Dakota pere

NUHTLUS NIMEGA QUICK

2011-11-08T15:11:00.009+02:00

See pisike koerahakatis on üks tõeline nuhtlus. Ei ta tea midagi, ei ta oska midagi, ainult tolgendab jalus, on tüütu ja saab perenaiselt liigset tähelepanu.
Mitte et minu elu nüüd palju halvemaks oleks muutunud. Seda oleks ülekohtune väita, sest mind on nüüd tänu temale ka põllule võetud ja isegi paar jälge tehtud üle mitme aasta. Kuigi, jah, sellele pisikesele tehti 2 nurka, aga mulle ainult sirge. Nagu ma oskaks temast kehvemini jälge ajada! Ma saan jälitamisega palju paremini hakkama, kuigi...Quick kaevas aias välja minu suvistest külalistest üle jäänud hästipeidetud kondi. No ma siis ütlesin talle nii, et terve küla kuulis ja loodan, et tal ei tule enam teist korda tahtmist minu toidu kallale minna. Pärast kaevasin ise ka aias veel vähemalt kümme auku, aga ei leidnud midagi. Seega, ta on kas erakordselt hea ninaga või oli see algaja õnn. Ma kaldun siiski arvama viimast, sest kes saaks minust paremini teada, kuhu ma oma kondid olen peitnud?!
No ja valvata ei oska ta üldse. Ma pean ikka kõik töö ise ära tegema. Ise patrullima ja ise kahtlaseid mööduvaid tegelasi haukuma. Tema haugub äärmisel juhul ukse eest lapsevankrit ja vareseid ja sedagi ainult sel juhul, kui näeb neid esimest korda elus. Järgmisel korral ei tee enam väljagi. Seega, valvamiseks täiesti kasutu loom. Eks perenaine sai sellest ka aru, miks ta muidu lasi aeda veel ühe aia ehitada, mis on palju kõrgem meie välisest aiast ja seal on ka uus kuut. Hommikul, kui kõik kodust ära lähevad, pannakse Quick sinna kinni. Nii ei saagi ta midagi valvata. Ainult mängib ja magab seal. Kisab ka muidugi, kui on lootust välja saada. Mul hakkas temast esiotsa isegi kahju ja ma püüdsin aidata tal ennast välja kaevata, aga need ehitajad on ikka päris vägeva kindluse teinud. Me ei saanud veel seekord vundamendist jagu. Aga noh, minu poolest võib ta ju oma päeva seal aias veeta. Ega mul teda vaja pole.
Vahest aga on tore teda näiteks pulgaga õrritada - võtan omale ühe eriti mõnusa pulga ja tulen seda siis tema nina ette närima; kui tema aga ka tahaks minu pulgast osa saada, siis näitan talle hambaid ja urisen ähvardavalt. Saab aru küll, et peab minu asjadest eemale hoidma. Varem ma vist olin selle karistamisega liiga tormakas. Praegu tundub, et saab juba ühest "sõbralikust naeratusest" aru, et peab eemale hoidma. Samas aga ei häiri minu õelutsemine teda sugugi, kui ta tahab mind taga ajada ja kaela karvades rippuda. Kui ma just eest ära joosta ei viitsi, pean teda jälle kamandama hakkama. Aga selles mängus on ta ikka äraütlemata visa. Läheb eemale ja tuleb aga jälle. Jube tüütu!
Toas ei oska ta ka üldse käituda. Inimesed on pidanud kõik oma jalanõud esiku ukse taha panema, sest Quickil on mingi nõme armastus jalanõude vastu. Ja üleüldse peab ta pidevalt midagi närima. Näiteks kaminapuid. Kogu koridor on puupuru täis ja teeb lamamise seal palju ebamugavamaks. Meil pole kunagi majas vaipu olnud, aga Quicki jaoks toodi neid kohe palju. Aga oskab tema siis sellisest vaevast ja tähelepanust lugu pidada? Õige, ei oska! Tema läheb hoopis vaiba peale pissile ja pärast ei saa seal enam keegi magada. Ta pissib üldse liiga palju ja seda kindlasti seepärast, et ta ka joob hirmus palju. Mina joon kord või paar päevas, aga tema iga tunni tagant. Mõni ime siis, et pidevalt ka pissida on vaja.
No ja magades on ka uhke villane vaip tema magamise toas täiesti mõtetu. Küll mina juba oskaks sellist mõnusat küljealust hinnata, aga minul ei lubata perenaisega koos seal toas magada. Hoopis see mutukas saab seal magada, aga temal on palav. Tema jaoks tehakse aken lahti ja ta poeb peapidi diivani alla kõige külmemasse ja kõvemasse nurka magama. Õnneks laseb ta praegu juba perenaisel öö läbi magama ja ei taha keset suurt ööd pissile minna ja mängima hakata. Hea seegi. Mul on perenaisest lausa kahju, et ta seal külmas toas kitsa diivani peal peab ööd magama selle pärast, kes mitte midagi head hinnata ei oska.
Ohh, sain kõik südamelt ära rääkida. Kohe kergem hakkas. Mis sa sellise lolliga ikka teed. Las kasvab.

KUTSUMATA KÜLALINE

2011-10-19T21:35:00.008+03:00

Pean teile tunnistama, et olen nüüd alles portsu otsa sattunud.
Perenaine ja mees olid päris pikalt ära ja tagasitulles oli neil kaasas - kutsikas!!
Oleks, et oleks siis mulle ka midagi head toonud, aga ütlesid, et tõid personaaltreeneri. No ma ei tea... Üldiselt ma selliseid mõtetuid tegelasi oma territooriumil ei salli ja suhteid nendega ei loo, aga, nagu ma seda juba ilmselt kümneid kordi enne olen ütelnud, ei saa mina oma perenaise soovi vastu.
Sissejuhatuseks pandi mulle suukorv pähe ja hoiti paigal, et see titt saaks mind uudistama tulla. Tuli ta jah! Hirm oli tal nii suur, et piilus ainult teise toa uksepiida tagant. No ja ma ei teinud ka jõupingutusi, et lahkem välja näha. Mis sellest, et iga urri eest tutistada või laksu sain.
Siis prooviti teistpidi - perenaine võttis kutsika sülle ja tuli temaga minu juurde, et mina saaksin teda nuusutada. Isane. Umbes 2 kuud. Igavesti ülbe tüüp. Perenaise süles ei kartnud ta enam põrmugi. Kuna aga minul oma meelsust avaldada ei lubatud - ütleme, et oli selge, et see ei huvita kedagi, siis tundsin ennast alandatuna. Selle võõra koeratite ees suukorvistatult ja karistatult - vaenlasele ka ei soovita. Eks ma siis näitasin lõpuks igati, et ega see titt mind väga ei huvitagi, võtke ainult see nõme torbik mu nina ümbert ära. Ja pika pealekäimise järel perenaine leebuski ning vabastas mu suukorvist, aga urinad ja muud kehtestamise võtted olid ikkagi rangelt keelatud.
Aga kujutage ette, see kutt on mu perenaise täielikult omastanud. Ma ei saa aru, kuidas ta seda sallib. Ei lahku pea-aegu hetkekski tema jala kõrvalt, närib ta susse ja püksisääri ja minust ei tee absoluutselt välja. No ma siis püüdsin teda provotseerida endalt oksa ära võtma. Eks ta korra läks õnge ka, aga ma ju ei lubanud ja pärast ta enam ei proovinudki ning ma olin jälle tühi koht- ta vist õpib kiiresti. Selle peale võtsin talt ise kõik ära, mille ta iganes hoovist ülesse korjas. Tegelikult olen ikkagi mina siin hoovis peremees! Või noh, vähemalt siis, kui perenaist kodus pole.
Ööseks jäi perenaine temaga alla tuppa ja mind enda juurde ei lasknudki - väga solvav veelkord. Põnn aga hakkas hommikul laste käimise peale haukuma, nagu oleks tema see, kes meie maja valvama peab. Õppigu enne ikka omadel ja võõrastel vahet tegema, siis hakaku haukuma!
Järgmisel päeval püüdsin teda mängima kutsuda, aga ta on ikka täiesti mõttetu koer. Igavene nõrguke - nii kui ma teda käpaga katsusin, kukkus ümber, joosta ta ei jaksa - ma saan ta iga kell kätte ja tema mind taga ajada ei taha - nii pole üldse lõbus.
No ma ei tea, kes sellist tegelast palus siia ennast sisse seada?! Mida ma küll temaga niimoodi peale hakkan??? Aga küllap mu perenaine teab. Ega mul muud üle ei jää, kui jälle teda usaldada.
Elame-näeme.
Perenaine klõpsutas teisest hulga pilte ka, näete tema albumist, kui kedagi tõesti peaks huvitama.

RÕÕMSAD HAKATISED

2011-08-28T21:56:00.016+03:00

Täna saan teile veel jutustada oma väikestest värsketest järeltulijatest. Nimelt oli neil viimane beebivaktsiin ja selleks puhuks lasti kõik see koer jälle minu aeda hullama. Mina ise hoidsin seekord üsna hea meelega eemale. Teate, vist vanadus. Ei tahaks küll tunnistada, aga kui inimesed mind jälle kord lõhki lasid lõigata ja õmmelda ja plaasterdada ja topivad rohtusid sisse ja sunnivad seda nõmedat kraed kandma, ja seda kõike minu meelest ilma asjata, siis ei ole see ikka õige asi. Noorena käisin ma mööda näituseid, võistluseid, põlde ja trenniplatse, mitte mööda arste. Nüüd aga avastasin kliinikust kraega tulles ja koduväravast sisse tuikudes, et ma veel täiesti mäletan, kuidas selle vastiku kupliga edukalt oma hoovis ja majas manööverdada. No vot. Sellised jamad lood siis minuga. Aga olgu teile kohe teadmiseks öeldud ka, et ma ei tunne ennast sugugi vanana. Juba olen niipalju paranenud ka sellest viimasest lõikumisest, et jooksen aia ääres teisi koeri taga ja hüppan kuudi katusele, et tänavast paremat ülevaadet saada. Seda kõike ilma igasuguste probleemideta. Ainult jalutuskäik väsitab enam, kui enne. Aga ma kosun. Ärge muretsege!
Nüüd siis kuttide pillekaarest. Esimestena olid kohal Boss ja Lotte. No nad on endiselt suured sõbrad ja äravahetamiseni sarnased (kui kõhu alla ei vaata). Kohtudes vahetasid limpsimisi, urinaid ja kallistusi. Hoidsid kokku terve õhtu jooksul. Mõlemad olid juba oma esimeste vigastustega ka kodust: Boss oli murdnud oma beebikihva pooleks, kui oma palli hammustas ja Lottele oli perenaine liigse usinusega küüsi lõigates sisse lõiganud. Aga nagu arvata võite, polnud need põhjused, mis oleksid mürgeldamist seganud. Lotte oli oma kõrvad ka selleks korraks eeskujulikult püsti saanud. Mitte küll väga tugevalt, aga siiski püsti. Boss oli hakanud usinasti päris karva kasvatama. Tegelikult ka teised, aga teistel ei paistnud see nii silma, sest uus karv oli samuti süsimust, aga Boss on tõeline Estrellest, tema triip üle selja on hallisegune. No ja Boss käib ka koolis juba. Soomes. Ta on meil selline meremees, poole kohaga soomlane. Igal juhul usin õpilane.
Järgmisena saabus Ronni. See on passi nimega Schütze. No tema oli jälle kuumast ilmast tingituna just selleks päevaks oma ühe kõrva longu lasknud. Aga ta oli suur. Ikka kohe palju suurem, kui Lotte ja Boss. Samas oli ta aga sõbralik ja kolmekesi koos nahistati rahulikult mööda hoovi edasi. Polnud suuremat lärmi kuulda. Perenaine käis ükskord varem Ronnit tema kodus külastamas. Tal on tõesti mitu maja ja kanad ja kassid lisaks inimestele. Seega suur töö ootab teda selle majapidamise korraldamisega seoses. Ta on asja juba ka käsile võtnud ja hakanud kõiki oma reeglite järgi välja õpetama. Asi sujub, võib ütelda. Minu aiaski võttis ta endale iseenesestmõistetavalt valvuri rolli maja ukse ees ja täitis seda suurejooneliselt.
Dame ja Besonder olid järgmised saabujad. Jah, Dame on ka juba oma kodus ja loomulikult rõõmustas ta kõiki oma püstiste kõrvadega :). Nagu kõik kojuminejad on seni teinud. No ja need koerad olid ka suured ja nende saabudes läks kohe tõsiseks lõrinaks. Dame hakkas kõiki ükshaaval ja ka mitmekesi rivistama. Boss sai näidata oma koolis õpitud võtteid, kuidas tagumikku ette keerata ja kuidas eest ära joostes tõelist tagaajamist korraldada. Dame aga püüdis praktiseerida seda, mida üksi suurtega kodus olles nende käest õppida jõudis. Besonder aga kaotas mängu tuhinas oma esimese beebihamba. Üldiselt on kõikidel igemed paistes ja valmistuvad hammaste vahetamiseks. Ma veel isegi mäletan seda tunnet, kui hea oli oma pakitsevaid igemeid aiatooli jala vastu sügada...
Seekord tehti neile marakrattidele natukene kohustuslikkust ka. Võeti kõik kinni ja mäng katkestati, ning ükshaaval näidati ette, kuidas näituselooma näituseks seisma õpetada või kuidas istu, lama, kõrval käsklusi maiustusega teha. Ega nad muidugi väga püsivad selles polnud, kuid siiski õnnestus sel korral nende pildile saamine tunduvalt paremini, kui viiamti. Kaks kutti polnud aga toidust kuigi huvitatud ja see näitab selgelt, et neil on kodus liiga palju toitu prii pärast saada. Laiskus on saksa lambakoera juures kurjast ja isutus lausa haigus. Seega on liigne söömine ka üks kuri haigus. Loodan, et nende inimesed võtavad selles osas midagi ette.
Poolte õppetükkide pealt saabus lõpuks ka Franko. Kuna ta oli teistega võrreldes puhanud, siis tuli temal toidu tagaajamine ja selle järele istumine ning lamamine kõige paremini välja. No ja ma pean seda jälle mainima, et ta oli endiselt teistest kõigist kõige suurem ja ka kõige ülbem. Sel korral ta isegi väga ei pidanud pingutama, et kõikidele oma üleolekut tõestada. Kuigi, jah, Dame rivistas ka teda päris pikalt ja palju. Teised väga ei kippunud ise temaga mõõtu võtma. Otsiti ikka nõrgemaid, kelle taustal ennast ka tegijana tunda. No ja mis te siis arvate, kellega Liebe-Lotte ennast kõrvutama oleks pidanud?
Arsti külaskäik oli muidugi jälle vaid märkamatu minut ja edasi käis möll kuniks jalad kandsid. See kõlab küll uskumatult, kuid lõpuks väsis isegi Dame ära. Inimesed said vähemalt selleks õhtuks omale hea unega koerad.
Soovin neile kõikidele edukat ja rahulolu pakkuvat elu koos oma inimestega. Head näitusekarjääri, kes seda teha viitsib; häid hindeid koolis, kellele seda võimaldatakse ja muidugi palju unustamatuid hetki koos oma peredega.
Eks ma jälle kirjutan, kui peaksin neist edaspidi midagi kuulma või kui minu vanuri elus midagi põnevat, või noh, kasvõi mainimisväärset, peaks juhtuma.
Pildid minu albumist, aga ka Helve oli oma aparaadiga kohal ja tema pilte näete siit.

MARAKRATID IGA ILMAGA

2011-07-28T22:00:00.019+03:00

Ja täna juhtus see jälle, et mina sain garaažist pealt kuulata, kuidas Delta kutsikate parv minu õue vallutas. Tegelikult käidi neid vaktsineerimas, aga see oli nende jaoks kindlasti nii tühine seik antud õhtust, et vaevalt keegi seda üldse mäletama jääb. Samuti sadas vihma ja müristas, aga seegi polnud nende jaoks mainimist väärt.
Seekord tulid ikka juba nagu õiged mehed kunagi - rinnad ees kummis ja sabad nagu lipud püsti. Teadsid täpselt, mis ja kus ja kuidas. Muidugi olid nad kõik vahepealse kahe nädalaga kõvasti kasvanud ja üksi omades kodudes olles kõvasti julgemaks ja iseseisvamaks muutunud.
Esimesena oli kohal Boss. Nagu ikka, on kõige kaugemalt tulija kõige enne platsis ja oh seda perenaise rõõmukilkamist Bossi täiesti kikkis ilusate kõrvade üle. Ta nägi tõesti palju soliidsem välja, kui viimati. Kohe tulid järgi ka Liebe-Lotte ja Dame. Bossil oli jälle tõeliselt hea meel Lottega kohtumise üle - tõeline äratundmisrõõm, aga Liebe-Lotte vist väheke häbenes oma lontis kõrva. Ausõna, kolme päeva eest omas kodus olid juba mõlemad kõrvad püsti, aga vahetult enne kohtumisele tulemist väsisid väheke ära. Aga küllap tõusevad uuesti. Omas kodus on Liebe-Lottel täiesti omaette suure koera elamine ja olemine. Tal on oma kahekambriline kuut nimega ukse kohal ja suur aedik ümber kuudi, milles ta juba täiesti tubli ja iseseisvana ka öösiti üksi elab. Päeval möllab muidugi kogu perega ümber kogu hoovi, nagu peremehele kohane.
Dame oli aga endiselt majavaimu loperdavate kõrvadega. See on kohe täiesti kummaline, kuidas kõrvade kikitamine on oma päriskoju minemisega seotud olnud. Dame on meil ainsana see vaene kodutu ja mitte ei taha enam oma kõrvu püsti ajada, kuigi vahepeal olid ju täiesti ilusasti, kui oli lootust koju saada. Aga eks peab ootama. Iga asi omal ajal. Nii kodu, kui kõrvad.
Esimesed kolm olid väikest vihmakest trotsides juba kõvad tuurid ülesse võtnud, kui saabusid ka teised kolm: Schütze, Besonder ja Franko (passiga Solo). No ja vaata imet! Kõikidel kõrvad püsti! Schütze on vaid neli päeva omas kodus olnud, kui majavaimu loperdised asendusid ilusate püstkõrvadega. Tõsi, päeva lõpuks väsis üks kõrv küll ära, aga siiski - jälle selge seos. Schützel muideks on oma kodus suur majapidamine - palju maad ja teisi loomi. Kanad tembeldati juba mõtetuteks tegelasteks, kellele pole vaja tähelepanu pöörata, aga kassid võiksid olla päris head meelelahutajad, kui nad eest ära jooksevad.
Besonderil ja Frankol olid aga kõrvad tugevad ja püstised. Nagu nad isegi. Huvitaval kombel oli ka neil mõlemil kodus kass ootamas. Franko kohanes kassiga kergemini või õieti kass temaga, aga Besonderi pere vana kassivolask ei taha noort kutti niisama lihtsalt jutule võtta. Pehmelt aga kindlalt tehakse poisile selgeks, et hoidku eemale ja tegelegu omade asjadega. Ning Besonder tegelebki. Tal ju aias ruumi palju ja asjatamist ka mujal kuhjaga. Frankol muideks on täpselt samasugune beebikasukas, nagu oli ta emal - tihe ja madal ja hästi must. Kohe põnev näha, kas ka täiskasvanu karv tuleb sarnane või ei oma see titekasukas tõesti mitte mingit tähtsust.
No ja siis oli õu hirmsat madinat ja lõrisemist ja kobisemsit ja kukerpallitamist ja hamamste teritamist täis. Kes seda jõuaks kirjeldad! Vahepeal paisusid omavahelised õiendamised ikka juba kõrvulukustavaks ja jooksutuure võeti ülesse lausa hirmuäratava kiirusega libedatel terrassilaudadel ja teiselt astmelt tehti võidu kõrgus- ja kaugushüppeid alla rohu peale. Franko ja Boss pidid aga iga veidikese aja tagant mõõtu võtma. Kuigi Franko iga kord Bossile väga selgesti mõista andis, et tema üritused on mõtetud ja ülemus on ikkagi pealik Franko, ei lõpetanud Boss jälle ja jälle üritamast. Küll proovis teist õlaga pikali lüüa, küll vaikselt nihkudes nelja jalaga üle ronida, kui Franko parasjagu muus asjus maas oli, aga ikka lõppes see Franko võiduga. Schützel ja Besonderil polnud mahti mingeid võimumänge teha. Neil oli muidu tore ringi tuuseldada ja kõikidega ühtlaselt tüli norida või siis eest ära joosta.
Lottekene püüdis väga tubli olla, aga ta pidi oma rasket lapsepõlve jälle tunda saama, kui kõik see mees tema kallal ülbitseda tahtis ja tema ennast siis teravate hammastega iga hinna eest kaitsma pidi. Kõige kindlam positsioon oli terassi all. Ja ta sai hakkama. Nagu ka varemalt.
Dame aga oli emakodus olles ema käest usinasti kaklemist õppinud ja proovis nüüd kõiki suurte koerte võtteid kõikide õdede-vendade peal. Aga siiski sõbraliku madina käigus. Lihtsalt jutu jätkuks ja ajaviiteks. No ja sikutamise jõudu jätkus tal ka kõige enam. Samuti, nagu energiat ringi joosta ja tuuseldada.
Kui arst tuli ja igaühele tema sutsaka ära tegi, ei olnud see kellegi meelest erilist mainimist väärt. Enam protesteeriti kinnihoidmise pärast, kuna huvitavad mängud väljas teistega ju pooleli olid. Schütze oli koguni selline vapper sõjamees, et ei teinud üldse mingit häält ja ei siputanud vastu - kui vaja, siis vaja. Kannatas vaikides ära ja läks tormas edasi.
Seekord hakkas kutsikate jõud raugema juba palju kauema aja pärast kui eelmisel korral. Lõpuks aga hakkasid siiski õuele ja terrassile tekkima koeranahad ja peremehed, -naised viisid oma märjad, aga rahul koerapojad koju välja magama. Kuni järgmise korrani.
Tahaks väga loota, et sellel järgmisel korral saab ka Dame uhkustada meie seltskonnas oma inimestega ja kikkis kõrvadega!
Kui sina, mu sõber ja lugeja, tahaksid talle seda innustavat pere pakkuda, siis võta ühendust minu perenaisega: mare.adermann@gmail.com või 5176608. Iga päev, iga ilmaga!
Väike kodutu Dame nii ootab oma pere...
Kõik pildid, nagu ikka, minu albumist.

PEA-AEGU 2 KUUD

2011-07-18T13:40:00.013+03:00

Te ei kujuta ette...Delta kutid käisid oma kaheksanda nädala täitumisel mul külas. Kõik see koer tuli minu hoovi peale kokku. Oli see alles mäsu! No kuna mina eriline titelemb pole, siis päästis perenaine mind kutsikatest ja pani seniks garaaži. Sealt oli mul hea kuulata, kuidas üksteist tervitati, jõudu prooviti ja minu aia avaraid võimalusi katsetati.
Lottel ja Bossil oli selge äratundmisrõõm. Jälle sai koos ringi mässatud ja teineteist ülejäänud kamba eest kaitstud. Kuigi, Lotte oli selle nädalaga omas kodus kõvasti arenenud. Ta lausa käis ise sekeldusi otsimas, teistele möödaminens turja karates või sabast haarates. Ja kuigi ta alati teistelt lõpuks nahutada sai, avaldas ta eriti julget ja tugevat vastupanu. Tundus, et ta ise ka nautis, kui suureks, julgeks ja osavaks ta vahepeal kasvanud on. Damel tegi ta korra selja prügiseks ja Besonderiga lõrisesid vastamisi vist kümme minutit terrassi all.
Ka Solo oli kohal, kes oli teistest juba kaks nädalat eemal olnud. Kuna ta ülejäänud kambast veidi hiljem ka kohale jõudis, siis tehti talle esialgu teiste poolt ühine rünnak, kuid Solo oma ääretus enesekindluses ei teinud sellest väljagi. Lükkas Bossi demonstratiivselt pikali ja kargutas teda oma võimu märgiks. Kaheksanädalaselt! Ja Schützega tuli neil samuti äratundmine, et omavahel on jäänud mingi asi lõpuni ajamata. Tekkis neil nüüdki üks hetk vastasseis, kus mõlemad päris suure koera kombel püüdsid panna pea teisele turjale, tegid jalad ja kere kangeks ning ajasid sabad nii püsti kui said. Sellest vaikivast võitlusest väljus võitjana Solo. Muideks, Solo kodune nimi on Franko, et siis edaspidi Franko. Vot selline kõva iseloomuga dominantne loom on Franko. Loodame, et tema peremees viitsib ikka tema koolitamisega vaeva näha, sest muidu võib neil päris raskeks minna.
Üks pere tuli ka meile, et kutsikahuviga neid pätte vaadata. Olid mujalgi käinud. Ja tore-tore: Boss leidiski omale inimesed ja inimesed leidsid omale Bossu. See oli päeva parim uudis. Nad on nagu üksteise jaoks loodud. Peremehel oli koguni Bossi nimi iga riietuseseme peale kirjutatud ning perenaisele meeldibki kaisukaru :) Palju õnne neile kõigile!
Ka arst tuli meile, et kogu see pesakond ära kiipida. Nii on koertele kindel ja turvaline inimeste maailmas hakkama saada. Koer ei võta ju passi kaasa, kui ta naabritele või sõbrale külla läheb ja kui kodutee peaks suure pidutsemise peale ununema, saavad inimesed ta kiibi abil jälle koju aidata. Ja siis ei saa mõni õel inimene koera niisama kaasa võtta, tehes nägu, et see ongi tema koer. Seega on need pätid nüüd kiibiga turvatud. Muidugi oli igavene tragöödia, kui arst kiipe paigaldas, aga mis teha - mida peab, seda peab. Arst vaatas ka kõik kutid üle ja pidas terveks. Ainult Schützel on veel veidi puudu. Tal nimelt üks munand on küll täiesti olemas, kuid päris õigesse kohta veel liikunud pole. Ega temal sellest suurt muret pole, aga inimesed küll muretsevad, et kui see ei peakski õigesse kohta liikuma, mida ikka vahetevahel koertel juhtub, siis ei saagi temaga näitustele minna. Ma võin teile aga kinnitada, et koeral on üsna ükskõik, kas ta käib oma peremehega näitustel, koolis või niisama metsas. Peaasi, et tal see peremes oleks ja temaga koos aega veedaks. Üks muna ees või taga ei muuda seda koera sugugi teiseks. Schütze on kindlasti selle pesakonna kõige suurem askeldaja ja terane tegija ning ta jääb selleks ka suureks kasvades, olgu siis ühe või kahe munaga. Kuigi, pole veel teada, kus ja kellega ta suureks kasvab, sest pere, kes tema eelmise nädala seisus võtma pidi, leidis siiski üksmeele puudumise tõttu, et koera nende elamisse praegu ei tule.
Kiipimisel näitas aga tõelist iseloomu hoopis Dame, kes hoidis vapralt kisa kinni ja tegi vaid väga summutatult paar kriginat kogu kiipimise vältel. Ta oli nagu väike vapruse kehastus.
Paari tunni pärast oli hoovi roheline muru musti koeranahku täis. Kui Besonderi pere talle järele tuli, olid enamus juba oma kodudesse lahkunud väsimust välja magama. Nüüd sai siis Besondergi oma koju. Edu talle ja tema inimestele ning kassile!
Praeguses hetkes on siis kodutud veel Dame ja Schütze, kellest juba nii mitu korda kodu ja peremees väga lähedalt mööda on läinud. Neid on kõige enam tahetud, aga siis ikkagi loobutud. Aga küllap pole siis nende jaoks veel see ÕIGE saabunud. Aga ega ta tulemata ei jää. Ükskord me saame kõik kutsikad koju nii kui nii.

