Kuna ma nüüd väljanägemise poolest Eesti tšempion olen, siis sooviti näha ka, kuidas sellist staatust ametlikult tähistatakse. No ma sain ühe diplomi ja ühe rohe-punase uhke roseti ning mu tõutunnistusele lisati nime ette lühend EST V CH. Mitteametlikult, sõprade ringis, sain veel vorstipärja kaela ja perenaisele kingiti kauneid lilli. Et siis pidu sai ikka ka.
Teise teemana on lugejate südame võitnud mu väike musta-valge kirju jaapani sõber Taki.See on täiesti arusaadav, sest see koer ongi aretatud, et olla NUNNU. Seda ta ka tõesti on. Silmaga läks tal suhteliselt hästi. Silm näeb korrektne välja ja isegi funktsioneerib, kuigi mõningad närvid said siiski viga. Tavaliselt pidavat tagajärjed hullemad olema. Ta ei pea mulle selle pärast viha. Viimasel külaskäigul tervitas mind väga sõbralikult ja ma loodan küll, et me saame veel koos möllata. Temagi on alustanud oma näitusekarjääri ning seda päris jõuliselt. Juunioride klassis on juba 2 sertifikaati käes. Perenaine viis teda koos tema inimesega hiljuti Pärnusse ja Haapsallu, kust ta need tiitlid ka kaasa tõi. Muide, ta sai just enne Haapsalu näitust ühe aasta vanuseks.
Tahaks loota, et teda kõik see ilutsemine uhkeks ei tee. Enne näitust käib ta ikka frisuuris. On sealt tulles nii puhvis ja voogav ja siidine, et lausa vaata ja imesta! Kohe nagu teine koer! Loodetavasti saab ta oma juuniortšempioni tiitli neilt näitustelt kätte. Edu talle!Seega huvitab inimesi rohkem ikka näitus kui miski muu. Ma saan neist ka aru. Kes ikka tahab kuulda raskest tööst, kui võiks hoopis kaasa elada glamuurile.
Siiski, kui ma juba kirjutan, siis teadke, et minu suvi möödub praegu just töö tähe all, mitte oma rosettide keskel unistades. Vett ja vilet saab ka sõna otseses mõttes. Kuu aega oli perenaine kodus ja see ei tähendanud mitte mõnusat logelemist, vaid jäljetrenni igal hommikul ja igal õhtul kas kaitset või kuulekust või ratta kõrval jooksmist või ujumist. Ja seda iga ilmaga. Suvi aga pole meil väga päikeseline olnud. Tegelikult oli ikka mõnel korral selline ilm, et hea peremees koera välja ei aja, aga meie tegime trenni. Kui te arvate, et ma nüüd kurdan, siis te eksite. Ma naudin täiega seda adrenaliini, mis tööd tehes mu soontes voolama hakkab. Muidugi on väsitav, aga see annab mulle jõudu ikka veel ja veel edasi mina. See on nagu sõltuvus - mida rohkem ma trenni teen, seda rohkem ma tahan seda teha. Enamus ilmselt ei usu, aga näiteks jälje ajamine on sada korda etem kui näituse ringis jooksmine. Kindlasti on ka neid, kes seda ilutsemist naudivad, sest nad ongi loodud selleks, et olla ilusad, ja kui nüüd vaadata seda koerte arvu, mis Võitja näitusel oli, siis selliseid on palju rohkem kui minusuguseid töö narkomaane. Aga igaühele oma. Õnnelik on see, kas saab teha just seda, mis talle meeldib.
