Tere, üle pika aja!
Minust on vahepeal juubilar saanud. 10 aastat täitus ja ma saan ennast tõesti väärikalt tunda. Kas üks 10-aastane daam peaks kodus tööd murdma, kui on olemas ka 1,5 aastane poisiklutt? Muidugi mitte! Teate, varem ei olnud mul võimalik valvamise töölt pensionile jääda, sest see poiss oli ju tola! Ta ei teadnud, keda haukuda või kuidas haukuda ja suuri kolisevaid autosid kartis hoopiski. Aga tänaseks on ta arenenud nii, et võin südame rahuga kuudi katusel vedeleda, kui tema möödujatel silma peal hoiab. Ja ega sinna aia äärde kahekesi enam ära ei mahugi. Lumerada on parasjagu ühe koera jagu. Quick siis jookseb ja haugub usinasti ja aia nurgas teeb päris aukartustäratavaid hüppeid. Ning kolisevad autod ajavad teda täna lausa kurjaks ja vaikselt sõitvaid autosid jälitab ka. No mina sellise usinuseni pole kunagi küündinud. Lausa lust vaadata, kuidas noor tööd teeb!
Aga jahikoera temast küll ei saa. Mitte et ta ei oskaks jälge ajada. Nina on tal minuga võrreldes päris hea, aga sel ajal, kui tema hoolega igat jälge uudistab, oleks kitsed, rebased ja jänesed juba ammu kõik kilomeetrite kaugusel. Ma siin talvel olen teda ikka püüdnud treenida kitsede peal, kelle karjad meil talv läbi põllul nosimas käivad, aga ta ei suuda kuidagi minuga sammu pidada. Kitse lõhn tuleb võtta ikka õhust, mitte maast! Aga noh, jumal temaga! Ega perenaine tegelikult ei tahagi, et me neid loomi jälitamas käime. Ma rohkem nagu oma lõbuks.
Aga jah, juubel. Pidustused algasid sellega, et perenaine oli mulle spetsiaalse lihamaiustuse valmistanud ja lasi mind seda tuppa sööma. Tavaliselt sööb Quick toas, aga seekord siis kutsuti mind üksi tuppa. Kogu maja oli värske liha lõhna täis. Mmm...Perenaine aga natuke kiusas ka mind. Ei lubanud kohe sööma asuda, vaid pidime foto jaoks poseerima. Suu jooksis küll vett ja ma ei saanud silmi lihalt, kuid pidasin siiski vastu, kuniks lubati ampsata. Aga maitses hästi! Kõigepealt amps värsket liha, siis noolisin mõnusa munakollase peale, siis jälle värsket liha, siis praetud liha ja kõige lõpuks sai kanavarbaid krõmpsutada. Oh, oli ikka mõnus õhtueine!
Nädalavahetuseks olid siis suuremad pidustused planeeritud. Kõik sõbrad ja sugulased kokku kutsutud. Kõik muidugi ei tulnud. Olekski liiale läinud.
Aga õde Neti oli kohal. Näeb täitsa kobe välja, peab mainima. Ikka sama õel ja lärmakas, nagu noorenagi. Ilmselt pole ka mina siis palju muutunud. Kutsikad on mul kõik suureks ja ilusaks kasvanud. Samuti Delta kutsikad. Kahju, et neid nii vähe kohal oli! Mul on ju ametlikult 14 kutsikat ja10 kutsika-kutsikat. Mitte-ametlikke pole lugenud. Aga selge see, et nad on kõik ilma mööda laiali oma inimestega ja oma vana mutti meeles pidada ei viitsi. Noorte asi. Me siis tegime sellel juubeli kogunemisel igasuguseid põlvkondade pilte ja ka muid pilte, et oleks, mida hiljem vaadata ja mäletada.
Ma pean küll kahjuks ütlema, et olin karvavahetusega vale ajastuse teinud. Kui ma pidustustest teada sain, olin juba kevadpäikese tõttu karvavahetusega alustanud, aga nii kiiresti valmis ei saanud, et oma juubelil päriselt ilus välja näha. Perenaine püüdis mind ikka siluda ka, aga noh, väga esinduslik välja ei tulnud. Aga ma usun, et ma võin oma peol olla just selline, nagu ma olen. Eks ma olen ju ikka ilusa kasukaga ka pildile jäänud.
