JUUBEL

Tere, üle pika aja!
Minust on vahepeal juubilar saanud. 10 aastat täitus ja ma saan ennast tõesti väärikalt tunda. Kas üks 10-aastane daam peaks kodus tööd murdma, kui on olemas ka 1,5 aastane poisiklutt? Muidugi mitte! Teate, varem ei olnud mul võimalik valvamise töölt pensionile jääda, sest see poiss oli ju tola! Ta ei teadnud, keda haukuda või kuidas haukuda ja suuri kolisevaid autosid kartis hoopiski. Aga tänaseks on ta arenenud nii, et võin südame rahuga kuudi katusel vedeleda, kui tema möödujatel silma peal hoiab. Ja ega sinna aia äärde kahekesi enam ära ei mahugi. Lumerada on parasjagu ühe koera jagu. Quick siis jookseb ja haugub usinasti ja aia nurgas teeb päris aukartustäratavaid hüppeid. Ning kolisevad autod ajavad teda täna lausa kurjaks ja vaikselt sõitvaid autosid jälitab ka. No mina sellise usinuseni pole kunagi küündinud. Lausa lust vaadata, kuidas noor tööd teeb!
Aga jahikoera temast küll ei saa. Mitte et ta ei oskaks jälge ajada. Nina on tal minuga võrreldes päris hea, aga sel ajal, kui tema hoolega igat jälge uudistab, oleks kitsed, rebased ja jänesed juba ammu kõik kilomeetrite kaugusel. Ma siin talvel olen teda ikka püüdnud treenida kitsede peal, kelle karjad meil talv läbi põllul nosimas käivad, aga ta ei suuda kuidagi minuga sammu pidada. Kitse lõhn tuleb võtta ikka õhust, mitte maast! Aga noh, jumal temaga! Ega perenaine tegelikult ei tahagi, et me neid loomi jälitamas käime. Ma rohkem nagu oma lõbuks.
Aga jah, juubel. Pidustused algasid sellega, et perenaine oli mulle spetsiaalse lihamaiustuse valmistanud ja lasi mind seda tuppa sööma. Tavaliselt sööb Quick toas, aga seekord siis kutsuti mind üksi tuppa. Kogu maja oli värske liha lõhna täis. Mmm...Perenaine aga natuke kiusas ka mind. Ei lubanud kohe sööma asuda, vaid pidime foto jaoks poseerima. Suu jooksis küll vett ja ma ei saanud silmi lihalt, kuid pidasin siiski vastu, kuniks lubati ampsata. Aga maitses hästi! Kõigepealt amps värsket liha, siis noolisin mõnusa munakollase peale, siis jälle värsket liha, siis praetud liha ja kõige lõpuks sai kanavarbaid krõmpsutada. Oh, oli ikka mõnus õhtueine!
Nädalavahetuseks olid siis suuremad pidustused planeeritud. Kõik sõbrad ja sugulased kokku kutsutud. Kõik muidugi ei tulnud. Olekski liiale läinud.
Aga õde Neti oli kohal. Näeb täitsa kobe välja, peab mainima. Ikka sama õel ja lärmakas, nagu noorenagi. Ilmselt pole ka mina siis palju muutunud. Kutsikad on mul kõik suureks ja ilusaks kasvanud. Samuti Delta kutsikad. Kahju, et neid nii vähe kohal oli! Mul on ju ametlikult 14 kutsikat ja10 kutsika-kutsikat. Mitte-ametlikke pole lugenud. Aga selge see, et nad on kõik ilma mööda laiali oma inimestega ja oma vana mutti meeles pidada ei viitsi. Noorte asi. Me siis tegime sellel juubeli kogunemisel igasuguseid põlvkondade pilte ja ka muid pilte, et oleks, mida hiljem vaadata ja mäletada.
Ma pean küll kahjuks ütlema, et olin karvavahetusega vale ajastuse teinud. Kui ma pidustustest teada sain, olin juba kevadpäikese tõttu karvavahetusega alustanud, aga nii kiiresti valmis ei saanud, et oma juubelil päriselt ilus välja näha. Perenaine püüdis mind ikka siluda ka, aga noh, väga esinduslik välja ei tulnud. Aga ma usun, et ma võin oma peol olla just selline, nagu ma olen. Eks ma olen ju ikka ilusa kasukaga ka pildile jäänud.

Pärast tulid inimesed veel minu majja külla. Sõid ja jõid ja tegid hooaja esimest grilli. Päris väsitas kohe päeva lõpuks.

