Aretuskontroll.
Seda olen ma muidugi enne ka teinud. Lisaks sellele on aretuskontrolli varruka osa äravahetamiseni sarnane näituse varrukaga. Mõni noorem ja kogenematum ongi sellises olukorras aretuskontrolli ja näituse segi ajanud ning see on talle ka saatuslikuks saanud. Aga mina tean juba täpselt, millal saab hammustada. Varrukas ei vedele maas ega ole ühegi inimese käes kunagi niisama. Isegi siis mitte, kui lindid ülesse on tõmmatud ja kästakse seista ja joosta. Lõpuks läheb ikka hammustamiseks.
Seekord oli koos väga palju koeri. Esialgu võiski arvata, et tegu on näitusega, kuna ka ring oli ülesse pandud ja inimesi ning koeri oli tõesti palju. Aga nii kui tunkedes mees varrukaga nähtavale ilmus, oli asi selge. Algas vingumine ja haukumine, millega üksteist üles köeti. Tagantjärele mõeldes ei suutnud ma sellest esimesest emotsioonist kojuminekuni pead puhtaks saadagi.
Mind pandi küll peale seda esimest soojendust autosse tagasi, kuid kui jälle välja võeti, oli mu erutus suurem kui tavaliselt varrukat tehes. Päris raske oli selle kõrvalt ka perenaist kuulata. Algasendit ma õieti ei võtnudki, sest ma ju nägin, et varrukamees läheb varjesse. Tõmme oli niivõrd tugev, et ma hädavaevu suutsin ennast ohjeldada kohe talle sinna varjesse järele tormamast. Viimasel hetkel tuli siiski varrukamees ise varjest välja ja edasi oli kõik nagu ikka: mõnus haare varrukast, mõned laksud nuiaga üle turja ja siis kahjuks juba "anna" käsk. Loobusingi varrukast ja perenaine talutas mu väljaku teise otsa. Ning juba tuligi varrukamees uuesti üle väljaku. Käsk "kõrval" tõmbas mu pinges perenaise jala vastu, sest ma teadsin, et kohe-kohe antakse mulle rünnaku võimalus. Ja siis see kõlaski: "võta!". Ja ma jooksin, jalad vaevu maad puudutamas, kõik ümbritsev vihisedes kadumas. Ainult mina ja varrukas. Surusin hambad mõnuga sisse. Ehmatasin oma naudingust, kui kusagilt kaugelt läbi ähmase vatja ümbruse kostus perenaise hääl. Loobusin varrukast ja hakkasin varrukameest haukuma. Pärast aga selgus, et see oli olnud juba teine käsk, mida ma lõpuks kuulsin. Mul on muidugi kahju, et vaatamata minu tõsisele pingutusele mulle varrukat ei antudki, aga see-eest anti tiitel "eluaegne emane" ;P 
Sellega polnud siiski veel lugu läbi. Mind pandi jälle autosse ja võeti mõne aja pärast jälle välja, aga seekord anti mind händleri kätte. Händler viis mind ringi ja perenaine kadus ära. Vot see ei olnud küll enam nagu mõistlik tegu. Tegelikult oleks pidanud nüüd tulema varruka teine ring, mis loodetavasti oleks lõppenud varruka autosse tassimisega. Aga ma ei saanud ju händleriga minna varrukat tegema! Tema sundis mind seisma ja õiendas ka veel, kui ma tungivalt ja häälekalt püüdsin nii talle kui ka kõikidele teistele oma seisukohta selgitada. No aga ei lastudki mind enam varrukasse ja pandi jällegi autosse ning siis oligi kõik selleks päevaks.
Näitus.Algas kõik nagu aretuskontrolliski, ainult et seekord hommikul. Eelmisel päeval olid perenaine ja varrukamees püüdnud mind tagasi maa peale tuua ja mu emotsioonid olid siis rohkem kontrollitud kui viimati. Kui mind autost välja võeti ja alguspunkti pandi, kulges kõik nagu õpitud: algasend, kõrvalkõnd ja peatus, kõrvalkõnd ilma rihmata ja kohtumine varrukamehega, löögid, lahtilaskmine ja haukumine,
minek üle väljaku ja jälle algasendis varrukamehe leidmine üle väljaku, käsklus "võta" ... ja siis kadus mul jälle järg käest. Üleeilne emotsioon tungis vältimatult peale ja ma isegi ei tea, mis mind lõpuks unest äratas ja varrukast loobuma pani. Igal juhul "võrratu-laseb lahti", aga preemiat autosse tassimiseks ei saanud ka seekord :( Perenaine ei olnud ka väga rahuloleva moega. Ju ma siis väga head tööd ei teinud.
