Märtsi lõpus oli mitme minu kutsika jaoks esimene ülesastumine näitusel. ESLÜ korraldas mitteametliku kutsikate ja pikakarvaliste näituse. Jah, ka minu pisikesel pikakarvalisel Di-Dil oli võimalus käpp näituseringis valgeks saada! Aga ka Delta ja Dritte tegid oma esimese etteaste. Ega tulemus midagi hõisata polnud, kuid hea treening ja harjutus tulevaseks näitusekarjääriks kindlasti. Oma ringi kolmandad olid Devi ja Di-Di. Delta kohe Devi kannul neljas. Dritte aga ei käitunud ringis kohe üldse mitte ja sellest muidugi ka koht järjekorras lõpupoole, ning hinne ainult L. Sama saatus tabas ka Diegot, aga temale ei antud ka mingit võimalust, sest näituseks teda treenitud ei olnud ja ringis oli ta teistega võrreldes üsna metsik ning taltsutamatu.Diego ongi mu murelaps, mille pärast ma varem kirjutada ei suutnud. Ta oli imeline kutsikas - väga võluv. See oligi see koer, kelle pärast ma nii pika tee ette võtsin. Kuid...ta ei suutnud õigustada omale pandud suuri lootusi ning tema omanik kriipsutas läbi tema võimaliku karjääri. Tema omanik otsustas, et see kutsikas ei ole nii ilus ja osav, nagu peaks tema koer olema ja seepärast peab temast saama kellegi teise koer. Nii ka läks.
Nüüd püüab ta kusagil Pärnumaal uut peret rõõmustada oma kauni seljajoone, maadvõitva sammu ja suurepärase iseloomuga. Üldsus teda ilmselt enam kunagi ei näe, see kutsikanäitus võis jääda tema viimaseks avalikuks esinemiseks, ja mina pole saanud neid inimesi isegi ühte korda mitte üle nuusutada, et omada mingitki pilti, kelle käes on minu väikese printsi saatus nüüd.Inimesed on kummalised, aga pole meie asi neid hukka mõista, sest mida meie ka teame. Me oleme ainult rumalad koerad, kellele on antud elu läbi inimese tahte ja kes sõgeda pimedusega oma inimestesse kiinduvad ning ei arvusta kunagi oma peremehe otsuseid. Me ei tohigi midagi ise tahta ega arvata - või siis, noh, seda tahet või arvamust inimestele peale suruda, isegi kui see meil olemas on ja nende omast erineb. Mina võiksin loobuda kõigest, kui ma vaid ei peaks loobuma oma perenaisest ja on ääretult kurb tõdeda, et sellised tunded alati vastastikused ei ole. Aga elu läheb edasi ja on hea, et Diegol siiski on jälle pere, kes temast hoolib (ma loodan).
Ka Dosca, ehk Leedi, pole ennast enam teiste sekka ilmutanud. Õnneks on inimestel selline suurepärane leiutis, nagu internet, ja selle vahendusel on temast kuulda, et temagi elu veereb tavapäraselt - mängides oma väikese perenaisega ja üksi olles kurvastades oma peret koju oodates. Mul on teile ka tema pilti näidata. Vaadake, milline tahmanägu :) Loodan väga, et tema peremees leiab ükskord selle aja ja tuleb ka näitama, milliseks koeraks see kutsikas on kasvanud.Ka Donarist, ehk Mõnnast, on vaid läbi elektonide vahenduse üht-teist kuulda olnud. Tema elul ei näikse midagi häda olevat ja ta naudib oma valdusi täiegi. On ta ju kuuldavasti suure farmi koer, mis seab teatud kohustusi, aga annab ka palju võimalusi ;) Kui suvel Lõuna-Eestisse asja peaks olema, siis loodan teda ka trehvata.
Teised selle pesakonna kutsikad kasvavad mul silma all. Õpivad usinasti kuulekust, Delta ja Dakar käivad ka jälge ajamas. Dritte on vahel siin, vahel seal (lõuna pool) nii kuulekuse kui jäljega - tema perenaine sahmib mööda maad ringi, nagu Dritte isegi :D Ütlesin kohe, et need kaks sobivad suurepäraselt kokku!
Mai pea-erinäitusel astusid Devi, Delta ja Dritte 9-kuustena viimases kutsikate vanuseklassis ülesse. Kõik esinesid väga tublisti.
Tulemused oleksid võinud säravamad olla, aga tähtis on see, et nad esinesid paremini kui viimati ja näitasid selget edasiminekut. Seekord oli siis Delta Devist ees - Delta 5. ja Devi 6.. Dritte oli asetatud 8. kohale, aga seekord juba VL hinne! Igal juhul tublid tüdrukud! Taku oli ka tulnud õdedele pöialt hoidma ja koos tehti pilte, millest perenaine kaks kena komplekti kokku pani, liites sinna ka 7-kuuse Diego. 
Ka Di-Di tuli õekeste etteastet vaatama, aga kahjuks vist halb ilm ja ajakavast mittekinnipidamine peletasid tema inimesed näituseplatsilt ära enne, kui pildistamiseks läks.Minu esimene pesakond on veelgi enam laiali vajunud, kui viimane. Selge see, et igaühel on oma elu ja see veereb tema inimeste kõrval ning paraku veidi erinevas suunas, kui teisel. Tean, et Flora on hoopis väljamaale kolinud; Fortuna võitleb koos oma inimestega oma tervise eest, sest teda kimbutab koledasti allergia; Frodo lõbutseb aias koos oma uue poolõe Deviga ja saab nüüd ülemus olla; Faust on tore perekoer lastele kallistada; Fortest pole mitte midagi kuulda (tema kadus Lätimaale).
Sellest pesakonnast on endiselt pildil Figaro - minu ilus poiss! Ta käib uuesti usinasti kaitsetrennis koos minu perenaisega, et teha ära eluaegne aretuskontroll ning ka näituse hinne kasutusklassist kätte saada. Hoian talle kõiki oma varbaid, et mõlemad ettevõtmised kenasti plaanipäraselt kulgeksid! Hoidke teie ka!Minu enda elukene veereb samuti tasapisi suve poole. Ilmad läksid soojemaks ja kuivemaks, ning minu jalg pole enam vaeva valmistanud. Käime ikka mõned korrad nädalas põllu peal ja perenaine püüab mulle iga kord paraja pähkli panna. Siiani olen aga kõik tema jäljed ära lahendanud. Isegi ainult toidu lõhnaga (korra sõi toidu ära vares, teisel korral mingi küla nässu) ja igasuguste lindude-loomade risti-põiki jälgedega. Jäljed, mida ma ajama pean, muutuvad järjest pikemaks ja vanemaks ja ka maastik pole just kõige mugavam, kuid minu kogemustest on kasu ja tegelikult mulle tundub, et ega perenaine ei tahagi mind päriselt ära eksitada. Kui ma kipun hätta jääma, siis ta ikka aitab mind edasi ka. Päris tore on sedasi koos jälitada - ise-ennast. Nagu Puhh ja Notsu :D
Mulle oma elu praegu päris meeldib, eks me näe, kuhu see järgmiseks välja veereb...
Nagu ikka, jälgi ka minu albumist uusi pilte.
