must, märg, pime. Ei midagi lõbusat ega ilusat. Nii see enamuse sügisesest ajast kahjuks on, aga möödunud nädalavahetusel oli erandkorras imeline päev. Päike hakkas juba hommikust paistma ja udu tõusis nagu suvel.Mis mõtted teile tulevad seda pilti vaadates? Nagu auravad pätsikesed karjamaal või päkapikumajad rivis, kõikidel ahi küdemas või siis tuleb meelde vaid jäljetöö?
Igaühele oma. Mina kahjuks seda imelist päeva aiast välja nautima ei jõudnud, sest perenaine pidi minema kutsikanäitusele kus kaks minugi järeltulijat ülesse astusid: Frodo ja Flora.
Need kutsikad on nii minu moodi, et lausa õõnsaks võtab :) Floral on täpselt minu ilme, ainult kehast on ta isa moodi võimsam. Värvid on neil mõlemal minult. Need kaks on selgelt paaris kasvanud.Kutsikanäitus oli Järve tallis ja pildid sealt on pisut kehvad väga vähese valguse tõttu.
See-eest sai tänu ilusale ilmale väljas kenasid pilte teha.Ega suurt konkurentsi mu kutsikatel polnudki, sest kutsikanäitus iseenesest on selline tagasihoidlik üritus, et seal paljud ei käigi. Samas said noored koerad jälle kogemuse võrra rikkamaks.
Üks lõbus vahejuhtum oli neil ka. Frodo kohtus jälle Kreedoga ja ta vist arvas, et on endiselt väikene, 2-kuune, karvapall, suure onu lemmik mängusõber. Ise oli juba Kreedost kõrgem ja jämedamate käppadega, aga käitus nagu väike kutsikas. Kreedo arvas alguses, et sellisele suurele isasele peab ilmselt hakkama oma üleolekut tõestama, kuid Frodo lapsik käitumine tegi ta täiesti relvituks ning temagi võttis mõne mängutuuri ülesse.Frodo ja Flora astusid siis ülesse klassis 9-12 kuud. Frodo ringis 5 koera ja Floral 3.
Frodol läks nagu oligi arvata: ta oli oma ringi viimane, sest tema kõrvad ei taha endiselt püsti seista. Mida kõike ei pea elus ka kogema - ma pole iialgi näinud täiskasvanud sakslast, kellel poleks kõrvad kikkis. Kas siis tõesti on minu enda kutsikas esimene?! Kahju, väga kahju, sest kehalt on ta hea ja jooksusamm on tal võrratu. Aga eks igal ühel on oma saatus ette nähtud. Koolituses on ta kindlasti tubli. Võistlustel ei alanda keegi hinnet kõrvade asendi tõttu.Floral õnnestus aga omas ringis ära võita. Kuigi ta ei pidanud ennast kõige viisakamalt üleval. Ei tahtnud hambaid näidata, ei tahtnud seista, ei tahtnud ühtegi korralikku jooksusammu teha. Aga minu perenaine suutis teda ringis siiski nii palju taltsutada, et kohtunik hindas ta just oma suurepärase liikumise tõttu ringi parimaks, kus ka teised olid tugevad konkurendid. Täiesti oma ema vääriline järglane, nagu ma juba tema sündides arvasin :)
Seega jäi minul selle päeva haruldasest päikesest oma osa saamata, kuid järglaste nimel peab ikka vahetevahel millestki loobuma. Ma ei kahetse. Las see päev oli Flora jaoks.
