Kuid mitte sellest ei tule mu tänane jutt, vaid hoopis sellest, et tegelikult mingit pidu tuju ei olnud, sest mu armas vennas, Drakon, oli Tartus haiglas. Ta magu ei olnud enam nõus midagi vastu võtma. Seega polnud ta enam mõnda aega midagi söönud ja püsis virge vaid tilgutite abil. Arstid olid nõutud. Analüüsid olid halvad, aga põhjus arusaamatu. Täna otsustati opereerida täpsemate analüüside saamiseks. Pilt oli aga selge, kui kõht oli lõhki: vähk, kaugele arenenud. See jäigi ta viimaseks uneks.
Enne minekut loovutas ta mulle oma praetud maksa ja hakkliha poolikud - nagu oleks teadnud, et talle pole selliseid hõrgutisi enam vaja.
Mina jään teda ikka mäletama kui kõige paremat venda, kellega koos jalutuskäikudel ja trennides käia või niisama teineteist külastada. Alati rõõmsameelne. Alati abivalmis - hoidis mu tittesid kui vaja ja nuhtles mind, kui talle tundus, et olin üle piiri läinud.
Täiesti uskumatu, et meil ei tule enam ühtegi ühist jooksu, ega ühtegi tervitust.
Ma jään temast alatiseks puudust tundma!
Ja kahju on ka tema inimesest. Kellega ta nüüd hommikud ja õhtud läbi põllul istub ja kellele ajaviiteks trikke õpetab?
Aga igaühel meist on oma saatus ja sellele tuleb sirge selja, püstise pea ning lehviva sabaga vastu astuda. Täpselt, nagu Drakon seda tegi. Saagu ta rahu seal teispoolsuses!
