Perenaine ja mees olid päris pikalt ära ja tagasitulles oli neil kaasas - kutsikas!!
Oleks, et oleks siis mulle ka midagi head toonud, aga ütlesid, et tõid personaaltreeneri. No ma ei tea... Üldiselt ma selliseid mõtetuid tegelasi oma territooriumil ei salli ja suhteid nendega ei loo, aga, nagu ma seda juba ilmselt kümneid kordi enne olen ütelnud, ei saa mina oma perenaise soovi vastu.
Sissejuhatuseks pandi mulle suukorv pähe ja hoiti paigal, et see titt saaks mind uudistama tulla. Tuli ta jah!
Hirm oli tal nii suur, et piilus ainult teise toa uksepiida tagant. No ja ma ei teinud ka jõupingutusi, et lahkem välja näha. Mis sellest, et iga urri eest tutistada või laksu sain.Siis prooviti teistpidi - perenaine võttis kutsika sülle ja tuli temaga minu juurde, et mina saaksin teda nuusutada. Isane. Umbes 2 kuud. Igavesti ülbe tüüp. Perenaise süles ei kartnud ta enam põrmugi. Kuna aga minul oma meelsust avaldada ei lubatud - ütleme, et oli selge, et see ei huvita kedagi, siis tundsin ennast alandatuna. Selle võõra koeratite ees suukorvistatult ja karistatult - vaenlasele ka ei soovita. Eks ma siis näitasin lõpuks igati, et ega see titt mind väga ei huvitagi, võtke ainult see nõme torbik mu nina ümbert ära. Ja pika pealekäimise järel perenaine leebuski ning vabastas mu suukorvist, aga urinad ja muud kehtestamise võtted olid ikkagi rangelt keelatud.
Aga kujutage ette, see kutt on mu perenaise täielikult omastanud. Ma ei saa aru, kuidas ta seda sallib. Ei lahku pea-aegu hetkekski tema jala kõrvalt, närib ta susse ja püksisääri ja minust ei tee absoluutselt välja. No ma siis püüdsin teda provotseerida endalt oksa ära võtma. Eks ta korra läks õnge ka, aga ma ju ei lubanud ja pärast ta enam ei proovinudki ning ma olin jälle tühi koht- ta vist õpib kiiresti. Selle peale võtsin talt ise kõik ära, mille ta iganes hoovist ülesse korjas. Tegelikult olen ikkagi mina siin hoovis peremees! Või noh, vähemalt siis, kui perenaist kodus pole.Ööseks jäi perenaine temaga alla tuppa ja mind enda juurde ei lasknudki - väga solvav veelkord. Põnn aga hakkas hommikul laste käimise peale haukuma, nagu oleks tema see, kes meie maja valvama peab. Õppigu enne ikka omadel ja võõrastel vahet tegema, siis hakaku haukuma!
Järgmisel päeval püüdsin teda mängima kutsuda, aga ta on ikka täiesti mõttetu koer. Igavene nõrguke - nii kui ma teda käpaga katsusin, kukkus ümber, joosta ta ei jaksa - ma saan ta iga kell kätte ja tema mind taga ajada ei taha - nii pole üldse lõbus.No ma ei tea, kes sellist tegelast palus siia ennast sisse seada?! Mida ma küll temaga niimoodi peale hakkan??? Aga küllap mu perenaine teab. Ega mul muud üle ei jää, kui jälle teda usaldada.
Elame-näeme.
Perenaine klõpsutas teisest hulga pilte ka, näete tema albumist, kui kedagi tõesti peaks huvitama.
