Mina olen juba küll teinud ja naudin nüüd veidike väljateenitud puhkust. Paaril korral päevas saan tuppa sooja ja kuiva sööma ning seedima ja see on väga mõnus. Täna aga räägin oma äsja kodust välja läinud kuttidest.Aeg lendab. Minu pisikesed mutid-kutid on juba 4 kuud vanad ja seavad usinasti ennast valmis oma suureks tulevikuks. Lapsepõlve mälestused ja kogemused on väga olulised kogu edaspidise elu jaoks. Mitte keegi ei unusta kunagi oma ESIMEST, mis iganes see siis on.
Teise ja kolmanda süstimise tegime perekonna kokkutuleku vormis. Kahjuks ei saanud juba siis kõiki kokku. Donar on meist üsna kaugel ja mõistetavalt ei hakanud selleks puhuks teise maa otsa sõitma ja Dosca perel polnud võimalik teda kolmandal korral meie sekka tuua. Kõik teised said aga koos oma sünnikodus möllutada ja sellest rõõmu tunda. Arsti visiit käis nagu muuseas ja ma loodan tõesti, et kellelegi sellest halba mälestust ei jäänud, sest arstil peab ikka aeg-ajalt käima ning selline mõiste, nagu „ei meeldi“ sel puhul kõne alla ei tule. Pigem mitte ennast selliste mõtetega traumeeridagi. Delta ei tahtnud esimesel korral kuidagi lubada oma küüsi lõigata, aga teisel korral oli juba tunduvalt taltsam. Peab õppima!Nutikad on nad mul kõik. Nagu ma juba alguses arvasin, siis igav nendega koos elades juba ei hakka. Näiteks õpib Donar, kes koduselt ristiti Mõnna’ks, kuidas erinevate koduloomadega hakkama saada ja kuidas oma kodu piire tunda. Selle käigus nakitses ta hobusel päitsed peast ja peitis ära. Samuti ei meeldi talle rihmas jalutamine ning selle vältimiseks sai ka jalutusrihm ära peidetud. Kas pole kaval!
Devi valmistub olema tark ja ilus. Ta on käinud meiega koos juba nii põllul jälge ajamas, kui ka trenniplatsil kuulekust õppimas, kui ka näituseks koolitust saamas. Ma olen temaga väga rahul. Vähemalt esialgu pole talle midagi ette heita. Lisaks on ta ülesse näidanud, et on 100% oma ema kutsikas ja tulevikus üks kange mutt. Kohtumisel vennaga pandi kohe teisele käpp üle turja ja siis alles hakati vaatama, mis toimub. Devi kutsutakse koduselt Tibiks, sest et ta väga peen ja valiv on. Kodus on ta väga sõnakuulelik ja koostöövalmis.
Dritte on täpselt samasugune nakits, nagu ta minuga kooski oli. Ta on endiselt teistest pisem ja peenem, aga see-eest nagu tuulispask. Teeb kõike, mis teisedki, aga kolm korda kiiremini. Ehk siis jõuab ära teha selle, mis vaja ja veel palju sellistki, mida vaja pole. Vaatamata oma kohutavale kiirusele ja energiale on ta ära õppinud toakoera elu. Isegi armastab oma puuri, milles ta elab, kui kedagi kodus pole või kõik magavad. Muidugi ei tulnud see tarkus talle kohe. Pidi ikka õppima ja harjutama, kuid ta on ju ometi nutikas, nagu ühele sakslasele kohane, ja saigi aru, mida temalt oodati. Tegelikult pole ju puuris midagi halba. See on koht, kus saab rahu ja kus on oma pesa. Temagi tegi algust nii jälje kui kuulekusega ja ka näituse treeningud on plaanis, kuid tema õpib rohkem mujal, mitte minu silma all. Sellegi poolest loodan ja usun, et ta õpinguid saadab edu ja ma saan temast kirjutada veel igast vallast.
Dakar, ehk Taku, on väga tubli. Näituse koera temast kahjuks ei tule, aga üks igati tark ja muidu ilus koer kindlasti. Temagi on usinasti käinud nii meiega kui ka iseseisvalt jäljel ja õpib ka kuulekust. Loodan, et temast saab ühel päeval hea IPO-koer. Vabal ajal aga õpib ta oma vanema kaaslase, Bossi, pealt, kuidas elu peab käima ja omakorda püüab talle õpetada, mida kõike tegelikult veel teha annab. Näiteks käisid nad koos maal, kus on veel üks suur koer. Boss ütles sellele pahasti ja ajas ta minema, millest Taku kohe vajaliku käitumise õppis ja järgmine kord, kui see maa koer teda uudistama tuli, püüdis ise talle samamoodi ütelda – ja mõjuski, koer läks ära. Kodus aga näitab Taku Bossile, kuidas joosta, hüpata ja ronida – näiteks puuriida otsa. Ma aga kaldun arvama, natukene Bossi tundes, et tema on selliste lapsikuste jaoks liiga soliidne.