Julge ja teotahteline (tulevane)omanik võtku ühendust kutsika saamiseks: mare.adermann@gmail.com, 5176608
Ja kutsikate askeldamist minu külalistena näete minu albumist.
Ja pea-aegu proff fotograaf käis meil ka. Seesama, kes on neid kutse juba sünnist peale pildistanud. Sünnist peale pilte näeb siit. Proovis perenaine neid kutte ka näituse seisu asendisse saada, et ilupile teha, aga see käis niisuguste energiliste nööpidega ikka talle kohati üle jõu :)

7 NÄDALAT

2011-07-10T15:11:00.009+03:00

Ohh, kuidas aeg lendab! Delta kutsikad on juba seitsmenädalased! Päris koerlased juba. Minul õnnestus see järjekordne nädal kodus maha magada, aga perenaine muudkui sõitis kutsikate vahet, sest uudistajaid käis mitmeid. Ja selle nädala kutsikaralli tagajärjel leidsid ka kaks kutsikat jälle kodu.
Üks pere tuli Damet vaatama, sest tahtsid just emast koera oma lahkunud emase asemele. Põhimõtteliselt sai kauba kokku ja käsiraha makstud.
Üks pere tuli siis Schützet vaatama. Neil oli enne olnud pikakarvaline sakslane, kes kahjuks parimas eas meie seast lahkuma pidi. Vaatasid neid kutte ikka siit ja sealt, aga ei suutnud otsustada, kas Schütze või äkki hoopis Besonder...Võtsid päeva mõtlemiseks ja teatasid siis, et võtavad siiski Besonderi. Võib ju temaga ka näitusele minna, kui ilusaks koeraks kasvab.
Nii jäi Schütze siiski vabaks. Kuniks teatasid Dame soovijad, et neil nii ja naa kahtlused ja kõhklused ja kui veel saab, siis võtaksid ikkagi isase - Schütze. Ja sedasi siis läkski, et Schütze sai Dame asemele ja Besonder sai Schütze asemele ja Dame jäi täiesti üle. Nagu mingi telemäng, kus rahvas osalejaid ükshaaval koju hääletab. Nüüd on siis koju hääletamata veel Dame ja Boss. Kuigi Damel on soovija olnud juba kolmel korral, on ta ikkagi veel saada. Eks me näe, mida või keda siis saatus tema jaoks on hoidnud. No ja Boss pole suutnud kedagi võluda, kuigi ta ometi on nii ilusate värvide ja koheva karvaga. Aga ehk on siis teised õed-vennad teda üle mänginud olukorras, kus tuleb ennast vaatamatulnutele müüa.
Sel nädalal näitas aga Boss oma tõelist palet ja seda, et kui vaja, siis on Boss ikkagi just tema. Senini polnud lihtsalt põhjust olnud ennast tõeliselt maksma panna, aga siis pakuti seakõrva. Ühte kõrva kogu kamba peale. Ja see oli asi, mille nimel Boss ennast kätte võttis ja nii veenvalt kõrva endale võitles, et kõik teised üritamastki loobusid. Ainult Lotte, kes on Bossiga alati suur sõber olnud, tohtis mõne aja pärast ka veidi selle kõrva küljest sikutada.
Meie eelmise nädala kõrvakikitamise võistluse võitis aga üllatuslikult hoopis Schütze. Seitsmenda nädala lõpuks ehtis kaunis kõrv-pilotka tema pead, andes tema väljanägemisele erilise jõu ja suursugususe. Ju ta siis valmistus nii oma uue kodu ülesanneteks, kus tal on mitmeid hektareid maad ja maju ning inimesi vaja valvata. Dame aga lasi oma ühe kõrva hoopis lonti tagasi, ei tea, kas oli löödud, et teda siiski ei tahetud? Ometi on ju just tema see kõige aktiivsem ja alati silmapaistev tegelane.
Nädala lõpus aga oli Liebe-Lotte jaoks suursündmud: tema pere tuli talle järele ja viis ta koju. Tal on nüüd suur aed, maja, 6 inimest ja kass, keda valvata ja kellega aega veeta. Perenaine käis teda ka tema uues kodus vaatamas ja tegi mitmeid ilusaid pilte, mida leiate minu albumi lõpupoole. Lotte ei nutnudki oma esimesel ööl ja askeldas juba päris mõnusasti ringi. Tahtis hirmsasti trepist ülesse minna ja veega mängida. Ka pulkade ja nööride tagaajamine oli tore, ning palliga sai ka lõbusasti joosta. Ja otse loomulikult oli ta viimse kui ühe selle maja inimese ära võlunud. Lisaks veel palju kõneainet tekitanud kõikidele naabritele, kui mitte poolele tänavale. Üks üsna tõeline staar see meie Lottekene. Kuna Lotte pere on minu perenaise head tuttavad, siis loodan, et kuuleme sellest plikast veel ka edaspidi. Jõudu talle ja tema perele!
Mina ootan huvi ja põnevusega ka Bossi ja Dame uusi peresid esile kerkimas. Küll nad tulevad! Sellised hakkajad koerad saavad kindlasti just sama hakkajatele inimestele. Ootame ja vaatame!
Pildid, nagu ikka minu albumist.

6 NÄDALAT

2011-07-04T15:17:00.021+03:00

Delta kutsikate kuues nädal oli pühendatud kõrvade kikitamisele ja koera kombel suhtlema õppimisele. Nädala lõpp oli aga tegus kogu minu perele, sest toimus saksa lambakoerte erinäitus. Esimesel päeval oli minu pere esindatud kolme liikmega: mina ise veteranide klassis ja Figaro kaks kutsikest kõige nooremas vanuseklassis. Me olime kõik väga tublid - mina sain kuidagi märkamatult esikoha ja Durel oli kolmas ning Debby teine. Figaro kuttidest oli niisama elu-olu uudistamas ka Desperado - täiesti isa nägu kutsikas, aga veidike õnnetu saatusega. Tema inimesed satusid raskustesse ja otsustasid, et parem oleks temast loobuda. Sedasi ta siis satuski tagasi oma sünnikodusse ja ootab nüüd uut pere, sest koerale on ju ometigi peremeest vaja. Õnneks pole see edasi-tagasi käimine tema iseloomu rikkunud ja füüsiliselt on ta ka igati vinks-vonks isane: terve ja tugev ja igasuguseid instinkte jagub. Et siis hoidke teie, mu sõbrad, ka silmad kõrvad lahti, kui keegi tahaks veidi vanemat isast kutsikat, siis siin on üks täiesti saada.
Teisel päeval sain mina kodus kuumuse eest peitu pugeda, aga perenaine läks jälle näitusele. Ka teisel päeval olime kolme liikmega esindatud: Devi oli noorteklassis, kus kahjuks seekord kohtunikule muljet ei avaldanud ja märkimisväärset kohta ei saanud; Di-Di oli noorte karvikute klassis ja teenis välja väga austustvääriva teise koha ning tädidele oli kaasa elama toodud Delta karvane poiss - Besonder sai oma esimese näitusekogemuse ja oli nagu kala vees. Muidugi oli palav ja tal oli esimest korda jalutusrihm küljes ja rahvast oli ümberringi rohkem kui kunagi enne nähtud, ning ühtegi õde-venda polnud silmapiiril, see-eest oli palju igasuguseid võõraid suuri koeri ja takkatipuks lasti veel pauke ka. Aga see kõik justkui olekski pidanud nii olema. Besonder nautis täiel rinnal omale osaks saavat inimeste ja koerte tähelepanu ning oli väga rahul kõige kogetuga. Päeva lõpuks sai ta veel Estrellesti maskotiks kenneli esitlusel. Nii et tema näitusedebüüt on juba tehtud. Pikka ja õnneliku näitusekoera elu tahaks talle soovida ka tulevikuks, kui leiaks sellise tubli pere tema jaoks, kes ikka näitustele ka satuks.
Teised pisikesed istusid kodus ja katsusid selle kuumaga kuidagi hakkama saada. Nagu enne ütlesin, on nad selle nädala sisustanud peamiselt kõrvade kikitamisega - kõik, peale Besonderi. Tema kõrvad on ilmselt selle paksu karvaga nii palju raskemad, et erilist kerkimist veel näha pole. Kui, siis õige natukene tagumistest servadest. Kõige usinam sel teemal on olnud Dame. Kui viienda nädala lõpuks hakkas üks kõrv püsti ajama, siis kuuenda nädala lõpuks on tal juba mõlemad kõrvad pooles vinnas. Tõsi, kui ta väsinud on, siis vajuvad need ilusad pool-kikk-kõrvad näotult laiali, aga erga ja virgana on juba päris uhked. Dame on ka kasvu kõvasti visanud. Ta on vist hetkel isegi vendadest suurem. Kõik ihuliikmed on hakanud venima kiiremini kui teistel. Juba praegu pole ta enam mingi nunnu pontsakas kutsikas, vaid nagu nooruki-ikka jõudev loomahakatis - pikad kõrged keppjalad ja peenike saba nagu pudelihari. Aga sahmib ja rahmib ja korraldab ta endise hooga. Igale poole ta jõuab ja kõigi ning kõigega on tal ütlemist. Lisaks sellele on ta väga tubli sikutaja. Perenaine sai temaga kohe kõvasti rätikut sikutada - Dame pani kõik neli jalga vastu maad ja tõmbas tugevate rütmiliste tõmmetega, kuniks rätiku omale sai. Väga minu maitset loom! Hoiame pöialt, et tal see innukus säiliks kuni pensionini ja oleks omanik, kes ka viitsib sellega midagigi peale hakata.
Samuti väga tugev sikutaja on Schütze. Lisaks sellele on ta ka tubli sõjamees. Ah jaa, Solo poiss läks juba esimesel võimalusel ära oma pere juurde, sest neile oli koera väga vaja hiljuti tühjaks jäänud majja. Tema oli nagu selgelt oma titepere juht. Mis sellest, et sageli kõrvalseisev, aga juhiks olemiseks piisas täiesti tema tugevast isiksusest. Peale tema lahkumist läks kohe Schütze ja Bossi vahel eriti tugevaks mõõduvõtmiseks, et juht-kutsika positsiooni omale saada ja tundub, et Schütze sai selle koha Solo järglasena. Ta on ikka eriti innukas oma tahtmist läbi suruma. Isegi Delta on otsustanud, et see kutt on piisavalt kõva, et teda endaga jõudu katsuma kutsuda ja siis võtavad koos tuurid ülesse ja tuhisevad aedikus ümber kuudi nii, et tolmupilv üle pea. Ja ka igasugustes muudes õdede-vendadega tekivates olukordades jääb ikka Schütze tahtmine enamasti peale. No ja tema kõrvakikitamine on nii tubli, et parem kõrv seisab juba aeg-ajalt täiesti püsti.
Boss aga ei ole ilmselt sugugi leppinud, et tema päriselt Bossiks ei saanud. Ta püüab ülemusele pugeda ja alluvaid nahutada, nagu tõeline karjerist. Ehk siis kipub emme Deltalt ründama, et endast ka kõva mehe muljet jätta ning Liebe-Lottet nahutama. Delta aga ei arva sugugi, et ka see poiss on juba nii kõva tegija, et temaga tasub mängu ülesse võtta ja tegelikult, kui Lotte ikka väga hädas on, siis teeb ta Bossile ka tuule alla. No tegelikult saavad Lotte ja Boss endiselt omavahel eriti hästi läbi ja hoiavad kokku. Väike madin käib asja juurde. See ei takista teineteise kaisus magamist. Bossi kõrvakikitamine on selline pea-aegu esimene. Tal on väga ilusad väikesed ja hea asetusega kõrvad, mis on kogu aeg sellist nägu, et kohe-kohe on nad püsti, aga siiski vaid üks kõrv on veidi ajanud. Inimesed olid täiesti kindlad, et temal esimesena kõrvad püsti tõusevad, aga võta näpust!
Et siis see liebe Liebe-Lotte. No ega ta ainult liebe ka ei ole. Tal on küll endiselt hea oskus imearmsaid poose võtta ja oma suurte ümmarguste ja pea-aegu mustade silmadega igaühte võluda, aga ta kräunutab ka hea meelega nii kummist piiksuga mänguasju, kui ka inimesi oma terevate hammaste vahel. Ilmselt on ka kõik pesakonnakaaslased tema hambaid tunda saanud. Ise ta kuigi tihti teistele kraesse ei karga, mis tähendab muidugi kohe seda, et teised temale küll. Ja siis ei jäägi tal muud üle, kui eest ära joosta või vastu hakata. Kui aga Lotte on nurka aetud, siis ründab ta sealt tõelise emalõvina, et isegi temast kaks korda suurem Besonder ära ehmatab.
Besonder on aga endiselt eriline. Väga mõnus ja muhe tüüp. Vahel asjatab omaette mänguasjadega, vahel norib kellegagi tüli, aga kui ära väsib, siis viskab esimesse ettejuhtuvasse kohta külili. Natukene on ta nagu kiusupunn. Ega ta niisama tüli norima ei lähe, aga kui teisel on mõni mänguasi hambus, siis teeb tema näo, et ta tahtis ise just selle mänguasjaga mängida ning kukub mänguasja omanikku nahutama. Kui aga viimane on oma asjast juba loobunud, siis läheb Besonder ka minema ja ei huvitugi enam. Otsib omale uut tegevust.
No vot. Selliselt siis mina ja mu pere elab ja toimetab siin kõrbekuumas. Kutsikad otsivad omanikke ja mina tuletan meelde, et olen ikka näitusekoer, mitte veel niisama tudike aianurgas.
Meie viimase nädala album on ka nähtaval siin. Pildid enne Besonderi näitusekülastust on kõigest kaks päeva enne teise poole pilte tehtud, aga pange tähele, kui oluline vahe on kõrvades!
Ja veel, nad on nüüd juba nii suured, et kannavad päris kaelarihmasid. Uhke küll, aga pildi pealt on nüüd harjumatul silmal raske aru saada, kellega tegu, sest rihm ei kipu karvast välja paistma.
Kõige värskem uudis on, et Dame sai peremehe. Temast saab suure majapidamise valvur ja inimestele seltsiline, keda on lubatud ka kooli ning ehk ka näitustele viia. Ootame põnevusega uudiseid järgmistest peredest, kelle omaks võivad saada veel kolm poissi: Boss, Schütze ja Besonder.
Värskeimad uudised selles kiiresti muutuvas maailmas on, et Dame broneerinud pere otsustas ringi ja võtab hoopis Schütze. Ning Besonder on endale ka oma inimesed leidnud.
Seega, koduta kutsikate seis 1-1. Dame ja Boss

HEA PÄEV

2011-06-26T21:37:00.016+03:00

See laupäev oli meile igati meeldejääv ja rõõmurohke. Algatuseks külastasime Luige näitust, siis Delta kutsikaid ja seejärel veelkord Luige näitust.
No mina kahtlustasin juba mõne päeva eest, et mingi näitusevärk on jälle tulemas, sest mind pesti. Ega mul väga selle pesemise vastu midagi pole, aga ma lihtsalt tean, et see sageli lõpeb näitusega. Aga kuna ma juba pikka aega midagi huvitavat polnud teinud, siis tundus mõte näitusest isegi tore. Perenaine pani mu autosse ja peale mõningast sõitmist olimegi näitusel. Seekord oli tegu siis kõikide tõugude näitusega. Neid suuri ja väikeseid ja siledaid ja karvaseid oli ikka igat sorti kokku tulnud. Mina suundusin perenaisega muidugi ringi poole, mille äärde kogunesid saksa lambakoerad. Ka mu händler, Siiri, oli kohal. See oli tore. Mulle ta tõesti meeldib, sest tal on alati minu jaoks midagi maitsvat ja ta ei pea paljuks minuga ka veidike mängida, kui kusagil aeg venima kipub ja ta on lõbus. Ega palju ei pidanudki ootama, kui sakslased hakkasid ringi minema. Mina astusin ülesse veteranina (vanaema ju ikkagi ;). Kohtunik andis mulle teistega võrreldes pika kirjelduse ja peale mõnda sammu ringis ka suurepärase hinde. Inimesed väga rõõmustasid. Sain aru, et olen nüüd ka veterantšempion - seega läbi ja lõhki üks ilus koer ka vanemas eas. No aga kuhu siis see ilu oleks vahepeal pidanud kaduma...?
Näitusel kohtasin ka Liebe-Lotte tulevast pere. Olid kõik tulnud koeri vaatama ja ostsid minu perenaise näpunäidete järgi Lottekesele jooginõu ning magamisvaiba. Seega on asi nüüd ikka kindel ja otsustatud. Liebe-Lottel kodu olemas :)
Peale seda kiiret ja tulemuslikku iluringi sõitsime Deltale külla. Ma jäin küll autosse ootama, aga sain siiski ka oma kutsikakutsikaid näha, kui nad õue jooksma toodi. Oi nad on ilusad! Kohale tulid ka saksa lambakoerte ühingu tähtsad tegelased, ametlikud pesakonna ülevaatajad. Neile ka kutsikad meeldisid. Seega on need sellid nüüd ametliku hindamise läbi teinud ja kuulutatud igati kõlbulikeks koerahakatisteks. Lisaks oli kohal üks tore pere, et omale minu Delta pesakonnast uut pereliiget valida. Piltide pealt oli nende valituks osutunud Solo. Ta oleks nagu asjast teadlik olnud ja läks esimesena neid inimesi tervitama, kui nad saabusid. Aga eks nad kõik on ju toredad. Igaüks omal moel. Ja nii need inimesedki vaatasid ikka ühte ja teist ja kolmandat kutsikat. Väga raske oli valida. Üks ju ilusam kui teine ja teine toredam kui kolmas. Kutid näitasid ka kõik, mida nad oskasid. Kohe peale õue mahapanemist tehti kõigepealt piss ja siis hakati jooksma igaüks ise suunas küll naabri aia poole, küll sõidutee poole, küll lillepeenrasse või Ronni aediku poole. Nad olid juba tunduvalt kiiremad kui eelmisel nädalal ja kuidas inimesed ka ei pingutanud, ikka õnnestus ühel kui teisel mingil hetkel lubatud piiridest välja lipsata. No midagi hullu ei juhtunud. Nad on ju uudishimulikud. Ikka tahaks olla seal, kuhu minna pole lubatud. Ka väikesed omavahelised jagelemised tulid ette, nagu alati. Aga seegi on ju täiesti normaalne ja õpetabki kõiki enda eest seisma. Isegi väike Liebe-Lotte on täiesti võimeline oma kiusajale tõsist urinat tegema ja hambaid välgutama nii, et ta rahule jäetaks. Boss on aga selline tegelane, kes isegi emme Deltale ninna kargas, kui olukord talle ei meeldinud. Delta oli sellisest julgusest äärmiselt üllatunud. Schütze aga paistab silma erilise visadusega. Näiteks suudab ta Delta toasolles nii kaua üritada tissile pääseda, kuniks Delta loobub ta eemalepeletamisest ja lubabki tal veidike tissida. Muidu söövad kõik juba usinasti krõbinaid, aga vahel ju ikka tahaks veidike emmetada ja tissi saada. Dame on aga nii tubli, et tema on hakanud juba kõrvu kikki ajama. Tal näikse pidevalt iga asjaga kiire olevat. Emaste osas ülevaatajad üksmeelt ei saanudki - ühele meeldis Lotte, teisele Dame. Eks elu näitab, kumb kaunimaks kasvab või jäävadki võrdseks.
No jah, aga tagasi valikute juurde. Emast ei tahetud. Need viidi sisse. Pikakarvalist ka ei tahetud, see viidi samuti tuppa. Boss tundus Solo ja Schütze kõrval kuidagi väike. Tema jäeti ka kõrvale. (Kuigi ülevaatajate meelest on Boss üks päris ilus loom, just paraja suurusega ajal, mil isased üle mõõdu kipuvad kasvama) Aga Solo ja Schütze vahel oli raske valida. Paar parajaid, nagu nad alati on olnud. Schütze tundus oma kohevama karvaga ilusam, aga Solo tugeva kondiga tugevam. Lõpuks anti otsustamisõigus pojale, kellest saab selle pere koera kasvataja ja õpetaja. Ja poiss valis Solo. Solole ka see noormees meeldis. Kui ta teiste süles olema ei soostunud, siis poisi süli kõlbas talle koguni magama keeramiseks. Seega, oli asi otsustatud. Solol pere olemas. See oli minu jaoks kindlasti selle päeva kõige parem sündmus. Õnnestus mul ju oma silmaga neid inimesi näha ja veenduda, et tegu on heade ja toredate inimestega ja et Solo saab omale hea peremehe, kes tahab ja jaksab temaga võidu joosta. Super!
Meie aga pöördusime kutsikate juurest tagasi näitusele, sest tõu parima veteranina sain ma õiguse minna veteranide lõppvõistlusele, kus üks inimene valib välja näituse neli parimat veterani kõikide tõugude esindajate seast. Kuidas nad seda teevad, jääb minule küll arusaamatuks. Kuidas oskaks keegi võrrelda mind mingi kääbustaksiga või siiditerjeriga? Aga no on neil inimestel juba kord sellised kummalised meelelahutamise viisid. Mina sain jälle Siiriga seista ja joosta. Polnud probleemi. Seekord oli ring ikka nii suur, et sai mõne jooksusammu ka teha ja mind oli pandud sinna veteranide rivi etteotsa, nii et keegi jalgu ka ei jäänud ja sai mõnuga jalad kõhu alt välja võtta. Kohtunik asus meid siis üle vaatama ja ma sain temaga kohe sellise hea silmsideme momendi. Mulle koguni tundus hetkeks, et ta tahaks minuga veidi mängida. Muidugi oli ta tegelikult igati väärikas mees igati väärikal sündmusel ja mingiks mänguks ei läinud. Ta hoopis kätles osasid händlereid ja saatis meid uuesti jooksma. Ja kui neli koera oli veel ringis, siis hakkas rosette jagama: neljas koht, kolmas koht... mind polnud ikka veel kutsutud. Mõtles ja vaatas ja saatis meid veel korra liikuma ja esimene koht tuli saksa lambakoerale! Oh seda rõõmu! Mina muidugi ei rõõmustanud mitte esikoha üle, vaid selle üle, et sain oma perenaisele ja händlerile sellist suurt rõõmu valmistada. Praegu tagantjärgi mõeldes on aga veidike uhke tunne küll, et olin kogu näituse kauneim veteran :)
Ma nii loodan, et mõni minu järglastest ükskord sama saab teha ja näidata kõikidele, kes näha soovivad, et saksa lambakoer on üks konkurentsitult ilus ja mõnus loom. Valik number 1.
Aga pilte ka:
Näituse hetked siit
ning kutsikate ülevaatuse pildid siit.

