PUHKUS

Nagu ma aru olen saanud, on mind peale pingutavat hooaega sundpuhkusele saadetud. Mida see siis tähendab? Eelkõige muidugi seda, et iga päev trenni ei tehta või et koguni mitu päeva jutti trenni ei tehta. Mõnel nädalavahetusel vaid üksik jälg või väike kuulekuse jupike. Varrukasse enam üldse ei viida. Enamasti käime nüüd jalutamas. Kas rihma otsas küla vahel (siis saab ka vahel mõne ilusa kuulekuselemendi eest palli taga ajada) või lahtiselt põldude vahel. Kui külas on palju koertevahelist infot lugeda ja edastada, siis põllu peal saab jälle nõrkemiseni rebase või kitse jälgi ajada või põldhiirte pesasid välja kaevata, kui maa liiga kõvaks pole külmunud. Ja nii päevast päeva ja nädalast nädalasse.
No tegelikult oli üks põnevam päev ka, kui palju koeri ja inimesi kogunes jälle kennelpäeva tähistama. Minu Estrellesti kennel on nüüd 30 aastat vana! Tegime igasuguseid trikke ja suhtlesime niisama ning muidugi grupis lamamine ja varruka tabamise võistlus ka. Pean ennast kiitma (kes see muu ikka mu saba kergitaks), et olin püsilamamises võitjate pundis ja varrukatabamises emastest üks kindlamini varrukat tegevaid koeri. Kuigi auhinda selle eest ei antud, sest tegelikult võisteldi kiiruses ja ma pole kunagi väga kiire olnud. No ja selle mitte treenimisega olen oma tippvormist juba üht-teist kaotanud ka. Aga päris hämmastav oli vaadata, kuidas nii mõnelgi enne otsustavat hüpet julgus otsa sai...samas oli neid, kes lamamisest ei liikunud ka siis, kui peremeest-naist enam silmapiiril ei paistnud ja igasuguseid muid ahvatlusi nina ees veeretati, rohkem, kui tavaliselt. Kennelipäeva pilte näete: http://picasaweb.google.com/mare.adermann/EstrellestiTalvepEv08
Samal ajal, kui mina aias igavalt patrullringe teen, ei puhka perenaine hetkegi. Ikka käib ta platsil teistele koertele ja inimestele elementaarset istu-lama tarkust õpetamas (ma saan ka vahel autos kaasa, et pärast üks metsa jalutuskäik teha ja veidi kuulekust) ja Figaroga kaitsekoolitusel ja takkatipuks veel selle väikese jaapanlasega näitustel. No nemad said oma viimase juuniortšempioni sertifikaadi kätte ja vormistasid tiitli ära. Loodetavasti on see teema nüüd mõneks ajaks tema kavast maas!
Ah jaa, hiljuti sain uue sõbraga tuttavaks. Marco. Ma olin teda enne ka näinud, aga siis oli ta sõbrunemiseks veel liiga titt. Ega see sõpruse värk mul nii väga kergesti ei tule. Pole ma oma seisukohti kunagi varjanud ja perenaine teab ka suurepäraselt, et ega ma väga igaühega sõprust ei otsi. Seepärast sain kohe põllu ääres autost väljudes suukorvi pähe ja seda oli ka vaja, kui ma ulja nooruki tervitust pidin tõrjuma, kes teisest autost välja lendas. Perenaine muidugi tuletas mulle üsna ruttu meelde, et kakelda ei tohi ning kui ma olin igati näidanud, et olen tema nõudmistest aru saanud, siis sain ka sellest ebamugavast suukorvist lahti. Pärast läks meil päris hästi. Muidugi ei võtnud ma tema mängule kutsumisi kohe vastu, vaid ignoreerisin ja urisesin, et ta siiski teaks, keda siin austama peab. Kuid jalutuskäik oli üsna pikk ja mõned korrad allusin siiski provokatsioonile ning tormasin teda taga ajama. Eks ta oli ikka visa ka ja ei lasknud ennast minu jorinatest väga heidutada. Oli ikka rõõmus edasi. Nagu ma juba enne mainisin, siis on minu sportlik vorm selle puhkusega langenud ja seepärast polnud lootustki, et ma teda taga ajades kätte saaksin, kuigi ta oli igati viisakas ja ei jooksnud väga kaugele eest ära. Enne tagasi pööramist püüdsid meie perenaised meid koos pildile saada, aga ma ei loeks seda eriti õnnestunud katseks, sest sellel poisil pole veel koolitarkust ollagi. Harjutagu enne, mis see istu või lama tähendab ja siis proovigu uuesti. Suur koer, aga kutsika aru alles. Mul oli ikka vahepeal lausa piinlik kuulekuse olukorras sellisega ühele pildile jääda. Lisasin siia mõne pildi illustratsiooniks ka, aga kes soovib kõiki meie jalutuskäigu pilte näha, siis esialgu näeb neid minu avalikust fotoalbumist: http://picasaweb.google.com/Estrellest.Dakota/MarcoJaDakotaJalutuskIk

Ongi selleks korraks kõik. Eks ma logelen edasi ja vaatan, mida perenaine minu elu põnevamaks muutmiseks välja hakkab mõtlema. Annan siis jälle endast kuulda, kui miskit uudist on. Seniks aga head vana aasta lõppu ja uue algust! Ärge aastavahetuse pauke kartke. Need ei tee tegelikult mitte midagi.