SAKSAMAA

No nüüd sai siis lõpuks tehtud see inimeste poolt kaua räägitud ja pikisilmi oodatud Saksamaa reis. Minu jaoks oli see reis tulvil üllatusi. Ei või ilmselt kunagi arvata, et oled juba küllalt vana ja tead ka seepärast üht-teist. Nüüd ma tean, kui vähe ma tegelikult tean. Mitte kunagi enne polnud ma näinud nii palju autosid, nii laiasid teid, nii palju suuri autosid, viibinud nii kaua autos ega sõitnud nii pikalt. Samuti polnud ma enne nii sageli inimeste terves ja ratsionaalses mõistuses kahelnud.
Aga et siis kõigest algusest peale:
Ühel esmaspäeval, selle asemel, et tööle minna, hakkasid inimesed asju auto peale pakkima. Neid asju oli ikka nii palju, et mul tekkis kohe kahtlus, et minnakse kusagile kauemaks. Sellisel juhul ei oleks ma kuidagi tahtnud maha jääda. Kohe, kui keegi mingi kotiga auto juurde läks, pressisin ennast ka välja ja ootasin pakiruumi juures. Püüdsin teha kõik endast oleneva, et ka kaasa saada. Et mind kogemata maha ei unustataks. Umbes lõuna ajal lõpuks juhtus ime, mida ma tegelikult väga ei uskunudki enam: pakiruum avati ja mind lasti autosse puuri. Võite isegi arvata, et teist kutset polnud vaja.
Siis me sõitsime ja sõitsime ja sõitsime ja sõitsime. Vahepeal vaid väikesed pausid, kus inimesed sõid, vahetasid autos kohti, jalutasid ja jootsid mind. Ja nii kuni ööni välja. Väljas oli juba pime, vihma sadas, tee oli väga kitsas ning pidevalt pressisid vastutulevad suured autod oma kohutavalt erksate tuledega meist hirmuäratavalt lähedalt mööda. Kuhu me küll niimoodi sõidame? Miks ei võiks inimesed öösel magada, nagu nad seda ju tavaliselt teevad? Mina igal juhul enamasti tukkusin. Ega mul seal ju muud suurt teha polnud. No lõpuks võeti ühes bensiinijaamas siiski magamiskotid välja ja inimesed keerasid end sealsamas autos magama. Ma olin siiani ikka arvanud, et inimesed voodis magavad või siis äärmisel juhul telgis madratsil, aga peab ütlema, et neis on üllatusi.
Peale paaritunnist und olidki nad juba jälle üleval. Väljas oli kah valge ning vihm oli järel. Väike liigutamine nii mulle kui neile ning jälle autosse ja sõitma. Siis läksid teed laiaks ja autosid oli üha rohkem ja rohkem: ees, taga, paremal ja vasakul. Sõitsime hirmsa hooga koos kõikide teistega. Kuni ühel hetkel enam ei sõitnud. Aga kohal ka polnud. Nii kaugele, kui silm ulatus, olid ees ja taga neljas reas ainult autod. Kõik seisid sõbralikult koos. Inimesed tulid autodest välja, ringutasid ja ootasid täiesti rahulikult, nagu oleks korraga kogu see kihutama sundinud kiire üle läinud. Läks ikka väga kaua aega enne kui autod uuesti tasapisi liikuma hakkasid. No ja siis me sõitsime jälle väikeste pausidega muudkui edasi. Vahel kiiremini, vahel aeglasemalt. Teise päeva õhtuks jõudsime kusagile asulasse. Kena kohake madalate majade ja aedadega. Üsna kodune.
