Tervitusi Mõnnalt Donarilt

Perenaine oli kaks päeva kodust ära. (Mulle see ei meeldi, kui ta õhtuks koju ei tule. Ma ju muretsen tema pärast.) Aga kui ta ükskord tuli, tõi ta kaasa palavad karvased tervitused minu kutilt Donarilt, ehk Mõnnalt, nagu tema inimesed teda kutsuvad.
No tema elab ikka ilusat elu - lausa unistus! Tal on palju maad ümber suure maja, kolm poni, kanad, paabulinnud ja mitu põlvkonda inimesi. Kõik on tal juba häsi dresseeritud ja vastavad täpselt tema lootustele - annavad head ja paremat süüa ning lõbustavad pallide ja käbidega, ponid lasevad ennast taga ajada ja sabast sikutada (see on muidugi lõbustus, mida tuleb teha siis, kui inimesi talle lõbustusi pakkumas pole). Ainult perenaist on tal veidi keeruline õpetada, et see temaga rohkem kuulekuse trennis käiks. Kuulekus, see tähendab Mõnna jaoks mõnda istu-lama harjutust ja palju toredat suhtlemist igasuguste teiste koertega, kellega muidu igapäevaselt kokku ei saa.
Ükskord, kui ta veel päris kutsiaks oli, arvas ta, et inimesed on ta maha jätnud, sest need ei tulnud kuidagi koju. Siis otsustas ta endale uue kodu otsida. Leidis selle paarkümmend kilomeerit eemalt. Seal küll oli juba koer, kuid Mõnna on suur ja tugev isane ning temale ei valmistanud küll mingit raskust sellele koerale ütelda, et tänasest päevast on see minu koht ja sina hoia eemale. Aga tegelikult oli ta muidugi oma nooruses lihtsalt veidi kärsitu. Inimesed tulid juba enne koju, kui tema ennast oma arvatavas uues kodus sisse jõudis seada. No ja loomulikult hakkasid nad kohe oma karvast sõpra taga otsima. Õnneks see pere, kelle juurde ta end asutas, sai kohe aru, et tegu ei ole kodutu koeraga ja jättis leidmisteate vallavalitsusse ja kui ka kadumisteade sinnani jõudis, siis õnnestuski Mõnnal jälle oma inimestega kokku saada ja päris koju tagasi minna. Peale seda on tema liikumisruumi veidikene piiratud ja eks ta saab juba isegi aru, et kusagil mujal pole parem ja ükskord tulevad ka inimesed jälle koju tagasi - seni võib ennast ponide ja kanadega lõbustada. Ja uskuge, nutikusest tal juba puudu ei jää, kui on vaja midagi huvitavat välja mõtelda.
Nagu ma juba mainisin, on ta kasvanud suureks isaseks loomaks. Väga kauni pika paksu kasukaga (suvel võib sellega muidugi pisut raske olla, aga talvised pakased pole mingi probleem) ja suure tugeva luustikuga. Ta on väga sõbralik ja mänguhimuline. Ilusa hoiakuga ja kerge lendleva jooksusammuga. No ja äraütlemata armsa olemisega - sellest ka Mõnna nimi ning oskus inimesi omal ümber sõrme keerata. Ta on tõesti oma kodus väga rahul ja õnnelik koerust tegev koer. Mul oli väga hea meel temast kuulda ja tema toredat elu tõdeda.
Pildid minu mõnnast mõmmikust albumist.