1 KUU

2011-06-20T12:24:00.018+03:00

Perenaine tõi mulle jälle kutsikakutsikatest uudiseid. Kutid kasvavad mis mühiseb ja pidasid oma esimesel, 1-kuusel, sünnipäeval vägeva peo maha. Kõik lähisugulaste esindajad olid kutsutud ja ka kohale tulnud. Halva ilma tõttu pidid kõik ennast külg-külje kõrvale väikesesse kutsikatetuppa mahutama, aga sellest polnud mingit probleemi. Seda lõbusam oli.
Kutsikad pidasid ennast üleval nagu vanad kalad. Pole probleemi, kas uudistajaid on 1-2 või 10-12. Nemad ajavad oma asja. Ainult emme Delta oli väga mures ja ei tahtnud kuidagi mujal olla, kui kogu see hulk võõrast rahvast tema tittede juures oli. Ega ta muidu ju kogu päeva oma kutsikaid ei valva, sest need sindrinahad hüppavad jooksu pealt tissidesse kinni ja kui neile süüa pakkuda, siis hakkavad nad üksteist ära nügima. Oma koha eest seisja aga hoiab tissist võimalikult kõvasti kinni. Hammastega muidugi. Võite siis ette kujutada, et nende toitmine pole sugugi meelakkumine, aga võõrastega neid üksi jätta ka süda ei lubanud. Nii see vapper emme siis kannatas. Aeg-ajalt mõnda eriti jõulist tüüpi nahutades. Ja väike kadedus on emme Deltal ka - tallegi meeldivad väga need maiustused ja mänguasjad, mida kutsikatele tuuakse. Oleks ju mõtetu kõik see kutsikatele jättagi. Nad ei oska veel täiel rinnal nautida näiteks kummikana piiksutamist.
Külalised olid toonud ühe pehme mänguasja, mis on kuttidele hästi suupärane ja seda siis sikutati edasi tagasi ning omavahel. Solo sai näidata, kui tugev ja sügav haare tal on, ning Boss sai näidata, kui terav on tema rünne. Boss jääb muidu tavaliselt tagasihoidlikuks. Laseb teistel omavahel ära kakelda ja siis teeb oma asja. Aga kui on vaja, siis astub välja. Tema "lambamurdmise" tehnika oli selline, et jälgis tardunult, kuidas lammas liigub ja siis sööstis kiiresti ja hammustas kiiresti. Kui haare hästi ei õnnestunud, hüppas jälle tagasi, et uueks sööstuks hoogu koguda.
Väga hea murdja loom on ka Dame. Talle väga meeldib hammustada. Eriti, mis liigub. Ja kui kätte saab, siis rapib surnuks. Üks korralik hambakandja on kasvamas vanaema rõõmuks :)
Inimesed muidugi tahtsid neid kõiki kangesti nunnutada ja sussutada, aga kui nad ärkvel olid, siis olid inimesed nagu rohkem närimiseks neile kohale toodud ja kui uni hakkas tulema, siis võis neid ju sooja asemena kasutada.
Endiselt ei luba ennast aga süles hoida Besonder. Kuigi just tema, suur ja tume karvapall, on see, keda kõige enam taheti sülle haarata. Ta hakkas alati vingerdama ja protesteerima, et jälle vabaks saada. Kuigi, uni oli siiski tugevam ka tema vastuhakust ja unise peaga kõlbas ka inimese süles olla.
Kui ilm vähegi lubas ja vihmas paus tekis, siis viidi kõik pätid ka õue.
No õues olemisega on üks igavene jant. Oma eelmise nädala jutus rääkisin ja näitasin teile, milline kena aedik kuttidele tehti, et neil oleks turvaline väljas olla. Aga kas siis nendesarnased maadeavastajad lasevad ennast plankseinaga ruumi sulgeda? Muidugi mitte. Nende protestikisa oli selline, et inimesed välja ei kannatanud ja see aedik nende õuesolemiseks kasutust ei leidnudki. Teise variandina prooviti suure koera võreaiaga aedikut. Aga seegi tundus neile ahistamisena. Nemad tahtsid muru jalge alla ja piirideta ümbrust. Nii nad siis saidki omale selle õiguse, et õues on nad muru peal ja inimesed ajavad neid pidevalt taga, et nad ei läheks sinna, kuhu pole vaja: tänavale, naabri aeda või lillepeenrasse. Ka on nad kiiresti selgeks saanud, et õues käiakse kindla eesmärgiga - oma soolikaid tühjendamas. Kuna nad ikka igapäevaselt välja saavad, siis eelistavadki nad tänaseks oma hädad õues toimetada. Dame lausa küsib välja, kui kakale tahab. Väga daamilik!
No ja sünnipäevalgi oli neil siis lõbu laialt õues inimesi jooksutada. Igaüks lidus omas suunas lubatud alalt välja ja inimesed lõbusalt hõisates järgi. Väga tore mäng! Ei saa salata, et mullegi meeldib inimestega tagaajamist mängida. Väljas oli muidugi ruumi, et nende vaba liikumist jälgida ja härra isa esindajana kohale tulnud omanik ning kasvataja, Riina, ei saanud silmi Damelt: väga ilusa kehakujuga, hea värvi ja karvaga ja veel milline iseloom! See loom peab kindlasti kasvama rõõmuks veel paljudele. Omanikud ei tohi teda hakata vaid endale hoidma. Tema peab näitustel käima, koolis käima ja meie suurt sugu edasi kandma!
Isaste osas ühte selget liidrit pole. Kõik on millegi poolest head ja millegi poolest mitte nii väga. Kuigi, Besonder on ikkagi eriline. Ta paistab juba silma ainuüksi seepärast, et on ainuke pikakarvaline. Jah, ainuke, sest Liebe-Lotte on kasvades läinud üha enam tavakarvalise koera nägu. Kuigi karv seljas on endiselt pikk, lokkis ja puhvis, on nägu sile ja silmad ning kõrvad kenasti suurelt näha. Seda pikakarvalistele omast mõmmiku nägu temale ei tulnud. Aga ega see teda vähem armsaks ei tee. Kuigi, ettevaatust Liebe-Lottega! Ta uinutab oma armsa nukukese olemisega teie tähelepanu, aga hambad on temalgi üsna teravad. Temagi oskab Bossi kombel kiiresti rünnata ja võitluses lõriseda.
Solo ja Schütze on igas mõttes üks paar parajaid. Neil on pidevalt omavahel maid jagada ja nad on ka väga sarnased nii välimuselt, kui olemuselt. Solo on muidugi võimsam. Tal on küll üsna madal karv, kuid kont on hästi tugev ja keha on pikem ning turi kõrgem. Tundub, et sellest loomast kasvab üks suur ja tugev isane. Schütze on muidugi ka sisukas. Kakluste korral ehk kõige sisukamgi. Karv on tal uhkem, kui Solol, aga keha veidi lühem ja turi pisut madalam.
No seal õues nad siis mässasid, kuni värske õhk ja pidev tähelepanu nad ära väsitasid. Igaüks leidis omale inimese magamisasemeks ja nii nauditi üht pärastlõunast uinakut värskes õhus. Ärgates veel väikesed ringid murul kuni külalised hakkasid lahkuma ja polnud enam piisavalt püüdjaid. Siis said kutid tuppa ja kukkusid ikka jala pealt. Sünnipäeva pidu oli nad nii ära väsitanud, et isegi värske sea kõrv ei suutnud kedagi peibutada. Schütze korra proovis siit ja sealtpoolt närida, Solot ülesse ajada, et koos seda imeasja järele proovida, kuid kui vennas ei viitsinud ärgata, siis loobus temagi une kasuks.
Jälgime põnevusega, kuidas kutid kasvavad ja mis neist saama hakkab. Järgmisel nädalal ootab neid ees saksa lambakoerte ühingu ametlik ülevaatus. Sellest kuulete siis juba nädala pärast.
Pildid ikka albumist: sünnipäevast siit ja pesakonna ihufotograafi omad siit.
Kutsikasoovijatele: kirjutage julgesti mu perenaisele: mare.adermann@gmail.com. Igale loomale on vaja ju vääriline pere leida. See on neile sõna otseses mõttes elu küsimus.

3-NÄDALASED

2011-06-13T09:16:00.016+03:00

Kui teise nädala lõpuks said kõik silmad lahti ja hakkasid end jalule ajama, siis kolmas nädal oli võrreldes kahe eelmisega täis tormilist arenemist ja avastamist. Kui ikka silmad näevad ja jalad kannavad, siis on vaja hakata maailma avastama.

Kõige usinam maailmarändur oli Sinine poiss, kelle inimesed ühel hommikul avastasid pesakasti asemel diivani all magamas. Pandi siis pesale veel üks laud ääre kõrgenduseks peale, aga see ei pidanud Sinist sugugi - ka järgmisel hommikul oli ta diivani all. Sedasi võitles ta kõikidele vabaduse pesast välja tuppa laiali saada. Sinine teenis ka nime oma isepäise omaette toimetamisega - Wunder Solo.
Kolmas nädal oli ka hammaste lõikumise nädal. No ja kui hambad on suus, siis tuleb ju ka hammustada. Kõike, mis vähegi suhu sobib. Kõige kindlam on mõni õde-vend, keda on väga suupärane kõrvast sikutada või kõrist haarata. Kõige suuremat isekust näitas ülesse Punane poiss. Muidu küll mõnus kaisukaru, kuid kui talle ei meeldi, siis teda näppida ei tohi. Uriseb ja hammustab kohe segajat. Igavesti ülbe tüüp! Tema sai nimeks Wunder Boss.
Kõige tublim on selle nädala jooksul olnud Dame. Kogu see uus ja huvitav maailm ning esmakordsed olukorrad on temas ainult rahulolevat uudishimu tekitanud. Ta on väga julge, enesekindel ja uudishimulik. Tallegi meeldib hammustada, sikutada, joosta ja uudistada.
Lilla poiss on endiselt eriline, sellest tulenevalt teenis ta omale ka nime: Wunder Besonder. Tema ju haukus juba esimesest päevast ja siiani on ta väga ettevõtlik ja nõudlik. Kinnihoidmine on paha-paha ja selle vastu tuleb protesteerida ning välja vingerdada. Pesakasti kinni panemine on paha-paha ja selle vastu tuleb protesteerida ning püüda ennast üle ääre upitada. Ja kõike, mida võimalik, tuleb hammustada ja sikutada. Besonder oli esimene, kes limpsist Delta jooginõust vett. Teised esialgu ainult uudistasid seda läikivat ja kahtlast asja.
Perenaine viis neile külakostiks hakkliha. See oli nende esimene tutvus toiduga. Besonder oli jälle see, kes teistele eeskuju andis. Kõik olid ennast just piimast täis imenud ja tegid mõnusat uinakut, kui hakkliha lahti võeti. Toas leviv liha lõhn ei häirinud esialgu kuidagi nende und. Aga kui lihapakiga otse ninade alt läbi tõmmati, hakkas Besonderi nina käima. Ta nuusutas nii tugevasti, et oli kohe kaugele kuulda ja siis tuli nagu multifilmis pea-aegu suletud silmadega, nagu hüpnoosis, lihale järele. Ja asus väga usinasti sööma. Ka Roheline poiss, kes on jätnud endast väga hea jäljeküti mulje, leidis liha lõhna peale ülesse ja asus katsetama, midamoodi seda asja süüa. Esialgu lakkusid, aga siis juba hakkasid hammustama. Et nad mitte liiga ei teeks omale esimese korraga, pidi liha neil eest ära tõstma ja teistele eraldi pakkuma. No Besonder avaldas ikka pikalt ja valjult oma arvamust sellisest sigadusest. Jooksis nina püsti mööda tuba ringi ja püüdis lihapakki ülesse leida. Ta rahunes alles siis, kui ka teised olid oma jao kätte saanud ja kõik ennast uuesti magama sättisid. Üldiselt oli liha kõikidele meeldiv üllatus ja ka Dame oli eriliselt innukas selle söömisel, kuid Liebe-Lotte ainsana ei arvanud asjast midagi. Natukene näpu vahelt maitses, kuid see ei tekitanud temas mingeid emotsioone. Eelistas selle asemel edasi magada.
Lisaks lihale said nad ka oma esimese ussirohu. Kõik neelasid oma tabletikillu alla ja olid väga hämmastunud ilmega, mis see siis nüüd oli. Ainult Roheline poiss oli selline suslik, et nügis kolm korda tableti alla neelamata suunurgast välja. Aga minu perenaine on selles osas siiski osavam ja nõudlikum. Lõpuks oli sunnitud ka see jäljekütt oma killukese alla neelama. Ah jaa, ka Roheline sai ära nimetatud. Kütt, nagu ta on, on tema nimi nüüd Wunder Schütze.
Ka fotograaf käis kolmanda nädala lõpuks nende arengut jäädvustamas. Nad on ikka väga rohkem koera moodi, kui eelmisel korral. Suured silmad, suur karv ja tugevad jalad, annavad ikka päris koera mõõdu välja. Ja karv on neil kõigil eriliselt paks. Minu kutsikatel pole kellelgi nii kohevat kasukat olnud, kui neil sellidel. Liebe-Lottel on karv puhvis ja lokkis, nii et ta tundub palju suuremana, kui tegelikult on. Damel ja Solol on turris karvamüts peas. Boss on omale eriti võimsa kaeluse kasvatanud - nagu lõvi lakk. Schütze karv on üleni kohev ja Besonder on eriline ka karva poolest - täiesti sirge, aga pehme ja pikk, hoopis eriliselt läikiv.
Fotograafi elu pole selle pesakonna juures kuigi kerge olnud, sest emme Delta on omale pähe võtnud esimesest korrast alates, et fotograaf on kuri ja tuleb tema kutsikatest eemal hoida. Ta on näidanud ülesse erilist sallimatust ja õelust, et see inimene oma säriseva ja klõpsuva toruga tema tittesid ei sihiks. Püüdis koguni nende vahele lamades seda üritust takistada. No aga inimesed on ju põikpäised. Iga kord on nad siiski suutnud emme eemal hoida ja tited ära pildistada. Inimestele on sellest selgelt rõõmu kui palju, vaadake ise, millised toredad pildid Wunderitest on tulnud läbi kolme nädala pesakonna albumist.

Minu perenaise külaskäik on jäädvustatud minu albumis.

Lõpetuseks panen siis veel kõik sellid nimepidi kirja, et edaspidi neid juba isiksustena nimepidi kutsuda saaksime:

Estrellest Wunder Liebe-Lotte (kollane);

Estrellest Wunder Dame (roosa);

Estrellest Wunder Boss (punane);

Estrellest Wunder Solo (sinine);

Estrellest Wunder Schütze (roheline);

Estrellest Wunder Besonder (lilla)

Järgmine nädal on siis maailma avastamise nädal - saab näha, käpaga katsuda ja hambaga proovida. Oleme kuuldel!

Kes vahepeal isikliku huviga tahaks kutsikate osas ühendust võtta, siis kirjutage: mare.adermann@gmail.com

2. NÄDAL

2011-06-06T09:18:00.008+03:00

See teine elunädal on olnud Delta tittedele päris tormiline. Kuigi endiselt nagu ainult süüakse ja magatakse, on maailm siiski palju põnevamaks muutunud, sest silmad hakkasid avanema. Kõige esimene oli silmade avamises muidugi kõige suurem ja tugevam tegelane - sinine poiss. Edasi roosa tüdruk ja siis kõik teised riburada pidi järele. Esialgu olid silmad vaid kitsad hallikalt läikivad pilud. Iga päevaga need pilud aina suurenesid ja ka hall udu hakaks silmadelt tasapisi hajuma, nii et kutsika pilk oli juba päris asjalik - no või pea-aegu asjalik.
Koos silmade avanemisega on tugevamaks läinud ka jalad ning kõik upitavad ennast usinasti püsti. Saab ju jalgadel liikudes palju kiiremini edasi kui kõhuli nügides. Kui ainult see pea nii raske ei oleks ja pidevalt ankruna vastu maad ei kolksaks! Aga pead on selles pesakonnas tõeliselt suured. Kõikidel. Parim jalgadele ajaja pole aga sugugi mitte sinine poiss, vaid hoopis roheline. Tema pole nii paksuks ennast söönud ja seepärast suutis esimesena ennast kõigi nelja jala peale püsti ajada. Eks teised ka upitavad, aga tema ikka juba lausa sammub. Ja kipub siis vendadega ülbama: paneb pea teisele turjale ja nügib küljega ning lausa hammustab. Kuigi endal veel hambaid lõikunud polegi. Punane poiss on selles kaklemise teemas aga vääriline vastane rohelisele. Tema oli tegelikult esimene, kes hakkas segajate peale urisema ja püüdis hammustada. Isegi käpaga äsada.
Sinine poiss on endiselt individualist. Magab eraldi ja sööb eraldi. Kui teised on samal ajal söömas, kui tema tahab sööma minna, siis lükatakse teised eemale ja lihtsalt minnakse ja võetakse oma meelest parim tiss. Kõht täis - jälle eemale.
Kuna nad nüüd ka oma hädadega ise hakkama saavad, siis jaotati nende pesa kaheks: magamiseks linaga pool ja hädade tegemiseks ajalehtedega pool. Kerge inimese abiga on nad selle juba selgeks õppinud ja "jooksevad" peale magamist ajalehega poolele, et oma hädad seal toimetada. No alati ei jõua veel kohale, aga nad tõesti püüavad. Ja kui ise hädal käia, siis peab ennast ju ka ise kasima. Selle poolest on punane poiss ja roosa tüdruk kõige usinamad.
Selle nädala sees käis neid vaatamas ka meie kenneliomanik Urve Lageda. Kiitis kutsikate väljanägemist ja kõikide head pigmenti. Ja tuvastas ka pikakarvalisi. Kindlasti on pika karvaga lilla poiss ja kollane tüdruk, aga väga rohke või siis piiripealselt pika karvaga tulevad ilmselt ka roosa tüdruk ning roheline poiss. Kõige parem kutsikas tema esmase pilguheidu põhjal on punane poiss.
No ja nabade teemaga tegeleti sel nädalal ka. Punase poisi inetu naba näidati arstile ette ja tuvastati, et tegu on nabaväädi põletikuga. See pole midagi väga meeldivat, aga ka mitte midagi hullu, kui seda ravida. Põhiliselt siis ilma alkoholita joodiga. Ja tõesti, peale jooditamist on hakanud see jäme punetav jurakas kokku tõmbuma ja kuivama. Ka Deltakesel võeti õmblusest niidid välja ja tänaseks on tema kõhuhaav täiesti paranenud ja ilusa väljanägemisega.
Teise nädala hea uudis on veel see, et mõlemale emasele kutsikale on juba soovijad olemas ja ka nimed on neile kutsikatele kokku lepitud. Kollane tüdruk saab nimeks Estrellest Wunder Liebe Lotte ja roosa tüdruk Estrellest Wunder Dame. Mõlemad on täiesti oma nime väärt. Nunnukas Lotte on kõige armsam tegelane üldse ja Dame on ikka tõeliselt naiselik. Damele meeldib väga graatsilisi poose võtta ja ta justkui muretseks pidevalt, et ikka hea välja näha. Lottet käis tema tulevane pere ka juba vaatamas ja kõik said koeratitte ka süles hoida. See on tore, kui kutsikal saab inimestega hea suhe tekkima juba väga väikesest peale :)
Ka pesakonna isa omanik käis oma värsket järelkasvu vaatamas ja jäi rahule. Kiitis päid ja pigmenti ning imestas eriti tugevate sabade üle. Sinine poiss olevat küll nagu teisest pesakonnast, aga ikkagi ilus ja eriline - kohe tõmbas pidevalt just tema poole. Mulle tundub, et see poiss on rohkem nagu minu esimese pesakonna tegu ja nägu, ehk siis Estrellesti sugu. No ja ikkagi täiesti omaette ooperist on ka lilla poiss. Ta on nii-nii sile ja siidine ja karv on kohe eriliselt läikiv ja särav. Lilla poiss saab ilmselt esimesena järgmise nädla jooksul omale hambad suhu. Siis läheb jälle lõbusamaks. Kui juba jalad kannavad ja hambad suus on, siis saab ju kakelda...Eks me näe. Ootame huviga järgmise nädala arenguid. No ja muidugi ootame huviga ka järgmisi peresid, kes omale mõnda poissi seltsiliseks ja sõbraks tahaksid.
Kahenädalaste sellide pildid siit.

TITTEDE 1. NÄDAL

2011-05-28T17:17:00.010+03:00

Nüüd on siis need väikesed väänikud oma esimese elunädalaga hakkama saanud. Perenaine käib neid muudkui vaatamas ja igaühes tema iseloomu otsimas. Sellised nad siis on:
Punane poiss ja Kollane tüdruk on nagu kaksikud, kuigi üks neist sündis esimesena ja teine viimasena. Kehakujult on nad mõlemad pisut lühema kerega, aga see-eest suure ja tugeva pea ning rindkerega ja silmnähtavalt väiksema tagumise poolega. Sellised pigem jässakad. Mõlema on rinna ees ka üsna suur valge märk, selline x-i kujuline. No ja mõlemad on pisut laisemad kui teised ja nende peamine ülesanne näib olla NUNNU. Kuna nad on nii jämedad, siis olid ka nende nabanöörid nii jämedad, et kui teistel olid nabad juba nädala möödudes ära kuivanud, siis neil kahel ei taha nabad kuidagi kuivada, vaid on endiselt pisut punetavad jämedad jurakad. Inimesed peavad ekstra vaeva nägema nende nabade korrashoiuga, mis pole sugugi lihtne, sest Deltal on ravitsemisest oma arusaam.
Punane poiss kasutas esimesel paaril päeval oma sünni eelist ja oli nagu terminaator, kui tissile läks - kõik teised lükkas eest ära, aga ajapikku see muutus, sest ta lihtsalt ei viitsinud. Teised muutusid liikuvamaks ja ka kosusid rutem. Tema on nagu üks mõnus kaisukaru. Eriti oma suure pea tõttu ja seepärast, et talle hirmsasti meeldib peos ja süles olla.
Kollane tüdruk on aga tõeliselt armas. Tema iga poos on armsam kui eelmine ja temagi armastab väga peos ja süles olemist.
Neile kahele täielikuks vastandiks on järgmine paar: Lilla poiss ja Roosa tüdruk. Nemad on sellised ILUSAD. Silmnähtavalt pika kerega, mis on sale ja liikuv. Pead on samuti saleda kujuga, pika koonuga. Värvide poolest hästi tumedad ja läikivad. Roosa tüdruku iga poos on elegantsem kui eelmine ja ta on väga nõudlik - nii kui midagi ei meeldi, on kisa lahti. Tõeline daam.
Lilla poiss on aga eriline. Igas pilgus ja teos on temas midagi, mis muudab ta teistega võrreles silmapaistvaks ja erinevaks.
Järgmise kahe kohta ei saa ütelda, et nad paar on. Roheline poiss on selline iseseisev ja rahulik. Muidu nagu isegi laisk, aga kui on vaja võidelda, siis on väga otsustav ja tugev.
No ja Sinine poiss on nähtus omaette. Absoluutselt sõltumatu ja ääretult iseteadev. Kätte võttes hakkab kohe vintsklema ja protesteerima. Igasugune kinnihoidmine ja suunamine on välistatud. Alati on tal vaja kusagile minna. Ta sööb kõige kauem ja kõige isukamalt. Ta ei lase ennast kunagi tesitest häirida, vaid on täis iseenda suurt ego. Tissi otsast veereb ära, kui on ennast ümmarguseks õginud ja siis "jookseb" teistest eemale. Enamasti nii kaugele, et pesakasti äär vastu tuleb. Tema sai ka esimesena iseseisvalt kakamisega hakkama. Boss.
Midagi sarnast Sinisel ja Rohelisel poisil siiski on, nende ninad töötavad kõige tugevamalt, kaugele kuulda, kui nuusutavad, ja nad teavad seepärast alati ilmeksimatult, kuhu suunas minna.
Söömist iseloomustab ehk kõige paremini pilt nende kasvukõverast. Algus oli küll raske, lutipudeli päevad panid enamuse kaalu kaotama, aga kui siis tissile tagasi sai, on kasv kõikidel pidev. Esimesena ületas kilo piiri muidugi sinine poiss, aga tal on üsna tihedalt kannul paar Roosast tüdrukust ja Lillast poisist. Kõige vähem on kosunud Kollane türuk, aga siiski võtab ka tema järjekindlalt juurde ja muudkui kasvab.
Järgmisel nädalal peaksid nad hakkama silmi avama - siis läheb juba põnevamaks.
Nimedega on veel veidi raskust. Aga idee selline, et kuna Estrellesti kennelis peab see pesakond olema W-tähega ja kuna isa tuleb ka austada, siis saab pesakonna nimeks kõikidele ühtemoodi Wunder. No ja kuna tegu on saksa lambakoertega, kelle esivanemates on palju uhkeid Saksa päritolu loomi, siis kõikide erinevad teised nimed peaksid olema saksakeelse tähendusega. Aga millised just, seda peab veel vaatama, mille poolest keegi silma kavatseb paista, selle nime ka saab. Muidugi, kui juba täna leidub mõni pere, kes mõnda neist imelistest (Wunder) kutsikatest omale tahab, siis saaks nad oma koera ise nimetada. Soovijad võivad võtta ühendust minu perenaisega: mare.adermann@gmail.com
Nädalaste tittede pilte näete jälle minu albumist.