NÄITUSTE HOOAEG

No tere jälle! Vahepeal on talvest kevad, kevadest suvi, suvest sügis ja sügisest jälle talv saanud. Aeg lendab kuidagi kiiresti ja märkamatult. Aga eks mul on see hooaeg hirmus kiire ka olnud. Ma pole veel kunagi ühel hooajal nii palju näitustel käinud kui seekord.
Mitte et ma mingi hirmus näitusefanaatik oleksin, aga kui mitte midagi muud ei tee, siis on see päris tore meelelahutus. Ja kõige toredam on asja juures see, et näitustel on perenaine ainult minu päralt. Juba mõned päevad enne hakkab ta mind pesema ja kammima, teeb maniküüri ja lööb hambad läikima. Siis kaitseb vihma ja pori eest ning kogu näituse päeva veedame koos. Quick pole isegi mitte autos meid ootamas. See on minu päev.
Hooaja esimene näitus oli veel lume ja külmaga ühes maneežis. Pidi liivas jooksma ja suu ning silmad olid samuti liiva täis. No see ei meeldinud mulle sugugi. Veteranide ringis olid kõik "vanad sõbrad" jälle koos. 5 minusugust halli habemega kanget mutti ja mina neist 3. kohal lõpetuseks.

Järgmine näitus oli peale lume sulamist see sakslaste kõige olulisem näitus, kusagil päris kesklinnas ühel suurel staadionil, kus ma ennegi käinud olen. See eelmine kord oli kogu straadion igasuguseid erinevaid penisid pungil täis ja inimesi veel 10 korda niipalju lisaks. No seekord õnneks olid ainult sakslased ja ruumi laialt.Meie, emaste veteranide ringis jälle 5 koera. Ikka tuttavad, kuidas siis muidu. Ja mina lõpetasin seekord teisena ja sain rahva lemmikuks oma kerge jooksuga. No tõesti, isegi praegu, kui ma juba valmistun 10-aastaseks saama, jooksen ma veel suurima rõõmuga ja üsna kerget traavi. Ainult hüppamine on veidi raskeks läinud.

No jah, et siis kolmas hooaja näitus oli keset kuumimat suve. Ah, mis ma ajan, sel aastal ju polnudki õieti suve. Oli jahe ja vihmane, nagu enamus meie suvistest päevadest sel aastal. Korra käis suvele omaselt hirmus paduvihm ka üle, aga siis jätkas oma vahelduva pilvisusega. Seekord oli meie mutikeste seltskonnast 4 vaprat koos, aga mind määrati rivi lõppu. No jumal temaga, eks ma olen ju ka igasugusel kohal olnud oma elu jooksul, kuigi...viimasel vist siiski esimest korda. Aga ärme ütle, et viimasel, vaid neljandal, ja siis on see ju igati tubli tulemus.

Järjekorras juba neljas näitus toimus vanal tuttaval Viimsi staadionil kusagil suve lõpu poole. No vanamuttide ramm oli vist selleks ajaks juba raugenud, sest ringis oli meid ainult kaks. Siisik, selles täiesti ausas ja tasavägises võistluses saavutasin sel näitusel kõrgeima koha. Teate, esimesena ringis minna on ikka väga uhke tunne.

No ja oli sel hooajal ka viies näitus. Huhh! Pikk sõit Tartusse. Meie ringis jälle 5 vaprat. Ja lasti meil ikka palju seekord liikuda, sest tõesti, kõik mutid olid ülikõvad. Peale pikki kaalumisi pandi mind teisele kohale. Väga hästi. See oli üks hullu kehva pinnasega ring. Kusagil pargis puude all. Ja enamus koeri lasi ennast selles ringis igasugustest asjadest häirida. Ainult mitte meie, veteranid, kes me teadsime ju nii hästi, mida meilt oodati ja tegime seda ülima vilumusega.

Siinkohal suured tänud Siirile, kes minuga kõik need ringid rõõmsasti kaasa jooksis ja toetas ning ergutas!
Näituste hooaeg oli ka minu pere teistel liikmetel. Delta ja Di-Di käisid ka päris mitmel näitusel jooksmas. Kahjuks küll avaklassis - pole jah saanud neist varruka hammustajaid. Euro koerad tulid. Aga no asi seegi. Kui oled ilus, siis ole ilus ja ega muud pole tingimata vajagi. Delta suutis omas klassis tõusta koguni korra kolmandale kohale ja Di-Di karvikute ringis koos oma igavese konkurendi Cleoga oli ikka alati esimene. Ta lihtsalt on nii võrratu jooksja! Nagu emagi :)

No ja need teise ringi pere liikmed, Delta kutsikad. Neid oli hooaja alguses ikka rohkesti näitustel näha, aga mida edasi, seda vähemaks käijaid jäi. Kohe kahju. Oleks ju nii tahtnud näha nende kasvamist ja arenemist...Aga äkki jõuab mõni neist järgmisel aastal kasutusklassi ja me kohtume veel. Mina igal juhul kavatsen küll praeguse konditsiooni juures ka järgmisel hooajal platsile minna. Aga et siis neist ilusatest tibudest - Boss sai ühe serdi erinäituselt, aga väikestelt siiski kolme kokku ei kogunud. Dame oli erinäitustel alati napilt serdisaajate seljataga, aga väikestelt näitustelt õnnestus siiski oma serdid viimasel hetkel kokku koguda ja perekonnas juuniortšempioni tiitlit kanda. Ilus poiss Solo, või Franko, nagu tema pere teda kutsub, kadus kahjuks ära - tal oleks näitusemurul ilus karjäär olnud ...Aga eks see nii kipubki olema, et harva satuvad kokku hea koer ja hea omanik. Enamasti jääb ikka puudu kas ühest või teisest või siis koguni mõlemast.

