NÄITUSTE HOOAEG

No tere jälle! Vahepeal on talvest kevad, kevadest suvi, suvest sügis ja sügisest jälle talv saanud. Aeg lendab kuidagi kiiresti ja märkamatult. Aga eks mul on see hooaeg hirmus kiire ka olnud. Ma pole veel kunagi ühel hooajal nii palju näitustel käinud kui seekord.
Mitte et ma mingi hirmus näitusefanaatik oleksin, aga kui mitte midagi muud ei tee, siis on see päris tore meelelahutus. Ja kõige toredam on asja juures see, et näitustel on perenaine ainult minu päralt. Juba mõned päevad enne hakkab ta mind pesema ja kammima, teeb maniküüri ja lööb hambad läikima. Siis kaitseb vihma ja pori eest ning kogu näituse päeva veedame koos. Quick pole isegi mitte autos meid ootamas. See on minu päev.
Hooaja esimene näitus oli veel lume ja külmaga ühes maneežis. Pidi liivas jooksma ja suu ning silmad olid samuti liiva täis. No see ei meeldinud mulle sugugi. Veteranide ringis olid kõik "vanad sõbrad" jälle koos. 5 minusugust halli habemega kanget mutti ja mina neist 3. kohal lõpetuseks.

Järgmine näitus oli peale lume sulamist see sakslaste kõige olulisem näitus, kusagil päris kesklinnas ühel suurel staadionil, kus ma ennegi käinud olen. See eelmine kord oli kogu straadion igasuguseid erinevaid penisid pungil täis ja inimesi veel 10 korda niipalju lisaks. No seekord õnneks olid ainult sakslased ja ruumi laialt.Meie, emaste veteranide ringis jälle 5 koera. Ikka tuttavad, kuidas siis muidu. Ja mina lõpetasin seekord teisena ja sain rahva lemmikuks oma kerge jooksuga. No tõesti, isegi praegu, kui ma juba valmistun 10-aastaseks saama, jooksen ma veel suurima rõõmuga ja üsna kerget traavi. Ainult hüppamine on veidi raskeks läinud.

No jah, et siis kolmas hooaja näitus oli keset kuumimat suve. Ah, mis ma ajan, sel aastal ju polnudki õieti suve. Oli jahe ja vihmane, nagu enamus meie suvistest päevadest sel aastal. Korra käis suvele omaselt hirmus paduvihm ka üle, aga siis jätkas oma vahelduva pilvisusega. Seekord oli meie mutikeste seltskonnast 4 vaprat koos, aga mind määrati rivi lõppu. No jumal temaga, eks ma olen ju ka igasugusel kohal olnud oma elu jooksul, kuigi...viimasel vist siiski esimest korda. Aga ärme ütle, et viimasel, vaid neljandal, ja siis on see ju igati tubli tulemus.

Järjekorras juba neljas näitus toimus vanal tuttaval Viimsi staadionil kusagil suve lõpu poole. No vanamuttide ramm oli vist selleks ajaks juba raugenud, sest ringis oli meid ainult kaks. Siisik, selles täiesti ausas ja tasavägises võistluses saavutasin sel näitusel kõrgeima koha. Teate, esimesena ringis minna on ikka väga uhke tunne.

No ja oli sel hooajal ka viies näitus. Huhh! Pikk sõit Tartusse. Meie ringis jälle 5 vaprat. Ja lasti meil ikka palju seekord liikuda, sest tõesti, kõik mutid olid ülikõvad. Peale pikki kaalumisi pandi mind teisele kohale. Väga hästi. See oli üks hullu kehva pinnasega ring. Kusagil pargis puude all. Ja enamus koeri lasi ennast selles ringis igasugustest asjadest häirida. Ainult mitte meie, veteranid, kes me teadsime ju nii hästi, mida meilt oodati ja tegime seda ülima vilumusega.