RÕÕMUS, KURB ja RASKE

2011-05-22T21:54:00.015+03:00

Mul on suur rõõm teatada teile uudist, et olen saanud teistkordselt vanaemaks. Seekord siis pakkus mulle seda õnne minu kaunis Delta. Inimesed valisid talle partneriks ühe naaberküla poisi, kes on vääriliselt ilus, Wunderstern Genfi. Seega on partii rõhuasetusega kaunile saksa lambakoerale.
Kogu lugu ise aga ei ole olnud siiani kugeltki mitte ilus ja rõõmus ja õnnelik. Alates kasvõi juba sellest, et Delta selle ilusa poisi esiotsa ära tahtis põlata, aga inimeste tahe jäi muidugi peale. Teadagi!
No ja siis oli perenaine hiljuti ühe öö ära. Koju jõudis alles hommikul väga tõsisena ja lõhnas üleni poegimise järele. Neid lõhnu pole võimalik unustada ega millegagi segi ajada. Tema öö oli möödunud aidates Deltal oma kutsikaid ilmale tuua.
14:45 - algasid pressid, perenaine pakkis asjad ja sõitis kohale. Oodati tund ja teine ja kolmas ja ei midagi. Tuli juba ärevus, sest poja pea oli kusagil tunda, aga edasi ei liikunud mitte üks gramm. No esimene ju ongi raske, aga kas just nii raske. Võeti kõne Valdeku kliinikusse ja konsulteerimise järel otsustati kohale sõita, et keisrilõikega abiks olla. Koer autosse ja mööda maanteed Tallinna poole, kui korraga - "pea kinni! Vist sündis ära:" Ja oligi!
18:45 sündis esimene poiss autosse. Sealsamas maantee peal kooriti poja kotist välja, lõigati ja seoti nabanöör, hõõruti kuivaks ja rõõmsa kergendusega kodu poole tagasi. (Ühes õiges autos on ju alati käärid, niit ja käterätik käepärast) Poeg elus selle pika augu peal kõõlumise peale ja loodetavasti nüüd teistele tee avatud. Rõõm ja kergendus - peamine, et lõikama ei pidanud. Poiss sai kodus punase paela ja kaaluks oli tal 700 g. No selge see, et oli raske välja saada sellist purakat.
20:09 sündis nagu iseenesest, vupsti, ka esimene tüdruk. Nüüd oli Deltal ka juba asi selge ja ta abistas poja vabastamisel nabanöörist ja lakkus korralikult pojukese üle. Kaela roosa pael ja kaaluks 510 g.
Järgmisega enam nii libedalt ei läinud. Pressidega liikus jällegi poja poolele teele, jalad ees, aga välja ei tule. Inimeste abiga tõmmati siiski see titt välja kell 20:55. Huuled olid tal juba valged ja üsna elutu muljega, aga perenaine asus imema, raputama, hõõruma ja näpistama, ning huuled värvusid tasakesi roosaks ja kutsikas hakkas puristama ja häälitsema. Poiss muidugi ja 600 g raske. Sinine.
Vahepeal veidi puhkust ja vaevas ema muudkui pressib. Tulemust ei paista kusagilt. Käiakse siis väljas liigutamas, et saaks veidikene paremini kutsika paika loksutada. Peale pikka pressimist, tõmmatakse inimeste abiga välja, seekord pea ees, järgmine poiss kell 22:30. Kuigi vaid 520 g, on temagi pikast teekonnast elutu muljega, aga elustamisvõtted toovad ka talle vere näkku tagasi ja poiss on päästetud. Roheline pael.
Järgmisega sama teema. Pressib see emme mis ta pressib, ei tule midagi. Lõpuks hakkab paistma kott, aga muud ei midagi. Tunda pole ühtegi osa kutsikast. Peale jalutuskäiku väljas, mis oodatult tugevdab presse, hakkavad varbad tunda olema, aga nii vähe, et haarata pole kusagilt. Aeg läheb, aga kutsikas ei liigu. Inimestel on jälle paanika ja haaratakse telefon, et kutsuda appi tuttav loomaarst ja konsulteerida Loomade Kiirabiga. Sealt seletatakse rahulikult ja põhjalikult, kuidas tuleb ühel koera kõhust ülesse tõsta, et kutsikas paremini vaagnasse asetuks ja teisel tõmmata ükskõik kust ja ükskõik kuidas, et see titt augu pealt kätte saada, sest aeg on juba kriitiline ja esmatähtis on päästa ema. Lubatakse ka lõikuseks valmis olla, kui muul moel siiski kätte ei saa, aga jäägu see viimaseks variandiks. Kell 00.16 saadakse kolme peale see poiss kiirabi juhendite järgi kätte, aga tema jaoks on juba lootusetult hilja. Väikesed käpakesed on juba kangeks jäänud ja surm on ta kaugele viinud.
Nüüd jõuab abiks kohale ka arst, kes sellest pikast ja raskest pressimisest väsinud looma emaka tööd ühe süstiga ergutab. Sellest ongi abi. Mitte, et järgmine ilma inimeste abita oleks sündinud, aga järgmisena, kell 01.06 välja tõmmatud poiss, on täiesti roosade huultega ja vaid veidi uimane. See poiss on kõige tumedam, kaalub 510 g ja saab kaela lilla paela.
Jälle algavad kokkutõmbed ja pea on juba pea-aegu kohal, aga nagu ennegi, edasi ei liigu juba mõnda aega. Siin aitab arst oma profesionaalsete kätega - nihutab veidi kolpa, et see vaagnaluu tagant lahti tuleks ja tõmbab järgmise pressiga selle tüdruku! välja. Kell on 2.14. Tüdruk kaalub 600 g ja saab kollase paela.
Tundub, et üks on veel - aga võib olla ka mitte. Vahel on tunne, nagu oleks, aga siis on jälle kõht pehme ja koer rahulik. Tunni möödudes tehakse veel üks ergutav süst. Kui midagi veel on, siis see peab nüüd välja tulema. Väsinud emme nagu pressib ka, aga mitte enam nii tugevalt ja mingit muutust pole näha ega tunda. 3:30 otsustatakse, et küllap on kõik. Hommikuks jääb igaks juhuks veel üks süst ja kõik lähevad magama.
Hommikul teevad Delta perenaine ja minu perenaine pesa korda, pesevad Delta puhtaks ja aitavad ka kutsikatel oma esimesest kakast lahti saada ning noor pere jääb imetamist-kasvamist-kasimist harjutama. Igaks juhuks jäetud süst saab ka ära tehtud, kuid midagi erilist selle tagajärjel ei toimu.
Tited, kokku siis 4 poissi ja 2 tüdrukut, on usinad sööjad. Kõige esimene on kõige hakkajam. Ta ju ka kõige vanem, aga kõige noorem on kõige ujedam. Päev aga ei lähe sugugi roosiliselt, sest värske emme on siiski selgelt vaevas. No ikka on peale poegimist ka valus, kui emakas kokku hakakb tõmbuma. Aga järgmiseks hommikuks on Delta palavikus ja hakkab nõrgaks jääma. Keeldub söömast. Kisub valudest lausa kõverasse.
Kohe saab kogu pesakond kliinikusse viidud. Röntgen kinnitab hirmsat kahtlust, et üks poeg on siiski veel sees. Ja lõpuks tuleb ikkagi lõigata. Sellel hiigelsuurel kutsikal ei olnud kahjuks mingeid võimalusi. Ta lihtsalt ei mahtunud vaagnast läbi. Mingid lükkamised ei aidanud. Hea, et inimesed oskavad kehast läbi vaadata ja teha kõhtu auku sisse nii, et pärast kõik jälle korras on!
Lõpuks, peale kolme ränka päeva, saab siis kindel olla, et kõik kutsikad on väljas ning Delta võib hakata kosuma. Kõht on küll lõhki ja vastne emme otsast otsani igasuguseid rohtusid täis topitud, nii et emapiimast jäävad need tited mõneks ajaks ilma, aga vähemasti hakkab nüüd kõik paremuse poole liikuma. Inimesed on tublid. Lutitavad väikeseid väänikuid Delta eest vahetustega ööpäev läbi ja emme saab neid vaid pesta. Aga asi seegi. Tited ei oska alguses lutti võtta. Saavad kurjaks, et neile sellist jama topitakse ning nuusutavad valjusti ema järele. Lilla poiss on eriti häälekas ja lausa haugub. Roheline ja sinine poiss hakkavad lutipudelile kõige kõvemini vastu. Aga järgmisel päeval tundub, et nad on juba olukorraga leppinud, õppinud ja leidnud, et vahet pole - peamine, et kõht täis saab.
Mina loodan ka, et inimene jääb selleski olukorras peale ja need uued tited kasvavad kauniteks koerteks, kes saavad oma inimestele palju rõõmu valmistada. Mis sellest, et sinnani on veel pikk tee pingutada, aga mu kallis Delta pole sellel teel üksi, ma laenan talle hea meelega selleks puhuks oma perenaist lisaks ta enda suurepärasele perenaisele. Nad saavad hakkama ja mina hoian teid tulemustega kursis.
Kogu sündmusest näeb pilte minu albumist.
Lisaks on sellel pesakonnal oma suurepärane ihufotograaf, kelle pilte näevad kõik siit.

PIKAKARVALINE

2011-05-02T10:06:00.012+03:00

Minu pere tänane kangelane on Di-Di. Just seesama väike väle blondiin. Kuna igaühe tee on läinud nii, nagu ta just läinud on, siis selle-aastasel saksalambakoerte pea-erinäitusel esindas minu peret ainult Di-Di, osaledes klassis 18-24 kuud pikakarvalisena.
Oleksin ju võinud isegi veteranide klassis osaleda, aga...pigem siiski mitte. Vanus on juba selline, et pean hakkama ilmselt enne mõtlema tagajärgedele ja siis alles tegema. Nimelt sain ma sügise ja talve kenasti ilma lonkamata läbi ja endal oli küll juba tegus tunne peal. Koguni nii tegus, et käisin kevadel igas kraavis ja jõekeses ujumas, mis jalutuskäigul ette jäid. Väga mõnus oli! Mõne aja pärast polnud aga sugugi mitte nii mõnus, kui ma lamamast ülesse tõustes valust karjatasin. Praegu on juba parem, aga ülesse tõusen ikkagi ettevaatlikult: enne tugevalt esijalad maha ja siis ettevaatlikult tagumised ka alla. Kevad ja kevad on ikka erinevad. Kasvõi selle poolest, et igal järgmisel kevadel oled aasta vanem, kui eelmisel. Seega, perenaine mind enam vabalt põllule jooksma ei lase ja näituseringi ka asja polnud. Valvan kodus prügikasti. Kah vajalik töö. Lisaks veel mõnus oma kangeid liigeseid kevadpäikeses soojendada.
Aga nüüd siis tagasi meie päevakangelase juurde.
Kuna Di-Di inimesed on sellised tagasihoidlikud, siis võtsid nad pikalt hoogu enne, kui julgesid koera nii suurele näitusele kirja panna. Seda enam, et minu perenaine, kes teda seni näitustel esitles, pidi mujal olema ja ei saanud seekord minu pisikest printsessi händlerdada. No aga see pole ju takistus! Kui koer näeb hea välja ja omanik on valmis näitusele minema, siis küllap ka händleri leiab! Eriti Estrellesti kennelis, kus on ju ometigi nii palju koerahuvilisi koos. Saigi ära räägitud üks Eestimaa parimaid händlereid - Karin Lageda. Ta on minuga ka ringis jooksnud, kui ma noor olin. Väga hea käega tüdruk! Esimesel kohtumisel kiitis ta Di-Di tegu ja nägu ning oli täitsa nõus neid sellest näitusest läbi viima.
Seekordne näitus oli täiesti eriline, sest esmakordselt hinnati pikakarvalisi ametlikus klassis. Alates selle aasta algusest on pikakarvalisus üks saksa lambakoera ametlikke tõuvariatsioone ja kohtunik peab selle näitusel kindlaks tegema. Seepärast oli ilmselt ka pikakarvalisi osalejaid pisut rohkem, kui varajasemate, mitteametlike näituste, korral. Di-Di'ga samas ringis oli koguni veel kaks ilusat lehviva karvaga tüdrukut. Minu pisike oli tubli, tegi kenasti händleriga koostööd ja võlus oma harmoonilise olekuga kohtunikku niivõrd, et lõpetas oma ringi esimesena! Hurraa! Tubli tüdruk! Aitähh Karinile hea töö eest!

JÄRGMINE PÕLVKOND

2011-02-28T21:43:00.015+02:00

Mul on teile tõeliselt tore uudis: ma olen vanaema!
No vanus jõudis mul ka just veterani ikka, nii et ongi paras aeg selliseks suurepäraseks tiitliks. See on imeline, nagu ikka uue elu sünd, aga selliselt, et ise enam mingit vaeva nägema ei pea, on see veelgi imelisem.
Aga kõigest järemööda.
Nagu ma oma eelmises jutus vihjasin, siis peeti plaani Figaro aretuskontrolli ajal minu ilusat poissi ühe hakkaja emasega paaritada, kes ka sealsamas üritusel oma ilu ja vaprust demonstreeris - Alfastaariga. Aga mõtteks see mõte näiski jäävat. Aega läks, aga asja ei midagi.
Kuniks siis ühel päeval oli: nüüd või mitte kunagi. No kui asjasse on segatud minu perenaine, siis juba nii lihtsalt loobumist ei tule. Muide, tema loosung on, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab! Ta venitas oma naba paigast, et need kaks koera võiksid õigel ajal kohtuda. Ja kohtusidki. Aga mõlemad sellised süütud ullikesed - ei tea, mida oma instinktidega peale hakata. Kas kaitsta oma territooriumi ja perenaist või tutvuda poisi-tüdrukuga. Inimesed ka ei osanud midagi teha. Lõpuks saatis minu perenaine, telefoni teel juhendades :DD, nende kahe looma perenaised tuppa ära, et ei segaks teisi nii tähtsal momendil. Sedasi läkski kõik oma õigele kohale. Loodus tegi oma ja kõik toimis, nagu kord ja kohus. Seega võin uhkusega öelda, et minu Figaro on täiesti võimeline iseseisvalt paaritama. Tubli poiss!
Ja siis tuli ärev ootuse aeg. Kas on, või ei ole? Alfastaar jalutas oma perenaisega iga päev metsas ja ühel korral kutsusid sealsamas lähedal oleva kiriku kellad neid tungivalt sisse, kui nad oma igapäevasel jalutuskäigul just kirikust möödumas olid. Kirik oli inimtühi ja see perenaine läkski oma koeraga kutsele järgi. Ning siis oligi selge, et kutsikad tulevad ja nad on saanud just sel samal tunnil oma eludele õnnistuse pühakojas ja nad on nimetatud ettekuulutuse kaudu Krichentalideks. Kui ametnikele sobib, siis sellise kennelnime nad ka saavad.
No ja nii ongi mul nüüd neli vahvat kutsikakutsikat: 2 isast ja 2 emast. Perenaine käis neid vaatamas ja tuli näritud näppude, kuid rõõmsa tujuga tagasi.
Nad on imelised oma sitikmustade kasukatega ja väikeste märgade tõrvatilkadena läikivate ninadega. Ise nii asjalikud. Nii sarnased ja samas nii erinevad.
Üks emane ja üks isane on teisest emasest, isasest väiksemad, sest nemad on siledamate kasukatega kui teine paar. Siledad said omale nimeks Desperado ja Desire, karvasemad Durel ja Debby. Pisikesed on väledad, aga suuremad on ülbed. Hauguvad ja hammustavad kõik. Ka urisevad, kui vaja. Kui väike Desire midagi hambu saab (saapa või hommikumantli näiteks), siis läheb kohe tapmiseks ja äralohistamiseks. Ta hoiab oma saaki kõvasti ja sügavalt. Tal on vaja ka õdedel-vendadel pidevalt turjas rippuda ja magades ronib alatio kuhja otsa. Desperado jälle on sündinud jäljekoer. Ta otsib kõige intensiivsemalt maast toitu, kui seda sinna on poetatud ning on väga järjekindel oma tegevuses. Debby oli sündides kõige suurem, nagu teisest pesaonnast kohe. Ta on siiani kõige suurem, kõige tugevamate käppadega ja korraldab kõige rohkem. Ilmselgelt peab ennast selle karja ülemuseks. Durel on aga üks tõsine mees. Ta ei lähe teiste hullamisega nii kergesti kaasa, aga seisab enda eest kõige kindlamini. Ta on väga enesekindel ja iseseisev. Aga kui on vaja, siis ei kõhkle ta hammustamast. Kõigil neljal on väga ilusad pead ja tume värv. Iseloom on kõigil üsna äkiline. Kui inimene neid sabast tirib, siis rünnatakse kätt ja kui vaja kakelda, siis seda tehakse kurja urina saatel. Fotoaparaadi välk pimedas toas tegi aga kõik uudishimulikuks, mitte ei pannud kartma. No ja inimest armastavad nad ka kõik hirmsasti. Kohe otsivad inimese silmi ja ronivad sülle, et saaks nina lakkuda ja kõrvast hammustada. Kui keegi liigub, siis joostakse karjas järgi, susse, varbaid ja püksisääri püüdes. Seega, kõik on olemas, mis ühel sakslase kutsikal olema peab. Ohh, küll ma olen uhke :)
Kui keegi tahab nende toredate loomade sugupuuga tutvuda, siis Figaro leiate siit ja Alfastaari siit. Lisaks minule leiate neist sugupuudest teisigi esivanemaid, kes Eesti koeraspordiga tuttavatele inimestele midagi ütlevad. No ja näituse teemaga tuttavatele inimestele on samuti äratundmisrõõmu.
No jah, ja kui keegi tahab äkki mõnda neist õnnistatud õnnelikest kutsikatest omale koju viia, siis edu talle! Ja abiks on kontakt: Ene 58369013, ning muidugi teadmine, et selliseid loomi tuleb kindlasti koolitada, et nad kodus juhtimist üle ei võtaks.
Selle kinnituseks näete siit ühte videot.
Rohkem pilte kutsikatest leiate minu albumist.

2010 - aasta näituse karussellis

2011-01-05T10:33:00.011+02:00

Möödunud aasta oli minu perele täielik karussel mööda Eestit ja erinevaid näitusi. Mina ise istusin küll kodus ja logelesin, aga minu perenaine koos minu kutsikatega rändas pidevalt ühelt näituselt teisele.
No nad on mul ikka tublid. Palju tublimad, kui mina. Ja kes teeb, see ka saavutab. Seda ma muidugi tean ka omast kogemusest.
Näiteks minu väikene blondiin Di-Di näitas ennast Pärnus näitusel nii edukalt, et sai poodiumile ja Saksa Lambakoera ajakirjagi. Absoluutarvestuses raudselt parim oma pesakonnas.
Devi ja Delta aga võistlesid eelkõige teineteisega nii erinäitustel kui kõikide tõugude näitustel. Kord üks, kord teine ees. Selle kõige lõpetuseks õnnestus Deltal koguda vajalikud 3 sertifikaati ja saada omale aasta lõpetuseks juuniortšempioni tiitel. Imeliselt tubli loom! Mina poleks küll suutnud nendes ülerahvastatud ja -loomastatud väikestes ringides kusagil hallides särada. Deltagi arvas mingi hetk, et see teema pole tema jaoks, kuid hiljem mõistis, et oma töö tuleb korralikult ära teha ja ega teda enne rahule ei jäeta, kui tiitel käes.
Dritte jällegi tegi näitustel võistlust eelkõige iseendaga. Tema temperament lihtsalt ei luba rahulikult ja väärikalt rihma otsas mööda ringi käia. Viimasel korral, Tartus, suutis ta aga juba nii hästi esineda, et liikumisel isegi mõne koha tõusis ja õekesed "ilusad" olid vaid ühe koera kaugusel.
Minu isaseid kutsikaid esindas muidugi Figaro. Tema püüdis korraga kahte kärbest ja tegelikult sai kolm või enamgi veel. Nimelt sooritas ta edukalt eluaegse aretuskontrolli ja sai erinäituselt kasutusklassis V hinde. Boonusena sellise tubli etteaste eest kohtas ta aga oma esimest armastust ja mis sellest kõigest veel välja tuli...aga see on juba mingi järgmine jutt. Tubli poiss!

SÕLTUVUS

2010-10-30T22:34:00.007+03:00

Viimane kuu tõestas mulle ilmekalt, kui sõltvad on ikkagi koerad inimestest. See on päris uskumatu. Kui keegi mulle enne oleks ütelnud, et olen valmis oma elu perenaise soovi kohaselt ohverdama, poleks ma teda ilmselt uskunud, aga täna olen juba kindel, et seda ma teeks. Aga kas inimesed ise ikka teavad, milline vägi ja ka vastutus neil koerte üle on? Ja kui teavad, kas suudavad seda mitte kuritarvitada?
Minu karm kogemus algas umbes kuu aja eest, kui perenaine mehega kohvrid pakkis ja keset ööd auto peale istus. Siis ei osanud ma sellest midagi arvata. Aga kui võõrad inimesed minuga jalutamas hakkasid käima ja lapsed omapäi kodus tegid, mida tahtsid, tundus asi kahtlane. Püüdsin lastele märku anda, et nad peaksid midagi ette võtma, et perenaine tagasi koju tuleks. Nemad aga ei teinud vanemate puudumisest mingit numbrit ja olid minuga kurjad mu närveerimise pärast. Siis aga läks asi pika peale veelgi hullemaks. Mees tuli koju, aga üksinda. Perenaist ikka mitte kusagil. Ja keegi peale minu ei näinud temast puudust tundvat. Hakkasin siis möödujatele märku andma, et meie peres pole kõik korras. Inimene on kadunud, aga kõik teevad nägu, nagu oleks see ok. Teate, ma olin ikka täiega endast väljas. Ei mäletagi, et kunagi enne oleksin nii palju muretsenud, kui siis. Inimesed aga ei saanud minu murest sugugi aru. Võtsid ööseks tuppa, et ma võõraid ei tülitaks ja tegelesid oma asjadega edasi. No uskumatu!
Siis aga saabus üks hilisõhtu, kui perenaine ka koju tuli. Elus ja terve. oi ma olin õnnelik ja rahul! Elu oli jälle rööpas ning elamist väärt, arvasin mina ja magasin sel õhtul rahulikult hommikuni oma kallist varandust majas valvates.
Järgmisel hommikul viis aga perenaine mind arsti juurde. Ma juba tunnen seda kohta. Enamasti seal käimised hästi ei lõpe. Aga vastu punnida pole ka mõtet. Perenaise otsus. Alguses polnud väga vigagi, üks arst katsus mu külge, mis polnud meeldiv, sest mul on juba mõnda aega seal küljes üks haigettegev ebameeldiv koht, mida ka perenaine aeg-ajalt näppida tahab. Selle peale ma veidi urrasin. Aga rohkem hullu nagu polnudki. Tehti veel üks väike süst ning peale seda ma ei mäleta midagi. Kui uuesti ärkasin, oli tunne nagu oleksin hakkliha masinast läbi käinud. Ei saanud aru, kas see on päriselt või unes. Kui mind perenaise juurde viidi, ei tahtnud jalad sõna kuulata, igalt poolt valutas, pea käis ringi ja süda oli paha. Kõige krooniks oli mulle kaela pandud läbipaistev torbik, mis tegi mind kohmakaks ja alandatuks. Aga...perenaine oli minuga, mis oli igati lootustandev. Ja ta jäi minuga nii järgnevateks öödeks kui päevadeks. See andis jõudu ja usku, et kõik saab korda. Esimest päeva jälle kodus ei taha enam meenutada. Nii mannetut tunnet pole ilmselt ka mitte vastsündinud kutsikal. Valud olid küljes ja kõhus, süda oli paha ja mitte kusagil polnud hea olla. Aga ma sain mingeid rohtusid koos liha ja pasteediga (mmm..maitsev), ning enesetunne paranes iga päevaga. Täna, neli päeva hiljem, tunnen ennast juba väga hästi. Aga millegi pärast on see torbik mul ikka veel kaelas. No tühja temaga. Ju siis nii peab olema, kui perenaine seda tahab. Kõige tähtsam, et ma tunnen endas jälle endist jõudu ning energiat ja perenaine on tagasi. Tema ongi minu elu mõte. Nüüd ma tean seda ja järgin seda ja loodan nii väga, et inimesed kunagi oma loomade usaldust ei kuritarvita. Mina usun kindlalt, et kõik, mida ma olen pidanud läbi elama, on kooskõlas mu perenaise soovidega ja on tehtud ainult minu hüvanguks.

SEE MÜSTILINE DÜSPLAASIA

2010-08-26T20:51:00.011+03:00

Ohh, ei mõista mina neid inimesi. Nagu oleks see düsplaasia tõesti midagi, mis oleks elu ja surma küsimus. Nii hirmus tähtsaks on see tehtud. Täna käisid siis mu aastaseks saanud kutsikad düsplaasia uuringut tegemas. Kahjuks küll mitte kõik, vaid viis neist. Perenaine käis kaasas käppasid ja käsi hoidmas. Endal minnes jalad värisesid, nagu eksamile läheks.
Kliinikus käidi siis järjest kaalu peal, siis neid üksteise järgi uinutati ja pildistati ja äratati. See teadvusetu aeg on ikka päris ebamugav. Jääd püsti jala peal magama, tahad või mitte. No ja siis inimesed veel pildistavad ja teevad üldse, mis pähe tuleb, sel ajal. Perenaine tegi ka fotosid neist uinunud kaunitaridest - silmad pahupidi ja keeled ripakil. Minu meelest on see koeraväärikuse solvamine. Aga eks ole - kes meilt küsib.
Taku demonstreeris kõikidele, kui põikpäine ta võib olla ja keeldus kategooriliselt kaalu peale astumast. Lõpuks võeti ta kahe mehega sülle ja lihtsalt pandi kaalule. Tulemuseks 33 kg. Delta ja Dritte kaalusid mõlemad veidi üle 26 kg ja Devi 29 ning Di-Di 22.
Huvitav oli, et ärkas igaüks täpselt omas elemendis - Di-Di ja Dritte olid hops jalul, et mitte midagi maha magada, Devi ja Delta ärkasid väärikalt "Ah, mis!" ja Dakar oleks tahtnud veidi veel edasi magada. Jalg tudises all, kui ära hakkas minema.
Igal juhul olid nad kõik tublid ja tegid selle protseduuri vapralt läbi - või mis neil ikka üle jäi. Tulemused saab aga alles hiljem, sest pildid saadetakse Kennelliitu, kus tuleb kokku tähtis spetsialistide komisjon ja siis mitmekesi otsustatakse, milline täht mingile pildile anda. No vot, nii tähtis asi on sellest düsplaasiast tehtud. Inimeste eesmärk on küll üllas, et mitte lubada düsplaasiaga koertel järglasi saada, kuid kas sellest ikka tegelikult loodetud abi on? Juba umbes 10 aastat ei tohi järglasi saada düsplaasiaga koerad, aga ikkagi sünnib pidevalt kutsikaid, kellel see mure diagnoositakse. Samuti, nagu pikakarvalistega - järglasi saada ei tohi, aga ometi on normaalkarvalistel koertel igas karvapikkuses kutsikaid.
Minu pesakond kiideti esialgsel vaatlusel heaks ühe erandiga, kellel on ilmselge düsplaasia ja artroos. Inimesed on sellest teadmisest nii kohutavalt häiritud, et ma kohe ei saa aru. Nagu koer oleks surnud. Kõik on ju endist viisi. Ta on ikka seesama tore ja armas koer, kes enne uuringutki. Ka pärast on ta täpselt seesama loom. Milleks see matusemeeleolu? No jah, ta on järglaste saamise osas mängust väljas, aga uskuge mind, SEE ei tee teda ennast küll mitte põrmugi õnnetumaks. Temaga ei saa ilmselt ka mitte meetrist tõket hüpata, aga ta ei tunne SELLEST puudust, kui tema perenaine temaga endiselt jalutuskäikudel käib ja kasvõi käppa andma ning kukerpalli tegema õpetab. Igal koeral ei pea olema IPO tulemust. Ma tundis nii mõndagi düsplaasiaga ja artroosiga koera ja mitte see ei tapa neid. Kui te teate ohtu, siis saab sellele vastu töötada ja meie oleme õnnelikud edasi. Inimesed peavad vaid sellisel juhul oma eesmärgid ümber vaatama. Elu läheb edasi.