Mindki võeti autost välja ja viidi ühte aeda, kus oli kuulda mitmete koerte haukumist, kuid näha polnud kedagi. Siis aga tuli kohalik peremees ühe ilusa poisiga rihma otsas ka meie juurde. Poiss oli tõesti lisaks ilule ka tore ja sõbralik ning tegelikult ikka juba poisikese east väljas. Panin ta muidugi kohe hammaste laksutamisega proovile, kuid ta ei kohkunud sellest sugugi. Püüdis aga sõbralik edasi olla ja mulle meeldida. No siis proovisin pea ja käpa turjale panemist. Isegi sellega sai ta hakkama. Möllutasime siis veidi ringi ja ma sain aru, et olen oma jooksukaga poisil pea segi ajanud. Igal juhul oli ju tegu igati sümpaatse isendiga ning ma polnud siis ka vastu, et temaga paarituda. Siis nii läkski. Inimeste üksmeelsel heakskiidul ja rahulolul. (Kuna meil kohapeal pildistamiseks momenti ei tekkinud, siis see pilt siin kõrval on võetud tema kenneli kodulehelt http://www.ingodd.com/)
Peale seda ootamatut vahepala istusime varsti aga jälle autosse ja hakkasime uuesti sõitma. Väljas hakkas ka juba pimedaks minema. Kas tõesti möödub ka see öö autos rappudes? Siiski tuli inimestele vist mõistus viimasel hetkel pähe ja nad läksid ööseks ühte hotelli. Mul söödeti kõht täis ja jäeti autosse. Õige ka. Neil ju auto maast laeni igasuguseid asju täis ja kes seda kõike valvaks? No ja oma autos oma vaiba peal on päris hea magada. Tingimuseks muidugi see, et auto ei sõida ja värske ning jahe ööõhk pääseb lahtisest aknast sisse.
Järgmised päevad olid kõik ühtmoodi kummalised. Sõitsime ühest kohast teise ja mulle näidati erinevaid linnasid ning hiigelsuuri vanaaegseid maju ja suuri aedu. Aiad olid muidugi ilusad. Palju rohelust ja palju vett. Kas te kujutate ette, kui mõnus on sukelduda jahedasse kanalisse peale mitmetunnist kuumas autos loksumist? Ilmselt kujutate. Aga perenaine ei tahtnud sellest kuuldagi. Mina vedisin ühemõtteliselt vee poole ja tema veel ühemõttelisemalt jälle mind veest eemale. Mingil hetkel siiski mina võitsin :) Mis sellest, et rihma otsas, aga siiski vees! Pärast oli kohe hulga mõnusam olla.
Paaril korral võeti mindki ööseks tuppa. Kuid selle tegevuse eesmärk jäi mulle arusaamatuks. Miks nad mu endaga kaasa võtsid, kui ise kohe magama läksid? Ma küll püüdsin neid nägu ja varbaid lakkudes ärkvel hoida ja näiteks omale palli loopima panna, kuid nemad ainult pahandasid selle peale. Oma autos oli siiski palju mõistlikum ööbida.
Ühel õhtul jäime öömajale mingi väikese järve äärde üsna metsa sisse. Igal juhul ei näinud ma seal jalutuskäigul ühtegi inimest. Ainult möödavuhisevad autod olid. Perenaine lasi mu siis koguni rihmast lahti. No siis oli ikka täielik nauding joosta järve ja ujuda-ujuda, välja tulles teha puude vahel kiiremaid ringe ning jälle järve põrutada. Mul lubati mitu tundi niimoodi lustida enne kui jälle autosse viidi. See oli kindlasti minu parim hetk sellel hullumeelsel reisil.
Kõiki pilte minu reisist saate vaadata perenaise albumist: http://picasaweb.google.com/mare.adermann/Saksamaa2009#
Lõpuks olime jälle kodus tagasi. Küll oli hea vabalt aias joosta ja ennast kuudi katusel või kase all täies pikkuses välja sirutada!
Täna tundub see kõik nagu unenägu, mis mööda on saanud. Täna olen jälle õuekoer ja naudin täiel rinnal valvamist ning päikesepaistel unelemist ja koguni põllul jälje ajamist ning ojas ujumist :)
Ei tea, kas selleks pidigi kõik need kannatused läbi elama, et väärtustada oma igapäevast rutiinset elu...

ELU ON SELLINE

Pole teile ammu endast midagi teada andnud. Ootasin nagu kogu aeg midagi, millest tasuks kirjutada, kuid tegelikult kulgeb elu vaikselt edasi ja mitte miski ei tundu märkimisväärne. Kuidagi märkamatult sai minust toakoer ja mind on viimasel ajal päris palju kiusatud. Küllap algas kõik juba sellest, et mind talveks puhkama pandi. No midamoodi üks töökas koer teie meelest puhkama peaks? Mul igal juhul olid selged energia ülejäägid ja eks ma siis rakendasin neid ohtralt aias patrullimisele: koeri haukusin valjemini ja hirmutasin meeletuma tormamisega mööda aiaäärt, samuti lisasin haugutavate nimekirja mõned kummalisemad inimesed.
