Minu karm kogemus algas umbes kuu aja eest, kui perenaine mehega kohvrid pakkis ja keset ööd auto peale istus. Siis ei osanud ma sellest midagi arvata. Aga kui võõrad inimesed minuga jalutamas hakkasid käima ja lapsed omapäi kodus tegid, mida tahtsid, tundus asi kahtlane. Püüdsin lastele märku anda, et nad peaksid midagi ette võtma, et perenaine tagasi koju tuleks. Nemad aga ei teinud vanemate puudumisest mingit numbrit ja olid minuga kurjad mu närveerimise pärast. Siis aga läks asi pika peale veelgi hullemaks. Mees tuli koju, aga üksinda. Perenaist ikka mitte kusagil. Ja keegi peale minu ei näinud temast puudust tundvat. Hakkasin siis möödujatele märku andma, et meie peres pole kõik korras. Inimene on kadunud, aga kõik teevad nägu, nagu oleks see ok. Teate, ma olin ikka täiega endast väljas. Ei mäletagi, et kunagi enne oleksin nii palju muretsenud, kui siis. Inimesed aga ei saanud minu murest sugugi aru. Võtsid ööseks tuppa, et ma võõraid ei tülitaks ja tegelesid oma asjadega edasi. No uskumatu!
Siis aga saabus üks hilisõhtu, kui perenaine ka koju tuli. Elus ja terve. oi ma olin õnnelik ja rahul! Elu oli jälle rööpas ning elamist väärt, arvasin mina ja magasin sel õhtul rahulikult hommikuni oma kallist varandust majas valvates.
Järgmisel hommikul viis aga perenaine mind arsti juurde. Ma juba tunnen seda kohta. Enamasti seal käimised hästi ei lõpe. Aga vastu punnida pole ka mõtet. Perenaise otsus. Alguses polnud väga vigagi, üks arst katsus mu külge, mis polnud meeldiv, sest mul on juba mõnda aega seal küljes üks haigettegev ebameeldiv koht, mida ka perenaine aeg-ajalt näppida tahab. Selle peale ma veidi urrasin. Aga rohkem hullu nagu polnudki. Tehti veel üks väike süst ning peale seda ma ei mäleta midagi. Kui uuesti ärkasin, oli tunne nagu oleksin hakkliha masinast läbi käinud. Ei saanud aru, kas see on päriselt või unes. Kui mind perenaise juurde viidi, ei tahtnud jalad sõna kuulata, igalt poolt valutas, pea käis ringi ja süda oli paha. Kõige krooniks oli mulle kaela pandud läbipaistev torbik, mis tegi mind kohmakaks ja alandatuks.
Aga...perenaine oli minuga, mis oli igati lootustandev. Ja ta jäi minuga nii järgnevateks öödeks kui päevadeks. See andis jõudu ja usku, et kõik saab korda. Esimest päeva jälle kodus ei taha enam meenutada. Nii mannetut tunnet pole ilmselt ka mitte vastsündinud kutsikal. Valud olid küljes ja kõhus, süda oli paha ja mitte kusagil polnud hea olla. Aga ma sain mingeid rohtusid koos liha ja pasteediga (mmm..maitsev), ning enesetunne paranes iga päevaga. 
Täna, neli päeva hiljem, tunnen ennast juba väga hästi. Aga millegi pärast on see torbik mul ikka veel kaelas. No tühja temaga. Ju siis nii peab olema, kui perenaine seda tahab. Kõige tähtsam, et ma tunnen endas jälle endist jõudu ning energiat ja perenaine on tagasi. Tema ongi minu elu mõte. Nüüd ma tean seda ja järgin seda ja loodan nii väga, et inimesed kunagi oma loomade usaldust ei kuritarvita. Mina usun kindlalt, et kõik, mida ma olen pidanud läbi elama, on kooskõlas mu perenaise soovidega ja on tehtud ainult minu hüvanguks.