FOTOPESA

2010-08-18T08:56:00.012+03:00

Teate, seda pole sugugi ilus ütelda, aga...ma kardan, et mu perenaine ei ole päris normaalne. Aga jätke palun see teadmine omale ja ärge rikkuge tema rahulolu oma veidrusest. Lugu nimelt järgmine:
Perenaine oli ennast ilusaks teinud ja enam-vähem ilusad riided selga pannud, kui ta välja hakkas minema. Igal juhul viitas kõik tema välimuses sellele, et mina kaasa ei saa. Aga siiski ütles ta mulle: "auto peale". Uskumatu, aga sellist asja ei saa lasta endale kaks korda ütelda. Olin kohe autos ja sõitsime - kusagile.
Ma pole kunagi kusagil mujal käinud, kui trenniplatsil, metsas või põllu peal. No ja siis oma küla vahel jalutamas. Suuremasse linna ja võõrasse ruumi olen läinud ainult arsti juurde. Nüüd siis viidi mind linna, kus oli palju maju, autosid ja inimesi. Tee jalutamiseks oli päris väike ja müra oli lausa kohutav. Seal siis veidikese ringijalutamise järel läksime ühe maja hoovi ja sellesse võõrasse majja sisse. Mind lasti seal kohe rihmast lahti ringi nuuskima. Ma ju ei tea ühtegi teist kodu peale enda oma, aga ma millegi pärast ei usu, et ükski normaalne inimene niisuguses kohas elaks. Kõik kohad olid igasuguseid asju täis. Enamus neist asjadest tundusid mulle täiesti võõrad ja kasutud. Ja kui nad on selliselt seinte äärtesse kuhjatud, siis ma ei usu, et ka selles toas elutsejal neist mingit kasu oleks. Keset tuba oli aga tühi valge plats, mille äärtes seisid heledalt kumavad riidega kaetud ratastel liikuvad seinad.
Siis algas trall pihta. Perenaine pani mu keset seda valget platsi küll seisma, küll istuma, küll lamama. Vahepeal oli ise ka minu kõrval ja minuga kaelakuti, vahepeal jooksis jälle toas ringi, ronis lae alla või roomas koos selle koha peremehega mööda põrandat. Siis jälle pandi põrandale väga valge ja väga libe alus, ning kõik kordus. Siis jälle pandi alus, mis oli nagu jõe pind - peegeldav - aga üllataval kombel ei vajunud ma sellele astudes mitte sisse, vaid jäin peale, nagu tavalisele põrandale. Ja siis veel riputati lakke mingi suur taburet, kuhu alguses perenaine peale istus ja siis minu ka tõstis ja takkatipuks veel mind üksi sinna väga ebakindlalt kõikuvale alusele istuma jättis. Lõpetuseks siis veeretati mingi raamiga mitme astmega pink keset platsi ja kästi mul selle peal ühte ja teist pidi istuda või lamada.
Kõige selle juures võõras mees muudkui kiitis, et tal on väga hea modell. Ise plõksutas fotokaga ja liikuvate seinte tagant valgus muudkui sähvis. Perenaine aga tegi nägu, nagu oleks see mingi igapäevane treening. Andis käsu, korrigeeris ja premeeris ja kiitis ja vahepeal mängis. Teate, päris huvitav oli. Isegi siis, kui ma kahtlesin perenaise selges mõistuses, tegin ma muidugi ikka seda, mida ta minu käest nõudis. See ju ongi minu ülesanne. Kui ma veel tehtu eest palli ja kiitust ja maiust saan, siis olgu ta kui hull tahes, mulle meeldib. Lõpuks olime kõik mässamisest päris väsinud ja siis mindi ka laiali.
Alles hiljem kodus sain inimeste omavahelistest juttudest teada, et tegu oli "fotostuudioga" nimega Fotopesa ja see mees oli "professionaalne fotograaf" nimega Anno Proosvelt ja et meil oli "fotosessioon". Palju võõraid foto-sõnu, aga see tähendas päris palju uusi lõbusaid kogemusi. Teinegi kord võtaks veel mõne sessiooni ette.
Kui teilgi tekkis huvi analoogilise ürituse vastu, siis lugege lähemalt Fotopesa koduleheküljelt.
Aga mis kõik sellest fotondusest välja tuli, vaadake siit.
Suur tänu Fotopesale ja Annole huvitava kogemuse eest, mis inimestele ka tagantjärgi palju rõõmu ning kõneainet pakub!

PALJU ÕNNE!

2010-07-19T10:23:00.012+03:00

Möödunud nädalal täitus mu teisel, D-pesakonnal, aasta. Neil oli selleks puhuks planeeritud kohe mitmepäevane tihe programm Pärnust Haapsaluni.
Laupäeva hommikul alustas Devi Pärnu rahvusvahelise näitusega. Ja see oli tema päev- oma tõus parim emane juunior, parim juunior, parim emane, tõu parim - eelkõige võlus ta kohtunikku oma vaba liikumisega, aga ka tugevuse ja kindlusega ning ilmekusega. See kõik oli super, aga seeläbi avanes ju ka võimalus osaleda lõppvõistlustel, kuigi...sünnipäeva pidu pidi juba mujal algama ja päev oli väga palav kolmeni ootamiseks. Siiski ei tahtnud nad võimalust kaotada ja sõitsid kolmeks tagasi. Aga see polnud enam asi ega midagi. Tund aega seisti keset väljakut tapva kuumuse käes ja juunioride kohtunikul ei jagunud neile isegi mitte üht ainust põgusat pilku :(. Rühma võistluses sai Devi saksa lambakoerana õnneks osaleda kohe esimeses rühmas ja ei pidanud enam kauem ootam, aga siis hakkas tema alalhoiu instinkt juba tööle ja tema ainuke mõte oli ära minna. Rühmavõistluse kohtunik isegi palus neid teiste hulgast korra välja oma sammu näitama, aga see samm kiskus ainult ÄRA - no ja loomulikult oligi sellega ka rühmavõistlus Devi jaoks lõppenud. Aga kuidas saakski talle seda pahaks panna - see kuumuse käes passimine oli üle igasuguste koeravõimete. Kui veri kipub kasuka all juba keema minema, siis ei saa enam mõtelda ilus olemisele, vaid ainult põgenemisele.
Lõpuks siis saigi näituselt õhtule ja maanduti Jaagurannas, kus teised pesakonnast juba ees ootasid. Kahjuks on koerad aga väga suures sõltuvuses oma inimestest, ja nii polnud pesakonnast kolme kutsikat kohale tulnud ja nemad võivad vaid siit lugeda, kui tore oli teistel sünnipäeva tähistada. Mis on muidugi tegelikult väga kurb. Just neid kadunud poegi-tütreid oleks väga tahtnud kohata :(
Kohal olid siis: Dakar, Di-Di, Devi, Delta ja Dritte. Päeva kuumusest sai ennast veidi meres jahutamas käia, millist võimalust kõik koerad ka kasutasid, kuigi randa selles kohas kahjuks ei olnud - puha kõrkjad ja kiviklibu ja vetikad. Dritte vaeseke tõmbas oma eelnevalt lõhutud käpal seal kividel tormates (tema ei oska ju piiri pidada) uuesti haava lahti, aga ega ta ise ennast sellest muidugi häirida ei lasknud. Inimesed panid ta küll seepärast autosse kinni ja rohkem teistega möllama ei lubatud. Kuid sellele vaatamata, et ta oli haavatud, suutis just Dritte võita umbes pooled pesakonna proovilepanemiseks tehtud võistlustest ja aladel, kus ta ei võitnud, pakkus ta igal juhul väga tugevat konkurentsi. Temas on ikka meeletu energia ja teotahe! Kiiruses oli ta teistest pesakonna kutsikatest ikka pikalt ees.
Taku ja Delta olid kindlasti päeva parimad möllutajad - sest nad sobisid hästi ja neil lubati ka perenaiste poolt joosta. Võistlustes olid nad pigem mõõdukad, kuid see andis neile ka mõnel alal eelise. Näiteks võitis Delta püüdmise, sest suutis kõige paremini keskenduda lendavale vorstitükile ning selle otsustaval hetkel kiire liigutusega oma lõugade vahee napsata ja Taku võitis kuulekuse, sest suutis kõige paremini keskenduda oma omanikule. Taku pakkus ka päris head võitlustahet - algus mõtles küll pikalt, kuid kui kaltsu kätte sai, siis enam ära anda ei tahtnud.
Di-Di oli väga tubli mitmel alal - agility takistusrada sobis talle suurepäraselt, sest ta on väike ja kiire ja hea söögiisuga ning ka kuulekuses pääses ta teise vooru. Aga lendav kalts oli tema jaoks tühi koht, mis on väga kummaline, sest minu juures kodus oli just tema üks parimaid sikutajaid.
No ja Devi ei suutnud enam neil sportlikel üritustel väga särada, sest tema jaoks oli juba päeva võit näituselt käes ja kõik mahlad kuumal väljakul välja pigistatud. Nüüd, veidi vabamas olekus, oli tema ainukeseks sooviks pisut puhkust saada.
Kõik kohaletulnud said võistluste eest diplomeid mälestuseks ja muidugi ka midagi suupärast kingituseks ja mu tibud polnud ka mind unustanud. Perenaine tõi mulle omakorda kaasa nende kingitused minu jaoks - mm...maitsev :)
Õhtuks olid kõik väsinud, aga loodetavasti päevaga rahul ja igaüks läks oma suunda laiali. Devi ja Taku jäid samasse peopaika, et järgmisel hommikul oma tegusat nädalavahetust Haapsalus jätkata. Delta läks koju pessu, et järgmisel päeval särada. Di-Di läks perega koju tagasi ja Dritte läks suvitama Võrumaale, kuniks tema perenaine oma puhkust Soomes veedab.
Devi ja Delta kohtusid seega järgmisel päeval Haapsalus, et võtta osa sakslaste ringist rahvuslikul näitusel. Ka seekord tuli pidu meie õuele - juuniorserdi sai Delta. Oma esimese. Ka oli ta parim emane ja sellega vastas-sugupoole parim.
Nüüd on ots ilusti lahti tehtud ja oma võitusid kombekohaselt ohtralt tähistatud - seega loodan väga, et mu kaunitarid suudavad hooaja jooksul vajalikud 3 SERT-i koguda ning oma nime juuniortšempioni tiitliga tulevikus ehtida. Edu neile selleks! Ja PALJU ÕNNE kõikidele aastaseks saamise puhul!

Nädalavahetuse pildid albumist.

TAKI

2010-07-14T10:00:00.012+03:00

Pole teile ammu midagi oma pisikesest jaapani sõbrast, Takist, kirjutanud. Nüüd on jälle põhjust.
Mõni aeg tagasi õnnestus tal saada oma viimane SERT, et olla siis ametlikult väga ilus koer Eesti mastaabis. Sai ta selle ihaldusväärse tulemuse Luige näituselt, kus ka minu Devi ja Delta väljas olid, kuid nemad jäid kahjuks oma ringis esikoha seljataha. Taki on kirjeldustes sageli liiga pika nina ja liiga lühikeste jalgadega, kuigi võrratut hinnet väärt, aga serti pole antud. Seekord oli siis kohtunik lisaks serdile andnud ka parima isase tiitli, sest Taki on väga hea tugeva kehaehitusega, ilusa peaga, hea liikumisega ja kauni kasukaga. Lisaks sellele veel ka julge ja hea iseloomuga.
No ja siis nädal peale seda ilusat sündmust toodi Taki meile. Ma kartsin, et ta on nüüd ülbeks läinud oma kõrge tiitli pärast (kuigi, ega tal minu ees sellega keksida pole mõtet, mul ju samasugune vastu panna) aga ei olnud ta ühti. Vähemalt mitte esialgu. Esimese päeva ei julgenud see vaene loom süüagi ja kui kusagile läks, siis ikka küsis enne teistelt luba. Minust hoidis eemale ja vahtis altkulmu. Perenaine aga näis igati tema poole hoidvat ja juba järgmisel päeval soostus ta sööma ja siis hakkas ka tasapisi ennast aias vabamalt tundma. Kuni sinnamaani, et julges mulle ninna hüpata, kui ma teda veidi mängule õhutamiseks käpaga togisin ja lõpuks ajas koguni minu pulga ära. No ega ma pahane pole. Perenaine ju ka julgustab seda kirpu ning keelab mul temaga liiga tormakas olla. Ning ma ju tean, et kui ma tahan, võin oma pulga iga kell jälle kätte saada. Las olla tal ka siis veidike võidurõõmu, et enesekindlus tagasi saada.
Toas ei julgenud ta samuti esialgu kusagile minna ega midagi teha. Vaatas alati alandliku pilguga inimestele küsivalt otsa, enne kui kusagile läks. Magas ilusti oma kodust kaasavõetud padjal ja oli üldse madalm kui muru. Aga paari päeva pärast jooksis ta juba kõikide järgi trepist üles-alla, loopis toas õuest toodud käbi ja oma närimiskonti suure kolinaga ringi, ronis diivani peale ja koguni urises Otile, kui see teda maha hakkas tõstma, haukus kileda häälega kojutulijate peale ja öösel kraapis perenaise magamistoa ust. Ma võiksin ju talle kade olla, et ta saab toas nautida minu perenaise tähelepanu rohkem, kui mina õues olles, aga veel pole põhjust, sest ma tean, et tema harjumuspärane standard näeb ette elu perenaise süles, söömist tema näpu vahelt, magamist perenaise voodis padja peal ja perenaise kamandamist: süga mind!, lähme välja!, ära lobise telefoniga!, võta mind sülle!, anna mülle süüa! - siin ta kõike seda ei saa ja ei hakkagi saama. Kui oma krõbinaid oma kausist süüa ei taha - ole näjas; magamistuppagi ei lasta, voodist rääkimata ja kui suud julged pruukida, saad riielda.
Ja siis oli ta ükspäev jälle koos kõigi oma asjadega kadunud, kui ma õhtul hilja jäljelt jõudsin. Ma käin jah ikka aeg-ajalt põllul ja ka ujumas. Ujuda mulle hirmsasti meeldib. Eriti praegu, kui päeva jooksul on kuumus su päris ära hautanud ja pole enam kohta kus olla või asendit, milles kergem oleks. Kahjuks on muidugi ka jälge ajada päris raske peale sellist kuuma päeva ja ka lõhn jääb sellele krõbekuivale rohule tunduvalt raskemini, kui mahlasele. Aga parem ikka, kui niisama vedeleda. Jäljel läheb meil tavaliselt nii kaua aega, et me jõuame ujuda ja jalutada ja oodata ja oodata ja oodata. Eks me näe, kuhu see ootamine lõpuks välja viib. Takaile soovin aga peatset kohtumist ja seniks kõike head!
Pilte minu ja Taki suvest näete minu albumist.

Tervitusi Mõnnalt Donarilt

2010-06-20T21:55:00.008+03:00

Perenaine oli kaks päeva kodust ära. (Mulle see ei meeldi, kui ta õhtuks koju ei tule. Ma ju muretsen tema pärast.) Aga kui ta ükskord tuli, tõi ta kaasa palavad karvased tervitused minu kutilt Donarilt, ehk Mõnnalt, nagu tema inimesed teda kutsuvad.
No tema elab ikka ilusat elu - lausa unistus! Tal on palju maad ümber suure maja, kolm poni, kanad, paabulinnud ja mitu põlvkonda inimesi. Kõik on tal juba häsi dresseeritud ja vastavad täpselt tema lootustele - annavad head ja paremat süüa ning lõbustavad pallide ja käbidega, ponid lasevad ennast taga ajada ja sabast sikutada (see on muidugi lõbustus, mida tuleb teha siis, kui inimesi talle lõbustusi pakkumas pole). Ainult perenaist on tal veidi keeruline õpetada, et see temaga rohkem kuulekuse trennis käiks. Kuulekus, see tähendab Mõnna jaoks mõnda istu-lama harjutust ja palju toredat suhtlemist igasuguste teiste koertega, kellega muidu igapäevaselt kokku ei saa.
Ükskord, kui ta veel päris kutsiaks oli, arvas ta, et inimesed on ta maha jätnud, sest need ei tulnud kuidagi koju. Siis otsustas ta endale uue kodu otsida. Leidis selle paarkümmend kilomeerit eemalt. Seal küll oli juba koer, kuid Mõnna on suur ja tugev isane ning temale ei valmistanud küll mingit raskust sellele koerale ütelda, et tänasest päevast on see minu koht ja sina hoia eemale. Aga tegelikult oli ta muidugi oma nooruses lihtsalt veidi kärsitu. Inimesed tulid juba enne koju, kui tema ennast oma arvatavas uues kodus sisse jõudis seada. No ja loomulikult hakkasid nad kohe oma karvast sõpra taga otsima. Õnneks see pere, kelle juurde ta end asutas, sai kohe aru, et tegu ei ole kodutu koeraga ja jättis leidmisteate vallavalitsusse ja kui ka kadumisteade sinnani jõudis, siis õnnestuski Mõnnal jälle oma inimestega kokku saada ja päris koju tagasi minna. Peale seda on tema liikumisruumi veidikene piiratud ja eks ta saab juba isegi aru, et kusagil mujal pole parem ja ükskord tulevad ka inimesed jälle koju tagasi - seni võib ennast ponide ja kanadega lõbustada. Ja uskuge, nutikusest tal juba puudu ei jää, kui on vaja midagi huvitavat välja mõtelda.
Nagu ma juba mainisin, on ta kasvanud suureks isaseks loomaks. Väga kauni pika paksu kasukaga (suvel võib sellega muidugi pisut raske olla, aga talvised pakased pole mingi probleem) ja suure tugeva luustikuga. Ta on väga sõbralik ja mänguhimuline. Ilusa hoiakuga ja kerge lendleva jooksusammuga. No ja äraütlemata armsa olemisega - sellest ka Mõnna nimi ning oskus inimesi omal ümber sõrme keerata. Ta on tõesti oma kodus väga rahul ja õnnelik koerust tegev koer. Mul oli väga hea meel temast kuulda ja tema toredat elu tõdeda.
Pildid minu mõnnast mõmmikust albumist.

VEEREV ELU

2010-05-10T10:50:00.024+03:00

Pole ammu oma pere toimetamistest siia midagi kirja pannud. See on tegelikult ülekohtune nende tublide kutsikate suhtes, kes vahepeal silma on püüdnud paista. Püüan nende tegemisi siis nüüd tagantjärgi kiita.
Märtsi lõpus oli mitme minu kutsika jaoks esimene ülesastumine näitusel. ESLÜ korraldas mitteametliku kutsikate ja pikakarvaliste näituse. Jah, ka minu pisikesel pikakarvalisel Di-Dil oli võimalus käpp näituseringis valgeks saada! Aga ka Delta ja Dritte tegid oma esimese etteaste. Ega tulemus midagi hõisata polnud, kuid hea treening ja harjutus tulevaseks näitusekarjääriks kindlasti. Oma ringi kolmandad olid Devi ja Di-Di. Delta kohe Devi kannul neljas. Dritte aga ei käitunud ringis kohe üldse mitte ja sellest muidugi ka koht järjekorras lõpupoole, ning hinne ainult L. Sama saatus tabas ka Diegot, aga temale ei antud ka mingit võimalust, sest näituseks teda treenitud ei olnud ja ringis oli ta teistega võrreldes üsna metsik ning taltsutamatu.
Diego ongi mu murelaps, mille pärast ma varem kirjutada ei suutnud. Ta oli imeline kutsikas - väga võluv. See oligi see koer, kelle pärast ma nii pika tee ette võtsin. Kuid...ta ei suutnud õigustada omale pandud suuri lootusi ning tema omanik kriipsutas läbi tema võimaliku karjääri. Tema omanik otsustas, et see kutsikas ei ole nii ilus ja osav, nagu peaks tema koer olema ja seepärast peab temast saama kellegi teise koer. Nii ka läks. Nüüd püüab ta kusagil Pärnumaal uut peret rõõmustada oma kauni seljajoone, maadvõitva sammu ja suurepärase iseloomuga. Üldsus teda ilmselt enam kunagi ei näe, see kutsikanäitus võis jääda tema viimaseks avalikuks esinemiseks, ja mina pole saanud neid inimesi isegi ühte korda mitte üle nuusutada, et omada mingitki pilti, kelle käes on minu väikese printsi saatus nüüd.
Inimesed on kummalised, aga pole meie asi neid hukka mõista, sest mida meie ka teame. Me oleme ainult rumalad koerad, kellele on antud elu läbi inimese tahte ja kes sõgeda pimedusega oma inimestesse kiinduvad ning ei arvusta kunagi oma peremehe otsuseid. Me ei tohigi midagi ise tahta ega arvata - või siis, noh, seda tahet või arvamust inimestele peale suruda, isegi kui see meil olemas on ja nende omast erineb. Mina võiksin loobuda kõigest, kui ma vaid ei peaks loobuma oma perenaisest ja on ääretult kurb tõdeda, et sellised tunded alati vastastikused ei ole. Aga elu läheb edasi ja on hea, et Diegol siiski on jälle pere, kes temast hoolib (ma loodan).
Ka Dosca, ehk Leedi, pole ennast enam teiste sekka ilmutanud. Õnneks on inimestel selline suurepärane leiutis, nagu internet, ja selle vahendusel on temast kuulda, et temagi elu veereb tavapäraselt - mängides oma väikese perenaisega ja üksi olles kurvastades oma peret koju oodates. Mul on teile ka tema pilti näidata. Vaadake, milline tahmanägu :) Loodan väga, et tema peremees leiab ükskord selle aja ja tuleb ka näitama, milliseks koeraks see kutsikas on kasvanud.
Ka Donarist, ehk Mõnnast, on vaid läbi elektonide vahenduse üht-teist kuulda olnud. Tema elul ei näikse midagi häda olevat ja ta naudib oma valdusi täiegi. On ta ju kuuldavasti suure farmi koer, mis seab teatud kohustusi, aga annab ka palju võimalusi ;) Kui suvel Lõuna-Eestisse asja peaks olema, siis loodan teda ka trehvata.
Teised selle pesakonna kutsikad kasvavad mul silma all. Õpivad usinasti kuulekust, Delta ja Dakar käivad ka jälge ajamas. Dritte on vahel siin, vahel seal (lõuna pool) nii kuulekuse kui jäljega - tema perenaine sahmib mööda maad ringi, nagu Dritte isegi :D Ütlesin kohe, et need kaks sobivad suurepäraselt kokku!
Mai pea-erinäitusel astusid Devi, Delta ja Dritte 9-kuustena viimases kutsikate vanuseklassis ülesse. Kõik esinesid väga tublisti. Tulemused oleksid võinud säravamad olla, aga tähtis on see, et nad esinesid paremini kui viimati ja näitasid selget edasiminekut. Seekord oli siis Delta Devist ees - Delta 5. ja Devi 6.. Dritte oli asetatud 8. kohale, aga seekord juba VL hinne! Igal juhul tublid tüdrukud! Taku oli ka tulnud õdedele pöialt hoidma ja koos tehti pilte, millest perenaine kaks kena komplekti kokku pani, liites sinna ka 7-kuuse Diego. Ka Di-Di tuli õekeste etteastet vaatama, aga kahjuks vist halb ilm ja ajakavast mittekinnipidamine peletasid tema inimesed näituseplatsilt ära enne, kui pildistamiseks läks.
Minu esimene pesakond on veelgi enam laiali vajunud, kui viimane. Selge see, et igaühel on oma elu ja see veereb tema inimeste kõrval ning paraku veidi erinevas suunas, kui teisel. Tean, et Flora on hoopis väljamaale kolinud; Fortuna võitleb koos oma inimestega oma tervise eest, sest teda kimbutab koledasti allergia; Frodo lõbutseb aias koos oma uue poolõe Deviga ja saab nüüd ülemus olla; Faust on tore perekoer lastele kallistada; Fortest pole mitte midagi kuulda (tema kadus Lätimaale).
Sellest pesakonnast on endiselt pildil Figaro - minu ilus poiss! Ta käib uuesti usinasti kaitsetrennis koos minu perenaisega, et teha ära eluaegne aretuskontroll ning ka näituse hinne kasutusklassist kätte saada. Hoian talle kõiki oma varbaid, et mõlemad ettevõtmised kenasti plaanipäraselt kulgeksid! Hoidke teie ka!
Minu enda elukene veereb samuti tasapisi suve poole. Ilmad läksid soojemaks ja kuivemaks, ning minu jalg pole enam vaeva valmistanud. Käime ikka mõned korrad nädalas põllu peal ja perenaine püüab mulle iga kord paraja pähkli panna. Siiani olen aga kõik tema jäljed ära lahendanud. Isegi ainult toidu lõhnaga (korra sõi toidu ära vares, teisel korral mingi küla nässu) ja igasuguste lindude-loomade risti-põiki jälgedega. Jäljed, mida ma ajama pean, muutuvad järjest pikemaks ja vanemaks ja ka maastik pole just kõige mugavam, kuid minu kogemustest on kasu ja tegelikult mulle tundub, et ega perenaine ei tahagi mind päriselt ära eksitada. Kui ma kipun hätta jääma, siis ta ikka aitab mind edasi ka. Päris tore on sedasi koos jälitada - ise-ennast. Nagu Puhh ja Notsu :D
Mulle oma elu praegu päris meeldib, eks me näe, kuhu see järgmiseks välja veereb...

