Ei tahaks küll tunnistada, aga kui inimesed mind jälle kord lõhki lasid lõigata ja õmmelda ja plaasterdada ja topivad rohtusid sisse ja sunnivad seda nõmedat kraed kandma, ja seda kõike minu meelest ilma asjata, siis ei ole see ikka õige asi. Noorena käisin ma mööda näituseid, võistluseid, põlde ja trenniplatse, mitte mööda arste. Nüüd aga avastasin kliinikust kraega tulles ja koduväravast sisse tuikudes, et ma veel täiesti mäletan, kuidas selle vastiku kupliga edukalt oma hoovis ja majas manööverdada. No vot. Sellised jamad lood siis minuga. Aga olgu teile kohe teadmiseks öeldud ka, et ma ei tunne ennast sugugi vanana. Juba olen niipalju paranenud ka sellest viimasest lõikumisest, et jooksen aia ääres teisi koeri taga ja hüppan kuudi katusele, et tänavast paremat ülevaadet saada. Seda kõike ilma igasuguste probleemideta. Ainult jalutuskäik väsitab enam, kui enne. Aga ma kosun. Ärge muretsege!
Nüüd siis kuttide pillekaarest. Esimestena olid kohal Boss ja Lotte. No nad on endiselt suured sõbrad ja äravahetamiseni sarnased (kui kõhu alla ei vaata). Kohtudes vahetasid limpsimisi, urinaid ja kallistusi. Hoidsid kokku terve õhtu jooksul. Mõlemad olid juba oma esimeste vigastustega ka kodust: Boss oli murdnud oma beebikihva pooleks, kui oma palli hammustas ja Lottele oli perenaine liigse usinusega küüsi lõigates sisse lõiganud. 
Aga nagu arvata võite, polnud need põhjused, mis oleksid mürgeldamist seganud. Lotte oli oma kõrvad ka selleks korraks eeskujulikult püsti saanud. Mitte küll väga tugevalt, aga siiski püsti. Boss oli hakanud usinasti päris karva kasvatama. Tegelikult ka teised, aga teistel ei paistnud see nii silma, sest uus karv oli samuti süsimust, aga Boss on tõeline Estrellest, tema triip üle selja on hallisegune. No ja Boss käib ka koolis juba. Soomes. Ta on meil selline meremees, poole kohaga soomlane. Igal juhul usin õpilane.
Järgmisena saabus Ronni. See on passi nimega Schütze. No tema oli jälle kuumast ilmast tingituna just selleks päevaks oma ühe kõrva longu lasknud. Aga ta oli suur. Ikka kohe palju suurem, kui Lotte ja Boss. Samas oli ta aga sõbralik ja kolmekesi koos nahistati rahulikult mööda hoovi edasi. Polnud suuremat lärmi kuulda. Perenaine käis ükskord varem Ronnit tema kodus külastamas. Tal on tõesti mitu maja ja kanad ja kassid lisaks inimestele. Seega suur töö ootab teda selle majapidamise korraldamisega seoses. Ta on asja juba ka käsile võtnud ja hakanud kõiki oma reeglite järgi välja õpetama. Asi sujub, võib ütelda. Minu aiaski võttis ta endale iseenesestmõistetavalt valvuri rolli maja ukse ees ja täitis seda suurejooneliselt.
Dame ja Besonder olid järgmised saabujad. Jah, Dame on ka juba oma kodus ja loomulikult rõõmustas ta kõiki oma püstiste kõrvadega :). Nagu kõik kojuminejad on seni teinud. No ja need koerad olid ka suured ja nende saabudes läks kohe tõsiseks lõrinaks. Dame hakkas kõiki ükshaaval ja ka mitmekesi rivistama. Boss sai näidata oma koolis õpitud võtteid, kuidas tagumikku ette keerata ja kuidas eest ära joostes tõelist tagaajamist korraldada.
Dame aga püüdis praktiseerida seda, mida üksi suurtega kodus olles nende käest õppida jõudis. Besonder aga kaotas mängu tuhinas oma esimese beebihamba. Üldiselt on kõikidel igemed paistes ja valmistuvad hammaste vahetamiseks. Ma veel isegi mäletan seda tunnet, kui hea oli oma pakitsevaid igemeid aiatooli jala vastu sügada...
Seekord tehti neile marakrattidele natukene kohustuslikkust ka. Võeti kõik kinni ja mäng katkestati, ning ükshaaval näidati ette, kuidas näituselooma näituseks seisma õpetada või kuidas istu, lama, kõrval käsklusi maiustusega teha. Ega nad muidugi väga püsivad selles polnud, kuid siiski õnnestus sel korral
nende pildile saamine tunduvalt paremini, kui viiamti. Kaks kutti polnud aga toidust kuigi huvitatud ja see näitab selgelt, et neil on kodus liiga palju toitu prii pärast saada. Laiskus on saksa lambakoera juures kurjast ja isutus lausa haigus. Seega on liigne söömine ka üks kuri haigus. Loodan, et nende inimesed võtavad selles osas midagi ette.
Poolte õppetükkide pealt saabus lõpuks ka Franko. Kuna ta oli teistega võrreldes puhanud, siis tuli temal toidu tagaajamine ja selle järele istumine ning lamamine kõige paremini välja.
No ja ma pean seda jälle mainima, et ta oli endiselt teistest kõigist kõige suurem ja ka kõige ülbem. Sel korral ta isegi väga ei pidanud pingutama, et kõikidele oma üleolekut tõestada. Kuigi, jah, Dame rivistas ka teda päris pikalt ja palju. Teised väga ei kippunud ise temaga mõõtu võtma. Otsiti ikka nõrgemaid, kelle taustal ennast ka tegijana tunda. No ja mis te siis arvate, kellega Liebe-Lotte ennast kõrvutama oleks pidanud?
Arsti külaskäik oli muidugi jälle vaid märkamatu minut
ja edasi käis möll kuniks jalad kandsid. See kõlab küll uskumatult, kuid lõpuks väsis isegi Dame ära. Inimesed said vähemalt selleks õhtuks omale hea unega koerad.
Soovin neile kõikidele edukat ja rahulolu pakkuvat elu koos oma inimestega. Head näitusekarjääri, kes seda teha viitsib; häid hindeid koolis, kellele seda võimaldatakse ja muidugi palju unustamatuid hetki koos oma peredega.
Eks ma jälle kirjutan, kui peaksin neist edaspidi midagi kuulma või kui minu vanuri elus midagi põnevat, või noh, kasvõi mainimisväärset, peaks juhtuma.
Pildid minu albumist, aga ka Helve oli oma aparaadiga kohal ja tema pilte näete siit.