Siinkohal suured tänud Siirile, kes minuga kõik need ringid rõõmsasti kaasa jooksis ja toetas ning ergutas!
Näituste hooaeg oli ka minu pere teistel liikmetel. Delta ja Di-Di käisid ka päris mitmel näitusel jooksmas. Kahjuks küll avaklassis - pole jah saanud neist varruka hammustajaid. Euro koerad tulid. Aga no asi seegi. Kui oled ilus, siis ole ilus ja ega muud pole tingimata vajagi. Delta suutis omas klassis tõusta koguni korra kolmandale kohale ja Di-Di karvikute ringis koos oma igavese konkurendi Cleoga oli ikka alati esimene. Ta lihtsalt on nii võrratu jooksja! Nagu emagi :)

No ja need teise ringi pere liikmed, Delta kutsikad. Neid oli hooaja alguses ikka rohkesti näitustel näha, aga mida edasi, seda vähemaks käijaid jäi. Kohe kahju. Oleks ju nii tahtnud näha nende kasvamist ja arenemist...Aga äkki jõuab mõni neist järgmisel aastal kasutusklassi ja me kohtume veel. Mina igal juhul kavatsen küll praeguse konditsiooni juures ka järgmisel hooajal platsile minna. Aga et siis neist ilusatest tibudest - Boss sai ühe serdi erinäituselt, aga väikestelt siiski kolme kokku ei kogunud. Dame oli erinäitustel alati napilt serdisaajate seljataga, aga väikestelt näitustelt õnnestus siiski oma serdid viimasel hetkel kokku koguda ja perekonnas juuniortšempioni tiitlit kanda. Ilus poiss Solo, või Franko, nagu tema pere teda kutsub, kadus kahjuks ära - tal oleks näitusemurul ilus karjäär olnud ...Aga eks see nii kipubki olema, et harva satuvad kokku hea koer ja hea omanik. Enamasti jääb ikka puudu kas ühest või teisest või siis koguni mõlemast.

Seega võin veelkord ainult rõõmustada, et minul on perenaine, kes mind ka vanuigi veel vormis hoiab, kasuka puhtaks klopib ja teistele näitamiseks välja jooksma laseb.
Et siis kohtumiseni järgmisel hooajal, kui talv vahepeal maha ei murra!