Lõpuks tuli paratamatult ka see aeg, kui pidi näituse ringi minema. Algselt pidi meid kasutusklassi emaste ringis olema 21, aga varrukas oli nii mõnelegi lõppenud veel palju kehvemini kui mulle ja enamus neist enam ringi ei tulnudki. Seega oli kohal 14 koera. Sissejuhatav ring ja seismine kohtuniku ees ja sellele järgnev jooksuring läksid hästi. Olen seda palju teinud ja kõik kulges nagu tavaliselt. Tundus, et ma meeldisin kohtunikule. Kui peale laskusid meid järjekorda pandi, olin neljandal kohal. Ma ei mäletagi, et oleksin nii ees alustanud. Siis hakkasime liikuma. Peale esimest ringi tõsteti mind kolmandaks. Päris hea! Aga perenaine oli vahepeal kuhugi kadunud ja vihm oli väga vastikuks muutunud ja see kõik tegi mind ärevaks. 
Tuli tahtmine oma töö kiiresti ära teha ja tagasi tema juurde saada. Siis aga tõsteti üks koer minust ette ja siis veel teinegi. Ma langesin kohaga, mida samuti polnud minu näituse karjääris veel juhtunud. Aga siis leidsin silmadega perenaise ja kõik oli jälle kontrolli all. Sain rahulikumalt hingata ja liikumine muutus vabamaks. Kui veel koos perenaisega ringi jooksma sai, siis oli elu jälle pea-aegu et ilus. Kahjuks kohtunik oma otsust enam ei muutnud, kuigi talle minu jooks perenaisega samuti väga meeldis ja me lõpetasime 5. kohal. Kirjeldus, mis mulle anti, oli üdini hea ja ilus, ainult märkus enese ringis näitamise kohta oli mõru, kuid ilmselt tõsi.Sellega ei olnud aga näitus veel läbi. Ka kasvatajaklassi tuli minna. Aga seekord mind perenaisest ei lahutatud ja ma olen inimestele selle eest tänulik. Kasvataja klass oli päris esinduslik oma seitsme koeraga, kes kõik esinesid ka kasutusklassis. Seda enam, et meil kõikidel olid mõlemad vanemad erinevad. Kuigi parim tulemus selles esitatud seltskonnas sellel näitusel oli minu 5. koht, andis kohtunik meile kasvatajaklassis ikkagi võidu, sest hindas just kenneli üldiseid näitajaid. Eks ole, olen seda ennegi öelnud, et üllatused ei lõpe kunagi. Kuigi kõik näitused on ühesugused, on nad alati ka erinevad ja ootamatud. Iga kord õpin ja kogen midagi enneolematut.
IPO
Eile õhtul tuli perenaine töölt veidi varem kui tavaliselt. Pani trenni riided selga ja pakkis mind autosse. Sõitsime varruka platsile. Ka varrukamees oli seal, kuid varrukat ikkagi tegema ei hakatud. Perenaine andis hoopis raporti, mul kontrolliti kiipi ja lasti veidi inimeste vahel ringi jalutada. Sõitsime kohe jäljepõllule edasi.
Põld oli imelihtne. Ilma oli vihmane ja jälg oli tuttava lõhnaga tugevalt kõrges tihedas rohus. Mulle tundus koguni, et mind püütakse haneks tõmmata. Mitu korda kontrollisin, et äkki siiski läheb jälg mõnelt vanemalt ja kitsamalt rajalt, kuid ei läinud. Esemed näitasin kõik ilusti nagu õppinud oleme. Nurgad võtsin 100%, sest seal polnud teist võimalust - rohu sein tuli ette. Aga toitu ma sellele vaatamata ei leidnud. Neljandal sirgel tekis korraks isegi mõte, et äkki ei olegi see mingi jälje ajamine. Seega, lasin mõtte jäljetöölt mujale uitama, kusagil lendas lind, tee pealt sõitis auto...pea tõusis seda vaatama ja suu vajus lahti. Aga kõik muu oli muutumatu: jälg oli ees, perenaine 10 meetrit eemal nööri teises otsas koos kohtuniku ja jäljetegijaga, järelikult pidin jätkama. Ja oligi kolmas ese! Näitasin sellegi õpitud moel, kuid perenaine jättis oma osa juba kolmandat korda täitmata ja ma ei saanud selle eseme eest MITTE MIDAGI. Ma polnud enam kindelgi, kas ma ikka pidin seda eset üldse näitama. See esemete kahtlus tekkis mul juba peale esimest eset, kui ma preemiat ei saanud. Kohtunik oli minu tööga täiesti rahul ja andis meile 97 punkti 100-st võimalikust. Iga mu kõhklus maksis punkti.Enne autosse panemist anti mulle veel üks ese näidata ja ka maksavorst selle eest, nagu tavaliselt. Seega oli kõik vist ikkagi õige olnud.
