LAISKUS

Sooja ilmaga tuleb laiskus nii peale, et ainult vedeleks. Usun, et inimesed mõistavad mind täielikult, sest neil käib ikka laiskus palju sagedamini peal kui meil, koertel.

Olen siin kirjutanud muudkui oma kutsikatest, aga mõtlesin, et pean ikka oma tegemistest ka kirjutama. Seda enam, et ega kutsikad enam nii väga sageli ei kohtu ja seda enam, et suvi on väga laiskust täis aeg. Kutsikad tegelikult kogunesid hiljuti jälle minu pool, aga kuna laiskus ei võimalda, siis sellest pikka juttu ei tule. Kes soovib, võib vaadata sellest kohtumisest pilte ja peaks meeleolu täiesti kätte saama:

http://picasaweb.google.com/Estrellest.Dakota/3_Systimine

Mida ma ühel soojal suvepäeval nii väga ikka teen. Eks ikka magan ja ajaviiteks vaatan linnukesi. Meil on üks vahva rähnipere. Perenaine paneb lindudele nädalalõpuks terasid ja rasvapalli, et siis ilus vaadata, kui linnukesed akna taga askeldavad. Mul jälle on hea nende ülejääke maast süüa. Lindusid mina taga ei aja. Kui perenaisele nad meeldivad, siis las olla. Aga need rähnid on samuti laiskuse musternäidised. Käisid ühe päeva teri ja rasva õgimas, ning järgmisel päeval olid jälle kohal. Paraku olid nad juba eelmisel päeval KÕIK ära söönud. Aga istus siis teine laua nurga peal ja vahtis nõudliku näoga tühja rasvapalli võrku selle asemel, et koore alt ussikesi toksima asuda. Sellise laiskusega võib ju nälgagi jääda!

Kõiki rähnipere pilte näed albumist:

http://picasaweb.google.com/Estrellest.Dakota/RHnid

No ja mina jäin laupäeva hommikul perenaisele oma laiskusega täiega vahele. Hommikuti tõuseb päike maja tagant ja nii mõnus on seal maja varjus lasta päikesel oma musti külgi kuumutada ja tuulekesel nina jahutad, pea pehmetes põõsastes...no ja nii perenaine mu tabaski, kui tahtis hakata jäljele minema. Kole piinlik oli. Sead enam, et tal ka foto aparaat kaasas oli, millega kõik igaveseks ajaks jäädvustas.

Selle päeva jälg oli ka üks imelik. Ma olen ennegi mulla peal jälge ajanud, kuid seekord olid lausa mulla rajad ees. Tõsi, vahepeal läks jäljerada siiski ka üle vallide, aga jätkus õige ruttu jälle seal vaos. No oli ikka kummaline küll etteantud kitsal rajal jälge ajada. Aga õnneks polnud sead jälge pikalt ja sain üsna ruttu koju tagasi, sest mul polnud nagu mingit tuju sel päeval tööd teha.

Koju jõudes aga ei kujuenud päev sugugi tavaliseks logelemise päevaks. Tuli meile üks naine fotokaga ja Ott tuli ka õue ja perenaine. Aga nad ei hakanud mitte omavahel asju ajama, vaid Ott tuli mulle pulki ja käbisid loopima ning see naine muudkui pildistas. Ei noh, mis mul sai selle vastu olla. Mulle meeldib käbide järgi joosta ja ma näitan hea meelega, kui kena ma välja võin näha ja kui kiiresti ma jooksen ning kui kõrgele ma hüppan. Kuigi...ma ei ole veel suutnud oma kasukat taastada. Peale kutsikaid tuli üks hetk karv lahti ja siis seda muudkui tuli ja tuli ja ma olin juba VÄGA kiilakas enne, kui hakkas jälle midagi tagasi kasvama. Oma parima kasuka kasvatamiseks läheb mul kahjuks veel aega. Selle pildistava inimese kiituseks pean aga ütlema, et ta ei teinud pilte, kus mu kehv kasukas väga eksponeeritud oleks.

Lõunaks raunesid siiski inimesed maha ja maja jäi vaikseks. Ning mina sain rahus edasi põõnutada, sest ilm oli endiselt väga ilus ja minu selle päeva laiskus ei olnud veel kerest välja läinud.

NÄITUSE DEBÜÜT

Nädalavahetusel oli siis minu lapsukeste näituse debüüt. Tartus. Kõik näitusekõlbulikud olid väljas nagu üks koer ja olgu etteruttavalt öeldud et sellise esindatuse eest sain minagi näituselt auhinna :). Tartu saksa lambakoerte klubi URAN korraldas kutsikanäituse ning oli teinud 3-kuustele omaette võistlusklassi. Minu tibud olid vaevalt 2 nädalat üle 3 kuu. Nii emaseid kui isaseid oli ringis 4. Enne ringide algust sai juba kogunetud ja möllatud. Kõikidel oli jällenägemise üle hea meel ja seekord oli ka Lõuna-Eestis elav Fortuuna (alias Nora) kohal.
Minu perenaine näitas Figarot ja Norat ning Maris näitas Frodot ja Florat. Vaatamata vähesele treenitusele esinesid kõik väärikalt. Hambad said näidatud probleemideta. Seisid kõik nagu staarid ilma igasuguse siputamise ja vingumise-vingerdamiseta. Käimine oli muidugi kõige raskem, sest kohtunik oli väga põhjalik ja lasi neil mitu-mitu ringi käia enne kui otsustas lõpliku järjestuse. Omanikud olid juba ees jooksmisest väsinud ja kutsikadki kippusid maha istuma, et pea ringi ei käiks. See oli neile päris kõva kool esimese korra kohta.
Tulemused olid aga vaeva väärt: Figaro 2. (alguses pandi koguni esimeseks, kuid enne lõppu otsustas kohtunik ringi), Frodo 3., Nora 1. ja Flora 2. Hea algus!
Kõige lõbusam oli aga pärast ringi. Siis läksid omanikud maja taha vihmavarju ning lasid kutsikad möllama. Neid muidugi äike ei häirinud. Paugu katse ka kohe tehtud – keegi pauku ei karda. Soe vihm oli eriti tore. Mis sellest, et kasukas läks sorakaks ja poriseks ja omanike püksid said põhjalikult pori pritsmeid ning käpajälgi täis. Väga vahva oli ringiratast üksteist taga ajada või siis omaette räästast pritsivat vett püüda. Päeva õppetükk oli kõikidele „vee kaevamine”. Kes senini veekausis käppapidi ei käinud, sai nüüd selgeks, et tegu on ühe väga toreda suvise mänguga. Mõni proovis koguni ringi ääres olevast joogiämbrist vett kaevandada.
Kui vihm oli üle ja kõikide vanuste ringid lõppenud, tuli autasustamine. Oli ikka uhke küll, kui kõik lapsed poodiumile kutsuti. Kõige lõpuks oli veel loterii ja Figaro võitis tasuta pääsu septembris toimuvale URANI näitusele! Kas pole mitte selge viide heale õnnele? Üritus lõppes tordi söömisega. Tort oli väga maitsev!Nüüd siis harjutama ja järgmine etteaste on augusti kuus Haapsalus, ESLÜ erinäitusel klassis 4-6 kuud. Arvatavasti on siis juba konkurents tihedam, kuid seda põnevam. Ja siis olen ise ka kohal, et kõigega kohapel kursis olla.

Kõiki pilte näed minu albumist: http://picasaweb.google.com/Estrellest.Dakota