Seega võin veelkord ainult rõõmustada, et minul on perenaine, kes mind ka vanuigi veel vormis hoiab, kasuka puhtaks klopib ja teistele näitamiseks välja jooksma laseb.
Et siis kohtumiseni järgmisel hooajal, kui talv vahepeal maha ei murra!

NOORUS ON HUKAS

Ohh. Pole kaua aega midagi kirja saanud, sest olen ikka asjade positiivset lahendust oodanud, millest saaks rõõmuga kõigile hõisata, kuid seda pole tulnud terve talve jooksul. Täna pean kurvastusega nentima, et noorus on hukas ja täiesti üle käte läinud. Vanasti ikka nooremad austasid mind. Näiteks Figaro või Volli või Marco - kui ma neile ikka korra olin midagi ütelnud, siis minu seisukohta austati ja nii oligi. Ise olen ka ikka alati vanematesse härradesse austuse ja lugupidamisega suhtunud. Aga see Quick - no mina ei tea, kust tema pärit on. Mitte mingit austust vanema daami suhtes!
No tõsi ta on, et ega ma alguses väga tema kasvatamisesse ei panustanud ka. Ikka lootsin vist kusagil sisimas, et ehk ta on mööduv nähtus või et, ega ta minu kutsikas pole - perenaine ta tõi, kantseldagu siis ka ise. No ja nüüd nii ongi: perenaist kuulatakse suurepäraselt, aga minust ei tehta väljagi. Ning oleks siis nii, et lihtsalt ei tehta välja, aga ma ütleks, et lausa terroriseeritakse - elatakse seljas ja riputakse küljes, nii et mingit hingamisruumi pole.
Talvel ma korra oleksin tast pea-aegu lahti saanud. Ta on ju jalutuskäigul mul külje vastas nagu takjas tagumikukarvades. Ja ta kurivaim on minust kiirem, aga...tal on lühemad jalad ja laiem kere. Seda kõike ära kasutades jooksin ma paksu lumega nii sügavale metsa, kui veel sai ja siis raputasin ta endast maha, sest mina oma kõrgematel jalgadel ja saleda kerega sain paksus lumes temast kiiremini liikuda. Tulin metsast välja väga rahulolevana. Tol korral oli Marco ka meiega jalutamas ja kohe mõnus oli siis vabalt teistega suhelda ja hingata. Aga perenaine rikkus kõik ära. Terve jalutuskäigu aja ta aeg-ajalt hõikus Quicki väga valjul häälel, kuniks see lollike leidiski tee metsast välja. No ja mõtelge - ta polnud ise grammigi ähmi täis, et pool tundi üksi metsas pidi olema! Mida sellisega teha?
Mina tahan jalutuskäikudel ja kodus omi asju ajada, nagu ma neid enne teda 8 aastat teinud olen, aga ei - nüüd pean ma igast oma liigutusest talle aru andma ja igat oma pulka temaga jagama. Mitte mingi ütlemine ega ähvardamine ei aita. Ta on täielik paksunahaline . No kujutate ette, ta ei luba mul isegi aia ääres möödujaid haukudes joosta - passib peale ja hüppab mulle jooksu pealt kraesse. No ja ta on ju juba raske kurivaim - lööb mu täiesti rajalt maha. Kogu lust kadunud.
Ja perenaise on ta täielikult omistanud - mind ei lase talle enam ligigi. No õnneks on siiski perenaine ka minu oma ja meil on omad hetked, kuigi- enamusi hetki pean ma ikkagi Quickiga jagama.
Kõige alatum, mida ta teeb, on see, et ta on ennast minu järgi ka kuudi katusele sisse seadnud. Varemalt oli see koht, kus ma temast rahu sain, aga nüüd tuleb ta mulle sinna ka järele ja on nagu täielik peremees. Ma olen talle korduvalt ütelnud, et see on minu katus ja ma ei taha seda temaga jagada, aga tal silm ka ei pilgu - sätib enanst rahulikult keset katust ja teeb tähtsa näo pähe, nagu ainult tema najal kogu see valvamine seisakski.
Mis teie arvate, kas mul on veel lootust tast kuidagi lahti saada? Ma ise ausalt öelda enam väga ei usu. Talvel suure pakasega, kui ta alles poole noorem oli, lootsin, et ehk külmub ära. Aga looda sa! Tal on nii paks vill seljas, et ei sega teda ei külm ega märg. Temal on ikka hea olla ja elu ilus.
Ükskord veel varem oli ka lootust, sest kuidagi oli auto värav öösel lahti tehtud (ma ei ütle, et siin minu osa ei olnud), aga see mutukas ei läinud kusagile - valvas aga majas magavat peret ja ei teinud tänaval liikujatest väljagi.
Siiski, üks ühine hobi on meil ka - närimine. Ega ma perenaisele ju ei ütle, et tegelikult tegin selle saepuru hoovi mina. Selle saab kõik südame rahuga Quicki kraesse lükata. Mul õnnestus isegi öösel majas mitu hästi maitsvat nahksaabast ära närida. Aga nendega läks natuke kehvasti - ma olin suures närimise hasardis unustanud, et Quick on ju öösiti õues, mitte majas... Aga noh, kuluski ära inimestele meelde tuletada, et ma olen ka veel täiesti olemas ning arvestatav tegelane.
Teine pluss on selles olukorras tegelikult ka, kui sügavamalt järele mõtelda. Ma olen väga heas vormis. Paremas, kui aasta eest. Ma jooksen ja hüppan täiesti vabalt ja mitte mõtetki ei tule, et mõne aja eest oli raske autosse saada ja jooksma väga ei kiskunudki, kui põllule lahti lasti. Nüüd alles eile jooksin selliseid tiire põllul, nagu kunagi nooruses. Quick muidugi takjana küljes. Aga tegelikult see motiveeriski - ma ei saanud ju talle alla anda. Eneseväärikus ei lubanud. Tegelikult mina ju ikkagi otsustan, kuhu suunas me jookseme...
Noh, kui leppida olukorraga selliselt, nagu see on, siis ehk polegi nii hull. Ma saan ju hästi süüa ja palju liikuda. Ei ole üksi ning ööseks saan alati tuppa sooja ja kuiva magama. Mu pere armastab mind ja varsti on jälle kuivem ja soojem. Elame veel!