Sõitsime tagasi platsile. Veidi ootamist ja mind võeti jälle autost välja. Seekord kuulekust tegema, nagu ma kohe varsti aru sain, sest peale raportit pandi mind lamama ja perenaine kadus silmist. Teine koer hakkas kuulekust tegema. Kui minu kord tuli, olin päris innukas. Koguni nii, et ei mallanud väga lamades oodata, kuniks perenaine oma 30 sammu tehtud saab ja mind enda juurde kutsub. Kuid mida rohkem meie sooritus edenes, seda rohkem ma väsisin.
Kuidas ma ka ei pingutanud, ei suutnud ma perenaisele nii piisavalt hea olla, et palli saada. Tõkete ajaks tuli juba tüdimus peale. No muidugi ma tegin kõik ära, aga ega ma väga innukas enam polnud. Meetrine tõke oli õnneks seesama puust tugev tõke, millele sai mõnusasti toetuda ja ka A-tõke oli piisavalt tugev, et sellest tugevalt toetudes üle ronida.
Lõpuks siis jõudsime edasisaatmiseni. Aga platsi servas polnudki palli. Ka kaugemal ei olnud. Õnneks oli seal aga nagu tellimise peale kraav veega. Perenaine oli veel kaugel ja ma sain ennast vees veidike kosutada enne, kui ta minuni jõudis. Läksin talle vastugi ja lamasin. Kuid ta oli kuri. Kohe ehmatas mind ära. No ma ei tea... Ise ta jättis palli lõppu panemata! Kust mina siis teadsin, kuhu ma lamama pean.Kohtunik polnud päris rahul mu kõrvalkõndidega, loomulikult mitte ei kiitnud ta heaks seda roomamist lamamise asemel ja ta oleks tahtnud näha ikka hüppeid, mitte ronimisi tõketel. No ja edasi saatmine üllatas tedagi. Kokku siiski päris hea tulemus: 84 punkti.
No nüüd olin küll omast arust puhkuse ära teeninud, kuid ei midagi. Varrukamees ajas kostüümi selga ja kõikide teiste elev klähvimine ei lasknud mitte puhkama sättida. Mõne aja pärast võetigi mind jälle platsile.
No ma tegin tõesti kõik, mis minu võimuses, aga peale kuue varje jooksmist ei suutnud ma küll enam olla haaretes tugev ja valvamistes pealetükkiv. Tegelikult tahtsin ma lõpuks juba tõesti ainult koju. Kõigest hetkeks tuli pika maa rünnakul see mõnus tunne peale, kuid ma ei vajunud kuigi sügavale ning suutsin kuidagimoodi ennast peale "anna" käsku varruakst lahti rebida. 
Selle sooritusega olid rahul vaid pealtvaatajad, kes meid peale lõppu kallistama ja patsutama tormasid. Suur-suur tänu ja sügav kummardus siinkohal kõikidele minu fännidele ja pöidlahoidjatele! Teie vankumatu usk minusse annab mulle jõudu ja sunnib edasi minema. Perenaine, varrukamees ja kohtunik olid aga üsna nördinud moega. Aga öeldakse, et surm ka ei võta sealt, kus ei ole. Tulemuseks 71 punkti.Lõpuks sai siis kõik mööda. Väljas oli juba pime, kui me koju jõudsime. Söök maitses eriti hea ja uni tuli mis mühises. Hommikul ei ärganud enne, kui perenaine hakkas juba tööleminemiseks uksest välja tulema. Nüüd tahaks küll jälle veidi laisemalt võtta.
Veel pilte neist üritustest näete Helve albumis: http://picasaweb.google.com/helvester/AretuskontrollViimsis ja http://picasaweb.google.com/helvester/ESLErinItusViimsis ja
