Ohh. Pole kaua aega midagi kirja saanud, sest olen ikka asjade positiivset lahendust oodanud, millest saaks rõõmuga kõigile hõisata, kuid seda pole tulnud terve talve jooksul. Täna pean kurvastusega nentima, et noorus on hukas ja täiesti üle käte läinud. Vanasti ikka nooremad austasid mind. Näiteks Figaro või Volli või Marco - kui ma neile ikka korra olin midagi ütelnud, siis minu seisukohta austati ja nii oligi. Ise olen ka ikka alati vanematesse härradesse austuse ja lugupidamisega suhtunud. Aga see Quick - no mina ei tea, kust tema pärit on. Mitte mingit austust vanema daami suhtes!No tõsi ta on, et ega ma alguses väga tema kasvatamisesse ei panustanud ka. Ikka lootsin vist kusagil sisimas, et ehk ta on mööduv nähtus või et, ega ta minu kutsikas pole - perenaine ta tõi, kantseldagu siis ka ise.
No ja nüüd nii ongi: perenaist kuulatakse suurepäraselt, aga minust ei tehta väljagi. Ning oleks siis nii, et lihtsalt ei tehta välja, aga ma ütleks, et lausa terroriseeritakse - elatakse seljas ja riputakse küljes, nii et mingit hingamisruumi pole.Talvel ma korra oleksin tast pea-aegu lahti saanud. Ta on ju jalutuskäigul mul külje vastas nagu takjas tagumikukarvades. Ja ta kurivaim on minust kiirem, aga...tal on lühemad jalad ja laiem kere.
Seda kõike ära kasutades jooksin ma paksu lumega nii sügavale metsa, kui veel sai ja siis raputasin ta endast maha, sest mina oma kõrgematel jalgadel ja saleda kerega sain paksus lumes temast kiiremini liikuda. Tulin metsast välja väga rahulolevana. Tol korral oli Marco ka meiega jalutamas ja kohe mõnus oli siis vabalt teistega suhelda ja hingata. Aga perenaine rikkus kõik ära. Terve jalutuskäigu aja ta aeg-ajalt hõikus Quicki väga valjul häälel, kuniks see lollike leidiski tee metsast välja. No ja mõtelge - ta polnud ise grammigi ähmi täis, et pool tundi üksi metsas pidi olema! Mida sellisega teha? 
Mina tahan jalutuskäikudel ja kodus omi asju ajada, nagu ma neid enne teda 8 aastat teinud olen, aga ei - nüüd pean ma igast oma liigutusest talle aru andma ja igat oma pulka temaga jagama. Mitte mingi ütlemine ega ähvardamine ei aita. Ta on täielik paksunahaline . No kujutate ette, ta ei luba mul isegi aia ääres möödujaid haukudes joosta - passib peale ja hüppab mulle jooksu pealt kraesse. No ja ta on ju juba raske kurivaim - lööb mu täiesti rajalt maha. Kogu lust kadunud.
Ja perenaise on ta täielikult omistanud - mind ei lase talle enam ligigi. No õnneks on siiski perenaine ka minu oma ja meil on omad hetked, kuigi- enamusi hetki pean ma ikkagi Quickiga jagama.
Kõige alatum, mida ta teeb, on see, et ta on ennast minu järgi ka kuudi katusele sisse seadnud. Varemalt oli see koht, kus ma temast rahu sain, aga nüüd tuleb ta mulle sinna ka järele ja on nagu täielik peremees. Ma olen talle korduvalt ütelnud, et see on minu katus ja ma ei taha seda temaga jagada, aga tal silm ka ei pilgu - sätib enanst rahulikult keset katust ja teeb tähtsa näo pähe, nagu ainult tema najal kogu see valvamine seisakski.Mis teie arvate, kas mul on veel lootust tast kuidagi lahti saada? Ma ise ausalt öelda enam väga ei usu. Talvel suure pakasega, kui ta alles poole noorem oli, lootsin, et ehk külmub ära. Aga looda sa! Tal on nii paks vill seljas, et ei sega teda ei külm ega märg. Temal on ikka hea olla ja elu ilus.
Ükskord veel varem oli ka lootust, sest kuidagi oli auto värav öösel lahti tehtud (ma ei ütle, et siin minu osa ei olnud), aga see mutukas ei läinud kusagile - valvas aga majas magavat peret ja ei teinud tänaval liikujatest väljagi.
Siiski, üks ühine hobi on meil ka - närimine. Ega ma perenaisele ju ei ütle, et tegelikult tegin selle saepuru hoovi mina. Selle saab kõik südame rahuga Quicki kraesse lükata. Mul õnnestus isegi öösel majas mitu hästi maitsvat nahksaabast ära närida. Aga nendega läks natuke kehvasti - ma olin suures närimise hasardis unustanud, et Quick on ju öösiti õues, mitte majas... Aga noh, kuluski ära inimestele meelde tuletada, et ma olen ka veel täiesti olemas ning arvestatav
tegelane.Teine pluss on selles olukorras tegelikult ka, kui sügavamalt järele mõtelda. Ma olen väga heas vormis. Paremas, kui aasta eest. Ma jooksen ja hüppan täiesti vabalt ja mitte mõtetki ei tule, et mõne aja eest oli raske autosse saada ja jooksma väga ei kiskunudki, kui põllule lahti lasti. Nüüd alles eile jooksin selliseid tiire põllul, nagu kunagi nooruses. Quick muidugi takjana küljes. Aga tegelikult see motiveeriski - ma ei saanud ju talle alla anda. Eneseväärikus ei lubanud. Tegelikult mina ju ikkagi otsustan, kuhu suunas me jookseme...
Noh, kui leppida olukorraga selliselt, nagu see on, siis ehk polegi nii hull. Ma saan ju hästi süüa ja palju liikuda. Ei ole üksi ning ööseks saan alati tuppa sooja ja kuiva magama. Mu pere armastab mind ja varsti on jälle kuivem ja soojem. Elame veel!
