegi suurega hakkama saanud!
Nädala täitumise ja kaela kasvamise puhul said kõik omale kingiks uued, pikemad ja laiemad, kaelapaelad. Väga uhke!
Et siis ühesõnaga - kasvame.
Üks informatiivne uudis ka: Faust ja Forte on pikakarvalised, nagu kasvataja oma vilunud silmaga fikseeris. Väga kummaline... ma ei tunne ühtegi sakslast, kes oleks pikakarvaline ja nüüd siis sellised minu oma laste hulgas. Aga ega nad selle pärast vähem armsad pole. Pealegi pidid inimestele pikakarvalised meeldima. On kohe sellised dekoratiivsemad. Aga ega ma ei usu, et minu kutsikatest pikk karv dekoratiivkoera teeks. Iseloomus on ehk ikkagi mingit minu kõvadust.
Jah, kasvataja ise käis meid juba vaatamas ja jäi üldiselt rahule. Kiitis nende ilusat värvi. Muidugi, kui ema ja isa on mõlemad ilusa musta värviga, siis ei tohikski kutsikad vähese pigmendiga tulla. Talle meeldis kõige enam Figaro. Aga siiski on veel vara arvata, kes neist kõige esinduslikuma välimuse saab. Loodame, et neile ka inimesed saavad, kes nende ilu oma aeda ei mata ja seda ikka kogu maailmale mööda näitusi näitamas käivad.

ESIMESED PÄEVAD

No see on raskem, kui ma oleksin arvanud. Kõik need instinktid ja hormoonid ja harjumused segamini.
Esimesel päeval olin sellest poegimisest ikka nii väsinud, et magasime ka veidi. Aga juba siis oli raske otsustada, kas ma tahan perenaise kõrvale kotile minna või nende pisikeste juures olla. Ja niimoodi nõutult ma siis terve öö sõelusin kahe vahet.
Minu figuur hakkab tasapisi taastuma, aga sellel on ka oma hind - valu hind. See pidev valutamine on mind ikka väga ära tüüdanud. Oleks olnud nagu kindlam oma muredega hakkama saada, kui perenaine oleks mu kõrval, aga ma ei saanud ju tittesid ka omapead jätta. Nii ma siis pidingi perenaist veenma, et ta minu ja laste juurde tuleks. Ta sai mu peale juba mitu korda kurjaks, kui ma teda ikka ja jälle kutsumas käisin. Oli ju öö. Aga ma ei andnud alla ja lõpuks ta istuski minu pesa kõrval ja "hoidis mu käppa". Nii oli hea.
Oleme iga päev pikemal jalutuskäigul ka käinud. See on imeline! Minnes unustan täielikult oleviku ja kõik on nagu vanasti: saab joosta, teiste koertega läbi aia mõõtu võtta ja lumepalle taga ajada. Aga kui me tagasi pöörame, siis tulen ma alati reaalsusesse tagasi ja püüan perenaist järgi lohistades võimalikult ruttu pessa tagasi saada.
Kui mina aina väiksemaks jään, siis lapsukesed kasvavad lausa silmnähtavalt. Ka muutuvad suuremaks nende heledamad värvilaigud käppadel, kintsude sisekülgedel, sabaalustel, rinnaesistel ja põskedel.
Mõned on teistest silmapaistvamad. Esimene on muidugi see, kes ka esimesena sündis. Punane poiss. Ta on kõige suurema peaga, väga jõulise kehaga ja ka väga jõulise ning enesekindla käitumisega. Kui tema tuleb sööma, siis lükatakse kõik teised eest ja vallutatakse parim tiss. Kui tema tahab magada, siis teeb ta seda omaette. Aga kuna teisedki tema jõudu tunnetavad, siis läheb enamasti keegi teine ka tema kaissu magama. Kui inimene ta kätte võtab, siis annab ta valju hääle ja tugeva vintsklemisega märku, et ta tahab, et tema ahistamine lõpetataks.
Järgmisena on tähelepanuväärne viimasena sündinud ja tagasi elule toodud kollane tüdruk. Tema vast eelkõige oma sihikindluse tõttu. Ja muidugi ka häälekuse pärast. Kui midagi esimesel katsel ei õnnestu, siis on kohe kisa lahti. Ja mitte vaikselt. Ta nagu naudiks oma kopsude täies mahus kasutamist.
Hall poiss on omapärane oma valge varba ja väikese valge kitsehabemega. Ise selline sile ja pisike. Pruun värv hästi särav. Nagu mõni italiano.
Oranž tüdruk on silmapaistev vaid oma hääle pärast. Kui keegi kisab, siis on see kindlasti tema. Aga ega ta muidugi ilma asjata ka ei kisa. Kas on teda üksi jäetud või on kõht tühi või ei leia ta piisavalt kiiresti tissi ülesse või ei tule piim piisavalt hästi. See viimane tähendab, et ta on võimeline kisama ka täis suuga.
Valge tüdruk on täiesti märkamatu. Toimetab kusagil vaikselt omi asju. Ei kisa, ei rabele. Tubli tüdruk! Tema oli ka ainus, kes täiesti ise sündimisega hakkama sai.
No ja lõpuks roheline poiss, kes on sarnaselt valgele tüdrukule vaikne ja asjalik. Aga tüdrukust on ta palju toimekam. Ilus ja tark poiss saab temast. Ei mingeid äärmusi.
Neid on ka igal hommikul kaalutud. Ja kõikide kaalud kasvavad kenasti. Toon need ka siia:
Punane poiss 625-644-721-807
Hall poiss 505-522-577-632
Valge tüdruk 512-577-611-669
Roheline poiss 580-619-702-770
Oranž tüdruk 510-546-590-649
Kollane tüdruk 580-618-661-759