NUHTLUS NIMEGA QUICK

See pisike koerahakatis on üks tõeline nuhtlus. Ei ta tea midagi, ei ta oska midagi, ainult tolgendab jalus, on tüütu ja saab perenaiselt liigset tähelepanu.
Mitte et minu elu nüüd palju halvemaks oleks muutunud. Seda oleks ülekohtune väita, sest mind on nüüd tänu temale ka põllule võetud ja isegi paar jälge tehtud üle mitme aasta. Kuigi, jah, sellele pisikesele tehti 2 nurka, aga mulle ainult sirge. Nagu ma oskaks temast kehvemini jälge ajada! Ma saan jälitamisega palju paremini hakkama, kuigi...Quick kaevas aias välja minu suvistest külalistest üle jäänud hästipeidetud kondi. No ma siis ütlesin talle nii, et terve küla kuulis ja loodan, et tal ei tule enam teist korda tahtmist minu toidu kallale minna. Pärast kaevasin ise ka aias veel vähemalt kümme auku, aga ei leidnud midagi. Seega, ta on kas erakordselt hea ninaga või oli see algaja õnn. Ma kaldun siiski arvama viimast, sest kes saaks minust paremini teada, kuhu ma oma kondid olen peitnud?!
No ja valvata ei oska ta üldse. Ma pean ikka kõik töö ise ära tegema. Ise patrullima ja ise kahtlaseid mööduvaid tegelasi haukuma. Tema haugub äärmisel juhul ukse eest lapsevankrit ja vareseid ja sedagi ainult sel juhul, kui näeb neid esimest korda elus. Järgmisel korral ei tee enam väljagi. Seega, valvamiseks täiesti kasutu loom. Eks perenaine sai sellest ka aru, miks ta muidu lasi aeda veel ühe aia ehitada, mis on palju kõrgem meie välisest aiast ja seal on ka uus kuut. Hommikul, kui kõik kodust ära lähevad, pannakse Quick sinna kinni. Nii ei saagi ta midagi valvata. Ainult mängib ja magab seal. Kisab ka muidugi, kui on lootust välja saada. Mul hakkas temast esiotsa isegi kahju ja ma püüdsin aidata tal ennast välja kaevata, aga need ehitajad on ikka päris vägeva kindluse teinud. Me ei saanud veel seekord vundamendist jagu. Aga noh, minu poolest võib ta ju oma päeva seal aias veeta. Ega mul teda vaja pole.
Vahest aga on tore teda näiteks pulgaga õrritada - võtan omale ühe eriti mõnusa pulga ja tulen seda siis tema nina ette närima; kui tema aga ka tahaks minu pulgast osa saada, siis näitan talle hambaid ja urisen ähvardavalt. Saab aru küll, et peab minu asjadest eemale hoidma. Varem ma vist olin selle karistamisega liiga tormakas. Praegu tundub, et saab juba ühest "sõbralikust naeratusest" aru, et peab eemale hoidma. Samas aga ei häiri minu õelutsemine teda sugugi, kui ta tahab mind taga ajada ja kaela karvades rippuda. Kui ma just eest ära joosta ei viitsi, pean teda jälle kamandama hakkama. Aga selles mängus on ta ikka äraütlemata visa. Läheb eemale ja tuleb aga jälle. Jube tüütu!
Toas ei oska ta ka üldse käituda. Inimesed on pidanud kõik oma jalanõud esiku ukse taha panema, sest Quickil on mingi nõme armastus jalanõude vastu. Ja üleüldse peab ta pidevalt midagi närima. Näiteks kaminapuid. Kogu koridor on puupuru täis ja teeb lamamise seal palju ebamugavamaks. Meil pole kunagi majas vaipu olnud, aga Quicki jaoks toodi neid kohe palju. Aga oskab tema siis sellisest vaevast ja tähelepanust lugu pidada? Õige, ei oska! Tema läheb hoopis vaiba peale pissile ja pärast ei saa seal enam keegi magada. Ta pissib üldse liiga palju ja seda kindlasti seepärast, et ta ka joob hirmus palju. Mina joon kord või paar päevas, aga tema iga tunni tagant. Mõni ime siis, et pidevalt ka pissida on vaja.
No ja magades on ka uhke villane vaip tema magamise toas täiesti mõtetu. Küll mina juba oskaks sellist mõnusat küljealust hinnata, aga minul ei lubata perenaisega koos seal toas magada. Hoopis see mutukas saab seal magada, aga temal on palav. Tema jaoks tehakse aken lahti ja ta poeb peapidi diivani alla kõige külmemasse ja kõvemasse nurka magama. Õnneks laseb ta praegu juba perenaisel öö läbi magama ja ei taha keset suurt ööd pissile minna ja mängima hakata. Hea seegi. Mul on perenaisest lausa kahju, et ta seal külmas toas kitsa diivani peal peab ööd magama selle pärast, kes mitte midagi head hinnata ei oska.
Ohh, sain kõik südamelt ära rääkida. Kohe kergem hakkas. Mis sa sellise lolliga ikka teed. Las kasvab.