Nagu ikka, jälgi ka minu albumist uusi pilte.

MMM...KEVAD

2010-04-11T21:53:00.016+03:00

Lõpuks ometi on jälle kevad kätte jõudnud! See on mulle juba kaheksas, aga ma ikka veel olen üllatunud, kuidas lõhnab lume alt väljasulav maa ja kuidas kisendavad kevadised linnud.
Eriti tore on aga see, et inimesed veedavad nüüd palju rohkem aega minuga. Mitte nagu talvel, kui mina sain veeta aega nendega. Nüüd tulevad nemad minu juurde õue. Kuigi, nad kipuvad siin unustama, et tulid minu juurde ja ma pean neile ikka aeg-ajalt meelde tuletama, et kõik oksad ja käbid minu hoovis ei kuulu põletamisele, vaid neid peab ikka vahetevahel mulle ka viskama. Üldiselt on nad tublid ja püüavad mind meeles pidada - eriti nooremad pereliikmed. Ja kui tore on kevadel joosta ja hüpata - jalgealune on absoluutselt kindel. Mitte nii, nagu sel talvel, kui sa kunagi ei võinud teada, kas jalad peale hüpet veel kindla aluse saavad või jääd lumme "ujuma". Pole vaja karta libastumist konarlikul jäisel pinnasel ja ei pea meeletult pingutama, et läbi lume edasi sumbata.
Käisime inimestega juba ka metsas. Selles samas, kust me talvel kuuse tõime. Aga seekord oli koht nagu uus. Nii värske! Nii roheline, kuigi veel lumesegune! Ja millised lõhnad!
Me saime ka juba põllu vahele jalutama minna, kus alles mõne aja eest oli lumi nii kõrge, et minu jalad (ja ka perenaise omad) hakkasid sellest läbi pressides haiget tegema ja jalutuskäigud kippusid seetõttu lühikeseks ning ebameeldivaks kujunema. Nüüd sai omale jälle kraavi servast sobiva oksa murda ja sellega edasi-tagasi joosta, kuidas jalad võtavad ning visata suvalises kohas maha ja seda närida. Kirjeldamatult mõnus! Ja need värsked hiireaugud! Ma ainult hiirepesade väljakaevamisega tegeleksingi. Eriti põnev on, kui mõnest august ka hiir välja hüppab. Nende tagaajamine on tõeliselt erutav tegevus.
Ja kevadel on kõik kraavid nagu jõed! Pole probleemi, kuidas ennast peale pikka jooksmist ja hoogsat kaevamist jahutada. Üks selline väike "jõgi" on pidevalt käepärast. Tõsi, vesi on küll veidi külm, et sinna pikemaks jääda, aga väiksele ergutavale tiirule ei suuda ma küll vastu panna.
No ja koos kevadega on alanud jälle hooaeg - treeningud. Me oleme jälle põllul. Päris raske on, kui maapind on igasugustest erutavatest lõhnadest tulvil ja ma pole saanud nii ammu kõiki neid lõhnu nuusutada, aga ma ju tean, mida põllul tegema peab, kui jälje rakmed ja nöör küljes on ning ma teen seda nii hästi kui oskan, et rõõmustada oma perenaist ja seeläbi ka ennast. Nii tore on perenaise rahulolu ära teenida.
Oh, kestaks see kevad vaid pikemalt! Nii mmm...mõnus on see iga-aastane taasavastamise tunne.
Kõiki kevadisi pilte näete siit.

LUMEMÄNG - TASE 2

2010-02-27T19:55:00.014+02:00

Inimesed on suutnud mind jälle üllatada, tõstes minu lõbustamise taset kõrgemaks kui kunagi enne. Lumerookimine on üldiselt igatalvine lõbus mäng, mida ma ka oma blogis teile juba kirjeldanud olen, kuid seekord tehti seda mängu hoopis erilisel moel. Katuselt.
Selle mängu juures on palju plusse, mis teevad ta eriti põnevaks. Näiteks see, et kuna inimest pole näha, siis sa ka ei tea, kuhu järgmine labidatäis lund langeb. Tuleb olla eriti tähelepanelik ja valmis sööstma ükskõik millises suunas. Samuti saab selles mängus teha eriti kõrgeid hüppeid, kui oled lume suuna õigesti tabanud ning lahtise suuga lendad labidatäit haarama. Väga tähtis on, et ikka saaks lume lennust suhu. Maas on see juba igav. Kui ei jõua just täpselt langeva labitäie alla, siis võib püüda ka küljelt haarata. Peamine, et ikka lennust kätte saada. Kuigi otse alt on ikka parim. Kui oled oma hüppe valesti sihtinud, siis võib ka lumekamakaga vastu külge või kaela saada ja see on pisut ebameeldiv ja valus, mis aga omakorda tõstab adrenaliini ja indu järgmist labidatäit paremini ja täpsemini püüda. Vaatamata sellele, et oht lumega raskeid obadusi saada on suurem, on see mäng ka mõnes mõttes maapealsest lumemängust turvalisem, sest pole ohtu lumelabidaga vastu hambaid saada. Samuti on sellesse tänavusse sügavasse lumme hüppelt maandumine üsna pehme. Nii et ka eriti kõrged hüpped pole tegelikult riskantsed.
Aga ära väsitas see mäng ikka küll hullemalt kui esimese taseme oma. Muidugi, eks iga talvega olen ka mina aasta võrra vanem, aga see lumetants võttis ikka korralikult kõik lihased läbi ning väsitas isegi vaimu. Pärast oli päris mõnus korralik uinak kuivas kuudis ette võtta. NB! ma ei sovita seda advanced lumemängu väiksematele ja norematele koertele, sest nii võib ennast ka kergesti vigastada, kui pole juba piisavalt kogenud lumepüüdja ja ennastsalgav võitleja. Alustage ikka esimeselt tasemelt.
Kõiki pilte, mis annavad täpselt edasi selle põneva ja lõbusa mängu nüansse, vaata minu albumist siit.

DEVI DEBÜÜT

2010-01-17T19:47:00.011+02:00

Ikka ja jälle tehakse oma elus midagi esimest korda. Isegi mina, kes ma olen pea-aegu seitse aastat juba elanud ja kogenud, teen ikka aeg-ajalt midagi esimest korda. Seda enam siis noored loomad, kel pole veel aastatki. Minu noorimad kutid-mutid said alles paari päeva eest 6 kuud vanaks ja Devi tegi sel puhul niisuguse hulljulge sammu, et läks endast mitu kuud vanematega koos näituse ringi. Seega siis astus ülesse Articuse erinäitusel klassis 6-9 kuud. Selgelt enesehävituslik samm, ütleksin mina oma pikkade näitusekogemustega. Selles vanuses muutuvad ju koerad väga palju ja 6-kuune on alles titt teise 8-kuuse kõrval, kellel võib juba esimene jooksukaski olla ära olnud. Aga tema, ei kartnud midagi. Lihtsalt läks. Esimene näius ja kohe nii rasketes konkurentsi tingimustes. Minu perenaine viis teda ringis. Selle pärast oli mul süda rahul, et küllap nad hakkama saavad. No ja saidki! Devi kutsuti peale kirjeldusi välja neljandana - nurgad ei olevat seisus piisavalt hästi väljendunud :S. Aga ta on ju minu kutsiaks. Minagi pidin omale alati koha ringis välja võitlema. Seega suutis ta ringi liikudes demonstreerida oma suurepärast sammu - vaba ja tugevat - ning ringi lõppedes oli tema koht teine! Kas pole suurepärane tulemus! Minu meelest on see igati hea algus. Ta peab muidugi veel õppima, et ringis ei tohi lindi alt välja lõigata, kui see pähe tuleb ja et nurki ei tohi sirgeks teha, aga eks see kõik tuleb tasapisi. Peamine, et on eeldusi ja julgust ning tahtmist.
Nüüd ootaksite kindlasti minu tulemusi sellel näitusel, aga ei - mina jäin nüüd oma loorberitele puhkama ja lasen oma kutsikatel endale kuulsust teenida. Ise naudin talve. See seitsmes talv minu elus on kui ei kunagi varem. Ka enne on olnud palju lund ja ka enne on olnud käredat külma, kuid mitte kunagi veel nii pikalt ja raskelt. Kunagi veel pole puud lume raskuse all murdunud. Praegu on meil hoov murdunud männioksi täis. Üks koguni selline jurakas, et selle alla jäädes oleks küll surm silmapilkne olnud. Õnneks kukkus see öösel, kui igaüks omas pesas magas. Ainult mürtsatus oli nii vägev, et äratas kogu maja unest ülesse. Läks väga napilt, et oleks oks otsapidi alumise korruse aknas olnud. Aga läks õnneks ja nüüd on minul, mida ajaviiteks närida :) Üldse on selle talvega palju tegemist. Pean pidevalt oma valvamise rajad lumest puhtad hoidma. Inimesed ju ajavad ainult enda ja oma autode jaoks rajad puhtaks, minu aiaäärset trajektoori ei puhasta keegi. Aga ma olengi ise tubli ja jooksen iga päev kümneid, kui mitte mõnda rada sadu kordi uuesti üle ja üle ning trambin lume kinni, et rada ikka jooksmiskõlbulik püsiks.
Kuna ikka paar korda päevas tuppa sooja saab ja vahel ka põllule jooksma, siis üldiselt mulle talv meeldib. Eriti muidugi need lume püüdmise mängud, mida sellise lumega kõigiga lõputult mängida saab. Aga ma pean seda vaikselt, salaja, tunnistama, et ma natukene igatsen juba seda aega, kui saaks jälle mingit trenni teha...
Kõiki pilte minu talvenaudingutest ja Devi näitusest näete minu vastavatest albumitest.

JÕULUKUUSE TOOMINE

2009-12-26T09:17:00.007+02:00

Jõulud. Need on meil ikka igal aastal kuuse, pidevalt põlevate tulukestega majal ja inimeste kodusolemisega olnud. Hõrgud lihalõhnad muidugi ka sinna juurde. Kuusk on tavaliselt meile autoga koju toodud. Ma pole väga sügavalt juurelnud, et mis ja kuidas. Seekord sain aga seda kuuse toomist esmakordselt ise kogeda.
Hommikul tõsteti perenaise autost minu puur välja ja sellega ma arvasin, et ilmselt mind kaasa ei võeta, kuigi inimestel töö riideid seljas ei olnud. Siiski ma eksisin. Mind kutsuti ka peale. Kuna puuri ei olnud, siis sain vabalt üle tagumiste istmete kõõluda ja esiaknast välja vaadata, millist võimalust ju puuris pole. Sõit oli päris pikk. Lõpuks keerati kusagile metsa vahele ja peeti kinni. See oli ikka täiesti võõras mets. Mõned tuttavate loomade jäljed maas, aga muidu polnud ühtegi tutavat lõhna. Seepärast püüdsin ikka inimesi nägemiskauguses hoida. No mitte et ma kartnud oleksin, kuid et nemad ei kardaks. Aga nemad käisid mööda metsa ringi ja vahtisid puid. Ikka ühe juurest teise juurde ja siis kolmanada ja siis jälle esimese. Mina sain sel ajal igasuguseid oksi närida ja sikutada, sest selles metsas oli väga palju, mida tirida ja närida. Ma pole just tihti sellisesse päris metsikusse metsa saanud, kus ühtegi teist koera ega inimest pole käinud ja metsaalune igasugust puurisu täis on.
Lõpuks valiti siis üks kuusk välja ja Ott hakkas seda maha saagima. Teised kõik vaatasid ootusärevalt, mina ka. Ja kui siis kuusk maha potsatas, olin esimesena juures ning lõin hambad kohe esimese ettejuhtuva oksa külge et seda ära sikutada. No miks muidu puu peab maha saagima, kui et ikka tükkideks teha. Muidu oleks ta ju võinud kasvama jäädagi. Aga minu selline mõttekäik oli ilmselgelt vale, sest samal ajal röögatasid kõik inimesed nagu ühest suust ja ajasid mu eemale. No ma pole kunagi väitnud, et ma inimeste tegutsemistest aru saan, aga ma aktsepteerin seda. Nii ka seekord. Otsisin siis omale ühe omakõrguse kuuse ja murdsin selle maha. Siis sain koos inimestega ka kuuske auto poole kanda.
Kui siis see ilus kuusk oli auto juures, mind enam autosse ei lubatud. Selle asemel lükati kogu auto kuuske täis. Ega inimestegi jaoks polnud minu meelest enam kohta. Seda vähem siis minu jaoks. No see oli juba paanika koht. Mul tekis tunne, et nad on otsustanud mind kuuse vastu vahetada. Seda ei saanud lubada! Kohe, kui mõni auto uks lahti tehti, püüdsin olla esimesena autos, aga mind aeti ikka ja jälle välja. Ei või olla! Kas mind tõesti tahetaksegi sinna võõrasse metsa jätta? No perenaine ometi peab mulle halastama! Ja tema jalgade juurde ma lõpuks mahtusingi. Kui ta mind terve tee mõnusasti kaela pealt ja kõrva tagant sügas ning silitas, siis rahunesin maha ja lasin silmagi kinni. Kuidas ma sain üldse niimoodi arvata, et mind enam ei taheta! Rumalus! Oma perenaises ei tohi kunagi kahelda. Eriti veel jõulude ajal. Siis hoolitakse mõtetumatestki loomadest. Minust iseenesest mõistetavalt.
Kauneid jõule teilegi ja meeldivaid lumiseid retki koos omade inimestega!

Kõiki pilte minu metsaretkest näete minu albumist

PARIM BEEBI

2009-12-05T21:22:00.007+02:00

Täna oli minu jaoks üllatav sündmus. Perenaine oli kogu päeva ära ja õhtul koju jõudes andis mulle ootamatult edasi kalli ja musi Diego perenaiselt, et tänada ilusa kutsika eest. Nimelt valiti minu väike kutt täna kutsikate ja veteranide jõulushowl kauneimaks beebiks.
Ega ma sellest nagu teab mis pidada ei oska, sest mina pole neist kõikide tõugude väikeste ringide näitustest kunagi midagi pidanud. Mida teeb üks sakslane, kelle võlu peitub just tema kaunis pikas jooksusammus, ühes väikeses ringis teiste tõugude vahel ja veel majas sees kah? Minu meelest pole see vääriline tegevus ühele tõesti kaunile sakslasele. Aga, väga paljud inimesed käivad selliselt oma loomi näitamas ja väga paljudele koertele see ka meeldib. Küllap vist tuleb siis tunnustada ka Diego näitusedebüüdi saavutust. Ja kui nüüd tõele au anda, siis on ta tegelikult tublim kui mina, kes ma läbi häda kaks väikese ringi näitust välja kannatasin, et oma välimikutšempion kinnitada, ja sedagi ainult õues. Kui tema sellistes rasketes oludes parima vääriliselt käituda suutis, siis on ta vist ikka igati tubli poiss.
Esimese ringi võit polnudki teab mis asi, sest emane beebikutsikas ei tulnudki võistlema ja iseendaga konkureerimine pole teab kui keeruline. Parima beebi valik oli aga juba päris tõelise võistluse moodi, sest koeri oli palju. Kuidas kohtunik küll suudab valida parima kõikide erinevate tõugude hulgast, jääb mulle arusaamatuks, aga paljud inimeste teod jäävad mulle arusaamatuks. See ei tähenda veel, et mul oleks lubatud nende vajalikkuses ja õigsuses kahelda. Kui, siis ainult õige natukene ja salaja. Igal juhul meeldis just Diegi sellele kohtunikule kõikidest beebikutsikatest kõige enam.
No ja selle uhke tiitliga sai siis mu Tiko minna ka kogu show parima kutsika valimisele, aga see oli juba temalegi liig mis liig ja ta otsustas enam mitte käituda. Suur ring mööda vaipa kannatas veel joosta, aga edasi-tagasi käimine mööda libedat põrandat...sellel hetkel otsustas ta selgelt märku anda, et talle sellest pullist piisab ja ta tahab nüüd ära minna. Sellise kasvatamatu käitumisega ta muidugi enam rohkem tahta ei võinud ja sai oma kolmanda koha show parima valimisel. Mina talle seda ette ei heida. Loodan, et ka inimesed mitte. Ta on ju kõigest 4 kuud vana ja oma esimesel näitusel ja seda juba hommikul kümnest saati. Kas tõesti tohibki tahta, et ta ka õhtul kell viis sama viks ja viisaks oleks?
Ikkagi, loodame, et ta nüüd liiga vara ja liiga kaugeleulatuvaid järeldusi oma karikatest ja rosettidest ei tee. Tegelikult ei ole ju üks sakslane midagi väärt, kui ta on panustanud ainult ilusale olemisele. Ikka eelkõige tuleb kõrvade vahele midagi koguda. Aga samas, ega siis ilus väljanägemine paha ka ei tee :)

STARDIS

2009-11-19T22:42:00.010+02:00

Seekord ei tule juttu minust. Mina olen juba küll teinud ja naudin nüüd veidike väljateenitud puhkust. Paaril korral päevas saan tuppa sooja ja kuiva sööma ning seedima ja see on väga mõnus. Täna aga räägin oma äsja kodust välja läinud kuttidest.
Aeg lendab. Minu pisikesed mutid-kutid on juba 4 kuud vanad ja seavad usinasti ennast valmis oma suureks tulevikuks. Lapsepõlve mälestused ja kogemused on väga olulised kogu edaspidise elu jaoks. Mitte keegi ei unusta kunagi oma ESIMEST, mis iganes see siis on.
Teise ja kolmanda süstimise tegime perekonna kokkutuleku vormis. Kahjuks ei saanud juba siis kõiki kokku. Donar on meist üsna kaugel ja mõistetavalt ei hakanud selleks puhuks teise maa otsa sõitma ja Dosca perel polnud võimalik teda kolmandal korral meie sekka tuua. Kõik teised said aga koos oma sünnikodus möllutada ja sellest rõõmu tunda. Arsti visiit käis nagu muuseas ja ma loodan tõesti, et kellelegi sellest halba mälestust ei jäänud, sest arstil peab ikka aeg-ajalt käima ning selline mõiste, nagu „ei meeldi“ sel puhul kõne alla ei tule. Pigem mitte ennast selliste mõtetega traumeeridagi. Delta ei tahtnud esimesel korral kuidagi lubada oma küüsi lõigata, aga teisel korral oli juba tunduvalt taltsam. Peab õppima!
Nutikad on nad mul kõik. Nagu ma juba alguses arvasin, siis igav nendega koos elades juba ei hakka. Näiteks õpib Donar, kes koduselt ristiti Mõnna’ks, kuidas erinevate koduloomadega hakkama saada ja kuidas oma kodu piire tunda. Selle käigus nakitses ta hobusel päitsed peast ja peitis ära. Samuti ei meeldi talle rihmas jalutamine ning selle vältimiseks sai ka jalutusrihm ära peidetud. Kas pole kaval!
Devi valmistub olema tark ja ilus. Ta on käinud meiega koos juba nii põllul jälge ajamas, kui ka trenniplatsil kuulekust õppimas, kui ka näituseks koolitust saamas. Ma olen temaga väga rahul. Vähemalt esialgu pole talle midagi ette heita. Lisaks on ta ülesse näidanud, et on 100% oma ema kutsikas ja tulevikus üks kange mutt. Kohtumisel vennaga pandi kohe teisele käpp üle turja ja siis alles hakati vaatama, mis toimub. Devi kutsutakse koduselt Tibiks, sest et ta väga peen ja valiv on. Kodus on ta väga sõnakuulelik ja koostöövalmis.
Dritte on täpselt samasugune nakits, nagu ta minuga kooski oli. Ta on endiselt teistest pisem ja peenem, aga see-eest nagu tuulispask. Teeb kõike, mis teisedki, aga kolm korda kiiremini. Ehk siis jõuab ära teha selle, mis vaja ja veel palju sellistki, mida vaja pole. Vaatamata oma kohutavale kiirusele ja energiale on ta ära õppinud toakoera elu. Isegi armastab oma puuri, milles ta elab, kui kedagi kodus pole või kõik magavad. Muidugi ei tulnud see tarkus talle kohe. Pidi ikka õppima ja harjutama, kuid ta on ju ometi nutikas, nagu ühele sakslasele kohane, ja saigi aru, mida temalt oodati. Tegelikult pole ju puuris midagi halba. See on koht, kus saab rahu ja kus on oma pesa. Temagi tegi algust nii jälje kui kuulekusega ja ka näituse treeningud on plaanis, kuid tema õpib rohkem mujal, mitte minu silma all. Sellegi poolest loodan ja usun, et ta õpinguid saadab edu ja ma saan temast kirjutada veel igast vallast.
Dakar, ehk Taku, on väga tubli. Näituse koera temast kahjuks ei tule, aga üks igati tark ja muidu ilus koer kindlasti. Temagi on usinasti käinud nii meiega kui ka iseseisvalt jäljel ja õpib ka kuulekust. Loodan, et temast saab ühel päeval hea IPO-koer. Vabal ajal aga õpib ta oma vanema kaaslase, Bossi, pealt, kuidas elu peab käima ja omakorda püüab talle õpetada, mida kõike tegelikult veel teha annab. Näiteks käisid nad koos maal, kus on veel üks suur koer. Boss ütles sellele pahasti ja ajas ta minema, millest Taku kohe vajaliku käitumise õppis ja järgmine kord, kui see maa koer teda uudistama tuli, püüdis ise talle samamoodi ütelda – ja mõjuski, koer läks ära. Kodus aga näitab Taku Bossile, kuidas joosta, hüpata ja ronida – näiteks puuriida otsa. Ma aga kaldun arvama, natukene Bossi tundes, et tema on selliste lapsikuste jaoks liiga soliidne.
Di-Di õpib kuulekaks kodukoeraks. Kuna aga selle blondiini taltsutamine kerge ülesanne pole, nagu ma ka algul arvasin, siis käivad tema omanikud ka usinalt koolis. Loodame, et nad saavad sellest ka abi ning õpetust, kuidas seda isepäist ja energilist kaunitari ohjes hoida. Muidugi oskab ta endiselt olla võrratult nunnu ja samal ajal saada hakkama väga nutikate sigadustega. Oma tegemistes on ta väga visa ning järjekindel, mis omakorda nõuab tema perelt veel suuremat visadust ja järjekindlust. Loodame, et nad saavad üksteisega hakkama!
Leedi on aga minu vaateväljast kadunud. Küllap õpib temagi kodukoera väärikat ametit. Jälje ega kuulekusega pole nad oma aega sisustanud, näitusteks valmistumisest rääkimata. Aga eks igaühel on oma saatus. Loodame, et ta suudab oma koduhoidja ülesandeid hästi täita ning oma perele oma seltskonnaga palju rõõmu pakkuda. Kui ma temast veel midagi kuulen, eks siis kirjutan teile ka.
Delta on saanud omale meeldivalt aktiivse omaniku, kellel on aega tema jaoks nii ööd kui päevad. Lisaks veel kolm sakslast, kellega kõigiga on Deltal omad suhted. Vanemaid ta kiusab ja paneb omaks rõõmuks liikuma, aga nooremat isast ta pelgab, sest see ei mõista veel oma võimeid ning tundub ohtlik. Delta ei kannata meil paaniliselt ahistamist. Ei otsest kinnihoidmist ega ka kinnipanemist puuri või aedikusse või tuppa. Tema ego nõuab avarust. Ja te võite kindlad olla, et ta paneb kõik oma võimed ja oskused mängu, et vabaneda ja ka saavutab selle. Ta käib väga aktiivselt jäljel ja õpib ka kuulekust nii iseseisvalt, kui grupis, kui eraõpetaja silma all. Jäljel on ta meeletult innukas. Motivatsiooni puudust ei tohiks tal küll kunagi tekkida. Kuulekuseski on ta väga püüdlik, sest jällegi, motivatsiooni midagi teha on tal küll ja veel. Talle on plaanis suur tulevik universaalkoera mõistes ja ta on saanud selleks väga hea stardipositsiooni. Näituse koolituses on ta veidi maha jäänud, kuid tema loomulik ilu on juba nii suur, et selle demonstreerimiseks on vaid väikest pingutust vaja. Usun, et ta saab ka sellega järje peale selleks ajaks, kui näituste hooaeg jälle kätte jõuab.
Diego, ehk Tiko, usinust ei jõua ära kiita. Ta elab küll Pärnus, kuid sellele vaatamata jõuab ka Tallinnasse, et koguda tarkust, mida ju nii hädasti vaja läheb. Tallinnas käib ta siis oma kuulekuse saavutusi ette näitamas. Osales koguni kuulekuse seminaril, ilmselt kõige noorema osavõtjana ja demonstreeris väga ilmekalt, kuidas töötab puhas ja rikkumata instinkt koolitusel. Ka näituse ettevalmistust saab ta Tallinnas minu oma perenaise käe all. Ta on väga kiire taibuga ning juba esimesel korral sai aru, mida tähendab seismine. Ilus jooksusamm on talle aga sündides kaasa antud. Kui tempot kerida, siis galoppi teda ikkagi ei saa. Rihmas jookseb traavi ka päris suurel kiirusel ja seda ilma igasuguse koolitamiseta! Tõeline talent! Pärnus käis ta näiteks lennujaama sotsialiseerumas. Väga julge kutt. Kui on vaja minna, siis minnakse. Pole vahet, et kuhu või milleks. Trepid, libedad põrandad, rahvarohked kohad – ei ole probleemi. Teised koerad teevad küll ettevaatlikuks, kuid uudishimu saab alati võitu ja ta teeb meeleldi tutvust kõikide erinevate tõugudega – maailm on ju nii huvitav ning avastamist väärt! Samuti on ta Pärnus juba varrukatrennidega algust teinud. Sikutab varrukamehega kaltsu ja viib selle alati võitjana omale autosse. Kodus on ta aga puuslik, nagu kõik tema õed-vennadki. Aedikus tedagi hoida ei saa – ta ronib värava peale ja suudab riivi üle ääre väljastpoolt lahti teha. Toas midagi ripakile jätta ei või. Isegi mitte kõrgemale, sest ta on ju super ronija ja hüppaja, ning üks aknalaud pole tema jaoks mingi ületamatu kõrgus. Samuti meeldib talle oma perenaist ninna hüppamisega tervitada, aga siin teeb ta muidugi vea, sest see inimene ei oma ju mitte esimest sakslast ning teab, kuidas niisugust kargamist lõpetada. Ja ta on hirmus isane. Nii, nagu ta veel minu juures olles korra kahekuusena jalga tõstis, on ta seda pissimiseks tõstma jäänudki. Midagi sellist pole ma enne näinud. Temast loodan kuulda veel palju-palju. Kõik eeldused saavutusterohkeks eluks on olemas.
Nii on siis igaüks oma suuna valinud ja selles suunas stardipakkudele asunud. Mõni usinam on juba startinudki. Loodame, et kõik soovitu ka saavutatakse ja mul on ikka jälle põhjust oma kuttidest-muttidest lugusid pajatada. Palju edu neile valitud teel!