Hakkan neile ka vaikselt nimesid pakkuma. Aga eks aeg näitab, kas nad ka esialgu plaanitud nime väärt on. Õnneks on selle lõpliku otsustamisega aega ja saab veel vaadata, kuidas kellelegi mingi nimi sobib.
Praegu mõtlen nii:
Punane poiss - Frodo (kõikide teiste ja ka minu enda vaieldamatu lemmik)
Hall poiss - Figaro (Selline ilus itaaliapärane nimi ühele ilueedile)
Oranž tüdruk - Forte (oma valju ja pideva häälitsemise pärast)
Kollane tüdruk - Fortuuna (Oma saatuse pööramise pärast)
Teistele on veel vara otsustada. Aga valikus on veel poistele: Franko, Fred, Faust, Felix, Franz ning tüdrukutele: Frau, Frenzi ja Fiona. Tüdrukule oli veel mõeldud Fuuria, kuid esialgu tundub, et ükski sellist nime välja ei kannaks. No ehk ongi hea ;)

POEGIMINE

Kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Kuna ma olen peale seda kõike ikka veel elus, siis olen ilmselt tugevam. Ja saan üha tugevamaks.
Laupäeva õhtul (10. veebruar) sain aru, et nüüd peab hakkama valmistuma. Kahjuks küll alles peale maitsvat õhtusööki, mis tuli välja oksendada. Ma poleks enam jõudnud seda söögikorda soolikatest läbi lasta, aga iga millimeeter vaba ruumi oli vajalik. Seega keeldusin toidust otsustavalt ka edaspidi.
Siis oli vaja leida hea turvaline pesapaik. Meil on kodus pika linaga laud, kuhu alla oleks olnud päris hea peituda, või siis nurgas seisva suure lille postamendi taha... Aga perenaisele need mõtted vist ei meeldinud. Eriti peale seda, kui mu edutu postamendi taha pugemine oleks kaasa toonud lille kukkumise. No hea küll. Otsustasin siis mingi muu lahenduse leida.
Vahepeal oli saabunud öö ja perenaine tegi mulle oma kõrvale aseme. See oli temast nii kena! Sest siis oli, kelle käest lohutust otsida, kui valud sees peatsele sünnile teed sillutasid.
Kui perenaine mind vahepeal õue lasi, siis püüdsin seal mõnda oma tuntud peidupaika rakendada: puuriida alla - ei mahtunud, puuriida taha - ei lubatud, kuuti ometi võib! Aga perenaine vist teadis mis mul plaanis ja see ei käinud jälle tema plaanidega kokku. Ta oli mulle välja minnes pika rihma taha pannud ja sikutas kuudist välja ning viis jälle tuppa.
Pühapäev möödus nagu tavaliselt - käisin perenaisega platsil kaasas. Ootasin autos kuni tema teistele trenni tegi ja siis käisime vahepeal metsas jalutamas. Poleks nagu midagi olnudki. Ainult söögist keeldusin endiselt. Ootasin algust.