KUTSUMATA KÜLALINE

Pean teile tunnistama, et olen nüüd alles portsu otsa sattunud.
Perenaine ja mees olid päris pikalt ära ja tagasitulles oli neil kaasas - kutsikas!!
Oleks, et oleks siis mulle ka midagi head toonud, aga ütlesid, et tõid personaaltreeneri. No ma ei tea... Üldiselt ma selliseid mõtetuid tegelasi oma territooriumil ei salli ja suhteid nendega ei loo, aga, nagu ma seda juba ilmselt kümneid kordi enne olen ütelnud, ei saa mina oma perenaise soovi vastu.
Sissejuhatuseks pandi mulle suukorv pähe ja hoiti paigal, et see titt saaks mind uudistama tulla. Tuli ta jah! Hirm oli tal nii suur, et piilus ainult teise toa uksepiida tagant. No ja ma ei teinud ka jõupingutusi, et lahkem välja näha. Mis sellest, et iga urri eest tutistada või laksu sain.
Siis prooviti teistpidi - perenaine võttis kutsika sülle ja tuli temaga minu juurde, et mina saaksin teda nuusutada. Isane. Umbes 2 kuud. Igavesti ülbe tüüp. Perenaise süles ei kartnud ta enam põrmugi. Kuna aga minul oma meelsust avaldada ei lubatud - ütleme, et oli selge, et see ei huvita kedagi, siis tundsin ennast alandatuna. Selle võõra koeratite ees suukorvistatult ja karistatult - vaenlasele ka ei soovita. Eks ma siis näitasin lõpuks igati, et ega see titt mind väga ei huvitagi, võtke ainult see nõme torbik mu nina ümbert ära. Ja pika pealekäimise järel perenaine leebuski ning vabastas mu suukorvist, aga urinad ja muud kehtestamise võtted olid ikkagi rangelt keelatud.
Aga kujutage ette, see kutt on mu perenaise täielikult omastanud. Ma ei saa aru, kuidas ta seda sallib. Ei lahku pea-aegu hetkekski tema jala kõrvalt, närib ta susse ja püksisääri ja minust ei tee absoluutselt välja. No ma siis püüdsin teda provotseerida endalt oksa ära võtma. Eks ta korra läks õnge ka, aga ma ju ei lubanud ja pärast ta enam ei proovinudki ning ma olin jälle tühi koht- ta vist õpib kiiresti. Selle peale võtsin talt ise kõik ära, mille ta iganes hoovist ülesse korjas. Tegelikult olen ikkagi mina siin hoovis peremees! Või noh, vähemalt siis, kui perenaist kodus pole.
Ööseks jäi perenaine temaga alla tuppa ja mind enda juurde ei lasknudki - väga solvav veelkord. Põnn aga hakkas hommikul laste käimise peale haukuma, nagu oleks tema see, kes meie maja valvama peab. Õppigu enne ikka omadel ja võõrastel vahet tegema, siis hakaku haukuma!
Järgmisel päeval püüdsin teda mängima kutsuda, aga ta on ikka täiesti mõttetu koer. Igavene nõrguke - nii kui ma teda käpaga katsusin, kukkus ümber, joosta ta ei jaksa - ma saan ta iga kell kätte ja tema mind taga ajada ei taha - nii pole üldse lõbus.
No ma ei tea, kes sellist tegelast palus siia ennast sisse seada?! Mida ma küll temaga niimoodi peale hakkan??? Aga küllap mu perenaine teab. Ega mul muud üle ei jää, kui jälle teda usaldada.
Elame-näeme.
Perenaine klõpsutas teisest hulga pilte ka, näete tema albumist, kui kedagi tõesti peaks huvitama.

