NÄITUSTE HOOAEG

No tere jälle! Vahepeal on talvest kevad, kevadest suvi, suvest sügis ja sügisest jälle talv saanud. Aeg lendab kuidagi kiiresti ja märkamatult. Aga eks mul on see hooaeg hirmus kiire ka olnud. Ma pole veel kunagi ühel hooajal nii palju näitustel käinud kui seekord.
Mitte et ma mingi hirmus näitusefanaatik oleksin, aga kui mitte midagi muud ei tee, siis on see päris tore meelelahutus. Ja kõige toredam on asja juures see, et näitustel on perenaine ainult minu päralt. Juba mõned päevad enne hakkab ta mind pesema ja kammima, teeb maniküüri ja lööb hambad läikima. Siis kaitseb vihma ja pori eest ning kogu näituse päeva veedame koos. Quick pole isegi mitte autos meid ootamas. See on minu päev.
Hooaja esimene näitus oli veel lume ja külmaga ühes maneežis. Pidi liivas jooksma ja suu ning silmad olid samuti liiva täis. No see ei meeldinud mulle sugugi. Veteranide ringis olid kõik "vanad sõbrad" jälle koos. 5 minusugust halli habemega kanget mutti ja mina neist 3. kohal lõpetuseks.

Järgmine näitus oli peale lume sulamist see sakslaste kõige olulisem näitus, kusagil päris kesklinnas ühel suurel staadionil, kus ma ennegi käinud olen. See eelmine kord oli kogu straadion igasuguseid erinevaid penisid pungil täis ja inimesi veel 10 korda niipalju lisaks. No seekord õnneks olid ainult sakslased ja ruumi laialt.Meie, emaste veteranide ringis jälle 5 koera. Ikka tuttavad, kuidas siis muidu. Ja mina lõpetasin seekord teisena ja sain rahva lemmikuks oma kerge jooksuga. No tõesti, isegi praegu, kui ma juba valmistun 10-aastaseks saama, jooksen ma veel suurima rõõmuga ja üsna kerget traavi. Ainult hüppamine on veidi raskeks läinud.

No jah, et siis kolmas hooaja näitus oli keset kuumimat suve. Ah, mis ma ajan, sel aastal ju polnudki õieti suve. Oli jahe ja vihmane, nagu enamus meie suvistest päevadest sel aastal. Korra käis suvele omaselt hirmus paduvihm ka üle, aga siis jätkas oma vahelduva pilvisusega. Seekord oli meie mutikeste seltskonnast 4 vaprat koos, aga mind määrati rivi lõppu. No jumal temaga, eks ma olen ju ka igasugusel kohal olnud oma elu jooksul, kuigi...viimasel vist siiski esimest korda. Aga ärme ütle, et viimasel, vaid neljandal, ja siis on see ju igati tubli tulemus.

Järjekorras juba neljas näitus toimus vanal tuttaval Viimsi staadionil kusagil suve lõpu poole. No vanamuttide ramm oli vist selleks ajaks juba raugenud, sest ringis oli meid ainult kaks. Siisik, selles täiesti ausas ja tasavägises võistluses saavutasin sel näitusel kõrgeima koha. Teate, esimesena ringis minna on ikka väga uhke tunne.

No ja oli sel hooajal ka viies näitus. Huhh! Pikk sõit Tartusse. Meie ringis jälle 5 vaprat. Ja lasti meil ikka palju seekord liikuda, sest tõesti, kõik mutid olid ülikõvad. Peale pikki kaalumisi pandi mind teisele kohale. Väga hästi. See oli üks hullu kehva pinnasega ring. Kusagil pargis puude all. Ja enamus koeri lasi ennast selles ringis igasugustest asjadest häirida. Ainult mitte meie, veteranid, kes me teadsime ju nii hästi, mida meilt oodati ja tegime seda ülima vilumusega.

Siinkohal suured tänud Siirile, kes minuga kõik need ringid rõõmsasti kaasa jooksis ja toetas ning ergutas!
Näituste hooaeg oli ka minu pere teistel liikmetel. Delta ja Di-Di käisid ka päris mitmel näitusel jooksmas. Kahjuks küll avaklassis - pole jah saanud neist varruka hammustajaid. Euro koerad tulid. Aga no asi seegi. Kui oled ilus, siis ole ilus ja ega muud pole tingimata vajagi. Delta suutis omas klassis tõusta koguni korra kolmandale kohale ja Di-Di karvikute ringis koos oma igavese konkurendi Cleoga oli ikka alati esimene. Ta lihtsalt on nii võrratu jooksja! Nagu emagi :)

No ja need teise ringi pere liikmed, Delta kutsikad. Neid oli hooaja alguses ikka rohkesti näitustel näha, aga mida edasi, seda vähemaks käijaid jäi. Kohe kahju. Oleks ju nii tahtnud näha nende kasvamist ja arenemist...Aga äkki jõuab mõni neist järgmisel aastal kasutusklassi ja me kohtume veel. Mina igal juhul kavatsen küll praeguse konditsiooni juures ka järgmisel hooajal platsile minna. Aga et siis neist ilusatest tibudest - Boss sai ühe serdi erinäituselt, aga väikestelt siiski kolme kokku ei kogunud. Dame oli erinäitustel alati napilt serdisaajate seljataga, aga väikestelt näitustelt õnnestus siiski oma serdid viimasel hetkel kokku koguda ja perekonnas juuniortšempioni tiitlit kanda. Ilus poiss Solo, või Franko, nagu tema pere teda kutsub, kadus kahjuks ära - tal oleks näitusemurul ilus karjäär olnud ...Aga eks see nii kipubki olema, et harva satuvad kokku hea koer ja hea omanik. Enamasti jääb ikka puudu kas ühest või teisest või siis koguni mõlemast.

Seega võin veelkord ainult rõõmustada, et minul on perenaine, kes mind ka vanuigi veel vormis hoiab, kasuka puhtaks klopib ja teistele näitamiseks välja jooksma laseb.
Et siis kohtumiseni järgmisel hooajal, kui talv vahepeal maha ei murra!