No ja siis peale õhtust jalutuskäiku see algas. 00:40 tuli vesi. Siis hakkasid inimesed ka sagima (kuidas nemad küll teadsid, kui ma isegi täpselt ei teadnud, mis toimub?) Minul hakkas kõht krampi kiskuma. Perenaine viis mu katlaruumi pessa ja püüdis lohutada. No väga kena temast, aga ega sellest tegelikult abi ei olnud.
1:20 tuli veel kaks naist. Üks neist oli minu ema perenaine ja teine minu jaoks võõras. See teine tahtis mind muudkui puutuda, aga mina ei tahtnud seda lubada. Ma ei saanud üldse aru, mida nad kõik siin kogunesid. Väga raske, et mitte öelda võimatu, oli sellises olukorras võõraste ees väärikust säilitada.
No edasist ei hakka ma väga üksikasjalikult kirjeldama. Ikka sama jama: minul valu ja krambid ja siis see võõras naine aitab lõpuks ühe kutsika teise järel välja. Vahepeal mulle ergutavad jalutuskäigud ja siis jälle kõik otsast peale. Kes juba väljas oli, pandi tissi otsa, mis omakorda kutsus esile jälle järgmise sündimise. Ma olin sellest krambitamisest juba väga väsinud ja oleksin meeleldi natuke külitanud, aga sedasi ei tahtnud ükski kutsikas välja tulla. Siis perenaine tõstis mu jälle püsti ja toetas esimest poolt ja mina pressisin ja see naine, Maarika, püüdis järjekordset titte kätte saada.
Kui viis oli juba käes, siis läksid teised pereliikmed välja, nagu tavaliselt, sest oli ju esmaspäev. No ja meie saime kamba peale selle kuuendaga ka hakkama. Ainult et see viimane oli kahtlane, ei teinud häält ega ei siputanud. Inimesed kukkusid teda hõõruma ja raputama ja musitama. Kui ma oma abi pakkusin, siis lükati mind julmalt kõrvale. No väga raske oli oma lapse saatus sedasi nendele inimestele usaldada. Aga ta oli õnneks perenaise käes ja tema ju ei oleks lasknud midagi halba juhtuda. Ja ei lasknudki. Hakkas lõpuks häält tegema ja liigutama. Kui ma ta endale sain, siis aevastas veel mõned korrad oma kopsud puhtaks ja oli vaat et tublimgi kui teised.
Et siis 12. veebruar 2007.
Sünni järjekord koos kaalude ja identifitseerivate värvidega järgmine:
01:05 isane, jalad ees kotis, 625 g, punane;
04:05 isane,pea ees kotis, 505 g, hall;
04:15 emane, ilma abita pea ees kotis, 512 g, valge;
04:57 isane, jalad ees kott katki, 580 g, roheline;
05:57 emane, pea ees kotis, 510 g, oranž;
07:50 emane, jalad ees kotis, 580 g, kollane - vajas palju elustamist

Et siis sellised pikasabalised muti moodi mustad ja siledad jubinad. Teevad häält nagu kulu parv, mitte koerad. Ainult esimene ja viimane on püüdnud ka koera kombel haukuda. Eks me näe, mis neist saab.

Tänud kõikidele neile abivalmis ja toimekatele inimestele, kes mu kutsikaid öö läbi ilmale aitasid tulla!