Di-Di õpib kuulekaks kodukoeraks. Kuna aga selle blondiini taltsutamine kerge ülesanne pole, nagu ma ka algul arvasin, siis käivad tema omanikud ka usinalt koolis. Loodame, et nad saavad sellest ka abi ning õpetust, kuidas seda isepäist ja energilist kaunitari ohjes hoida. Muidugi oskab ta endiselt olla võrratult nunnu ja samal ajal saada hakkama väga nutikate sigadustega. Oma tegemistes on ta väga visa ning järjekindel, mis omakorda nõuab tema perelt veel suuremat visadust ja järjekindlust. Loodame, et nad saavad üksteisega hakkama!Leedi on aga minu vaateväljast kadunud. Küllap õpib temagi kodukoera väärikat ametit. Jälje ega kuulekusega pole nad oma aega sisustanud, näitusteks valmistumisest rääkimata. Aga eks igaühel on oma saatus. Loodame, et ta suudab oma koduhoidja ülesandeid hästi täita ning oma perele oma seltskonnaga palju rõõmu pakkuda. Kui ma temast veel midagi kuulen, eks siis kirjutan teile ka.
Delta on saanud omale meeldivalt aktiivse omaniku, kellel on aega tema jaoks nii ööd kui päevad. Lisaks veel kolm sakslast, kellega kõigiga on Deltal omad suhted. Vanemaid ta kiusab ja paneb omaks rõõmuks liikuma, aga nooremat isast ta pelgab, sest see ei mõista veel oma võimeid ning tundub ohtlik. Delta ei kannata meil paaniliselt ahistamist. Ei otsest kinnihoidmist ega ka kinnipanemist puuri või aedikusse või tuppa. Tema ego nõuab avarust. Ja te võite kindlad olla, et ta paneb kõik oma võimed ja oskused mängu, et vabaneda ja ka saavutab selle. Ta käib väga aktiivselt jäljel ja õpib ka kuulekust nii iseseisvalt, kui grupis, kui eraõpetaja silma all. Jäljel on ta meeletult innukas. Motivatsiooni puudust ei tohiks tal küll kunagi tekkida. Kuulekuseski on ta väga püüdlik, sest jällegi, motivatsiooni midagi teha on tal küll ja veel. Talle on plaanis suur tulevik universaalkoera mõistes ja ta on saanud selleks väga hea stardipositsiooni. Näituse koolituses on ta veidi maha jäänud, kuid tema loomulik ilu on juba nii suur, et selle demonstreerimiseks on vaid väikest pingutust vaja. Usun, et ta saab ka sellega järje peale selleks ajaks, kui näituste hooaeg jälle kätte jõuab.
Diego, ehk Tiko, usinust ei jõua ära kiita. Ta elab küll Pärnus, kuid sellele vaatamata jõuab ka Tallinnasse, et koguda tarkust, mida ju nii hädasti vaja läheb. Tallinnas käib ta siis oma kuulekuse saavutusi ette näitamas. Osales koguni kuulekuse seminaril, ilmselt kõige noorema osavõtjana ja demonstreeris väga ilmekalt, kuidas töötab puhas ja rikkumata instinkt koolitusel. Ka näituse ettevalmistust saab ta Tallinnas minu oma perenaise käe all. Ta on väga kiire taibuga ning juba esimesel korral sai aru, mida tähendab seismine. Ilus jooksusamm on talle aga sündides kaasa antud. Kui tempot kerida, siis galoppi teda ikkagi ei saa. Rihmas jookseb traavi ka päris suurel kiirusel ja seda ilma igasuguse koolitamiseta! Tõeline talent! Pärnus käis ta näiteks lennujaama sotsialiseerumas. Väga julge kutt. Kui on vaja minna, siis minnakse. Pole vahet, et kuhu või milleks. Trepid, libedad põrandad, rahvarohked kohad – ei ole probleemi. Teised koerad teevad küll ettevaatlikuks, kuid uudishimu saab alati võitu ja ta teeb meeleldi tutvust kõikide erinevate tõugudega – maailm on ju nii huvitav ning avastamist väärt! Samuti on ta Pärnus juba varrukatrennidega algust teinud. Sikutab varrukamehega kaltsu ja viib selle alati võitjana omale autosse. Kodus on ta aga puuslik, nagu kõik tema õed-vennadki. Aedikus tedagi hoida ei saa – ta ronib värava peale ja suudab riivi üle ääre väljastpoolt lahti teha. Toas midagi ripakile jätta ei või. Isegi mitte kõrgemale, sest ta on ju super ronija ja hüppaja, ning üks aknalaud pole tema jaoks mingi ületamatu kõrgus. Samuti meeldib talle oma perenaist ninna hüppamisega tervitada, aga siin teeb ta muidugi vea, sest see inimene ei oma ju mitte esimest sakslast ning teab, kuidas niisugust kargamist lõpetada. Ja ta on hirmus isane. Nii, nagu ta veel minu juures olles korra kahekuusena jalga tõstis, on ta seda pissimiseks tõstma jäänudki. Midagi sellist pole ma enne näinud. Temast loodan kuulda veel palju-palju. Kõik eeldused saavutusterohkeks eluks on olemas.
Nii on siis igaüks oma suuna valinud ja selles suunas stardipakkudele asunud. Mõni usinam on juba startinudki. Loodame, et kõik soovitu ka saavutatakse ja mul on ikka jälle põhjust oma kuttidest-muttidest lugusid pajatada. Palju edu neile valitud teel!
