Laupäeval oli siis minu kennelil talvepäev. Talve polnud muidugi ollagi, aga kennelit oli ikka üksjagu. Päris uhke tunne on kuuluda nii suurde perekonda.
Aga ega mind kohe kennelipäevale lõbutsema ei lastud. Hommikul pidi ikka varrukatrenni ka minema, nagu alati laupäeviti. Ega selle vastu mul väga midagi pole, kuigi viimasel ajal on trennid nagu karmimaks muutunud: rohkem nõutakse kuulekust ja vähem on mõnusat hammustamist. Samas, eks ma ise olen ju ka juba vanem ja ju siis oodatakse mult nüüd rohkem kui enne. Varrukast lihtsalt kinni võtmisest ja lahti laskmisest ei aita enam.
Aga varruka trenn tehtud, sõitsime platsile, kuhu olid kogunenud Estrellesti noored koerad. Nagu isegi aimate, oli ka minu pere esindatud. Seekord Flora ja Fausti isikus. Muidugi kahju, et teisi polnud, kuid üldist statistikat arvestades on 6-st 2 päris hea esindatuse % ;)Ja mul oli veelkord võimalus tõdeda, et on igati põhjust oma järelkasvu üle uhke olla.
Kutsikatelt nõuti nii mõndagi trikki, mida nad enne elades teinud polnud, kuid nad õppisid kiirelt ja said kõigega suurepäraselt hakkama. Flora oli mitmel alal lausa võitja! On suur rõõm, kui sul sellised kutsikad on! Faust oli jälle fotograafide magnet, sest oma pikema, tihedama ja väga musta läikiva karvaga on ta tõeliselt kauniks kasvanud. Hea iseloom veel juurde ja rahva lemmik ongi käes! Faust, vaeseke, sai küll Bosse käest võidujooksu ajal sugeda, kuid ega ta andis ikka vastu ka ja väga viga omale teha ei lasknud. Ei füüsilisi ega vaimseid traumasid ta õnneks ei saanud.Kontaktihoidmises nad muidugi tööliini kutsikatega võistelda ei suutnud, kuid Flora püsivus sai siiski märgatud ja ära märgitud.
Suurimad katsumused olid agility tunnelis ja slaalomrajal. Kuid mõned minutid harjutamist ja nad olidki nagu profid! Ei mingit hirmu uue asja ees ja selline lust midagi uut proovida! Faust oli väga tubli ja püüdlik, kuid Floraga kiiruses võisteldes jäi ta alla. Slaalomirajal jäid seekord kõik Florale alla. Samuti polnud kõrgushüppes talle noorte seas vastast. 
Vot selline tüdruk!Ilm oli kahjuks sellel koeraüritusel tõeline koera ilm. Oli veidi pluss kraade, väga vinge tuul ja vahelduva eduga sadas rohkem või vähem vihma. Aga me ei kurtnud keegi. Ega siis sakslane suhkrust ole ja meie inimesed samuti mitte. Aastatega on tõsised tegijad kõvasti investeerinud korralikku riietusse, mis peab nii vihma kui ka tuult ning meie, teenistuskoerad, oleme valmis iga ilmaga oma omanikele järgnema. Seega on kahju halvast ilmast eelkõige seepärast, et ilusaid pilte sellest üritusest väga palju mälestuseks ei jää. Selline pime ja märg ilm pole just fotograafide lemmik. Aga ometigi oli neid, kes pilti tegid, päris mitu ja ka ilusaid pilte siiski on. Meie suures peres on selline suurepärane fotograaf, nagu Mats. Soomre Mats. Vaadake vaid tema pilti Flora slaalomist või allpool meie pikast rivist ja minu raskest lamamisest. Väga hea saavutus sellistes kehvades tingimustes! Kõiki tema pilte näete webist aadressil http://www.soomre.com/. Või siis need Heleni tehtud portreed! Inimesed on oma annetes väga mitmekesised. Kui juba nimede nimetamiseks läks, siis olgu siinkohal tänatud ka Monikat, kes on minu varruka trennikaaslase inimene ja tegi pilti varrukatrennist ning Helvet, kes ikka minu peret jäädvustamas on käinud.