RÕÕMSAD HAKATISED

Täna saan teile veel jutustada oma väikestest värsketest järeltulijatest. Nimelt oli neil viimane beebivaktsiin ja selleks puhuks lasti kõik see koer jälle minu aeda hullama. Mina ise hoidsin seekord üsna hea meelega eemale. Teate, vist vanadus. Ei tahaks küll tunnistada, aga kui inimesed mind jälle kord lõhki lasid lõigata ja õmmelda ja plaasterdada ja topivad rohtusid sisse ja sunnivad seda nõmedat kraed kandma, ja seda kõike minu meelest ilma asjata, siis ei ole see ikka õige asi. Noorena käisin ma mööda näituseid, võistluseid, põlde ja trenniplatse, mitte mööda arste. Nüüd aga avastasin kliinikust kraega tulles ja koduväravast sisse tuikudes, et ma veel täiesti mäletan, kuidas selle vastiku kupliga edukalt oma hoovis ja majas manööverdada. No vot. Sellised jamad lood siis minuga. Aga olgu teile kohe teadmiseks öeldud ka, et ma ei tunne ennast sugugi vanana. Juba olen niipalju paranenud ka sellest viimasest lõikumisest, et jooksen aia ääres teisi koeri taga ja hüppan kuudi katusele, et tänavast paremat ülevaadet saada. Seda kõike ilma igasuguste probleemideta. Ainult jalutuskäik väsitab enam, kui enne. Aga ma kosun. Ärge muretsege!
Nüüd siis kuttide pillekaarest. Esimestena olid kohal Boss ja Lotte. No nad on endiselt suured sõbrad ja äravahetamiseni sarnased (kui kõhu alla ei vaata). Kohtudes vahetasid limpsimisi, urinaid ja kallistusi. Hoidsid kokku terve õhtu jooksul. Mõlemad olid juba oma esimeste vigastustega ka kodust: Boss oli murdnud oma beebikihva pooleks, kui oma palli hammustas ja Lottele oli perenaine liigse usinusega küüsi lõigates sisse lõiganud. Aga nagu arvata võite, polnud need põhjused, mis oleksid mürgeldamist seganud. Lotte oli oma kõrvad ka selleks korraks eeskujulikult püsti saanud. Mitte küll väga tugevalt, aga siiski püsti. Boss oli hakanud usinasti päris karva kasvatama. Tegelikult ka teised, aga teistel ei paistnud see nii silma, sest uus karv oli samuti süsimust, aga Boss on tõeline Estrellest, tema triip üle selja on hallisegune. No ja Boss käib ka koolis juba. Soomes. Ta on meil selline meremees, poole kohaga soomlane. Igal juhul usin õpilane.
Järgmisena saabus Ronni. See on passi nimega Schütze. No tema oli jälle kuumast ilmast tingituna just selleks päevaks oma ühe kõrva longu lasknud. Aga ta oli suur. Ikka kohe palju suurem, kui Lotte ja Boss. Samas oli ta aga sõbralik ja kolmekesi koos nahistati rahulikult mööda hoovi edasi. Polnud suuremat lärmi kuulda. Perenaine käis ükskord varem Ronnit tema kodus külastamas. Tal on tõesti mitu maja ja kanad ja kassid lisaks inimestele. Seega suur töö ootab teda selle majapidamise korraldamisega seoses. Ta on asja juba ka käsile võtnud ja hakanud kõiki oma reeglite järgi välja õpetama. Asi sujub, võib ütelda. Minu aiaski võttis ta endale iseenesestmõistetavalt valvuri rolli maja ukse ees ja täitis seda suurejooneliselt.
Dame ja Besonder olid järgmised saabujad. Jah, Dame on ka juba oma kodus ja loomulikult rõõmustas ta kõiki oma püstiste kõrvadega :). Nagu kõik kojuminejad on seni teinud. No ja need koerad olid ka suured ja nende saabudes läks kohe tõsiseks lõrinaks. Dame hakkas kõiki ükshaaval ja ka mitmekesi rivistama. Boss sai näidata oma koolis õpitud võtteid, kuidas tagumikku ette keerata ja kuidas eest ära joostes tõelist tagaajamist korraldada. Dame aga püüdis praktiseerida seda, mida üksi suurtega kodus olles nende käest õppida jõudis. Besonder aga kaotas mängu tuhinas oma esimese beebihamba. Üldiselt on kõikidel igemed paistes ja valmistuvad hammaste vahetamiseks. Ma veel isegi mäletan seda tunnet, kui hea oli oma pakitsevaid igemeid aiatooli jala vastu sügada...
Seekord tehti neile marakrattidele natukene kohustuslikkust ka. Võeti kõik kinni ja mäng katkestati, ning ükshaaval näidati ette, kuidas näituselooma näituseks seisma õpetada või kuidas istu, lama, kõrval käsklusi maiustusega teha. Ega nad muidugi väga püsivad selles polnud, kuid siiski õnnestus sel korral nende pildile saamine tunduvalt paremini, kui viiamti. Kaks kutti polnud aga toidust kuigi huvitatud ja see näitab selgelt, et neil on kodus liiga palju toitu prii pärast saada. Laiskus on saksa lambakoera juures kurjast ja isutus lausa haigus. Seega on liigne söömine ka üks kuri haigus. Loodan, et nende inimesed võtavad selles osas midagi ette.
Poolte õppetükkide pealt saabus lõpuks ka Franko. Kuna ta oli teistega võrreldes puhanud, siis tuli temal toidu tagaajamine ja selle järele istumine ning lamamine kõige paremini välja. No ja ma pean seda jälle mainima, et ta oli endiselt teistest kõigist kõige suurem ja ka kõige ülbem. Sel korral ta isegi väga ei pidanud pingutama, et kõikidele oma üleolekut tõestada. Kuigi, jah, Dame rivistas ka teda päris pikalt ja palju. Teised väga ei kippunud ise temaga mõõtu võtma. Otsiti ikka nõrgemaid, kelle taustal ennast ka tegijana tunda. No ja mis te siis arvate, kellega Liebe-Lotte ennast kõrvutama oleks pidanud?
Arsti külaskäik oli muidugi jälle vaid märkamatu minut ja edasi käis möll kuniks jalad kandsid. See kõlab küll uskumatult, kuid lõpuks väsis isegi Dame ära. Inimesed said vähemalt selleks õhtuks omale hea unega koerad.
Soovin neile kõikidele edukat ja rahulolu pakkuvat elu koos oma inimestega. Head näitusekarjääri, kes seda teha viitsib; häid hindeid koolis, kellele seda võimaldatakse ja muidugi palju unustamatuid hetki koos oma peredega.
Eks ma jälle kirjutan, kui peaksin neist edaspidi midagi kuulma või kui minu vanuri elus midagi põnevat, või noh, kasvõi mainimisväärset, peaks juhtuma.
Pildid minu albumist, aga ka Helve oli oma aparaadiga kohal ja tema pilte näete siit.