VAIKUS

2009-10-14T12:50:00.003+03:00

Ongi kõik. Viimane kutsikas lahkus oma kodusse. Di-Di saab omale kodu ühes mitte väga kauges külas, tavalises Eesti peres. Di-Di oli viimane, kes sündis ja oma sünniga ka viivitas, ning nüüd oli ta ka viimane lahkuja peale pikemat viivitust. Päris huvitav kokkusattumus...
Muidugi oli mul tore, et ei pidanud päevad läbi üksi kodus olema. Di-Di'd kaisus hoides oli kuudis nende koerailmadega palju mõnusam magada kui üksinda. Samuti oli hea olla öösel soojas, kuivas ja tuulevaikses garaažis, kuhu mind üksinda enam ööbima ei lubata. Aga kõige parem on siiski see, et perenaine on oma pikalt reisilt tagasi ning jälle ainult minu päralt. Ma ei pea enam konkureerima mingi karvase kutiga, kes on täiesti veendunud, et kogu maailm eksisteerib vaid selleks, et temal oleks hea ja tore.
Aias on nüüd vaikne ja rahulik. Kogu möödunud möllu jäävad meenutama päris mitmed mustad laigud, mis on kinniaetud augud, mida me ühistööna aia ilmestamiseks tegime ja veidi kärbitud ilupuud ning põõsad. Ilmselt ei käi meil enam ka nii tihti külalisi, millest on ka omamoodi kahju. Isegi, kui nad osutasid tähelepanu peamiselt ainult kutsikatele, siis nii palju pidi ikkagi minuga ka tegelema, et mind vähemasti eemal hoida. Mõnikord aga pidasid külalised ka mind meeles ja tõid midagi suupärast või loopisid mullegi pulki ja käbisid.
Mulle jäid kutsikatest mälestuseks veidi liiga suured tissid ja vana ning kulunud karv. Seega ei näe ma praegu kuigi atratktiivne välja, mis on jällegi kurvastav. Aga mul on kindel plaan see vana karv kiiresti täiesti maha visata ja uus ning igati imetlusväärne selga kasvatada veel enne tõeliste külmade saabumist. Tissidega saab ehk ka hakkama. Rohkem liikumist ja küllap saan tagasi ka oma endise kauni kõhujoone. Igal juhul olen nüüd täiesti valmis tagasi pöörduma endise aktiivse elu juurde. Loodame, et ka perenaine seda on. Soojadest garaažiöödest tunnen küll puudust...

ÜKSINDA

2009-09-28T09:26:00.003+03:00

Läkski ka Donar oma perenaisega koju ära. Tal saab kindlasti ilus ja huvitav elu olema. Igasugused muud koduloomad ja palju ruumi ning inimesi. Kahjuks läheb ta Lõuna-Eestisse ja me ei pruugi enam kohtuda, kuid teateid saame temast loodetavasti ikka. Eesti on ju väike.
Kõige õnnetum on aga minu väike Di-Di kõigi nende äraminekute pärast. Ta pole ju harjunud üksi olema. Ma püüan teda küll veidi lõbustada, kuid tema nutab ikka vendi-õdesid taga. No ja ta ju ka teab, et minuga väga mängida ei saa, sest ma olen ta alati ära ajanud. Eriti kurb oli ta peale perenaise tööleminekut, kui ta garaaži kinni pandi. Läbi märg hommikusest vihmast ja üdini õnnetu, jättis ta üsna südantlõhestava mulje. Tavaliselt sai ikka kedagi sabast sikutada ja kellegi kaissu magama minna, aga nüüd on ta täiesti üksi selles kivises ruumis. Perenaise lahkudes jäi ta vaeseke teisi kutsudes ulguma.
Aga küll ta õpib ka ootama ja kannatama ja üksi olema. Ta on ju saksa lambakoer! No ja tegelikult on ju temagi jaoks kusagil omanik olemas, kes tahab teda hoida ja hellitada ja kelelga koos lõbutseda. Ta peab oma omaniku lihtsalt ära ootama. Seniks õpib ta kodus minu perenaisega oma nime peale kohale tulema ja küsides silma vaatama ja ajaviiteks ka istu-lama ning muidugi saab ta meie kõigiga ka põllul käia jälge ajamas. Muide, seoses jäljega: Di-Di'st saab meil filmistaar. Üks Eesti tuntud koerasportlane ja koolitaja filmis temaga kutsikale jälje õpetamist, et saada omale näitlikku õppematerjali. No ja kes muu oleks paremini filmi sobinud, kui üks hakkaja blondiin? Ta sai oma rolliga loomupärase andekusega väga hästi hakkama. Tulevikus võite teda siis jäljeloengus staarina säramas näha. Loodame, et see polnud tema tähelennu lõpp, vaid ikka algus ja tema tulevane omanik on tubli ning ettevõtlik ja viib teda teistessegi huvitavatesse seiklustesse, millest me veel edaspidi kuulda saame.
Kui Sina tahaksid olla see blondiini jäägitult armastatud taltsutaja, juht ja õpetaja, siis kontakteeru mu perenaisega: mare.adermann@gmail.com või 5176608

KAKS JÄÄNUD

2009-09-21T21:51:00.008+03:00

Täna läkski siis Dakar oma koju. Alguses püüdis küll vastu hakata ja tegi nägu, et tema valvab hea meelega seda maja ning magab selle maja trepil ja et tal on juba perenaine olemas, kuid see uus inimene jättis tõesti lahke mulje, nii et Dakar oli nõus tema süles rahunema ning sõbralik olema ja koos mindigi auto peale. Ega ta minust kaugele ei lähe. Sama rajoon. Ning perenaine on tal samuti hea, kogemustega saksa lambakoera pidaja. Dakari ootab ees üks veteraniealine sakslase härra. Kuulu järgi väga hea lapsehoidja. Loodetavasti saab Dakari elu olema rõõmus ning huvitav!
Seega on mul nüüd kodus veel kaks karvapalli. Donarile tullakse nädala lõpus või uuel nädalal järgi. Seniks oleks hea ka Di-Di'le oma inimene leida. Di-Di on mul ikka väga tragi tüdruk. Täna sai juba temaga koos mööda hoovi ringiratast joosta. Tema tegi näo, et ründab mind ja mina teginnäo, et kardan teda hirmsasti ning jooksen eest ära :D Siis on meil veel selline mäng, et ta üritab mult pulka ära võtta ja kui ma ei luba, siis hammustab mind sabast. Väga nutikas - ma ei saa korraga oma saba kaitsta ja käppadevahel olevat pulka. Selline tore ja sõbralik tüdruk. Peale selle veel imeliselt armas oma siidise näo ning karvaste kõrvadega. No ja südikusest temal juba puudu ei jää. Igal külalisel on esimesena püksisääres sikutamas. Ootame põnevusega asjaliku ja sama rõõmsa ning heatahtliku tulevase peremehe kontakte telefonile: 5176608 või e-mailile: mare.adermann@gmail.com
Ja saladuskatte all võin ütelda, et perenaine ei kuuleks: Kui oled tegija, siis saad tingida.
Meie album ka meie kahe kutiga kodus olemisest.
Ning Di-Di-le tegime omaette albumi, et saaksite teda segamatult imetleda ;)

1. JÄLG

2009-09-20T21:00:00.007+03:00

Täna laoti meid kõiki auto peale - mind oma puuri ja kolm kodusolevat kutti omaette puuri. Sõitsime kõik koos põllule. Ka Devi, Delta ja Dosca olid oma uute peremeestega meiega ühinenud. Ja kutid said oma esimese jäljekogemuse põllu peal. Iga omanik tallus ühe ruudu, täitis selle kutsikale ettenähtud toiduga ja tõi kutsi ruutu. Kus on tallatud rohi, seal on toit - oli esimene õppetund, mille kõik läbisid. Kuna tegu on minu järeltulijatega, siis seda muret küll ei olnud, et nad toidust huvitatud poleks olnud. Olid täiesti tublid ja innukad toitu rohupealt otsides. Kõige tublimini tulid selle ülesandega toime Di-Di ja Donar. Nemad ei lasknud ennast millestki ümbritsevast häirida, vaid otsisid rahulikult ja põhjalikult rohu seest oma terakesi. Teised on mul veidi sellised ettevaatlikud. Võõras koht ja võõrad olud tegid ettevaatlikuks. Kippusid iga sahina ja nahina peale pead tõstma, kuid varsti harjusid ja otsisid oma toitu juba julgemalt.
Pärast tööd lasti kõik lahti põlluserva möllama. Esialgu võõristati üksteist ja autoalune tundus hea kindel koht olema, kuid ei jäänud sinna keegi liiga kauaks. Varsti juba joosti mööda märga põldu teineteist tagaajades ja möllutades ringi, kuni lõpuks igaüks oma omaniku juurde kippus ja nagu väsimuse märke hakkas näitama.
On tore näha, et kõik on oma uute omanikega hästi harjunud ja usaldavad ning hoiavad neid. See on hea koostöö alus.
Dosca sai omale peretütrelt hüüdnimeks Leedi. Seega, edaspidi siis Leedi.
Kui kõik jälle omadesse kodudesse laiali läksid, siis sain mina ka lõpuks nii jalutama kui ka põllule. Ma ei tea, kas mulle ainult tundub, või on mu jäljed kuidagi pikemaks ja nurgelisemaks ja vanemaks muutunud kui varem...
Minu kuttide põllupilte näete siit albumist.
No ja kui tekib keegi, kes tahaks proovida sakslase koolitamist, aga näitustest polegi nii väga huvitatud, siis võiks seda proovida vabalt koos Di-Di'ga. Tänane esimene kogemus jäljel oli talle küll väga positiivne ja paljulubav. Ning mine tea, äkki saab temaga ka ükspäev näitusele minna, sest "naised saunas" räägivad, et Saksamaalt tulla kord, mille järgi pikakarvaline polegi enam praak, vaid loetakse ka täieõiguslikuks sakslaseks. No ja minu Di-Di-l on ainult veidikene liiga karvased kõrvad.

JOOKSEV SEIS

2009-09-16T12:05:00.012+03:00

Teate, olukord potentsiaalsete kutsikaomanikega muutub pidevalt ja on ikka väga kirju. Ma siis otsustasin, et hakkan siin jooksvalt informeerima, kes on vaba ja kes broneeritud ja kelle üle läbirääkimised käivad. Muidu mõni, kes sooviks just minu kutti omale koju viia, arvab ekslikult, et teda enam saadaval pole.
Inimesed on muidugi ettearvamatud. Täna üks, homme teine mõte ja ülehomme juba kolmas otsus. Kui meie ka niisugused oleksime, siis ei tuleks meie kooselust midagi välja. Õnneks oleme meie alati ühtmoodi truud ja lojaalsed, lehvigu meie peremehe tujud kuidas tahes.
Aga nüüd asja juurde:

KOLMAPÄEV

Donar - on juba väga pikka aega broneeritud, kuid uuel omanikul on septembri lõpuni asjatoimetusi, mis teda pole lubanud kutti koju viia. Siiani pole olnud ka põhjust arvata, et ta oma soovist loobub.
Dakar - on samuti väga pikka aega broneeritud, kuid temagi uus omanik on muude asjadega hõivatud ja tuleb (loodetavasti) sellele kutile järgi 21. septembril.
Diego - on vaba, kuigi teda on kordumatuid kordi küsitud ja mitmed jutud on pooleli, pole keegi veel ütelnud oma jah-sõna. Tema viga on see, et ta on liiga hea. Kahjuks ei taha inimesed omale mitte head koera, vaid pigem odavat. Pole oluline, millised eeldused tal on, vaid see, et tõutunnistusel on kirjas "saksa lambakoer" ja lepingus võimalikult väike hind. Ning ei mingeid lisatingimusi! Muidugi peab koera koolitama, seda tunnistab igaüks, aga teeks ikkagi pigem sellise kokkuleppe, kus koolitusnõuet ei oleks. Kahju! Selle kogemuse varal tunnen, et töötav mustaseljaline sakslane sureb välja, sest inimesed oma mugavuses suretavad ta välja. Jääbki ainult ilus. Hallo! On siin mõni, kes tahaks tõestada vastupidist? Kontakteerugu mu perenaisega ja tõestagu mustaseljaliste töövõimet koos minu Diegoga, et me kõik võiksime tema ja saksa lambakoera üle uhked olla.
Di-Di - oli väga pikka aega broneeritud, kuid uuel omanikul hakkas viimasel tunnil tuul tugevamalt puhuma ja ta loobus. Seega, see võrratu, imeliselt armas, tüdruk on täiesti vaba. Meie sülekoer, blondiin, kes aga teisalt on suurepärane võitleja ja sikutaja. Ja ei mingeid tingimusi, sest tegu on ju pikakarvalisega. Või äkki isegi pole pikakarvaline...Selline piiripealne karvapall, mida on täpselt näha peale karvavahetust.
Dritte - üks jutt pooleli on, aga ei mingeid seisukohti. Seega, hetkel vaba. Teate teda ju küll - vahva naaskel ja askeldaja. Sobiks igaühele, kes tunneb, et on aktiivne inimene, igasugusteks koerategevusteks. Tema läbini positiivne ja energiline hoiak on väga nakatavad. Ta on alati valmis midagi ette võtma. Temaga koos juba igav ei hakka.

Kontaktid siis endised: 5176608 ja mare.adermann@gmail.com

NELJAPÄEV

VAHELUGEMIST:
Poisid on mul siin vahepeal väga meheks kätte läinud. Dakar näiteks kargutab võimu märgiks teisi ja äsja leidsid ühe minu hästi peidetud mänguasja, mille eest Dakar nii kurjalt võitles, et vaatamata suurele uudishimule uue asja kohta, ei julgenud keegi seda Dakarilt ära võtta. See pole mingi kerge poiss tulevikus pidada. No ja Diego, tema sai täna hakkama sellega, et tõstis jalga! Kohe pikk piss oli ja terve selle aja kolme jala peal. Vot selline tegija juba.
Päeval said aga jälle porgandit. Igaühele tükk. Mulle ka. Aga kakluseks läks ikka, sest millegipärast tundub alati teise tükk ahvatlevam kui enda oma ja isegi minul tuldi suust ära võtma. Mina aga olen juba harjunud neile oma suust kõike loovutama. Dritte näitas seekord siin klassi ja pani pihta terve porgandi, mis oli tegelikult mulle mõeldud. Jooksis sellega teistel eest ära ja puges peitu oma hiiglasliku saagiga. Tegemist jagus igal juhul kõikidele hulgaks ajaks ja ninadele samuti tööd, sest lõpuks oli vaja kõik tükid hoovi pealt ülesse leida ja ära süüa.
Pildid kahe kuu albumis.

REEDE

DRITTE KODUS

Suur rõõm - täna õhtul läks Dritte oma perenaisega ära! Täpselt õige inimene tema jaoks. Me kõik juba tundsime teda, sest alates tittede sündimisest on ta meid päris mitu korda vaatamas käinud ja ikka mulle ka midagi head poetanud. Et Dritte ta südame röövib, ei olnud küll kohe selge, kuid...nii see läks. Mõlemad ühtviisi energilised ja rõõmsameelsed, peaksid nad tõesti hästi teineteisega sobima. Loodan, et neil on koos palju rõõmsaid hetki ning toredaid saavutusi.
DIEGO - pea-aegu koju minemas. Tema lugu on täiesti uskumatu, aga ma avaldan selle alles siis, kui ta tõesti sinna koju saab, kuhu ta algusest peale kuuluma pidi.

LAUPÄEV

DIEGO kodus.
Nagu ma juba enne kirjutasin, siis on Diegot väga-väga palju kordi küsitud, kuid alati mõtlema jäädud ja eitavalt vastatud või siis mõtlema jäädudki. Tegelikult oli Diego broneeritud esialgu ühele väga koerainimesele, sest ta oli esimene, kes soovi avaldas minu võrratust pesakonnast isast kutsikat saada. Kasvaski siis tilluke Diego selle teadmisega, et teda ootab suur tulevik inimese kõrval, kes juba sakslasest üht-teist teab ja oskab tahta nii näituste kui ka koolituse kohapealt. Siis aga ..."siiski ei saa võtta". Nii siis käidigi teda jälle ja jälle nii üksi kui tervete peredega vaatamas. Osasid kõnelusi peeti tema üle telefonitsi küll Soome küll meremehele küll teab kuhu ja kellele. Osasid kõnelusi peeti e-maili teel. Nii mõnigi läbirääkimine oli üsna lootustandev, kuid ei ühtegi konkreetset JAH-sõna. Ma juba hakkasin kartma, et ta jääbki siia minuga konkureerima. Kuni siis ühel reedesel pealelõunal oli seesama esimene inimene ootamatult meie aias, sest Diego oli ta hingerahu röövinud. Pugenud talle pähe ja ilmutas ennast nii unes kui ilmsi. Seega, ta enam ei võidelnud oma ja Diego saatusele vastu vaid andis sellele armastusele järgi ning tuligi selleks, et tuua rõõmusõnum - ta tahab Diego omale koju viia. Ning laupäeval ta läkski. Ja siis korraga tuli veel mitu teadet, et tahaks jah selle Diego võtta. Kuid kõikide nende jaoks oli juba pisut liiga hilja. Muidugi nad kurvastavad, sest nii kaua mõeldud "jah" on ikka südamest tulnud, aga Diego sai sellele, kelle jaoks teda Saksamaal tegemas käidi. Palju õnne ja edu neile ühiseks tulevikuks! P.S. Diego on nüüd alias Tiko.

Jooksev seis seega: 2 broneeritud isast: Dakar ja Donar ning üks täiesti vaba emane Di-Di.

HIRMU ÕPPETUNNID

2009-09-14T12:38:00.011+03:00

Meil on kodus vahepeal jälle mitmesuguseid sündmusi olnud. Küll paremaid, küll halvemaid, kuid kindlasti kõik päris õpetlikud.
Esimene hea uudis on see, et esimesena sai oma peremehega koju minna Dosca. Igal pool kõige ees, nagu ikka. Kojumineku päeva hommikuks oli ta oma kõrvad juba pea-aegu püsti ajanud. Nägi ikka päris koer juba välja. Kuid Dosca ise polnud üldse vaimustuses, et ta peab võõra inimesega kusagile minema. Nagu ette aimates hoidis külalise saabudes eemale ja püüdis ka süles vastu hakata. Rumal loom! Tal on ju oma peremehega palju parem, kui siin minuga ühte perenaist jagades. Tulevane peremees jättis mulle küll igati sümpaatse mulje. Kuuldavasti on neil oma maja ehitus käsil ja kuigi esmalt läheb Dosca korterisse, siis tulevikus saab temast ikkagi õuekoer ja loodetavasti tubli valvur nii oma perele kui ka nende varale. Kuna ta ei läinud meist väga kaugele, siis loodetavasti kohtume veel. Usun, et tõelise sakslasena sai ta ruttu oma hirmust võõra ja tundmatu ees üle, ning on juba rõõmus oma inimeste üle.
Siis oli üks minu koolituslik möödalaskmine. Kui meile külalised tulevad, ja viimasel ajal käib neid väga tihti, siis on kogu see kari külalistel vastas ja hammustavad ning hüppavad. Kuna ma ju tean, et selline käitumine on keelatud, siis püüan ka oma kutte õpetada, et nii pole ilus. Paraku läksin ma korra oma õpetusega liiale ja hammustasin Devi natuke liiga kõvasti. Igal juhul karjus ta väga pikalt ja paaniliselt ning põgenes terrassi alla ning oli nõus sealt välja tulema alles peale külaliste lahkumist. Mul on väga kahju, kuid ta ei õppinud mitte seda, et külalisi ei tohi hammustada, vaid seda, et külaliste saabudes saab tema karistada. Mis tõi kaasa selle, et edaspidi alati, kui külalised saabusid, jooksid teised neid tervitama, kuid Devi põgenes terrassi alla ja veetis seal tunde, kuni küaliste lahkumiseni. Siis tuli alles välja ja oli jälle tema ise. Hea uudis on seoses Deviga aga see, et temagi sai nüüd omasse kodusse. Tahaks väga loota, et minu valeõpetus ei kandu edasi tema uutesse tingimustesse ja et ta alustab oma kodus siiski nö. puhta lehena kogemuste kogumist ja järelduste tegemist. Siit väga kasulik õppetund kõikidele õpetajatele: olge eriti hoolsad ja täpsed nii kiituses kui karistuses, sest õpilane ei pruugi põhjusi tagajärjega samamoodi seostada, nagu õpetaja seda teeb. Igal juhul on tal nüüd hea ja armastav pere, kus on lisaks inimestele ka tema poolvend, Frodo, teda hoidmas ja õpetamas. Loodan väga, et temast kasvab ilus ja uhke loom, nagu ta kodus olles lootust andis. Nemadki elavad meiekandis ja seega on lootust Devigi veel kohtuda.
Järgmine, uskumatu paanika, jama saabus neile koos minu suure sõbra Volliga. No ma tean, et tal pole suurem asi väljanägemine: väike ja jässakas, kõrvad lontis, saba püsti ja värvidest ka imelik, aga ta on täiesti hea loom. Suurepärane sõber (kui sa just tema toidule või joogile silma ei heida). Niisiis, saabus meile üle hulga aja külla Volli koos oma inimestega. Devi läks joonelt terrassi alla, kui värav käis, aga kui Volts sisse sai, siis algas teiste hulgas hirmus hädakisa ja põgenemine, nagu mingi eelajalooline koletis oleks saabunud. Lõpuks olid kõik terrassi all ja ikka veel karjusid. Kõik, peale Di-Di. Temal oli uudishimu hirmust suurem ja kuigi veidike vigisedes kannatas ta selle suure kahtlase kolli nuusutamise välja ning nuusutas vastugi. Siiski toibuti sellest ehmatusest kiiremini, kui Devi oma õppetunnist. Veidi aja pärast tuli välja Diego ja siis Dakar. Koos julgesid poisid juba ise minna Voltsi uudistama. Kui teised siis nägid, et see ehk polegi mingi ohtlik loom, kes saabus, siis tuli välja ka Dritte ja Donar ja lõpuks Delta. Aga kui uni peale kippus, siis oli siiski julgem magada seal, kuhu teised ei mahu - terrassi all. Seekord siis õpiti, et maailmas on peale inimeste ja saksa lambakoerte ja jaapani chinide ka teistsuguseid loomi, mis hoolimata hirmsale väljanägemisele ei pruugigi olla ohtlikud. Kahjuks oli perenaine oma hommikusel üritusel aparaadi tühjaks klõpsutanud ja ma ei saagi oma juttu illustreerida piltidega Voltsist koos minu kuttidega. Seega jääb teil üle vaid mu sõnu uskuda, kuid see võimalus on teil ju alati.
Sama päeva õhtul sai kodusse veel ka Delta. Teda ootab ees lausa kolm sakslast lisaks mitmetele inimestele. Kaks mustaseljalist vanemat looma ja üks must noor poiss. Loodame, et tal saab olema tore selles karjas. Samuti loodan teda tulevikus ka võistlustel ja näitustel näha. Selline tegija tirts sellises toredas loomasõprade peres peab kuidagi esile kerkima. Ja ega temagi minust väga kaugel ela. Ehk kohtume veel.
Täna on aga 2 kuud minu kuttide-muttide sünnist ja perenaine pani neile sellel puhul kaelarihmad kaela. Kuna neid on nüüd vähem ja igaüks läheb järjest enam omanäolisemaks, siis saab ehk ka ilma värvideta hakkama ja aru, kes on kes. Siiski, Dakar on endiselt sinise, Dritte roosa ja Donar rohelise rihmaga. Di-Di sai omale ilusa punase rihma ja Diego musta. No ja jälle näevad tiba koeramad välja kui enne nende paeltega.
Kui on veel huvilisi omanikeks hakkama, siis hetkel on neid kodus 5, kellest täiesti vaba on ainult Dritte. Ta pole enam sugugi teistega võrreldes pisike, aga sama energiline ringiaskeldaja ikkagi, ning ka väga ilus. Teiste üle perenaisel läbirääkimised käivad, ühed on justkui kindlamad ostjad kui teised, kuid inimesed on endiselt päris pika mõtlemisega. Ei teagi arvata, millal nad juba kõik kodudesse saavad, et asuda oma peremehi ja perenaisi teenima. Ja mina saaksin oma perenaise jälle tagasi omale. Kuigi ma olen nende kuttide ema ja soovin neile vaid parimat, siiski ei soovi ma nendega oma perenaist jagama jäädagi. Seega, kellel tekkis mõte mõni mu kutt-mutt omale koju viia, helistage või kirjutage: 5176608, mare.adermann@gmail.com
Meie kahe kuu pildid leiab albumist.