Kui noored olid oma päeva saia söömisega lõpetanud, siis astusime meie, vanad olijad, platsile.Mina sattusin rivis kahe isase vahele, kes mõlemad kippusid üsna pealetükkivad olema. Üks pretendeeris pidevalt minu maksatükkidele, nii et ma olin sunnitud talle hambaid näitama ja teine kippus oma nina toppima sina, kuhu pole vaja. Temaga pidin ka veidi karmim olema. Aga siis pandi meid kõiki rivis lamama ja omanikud astusid eemale ja oli ikka üsna raske kohale jääda kui sul kaks austajat, teine teiselt poolt, külje alla tikuvad.
Õnneks loeti nende lähenemiskatsed lamamise katkestamiseks ja nad viidi ära enne kui mu närv oleks üles ütelnud ja ma neid ise oleksin korrale kutsuma hakanud. No see lamamisharjutus on juba vana nali. Kui ma vanasti ikka lasin ennast seal millestki häirida, siis seekord mitte. Muidugi, kui aus olla, ega sel korral väga kõvasti ei pingutatudki. Lõhnav liha ja liikuvad pallid jäid ära. Seepärast oli ka neid, kes viimase hetkeni lamama jäid, päris palju.Selle harjutuse järel laeti mind aga autosse ja viidi koju. Olin üsna pettunud. Just hakkas lõbusaks minema. Õnneks oli see vaid lõunapaus ja tunni pärast olime jälle platsil tagasi. Kuid mul jäi endal seekord agility takistustega tutvuse tegemine ära - seda tehti siis, kui mina kodus olin.
Aga päev polnud veel õhtus. Kuigi ilm oli juba üsna hämar. Saime veel hantliga jooksu teha. Minu suhe hantliga on viimasel ajal paranenud ja see harjutus oli ka mulle tuttav. Seega lidusin perenaise juurde hantel kõvasti hambus meeletu kiirusega. Olin oma jooksus teine, kaotades vaid ühele tööliinidega koerale. Sellise tulemusega võib vägagi rahule jääda. Samale koerale kaotasin ka viimases harjutuses - varruka tabamises. Mina olin emaste jooksus viimane. Vahepeal juhtus aga ootamatult, et üks isane läks kõrvalt ka jooksu emasega samal ajal. Emane hakkas nagu pelgama sellist konkurentsi ja loovutas varrukamehe isasele.
Minu etteaste ajal õnneks mingeid kõrvalisi segajaid ei olnud. Võtsin pikalt maalt ähvardava võõra varrukamehe maha täishooga ja lahti lasin ka kohe esimese käsu peale. Kahju ainult, et ma sellise tubli ürituse eest varrukat omale ei saanud! Okas jäi hinge ja oleks ikka tagasi tahtnud.
Ka isased asusid varruka tabamiseks järjekorda. Alustasidki järjest oma jooksu ja siis, ma ei uskunud oma silmi, jooksis jälle kaks koera korraga varrukamehele peale. See, kes oli lisaks, oli seesama, kes emastelgi jooksu segas. Õnneks mahtusid mõlemad sõbralikult samasse varrukasse ja kismaks ei läinud. Kuid üritusele ja selle koera peremehele antud olukord siiski au ei teinud.
Kui koju sõitma hakati, oli väljas juba üsna pime. Mina jäin päevaga igati rahule. Ei saa isegi ütelda, et see mind liiga väsitanud oleks. Mõnus oli jälle mitu tundi millegagi mässata :)
Lõpetuseks üks pildirivi portreedega minust ja minu kahest kaunist järglasest sellelt ürituselt.