MARAKRATID IGA ILMAGA

Ja täna juhtus see jälle, et mina sain garaažist pealt kuulata, kuidas Delta kutsikate parv minu õue vallutas. Tegelikult käidi neid vaktsineerimas, aga see oli nende jaoks kindlasti nii tühine seik antud õhtust, et vaevalt keegi seda üldse mäletama jääb. Samuti sadas vihma ja müristas, aga seegi polnud nende jaoks mainimist väärt.
Seekord tulid ikka juba nagu õiged mehed kunagi - rinnad ees kummis ja sabad nagu lipud püsti. Teadsid täpselt, mis ja kus ja kuidas. Muidugi olid nad kõik vahepealse kahe nädalaga kõvasti kasvanud ja üksi omades kodudes olles kõvasti julgemaks ja iseseisvamaks muutunud.
Esimesena oli kohal Boss. Nagu ikka, on kõige kaugemalt tulija kõige enne platsis ja oh seda perenaise rõõmukilkamist Bossi täiesti kikkis ilusate kõrvade üle. Ta nägi tõesti palju soliidsem välja, kui viimati. Kohe tulid järgi ka Liebe-Lotte ja Dame. Bossil oli jälle tõeliselt hea meel Lottega kohtumise üle - tõeline äratundmisrõõm, aga Liebe-Lotte vist väheke häbenes oma lontis kõrva. Ausõna, kolme päeva eest omas kodus olid juba mõlemad kõrvad püsti, aga vahetult enne kohtumisele tulemist väsisid väheke ära. Aga küllap tõusevad uuesti. Omas kodus on Liebe-Lottel täiesti omaette suure koera elamine ja olemine. Tal on oma kahekambriline kuut nimega ukse kohal ja suur aedik ümber kuudi, milles ta juba täiesti tubli ja iseseisvana ka öösiti üksi elab. Päeval möllab muidugi kogu perega ümber kogu hoovi, nagu peremehele kohane.
Dame oli aga endiselt majavaimu loperdavate kõrvadega. See on kohe täiesti kummaline, kuidas kõrvade kikitamine on oma päriskoju minemisega seotud olnud. Dame on meil ainsana see vaene kodutu ja mitte ei taha enam oma kõrvu püsti ajada, kuigi vahepeal olid ju täiesti ilusasti, kui oli lootust koju saada. Aga eks peab ootama. Iga asi omal ajal. Nii kodu, kui kõrvad.
Esimesed kolm olid väikest vihmakest trotsides juba kõvad tuurid ülesse võtnud, kui saabusid ka teised kolm: Schütze, Besonder ja Franko (passiga Solo). No ja vaata imet! Kõikidel kõrvad püsti! Schütze on vaid neli päeva omas kodus olnud, kui majavaimu loperdised asendusid ilusate püstkõrvadega. Tõsi, päeva lõpuks väsis üks kõrv küll ära, aga siiski - jälle selge seos. Schützel muideks on oma kodus suur majapidamine - palju maad ja teisi loomi. Kanad tembeldati juba mõtetuteks tegelasteks, kellele pole vaja tähelepanu pöörata, aga kassid võiksid olla päris head meelelahutajad, kui nad eest ära jooksevad.
Besonderil ja Frankol olid aga kõrvad tugevad ja püstised. Nagu nad isegi. Huvitaval kombel oli ka neil mõlemil kodus kass ootamas. Franko kohanes kassiga kergemini või õieti kass temaga, aga Besonderi pere vana kassivolask ei taha noort kutti niisama lihtsalt jutule võtta. Pehmelt aga kindlalt tehakse poisile selgeks, et hoidku eemale ja tegelegu omade asjadega. Ning Besonder tegelebki. Tal ju aias ruumi palju ja asjatamist ka mujal kuhjaga. Frankol muideks on täpselt samasugune beebikasukas, nagu oli ta emal - tihe ja madal ja hästi must. Kohe põnev näha, kas ka täiskasvanu karv tuleb sarnane või ei oma see titekasukas tõesti mitte mingit tähtsust.