Selliste äkksööstudega tegin lõpuks oma jalale miskitpidi viga. Ega ma ise nagu väga ei kurtnudki, kuid inimesed muutusid murelikuks, et ma muudkui lonkasin. Lõpuks viidi mind arsti juurde. No ja sealt algaski üks lõputu näppimine ja torkimine. Arst näpistas kannast ja diagnoosis varba sirutaja kõõluse vigastuse - väga peened nimed neil ikka! Igaks juhuks mind koguni uinutati. Midagi opereeritavat siiski õnneks ei olnud. Raviks hakkasin saama mingit üsna vastikut rohtu ja täielikku tubast režiimi vaid lühikeste jalutuskäikudega. No vahel oli nagu parem, aga vahel oli ikka kehvem ka ja tegelikult oli varvaste alt päris vastik tunne ja ma püüdsin seda olukorda ise ka kuidagi parandada: igal vabal momendil, kui meelde tuli, lakkusin usinasti valusaid varbavahesid.
No igal juhul ei toonud tulemust ei inimeste ega ka minu meetod. Lonkamine kestis ja minu toaarest ka. Jalg oli ikka päris valus. Eriti, kui pinnas juhtus pehmem olema ja varvaste vahele vajuma. Õppisin isegi kolmel jalal jooksmise ära.
Siis viidi mind uuesti arstile. Tehti aga jälle mingit süsti ja siis hakati jälle igaltpoolt näppima. Kui arst kõrvani jõudis, siis ma natuke urisesin talle, sest mälestused sellest kliinikust seoses minu kõrvadega on kustumatud ja ma ei tahaks neid kogemusi korrata. No jah, aga ega inimestega pole mõtet jõudu katsuda...Mulle tõmmati suukorv pähe ja väänati põrandale külili. Perenaine ronis kogu kehaga otsa ja surus veel küünarnuki ka kõrile, arst asus valusaid varbaid näppima. Paaril korral õnnestus mul siiski ennast nende käest püsti vingerdada, kuid siiski lõppesid sellised katsed jälle külili maas perenaise all.
Lõpuks oli diagnoos käes: äge põletik ja palju igasuguseid halbu baktereid.
Sellele arstilkäigule on järgnenud igapäevased vastikud jalavannid ja kreemitamised ja alandavad sokikandmised. Aga ma olen õppinud, et kui vaikselt jalg vannis seista, siis perenaine sügab mõnusasti ja annab iga minuti tagant maiust. Ega see tegelikult polegi väga hull, ainult tüütu on niimoodi minutite kaupa mitu korda päevas oma varbaid leotada. Ja siis veel see varbavahede kreemitamine - alguses oli valus, aga viimasel ajal on meeletult kõdi, kui keegi sul jalatalda kreemitab. Soki kannatan ka ära. Ei ürita sugugi üksijäädes ära võtta. See ei õnnestu. Mul on juba kogemusi. Tegelikult tehakse seda kõike ju minu enda pärast ja jalutamine ongi lõpuks meeldivaks läinud. Isegi õues murul joostes pole enam valus! Äkki saab varsti välja tagasi ja põllulegi jooksma...
Tegelikult vist siiski mitte, sest mul algas jooksukas ja siis olen alati toas elanud.
No ja nüüd veetakse mind mingisse teise kliinikusse, kus pean iga paari päeva tagant verd loovutama. Ma isegi väga ei hakka vastu, kuigi ma ei saa küll aru, et mulle sellest tegevusest mingit kasu sünniks. Aga perenaine ei anna nii kui nii järgi ja kui ma tubli olen, saan pärast vorsti. Miks kakelda? Ju siis peab mu elu praegu just selline olema.
Aga sellel pikal pimedal ja õnnetul ajal on mu pojake, Figaro, mulle rõõmu valmistanud: ta tegi ära aretuskontrolli Soome kohtunikule ja sai Eesti esimese aretusklassi. Minu perenaine isiklikult käis temaga seda katset tegemas. Varrukatöö oli igati eeskujulik, kuigi kõrvalkäimine jättis kõvasti soovida. Kui ta nüüd veel näitusel edukalt kasutusklassis ülesse astuks, siis võiksin temaga 100% rahul olla. Selline tore ja ilus isane on temast kasvanud!
Hakkan vist vanaks jääma, et räägin järglastest ja haigustest. Aga mis teha, kui need teemad on aktuaalseks muutunud. Elu ongi selline!