Minu noorimad kutid-mutid said alles paari päeva eest 6 kuud vanaks ja Devi tegi sel puhul niisuguse hulljulge sammu, et läks endast mitu kuud vanematega koos näituse ringi. Seega siis astus ülesse Articuse erinäitusel klassis 6-9 kuud. Selgelt enesehävituslik samm, ütleksin mina oma pikkade näitusekogemustega. Selles vanuses muutuvad ju koerad väga palju ja 6-kuune on alles titt teise 8-kuuse kõrval, kellel võib juba esimene jooksukaski olla ära olnud. Aga tema, ei kartnud midagi. Lihtsalt läks. Esimene näius ja kohe nii rasketes konkurentsi tingimustes.
Minu perenaine viis teda ringis. Selle pärast oli mul süda rahul, et küllap nad hakkama saavad. No ja saidki! Devi kutsuti peale kirjeldusi välja neljandana - nurgad ei olevat seisus piisavalt hästi väljendunud :S. Aga ta on ju minu kutsiaks. Minagi pidin omale alati koha ringis välja võitlema. Seega suutis ta ringi liikudes demonstreerida oma suurepärast sammu - vaba ja tugevat - ning ringi lõppedes oli tema koht teine! 
Kas pole suurepärane tulemus! Minu meelest on see igati hea algus. Ta peab muidugi veel õppima, et ringis ei tohi lindi alt välja lõigata, kui see pähe tuleb ja et nurki ei tohi sirgeks teha, aga eks see kõik tuleb tasapisi. Peamine, et on eeldusi ja julgust ning tahtmist.Nüüd ootaksite kindlasti minu tulemusi sellel näitusel, aga ei - mina jäin nüüd oma loorberitele puhkama ja lasen oma kutsikatel endale kuulsust teenida. Ise naudin talve.
See seitsmes talv minu elus on kui ei kunagi varem. Ka enne on olnud palju lund ja ka enne on olnud käredat külma, kuid mitte kunagi veel nii pikalt ja raskelt. Kunagi veel pole puud lume raskuse all murdunud. Praegu on meil hoov murdunud männioksi täis. Üks koguni selline jurakas, et selle alla jäädes oleks küll surm silmapilkne olnud. Õnneks kukkus see öösel, kui igaüks omas pesas magas. Ainult mürtsatus oli nii vägev, et äratas kogu maja unest ülesse. Läks väga napilt, et oleks oks otsapidi alumise korruse aknas olnud. Aga läks õnneks ja nüüd on minul, mida ajaviiteks närida :) 
Üldse on selle talvega palju tegemist. Pean pidevalt oma valvamise rajad lumest puhtad hoidma. Inimesed ju ajavad ainult enda ja oma autode jaoks rajad puhtaks, minu aiaäärset trajektoori ei puhasta keegi. Aga ma olengi ise tubli ja jooksen iga päev kümneid, kui mitte mõnda rada sadu kordi uuesti üle ja üle ning trambin lume kinni, et rada ikka jooksmiskõlbulik püsiks.Kuna ikka paar korda päevas tuppa sooja saab ja vahel ka põllule jooksma, siis üldiselt mulle talv meeldib. Eriti muidugi need lume püüdmise mängud, mida sellise lumega kõigiga lõputult mängida saab. Aga ma pean seda vaikselt, salaja, tunnistama, et ma natukene igatsen juba seda aega, kui saaks jälle mingit trenni teha...
Kõiki pilte minu talvenaudingutest ja Devi näitusest näete minu vastavatest albumitest.