No ja siis oli õu hirmsat madinat ja lõrisemist ja kobisemsit ja kukerpallitamist ja hamamste teritamist täis. Kes seda jõuaks kirjeldad! Vahepeal paisusid omavahelised õiendamised ikka juba kõrvulukustavaks ja jooksutuure võeti ülesse lausa hirmuäratava kiirusega libedatel terrassilaudadel ja teiselt astmelt tehti võidu kõrgus- ja kaugushüppeid alla rohu peale. Franko ja Boss pidid aga iga veidikese aja tagant mõõtu võtma. Kuigi Franko iga kord Bossile väga selgesti mõista andis, et tema üritused on mõtetud ja ülemus on ikkagi pealik Franko, ei lõpetanud Boss jälle ja jälle üritamast. Küll proovis teist õlaga pikali lüüa, küll vaikselt nihkudes nelja jalaga üle ronida, kui Franko parasjagu muus asjus maas oli, aga ikka lõppes see Franko võiduga. Schützel ja Besonderil polnud mahti mingeid võimumänge teha. Neil oli muidu tore ringi tuuseldada ja kõikidega ühtlaselt tüli norida või siis eest ära joosta.
Lottekene püüdis väga tubli olla, aga ta pidi oma rasket lapsepõlve jälle tunda saama, kui kõik see mees tema kallal ülbitseda tahtis ja tema ennast siis teravate hammastega iga hinna eest kaitsma pidi. Kõige kindlam positsioon oli terassi all. Ja ta sai hakkama. Nagu ka varemalt.
Dame aga oli emakodus olles ema käest usinasti kaklemist õppinud ja proovis nüüd kõiki suurte koerte võtteid kõikide õdede-vendade peal. Aga siiski sõbraliku madina käigus. Lihtsalt jutu jätkuks ja ajaviiteks. No ja sikutamise jõudu jätkus tal ka kõige enam. Samuti, nagu energiat ringi joosta ja tuuseldada.
Kui arst tuli ja igaühele tema sutsaka ära tegi, ei olnud see kellegi meelest erilist mainimist väärt. Enam protesteeriti kinnihoidmise pärast, kuna huvitavad mängud väljas teistega ju pooleli olid. Schütze oli koguni selline vapper sõjamees, et ei teinud üldse mingit häält ja ei siputanud vastu - kui vaja, siis vaja. Kannatas vaikides ära ja läks tormas edasi.
Seekord hakkas kutsikate jõud raugema juba palju kauema aja pärast kui eelmisel korral. Lõpuks aga hakkasid siiski õuele ja terrassile tekkima koeranahad ja peremehed, -naised viisid oma märjad, aga rahul koerapojad koju välja magama. Kuni järgmise korrani.
Tahaks väga loota, et sellel järgmisel korral saab ka Dame uhkustada meie seltskonnas oma inimestega ja kikkis kõrvadega!
Kui sina, mu sõber ja lugeja, tahaksid talle seda innustavat pere pakkuda, siis võta ühendust minu perenaisega: mare.adermann@gmail.com või 5176608. Iga päev, iga ilmaga!
Väike kodutu Dame nii ootab oma pere...
Kõik pildid, nagu ikka, minu albumist.