NOORUS ON HUKAS

Ohh. Pole kaua aega midagi kirja saanud, sest olen ikka asjade positiivset lahendust oodanud, millest saaks rõõmuga kõigile hõisata, kuid seda pole tulnud terve talve jooksul. Täna pean kurvastusega nentima, et noorus on hukas ja täiesti üle käte läinud. Vanasti ikka nooremad austasid mind. Näiteks Figaro või Volli või Marco - kui ma neile ikka korra olin midagi ütelnud, siis minu seisukohta austati ja nii oligi. Ise olen ka ikka alati vanematesse härradesse austuse ja lugupidamisega suhtunud. Aga see Quick - no mina ei tea, kust tema pärit on. Mitte mingit austust vanema daami suhtes!
No tõsi ta on, et ega ma alguses väga tema kasvatamisesse ei panustanud ka. Ikka lootsin vist kusagil sisimas, et ehk ta on mööduv nähtus või et, ega ta minu kutsikas pole - perenaine ta tõi, kantseldagu siis ka ise. No ja nüüd nii ongi: perenaist kuulatakse suurepäraselt, aga minust ei tehta väljagi. Ning oleks siis nii, et lihtsalt ei tehta välja, aga ma ütleks, et lausa terroriseeritakse - elatakse seljas ja riputakse küljes, nii et mingit hingamisruumi pole.
Talvel ma korra oleksin tast pea-aegu lahti saanud. Ta on ju jalutuskäigul mul külje vastas nagu takjas tagumikukarvades. Ja ta kurivaim on minust kiirem, aga...tal on lühemad jalad ja laiem kere. Seda kõike ära kasutades jooksin ma paksu lumega nii sügavale metsa, kui veel sai ja siis raputasin ta endast maha, sest mina oma kõrgematel jalgadel ja saleda kerega sain paksus lumes temast kiiremini liikuda. Tulin metsast välja väga rahulolevana. Tol korral oli Marco ka meiega jalutamas ja kohe mõnus oli siis vabalt teistega suhelda ja hingata. Aga perenaine rikkus kõik ära. Terve jalutuskäigu aja ta aeg-ajalt hõikus Quicki väga valjul häälel, kuniks see lollike leidiski tee metsast välja. No ja mõtelge - ta polnud ise grammigi ähmi täis, et pool tundi üksi metsas pidi olema! Mida sellisega teha?
Mina tahan jalutuskäikudel ja kodus omi asju ajada, nagu ma neid enne teda 8 aastat teinud olen, aga ei - nüüd pean ma igast oma liigutusest talle aru andma ja igat oma pulka temaga jagama. Mitte mingi ütlemine ega ähvardamine ei aita. Ta on täielik paksunahaline . No kujutate ette, ta ei luba mul isegi aia ääres möödujaid haukudes joosta - passib peale ja hüppab mulle jooksu pealt kraesse. No ja ta on ju juba raske kurivaim - lööb mu täiesti rajalt maha. Kogu lust kadunud.
Ja perenaise on ta täielikult omistanud - mind ei lase talle enam ligigi. No õnneks on siiski perenaine ka minu oma ja meil on omad hetked, kuigi- enamusi hetki pean ma ikkagi Quickiga jagama.
Kõige alatum, mida ta teeb, on see, et ta on ennast minu järgi ka kuudi katusele sisse seadnud. Varemalt oli see koht, kus ma temast rahu sain, aga nüüd tuleb ta mulle sinna ka järele ja on nagu täielik peremees. Ma olen talle korduvalt ütelnud, et see on minu katus ja ma ei taha seda temaga jagada, aga tal silm ka ei pilgu - sätib enanst rahulikult keset katust ja teeb tähtsa näo pähe, nagu ainult tema najal kogu see valvamine seisakski.
Mis teie arvate, kas mul on veel lootust tast kuidagi lahti saada? Ma ise ausalt öelda enam väga ei usu. Talvel suure pakasega, kui ta alles poole noorem oli, lootsin, et ehk külmub ära. Aga looda sa! Tal on nii paks vill seljas, et ei sega teda ei külm ega märg. Temal on ikka hea olla ja elu ilus.
Ükskord veel varem oli ka lootust, sest kuidagi oli auto värav öösel lahti tehtud (ma ei ütle, et siin minu osa ei olnud), aga see mutukas ei läinud kusagile - valvas aga majas magavat peret ja ei teinud tänaval liikujatest väljagi.
Siiski, üks ühine hobi on meil ka - närimine. Ega ma perenaisele ju ei ütle, et tegelikult tegin selle saepuru hoovi mina. Selle saab kõik südame rahuga Quicki kraesse lükata. Mul õnnestus isegi öösel majas mitu hästi maitsvat nahksaabast ära närida. Aga nendega läks natuke kehvasti - ma olin suures närimise hasardis unustanud, et Quick on ju öösiti õues, mitte majas... Aga noh, kuluski ära inimestele meelde tuletada, et ma olen ka veel täiesti olemas ning arvestatav tegelane.
Teine pluss on selles olukorras tegelikult ka, kui sügavamalt järele mõtelda. Ma olen väga heas vormis. Paremas, kui aasta eest. Ma jooksen ja hüppan täiesti vabalt ja mitte mõtetki ei tule, et mõne aja eest oli raske autosse saada ja jooksma väga ei kiskunudki, kui põllule lahti lasti. Nüüd alles eile jooksin selliseid tiire põllul, nagu kunagi nooruses. Quick muidugi takjana küljes. Aga tegelikult see motiveeriski - ma ei saanud ju talle alla anda. Eneseväärikus ei lubanud. Tegelikult mina ju ikkagi otsustan, kuhu suunas me jookseme...
Noh, kui leppida olukorraga selliselt, nagu see on, siis ehk polegi nii hull. Ma saan ju hästi süüa ja palju liikuda. Ei ole üksi ning ööseks saan alati tuppa sooja ja kuiva magama. Mu pere armastab mind ja varsti on jälle kuivem ja soojem. Elame veel!