VALU

2009-09-08T15:17:00.012+03:00

Nüüd oli siis kutsikatele tõsine test, kuidas nad valu ja pinget ning ahistamist taluvad. Ei suuda siinkohal juttu lõpuni rääkida, vaid pean etteruttavalt ütlema, et olen nendega rahul. Mõni oli tublim kui teine, aga päris lootusetut juhtumit ei ole. Muidugi olen mina neid ju pidevalt läbi väikese valu õpetanud ja ise on nad ka usinad üksteisele haiget tegema, aga nüüd siis olid inimesed need pahad.
Milles siis asi? Meil käidi kutse vaktsineerimas ja kiipimas.
Arsti saabudes kõik see mees magas. See oli päris hea stardipositsioon. Esimene, kes nõelte alla läks, oli Dosca. Tema esines väga hästi. Oli rahulik, veidi uudishimulik ja ei pannud pahaks ei süles hoidmist ega enda näppimist. Süstist ei teinud väljagi ja kiibi peale tegi väikese kriu. Mahapannes raputas ennast korra üle ja läks magas edasi.
Järgmine oli Dritte. Temaga nii libedasti ei läinud. Ta on ju igavene sahkerdis niigi. Tema alustas kohe sülle võttes siplemsit. Ei meeldinud talle ei kinnihoidmine ega näppimine. Vingerdas ja vingus ja pusserdas ning tahtis ainult vabaks saada. No aga muidugi ei saanud. Minu perenaisega ei tasu jõudu proovida. Ta ju saab alati enda tahtmise. Siis rahunes korraks maha ja vaatas, et asi nii hull polegi. Süsti peale aga üritas jälle täiest jõust pääseda. No aga ikka ei saanud. Pidi ka kiibi üle elama. Kui ta lõpuks maha pandi, siis ma läksin ja karistasin teda, et ta nii mõistmatult oli käitunud. Minu meelest on perenaine nendega liiga leebe. Aga see selleks. Küllap ta ikka teab, mida teeb või tegemata jätab. Pole minu asi tema meetodites kahelda.
Järgmine oli Devi. Dritte kisa oli muidugi teised juba veidi närviliseks teinud. Seda oli näha ka Devi haigutamisest, kui perenaine ta sülle võttis. Aga ta püüdis säilitada kindlat meelt ja rahulikkust. Lasi ennast vaadata ja kuulata ja isegi süsti ära teha, aga siis vist hakkas väike kibe kohale jõudma ja ta tahtis nüüd maha minna. Siputas kõigest jõust ja püüdis kurja häält teha. Siis tuli inimeste poolt veidike jõu võtteid rakendada, et ka kiip naha vahele lükata. Kui ta jälle maha oli rahunenud, sai temagi maha ja ka sellest väikesest šokist üle. Avaldas perenaisele tema ülemvõimu kohta tunnustust.
Järgmiseks oli Delta kord. Ta isegi üllatas mind, et oli süles nii rahulik kogu kuulamise-vaatamise ja süstimise aja. Aga kibe jõudis kohale just siis, kui arst kiibi nõela sisse hakkas torkama. Ja ta hakkas elu eest rabelema, mis lõppes sellega, et arst oleks äärepealt ennast ära kiipinud, torgates nahavoldist läbi omale sõrme. Veri voolas, arsti oma, ja Delta karjus nii jubeda häälega, nagu oleks tema viimne päev tõesti saabunud. Päris hull oli seda kuulata. Kõik teised tulid ka juurde ninad pikal vaatama, et mida see Delta kisendab. Ausalt öelda muutusin minagi veidi murelikuks, et äkki tehakse temaga ikka midagi teisiti või valesti, et ta sellist häält peab tegema. Aga no kiip oli ju vaja ikkagi ära panna. Veidike hingetõmmet ja rahunemist, ning uuel katsel asi õnnestuski.
Siis oli Di-Di. Tema püüdis kogu aeg teha sellist nunnu nägu, et teda rahule jäetaks. Üritas küll ka kisa ja vingerdamisega vastu hakata, kuid kui aru sai, et sellest abi pole, siis hakkas pugema. No peale Deltat oli tema siiski üsna tubli. Ta nagu ei saanud arugi, miks me teda siis niimoodi kiusasime.
Siis oli Diego kord. No sel poisil on ikka kõva iseloom. Mulle tuli teda vaadates oma vaktsineerimine ja tätoveerimine meelde. Vastuhakkamisega süles olemisele ja kinnihoidmisele oli nii palju tegemist, et süst ja kiibi augu torkamine vahepeal jäid lausa märkamata. Harjus temagi selle olukorraga ja kui arst pärast munade otsimiseks enda kätte ta võttis, siis oli võitlus juba möödas. Kannatas selle näppimise juba üsna ok välja.
Siis Dakar. No see oli super! Ta suhtus kõigesse nii stoiliselt, et kogu see tsirkus oli väärt vaid väikest möhhi kiibi nõela torkel. Aga ei mingit siputamist. Ta vaatas juba enne teisi sellise arusaamatu näeoga, et mitte ei mõistnud, mida nad tuututavad. Ma küll tasapisi mõtlesin, et eks näe, mida ta ise teeb, kui tema kord on, aga ei midagi. Absoluutselt mitte midagi! Küll on tubli poiss!
Viimasena läks siis Donar. No see oli ka päris hirmus. Delta moodi sureva sea häält ta küll ei teinud, kuid karjus päris kurjalt ja nõudlikult ning korra lõi vingerdades isegi hambad perenaise käsivarde. Loomulikult ei olnud ka tema vastuhakk tulemuslik ja temagi sai kuulatud, vaadatud, süstitud ja kiibitud. Teised vaatasid seda Donari etteastet juba rahulikult pealt. Sisemas omaette muiates tema jõupingutuste üle vastu hakata.
Lõpuks olid kõik 8 oma sutsud kätte saanud ning pöördusid tagasi oma igapäevaste askelduste juurde. Keegi igal juhul viha ei pidanud ega perenaist selle eest kartma ei hakanud. Ka arstitädiga oleksid meeleldi pärast kaasa läinud. Et siis kokkuvõtteks julgen arvata, et nad talusid oma kohustuslikke vintsutusi väga hästi. Vastuhakk oli selline, nagu keegi arvas ja oskas, aga taastumine oli kiire ja jälgedeta.
Järgmisel päeval olid kõik endised. Elektroonilised vidinad turjas olid unustatud ja vaktsiin kellegi tuju ega tervist polnud rikkunud. Loodame, et nüüd saab mõne neist ikka koju ka. Muidu armuvad minu perenaisesse liiga ära.
Pildid sellest sündmusest leiad minu uuest albumist.

VÕITLUS

2009-09-05T09:39:00.007+03:00

7. ja 8. elunädala arengut iseloomustab kõige paremini sõna "võitlus". Pidevalt ja kõige eest. Nad on juba niipalju suuremaks kasvanud, et suudavad ennast märkimisväärselt kiiresti liigutada. Sellega seoses jooksevad nad päris palju: möllavad ja ajavad üksteist taga. Kõige selle toimetamise taga on aga ikkagi pidev võitlus oma positsiooni või omandi eest.
Näiteks andis perenaine neile porgandit. Jagus igaühele, aga ikkagi läks üksteiselt äravõtmiseks ja oma porgandi kaitsmiseks. No esimesel korral olid nad nii totud, et ei osanud sellest porgandist kohe midagi arvata. Siis sain mina enamuse porganditest omale. Ainult Doscal oli nii palju nutti, et läks oma porgandiga teistest eemale ja siis hakkas mõtlema, mida sellega peale hakata. Donar aga porgandist ei hoolinudki, kuid talle väga meeldis teistelt porgandit ära võtta. Saanud teise porgandi endale, jättis ta selle jälle maha ja läks järgmisega katsetama. No mina sain siis selle mahajäetud porgandi ära süüa.
Kord andis perenaine neile jälleg õuna. Kuna aga õunad olid suured, siis saigi õunu vähem kui kutsikaid, mis omakorda muidugi põhjustas võitlemise, kes saab omale. Seekord oli Dakar see, kes võttis suure õuna oma sügavasse ja tugevasse haardesse, jooksis veidi Donaril eest ära ja lõpuks lahendas terve õuna üksinda ära. Teised siiski jagasid puruks näritud õuna palakesi omavahel ja muidugi pudenes midagi ka mulle, sest tegelikult olen ma ju ikkagi neist kiirem ja osavam ning näpsasin õunatüki momentaalselt, kui mõni kusagil ilma omanikuta jäi.
Veel võideldakse pulkade ja käbide ja oksakeste pärast. Ikka on nii, et üks leiab midagi head närimiseks ja teine arvab, et võiks selle esimese hammaste vahelt kätte saada. Siis käib igavene tants ja tagaajamine mööda õue ja ümber puude-põõsaste.
Veel võideldakse oma positsiooni pärast. Nagu juba kunagi ennem, kui Dakar ei lubanud teistel trepi ülemisele astmele tulla, siis nüüd kaitstakse oma kohta rohelise padja peal või terrassi all või kuudis. Hirmsa lõrina ja koledate nägudega püütakse oma positsiooni hoida. Mõnikord edukalt, mõnikord kaotades. Väga head harjutused iseseisvaks eluks igal juhul!
Nende omavahelisel suhtlusel hakkavad tekkima seltskonnad, kes meelsamini kellega koos askeldab. Näiteks lubab Dakar enda kõrvale ilma võitluseta ainult Doscat. Dosca jällegi sallib Di-Di'd. Dakar ja Dosca on üldse sarnased. Mõlemad sellised iseseisvad ja iseteadlikud. Isegi välimuselt on nad sarnased. Di-Di hoiab Dosca ligi ilmselt autoriteedi pärast. Teine kolmik on Diego, Devi ja Delta. Diego ja Devi käivad tihti koos ja ka kaklevad tihti. Näiteks kaitsesid nad koos kuuti teiste eest. Kuniks tuli Delta ja siis Devi ja Delta koos hoopis Diego välja ajasid. Et siis Delta on see, kes rohkem Devi külje alla hoiab. Donari ja Dritte kohta ei saa küll praegu ütelda, et nad kellegagi nii väga kampa lööks. Nemad püüavad kõikidega suhelda ja samas ka oma asja ajada. Dritte on endiselt nagu väike välk - hetk siin ja teine hetk juba seal, praegu tegeleb ühe asjaga, aga tegelikult juba teisega ning hetke pärast on tal juba kolmas asi käsil.
Minagi saan nendega järjest enam mängida. Neil on vahel minuga seoses juba ka muid mõtteid peale tissimise ja nii saame näiteks ühist asja sikutada või saan neid kutsuda omalt pulka ära võtma või niisama nakitsema ja vahel ka näiteks tukume koos.
Seega kasvavad ja arenevad täiesti plaanipäraselt. Ainult omanike leidmine pole päris plaanipäraselt läinud. Kahjuks on väga palju neid, kes oma plaane ringi on mõtelnud ja koeravõtmise siiski edasi lükanud. Tõesti kahju, sest järgmisel aastal nad sellist koera enam ei saa. Minu kutid on ju kordumatud. See üks ja ainus, nüüd või mitte iialgi. Risk ja võit käivad ikka käsikäes. Seega, ootan endiselt julgeid ja teotahtelisi inimesi oma kutsikatele peremeesteks. Helistage 5176608 või kirjutage mu perenaisele: mare.adermann@gmail.com
Meie kahe viimase nädala pildid ka eraldi albumis.

KASVAMINE

2009-08-23T09:21:00.014+03:00

Need kutsikad kasvavad iga päevaga lausa silmnähtavalt. Kes paar päeva pole näinud, saab kohe aru, et nad on jälle kasvanud. Ka hakkavad nad iga hetkega minema rohkem ja rohkem oma nägu. Personaalsus paistab järjest rohkem välja nii välimusest kui ka iseloomust. Kõige selle kasvamisega käib kaasas ka pidev õppimine ja avastamine.
Panen oma teise kuu tähelepanekud nüüd siia jooksvalt kirja, muidu on pärast jälle hilja ja eilne vägitegu on homseks igapäevane asi.
Diego sai hakkama ühe väga vinge teoga, mille üle olen ma tõsiselt uhke - ta ründas mind! Kõik algas sellest, et ta hakkas mu varvast hammustama. Kui ma olin jala juba kaks korda ära tõmmanud ja ta ikka veel üritas, siis näitasin talle hambaid ja hammustasin ninast. Parasjagu nii palju, et "kiuks" kätte saada ja ta eemale peletada. Diego tõmbuski eemale, mõtles kaks sekundit ja ründas siis lõrinaga mulle näkku. Oi, kui rahul ma olin! Milline iseloom!
Teise märkimisväärse teoga sai hakkama Delta. Perenaine annab hommikuti tavaliselt meile nii süüa, et mina saan oma portsu toas ja kutsikad õues. Nii seegi kord. Minu kauss oli kööki pandud ja kutsikad lasti läbi esiku ja elutoa välja. Perenaine toidunõudega ees ja kogu kari tihedalt kannul. Kutsikad perenaise järel õue ja mina ukse vahelt tuppa. Ja mida ma näen - Delta on minu kausi ääres ja sööb kahe suupoolega minu suuri krõbinaid. On alles nina ja terane mõistus sellel plikal! Ta oli näidanud ülesse märkimisväärset taiplikkust ja algatusvõimet, seepärast ei saanud ma teda ju ka äraajamisega karistada, aga süüa oleks tahtnud. Läksin siis perenaisele olukorda kaebama ja kutsusin teda kaasa. Suur oli temagi üllatus seda pilti nähes, aga ta vabastas mu sööginõu ja viis Delta teiste juurde õue. Mina sain ka ikka kõhu täis.
Söögimotivatsioon on neil kõigil suur, nagu varemgi olen kirjutanud. Selle tõestuseks on perenaise katkihammustatud sõrm. Perenaine jagas üks päev kuttidele näpu vahelt hakkliha, aga läks rebimiseks ja Devi surus oma suutäit päästes hambad täie jõuga perenaise näppu, nii et veri voolas. Aga sellest vahejuhtumist ei lasknud ennast häirida ei perenaine, ega ka ükski muu asjaosaline.
Maailma avastamise programmis kohtusid nad tulega. Inimesed põletasid aias nende pesa ajalehti, aga nende terve uudishimu ajas nad kõik kambas kohale. Eks sa katsu neid eemal hoida, kui neid on kaheksa ja sa oled vaid kahe käega inimene. Nii nad olidki hirmsas hädas, kuni loobusid. Ükski kutt aga kõrvetada ei saanud. Ka enese alalhoiu instinkt on kõikidel siiski olemas. Ka kõige uljamatel. Keegi nina tulle toppima ei läinud, vaid vaatasid seda ilmaimet mõõdukal kaugusel.
Kui keegi kusagil teeb midagi, mida enne pole tehtud või on kusagil, kus enne pole oldud, siis on see kindlasti Dritte. Või siis tehakse seda tema targal juhtimisel. Nüüd on ta avastanud, et jooginõud on lõbus mööda hoovi ringi lohistada ja pahupidi kallata. Muidugi ei mõtle ta nii kaugele, et pärast pole kusagilt juua! Selle teo eest sai ta nüüd perenaiselt ninapihta. Ei usu, et ta sellest nüüd kohe õppis, kuigi selleks korraks jättis joogikausi rahule. Keegi teine pole veel perenaiselt karistada saanud. Kui mina neid iga jama eest ei karistaks, siis oleks see röövlikamp inimestel juba üle pea kasvanud.
Di-Di'l ka esimese linnuke kirjas. Tema vägitegu oli haarde tugevuses ja visaduses. Inimesed pakuvad neile igasuguseid mänguasju. Selliseid hästi mõnusaid hamba all. Kui ma vähegi saan, siis püüan ikka mõne neist enda jaoks kõrvale panna. Nüüdki püüdsin Di-Di'lt pehmet köit ära võtta. Võtsin vaikselt otsast kinni, sest perenaine ei luba tittede peale uriseda, ja hakkasin vaikselt minema. Selle peale haaras aga Di-Di tugevamini kinni ja hakkas oma poole vedama. Mina jälle oma poole. Ma olen ju lõppude lõpuks ikkagi tugevam! Aga tema ei lasknud lahti ja lohises mulle köie otsas järele, sest jalad ei pidanud enam minu tõmbamisele vastu, aga hambad olid köide naelutatud. Selline tubli tükk siis ka tema.
Need kutsikad kasvavad tõesti lausa iga päevaga. Selle kirjatüki alguses olid nad veel väga pehmekesed, aga praegu hakkavad juba kõrvad püsti minema ja kõik kasvavad hirmsa hooga. Lisan siia pildid, et saaksite ise ka näha, kuidas nad on kasvanud. Muidugi on meil albumis veel sadu pilte, kes viitsib see vaadaku siit.

ÜLEVAATUS

2009-08-18T11:14:00.010+03:00

Nüüd on mu tited siis ka tähtsate Saksa Lambakoerte Ühingu esindajate poolt üle vaadatud. No mulle on ilma igasuguse välise abitagi selge, et tegu on täiesti tipp-topp sakslase kutsikatega. Muidugi on igaüks neist eriline ja erinev, aga nii peabki olema. Kes siis on kes ja mida neist asjatundjad arvasid:
Donar - väga ilus kutsikas. Äkki polegi pikakarvaline! Täiesti võimalik, et tuleb selline piiripealne ja seega fantastiliselt ilus koer. Munad kah mõlemad olemas. Paraku on ta juba pikakarvalise pähe ära lubatud...
Diego - väga hea liikumisega, hea joonega, hambumine korras, iseloom tugev ja julge, mõlemad munad kah ilusti olemas. Seega üsna unelmate isane. Anna ainult omanik taha ja tulevane universaalne võitja on tema. Häbi ei pea selle koera pärast küll tulevikus tundma.
Dakar - suurepärase kehaehitusega kutsikas. Tugev pea ja tugev luustik. Kõrvade asetus ilus kõrge. Pigment korralik. Rahuliku ja kindla iseloomuga. Hea täis-suu haardega. Väga kontaktne inimesega. Paraku - üks muna ei tahtnud ennast kontrollijatele näidata. Paari nädala pärast otsustati uuesti kontrollida - ehk praegu on veel liiga väike, et ei leia ülesse. Temalegi on omanik olemas, kui ainult see muna nüüd välja ilmuks! Kui ei, siis näituse looma temast kahjuks ei saa, kuid tema head iseloomu ja suurepäraseid tööomadusi see puudus varjutada ei saa.
Di-Di - pikakarvaline emane. Täiesti tip-top koer. Ainuke sülekoer selles seltskonnas. Kuigi väikesest jõuproovist ei ütle ka tema ära.
Devi - selle pesakonna pärl. Suurepärase anatoomiaga, hea kindla iseloomuga. Pesakonna teine emane pidavat olema parim. Sel korral vist saabki legend kinnitatud. Vot tema võiks seda pesakonda ka tulevikus oma kutsikate kaudu edasi kanda.
Delta - raudselt teine valik. Väga tumeda mustaga kasukas. Tõesti efektse väljanägemisega. Ilus keha, kuid laudjas on meie koertele omaselt veidi lühikese võitu. Ilusa sammuga. Julge ja hakkaja. Kõlbulik nii koolituseks kui ka näitusteks. Igal juhul saab tema tulevane omanik tema üle ainult uhke olla.
Dosca - kõrgete jalgadega võimas emane. Üsna tõenäoline, et võib kasvada ülemõõduliseks. Kuigi, kehakuju on tal hea, kasukas ilus. Kui liiga suureks ei kasva, siis saab täitsa ilus loom. Iseloomult on ta tugev. Raudne liider ja dominant, tegija. Selline väga isase moodi emane. Ta võlus ära selle inimese, kes tahaks Dakari võtta, kui .... Nii et, kes teab - kõik otsad on veel lahti ja paari nädala pärast selgub täpsemalt, kes kellele saab.
Dritte - väike ilusa kujuga emane. Värvilt tuleb ilmselt kõige heledam, kasvult kõige väiksem. Juba luustik on habras, võrreldes teistega. Samas, teist sellise ettevõttlikkusega kutsikat naljalt ei leia. Selline väsimatu tegutseja, kes ei seisa pudeliski paigal, millegi ega kellegi ees risti ette ei löö. Väljast väike, aga seest hästi suur. Ja kuidas ta oskab oma väikeste nööpidega otsa vaadata...Minagi sulan tema pilgu ees. Praegu veel täiesti vaba kutsikas, omanik pole teda veel leidnud. Talle oleks hädasti vaja ühte väga aktiivset inimest kõrvale, kes suudaks tema lakkamatu teotahtega sammu pidada.
Kõikide kutsikate hambumine on praegu korras, aga nagu me teame, ei anna see veel garantiid, et see ka siis korda jääb, kui päris hambad tulevad. Kuid lootust on.
Silmad on kõikidel hästi tumedad. Samuti on ninad täiesti mustad ja ka küüned - põhilised pigmentatsiooni määrajad on korras.
Ühtegi songa ei ole.
Üldise arengu kohapealt võin ütelda, et Taki õpetused mõjusid hästi. Nüüd on kõikidel selge, kuidas tuleb pead teisele turjale panna. See nädal ongi läinud enesekehtestamise ja jõuproovimise tähe all. Oskavad teisele nelja jalaga otsa seista, kui teine on alla jäänud. Samas oskab all-olija nina kirtsu tõmmata ja hambaid paljastada ning lõriseda. Üksteise sabast sikutamine ja turjast või kõrvast raputamine on ka hästi käpas. Dritte on see kõige suurem norija. Kuigi teiste jõud tema omast enamasti üle käib, ei löö ta hetkekski kartma ja läheb aga jälle peale, kui on ka ära tõrjutud. Samas on selles vallas jällegi Di-Di kõige saamatum. Tõeline blondiin. Teisedki saavad nagu aru, et Di-Di pisut äpu on ja kipuvad teda meeleldi ahistama. No ega ta väga endale liiga ka ei lase teha, aga eelistab siiski põgenemist vastuhakule. Ise läheb rünnakule haru-harva. No ja nagu juba enne mainitud, on ta meeleldi süles ja limpsib inimest. Ainuke "sülekoer" selles pesakonnas. No teisedki kipuvad sülle, kui uni peale tuleb, aga muidu tahavad ikka vabad olla.
Täna tuli korraga kõikidele julgus peale. Hakkavad juba iseseisvalt ümber kogu aia käima. Avastasid kuudi, kus saab mõnusasti õlgedes möllata. Avastasid minu joogikausi ja peatrepi. Dakar demonstreeris oma valvekoera omadusi: läks ülemisele astmele ja kui siis teised proovisid talle järele tulla, lõrises sealt ülevalt nende peale alla. Di-Di aga otsustas minu moodi iseseisvalt patrullimist proovida - jooksis mööda aiaäärset laudteed edasi-tagasi. Diego jälle võttis õppust, et pulgad on närimiseks ja tassimiseks. Dritte juhatas teisi kõige tagumistesse aianurkadesse.
Minu ülesanne on ka neid enda eest seisma õpetada ja ma teen seda, kuis jaksan. Paraku on nemad ainult söögi peal väljas ja hirmus raske on korraga kaheksat kutsikat õpetada. Aga ma olen palju suurem ja kiirem ja tugevam ja targem ja ma olen nede EMA. Seega, saan hakkama.
Minu osa on pea-aegu täidetud. Nüüd tehku inimesed oma ja leidku neile kõigile korralikud ja tublid pered, et head kutsikad "raisku" ei läheks.
Meie teise kuu pildid hakkavad kogunema uude albumisse.

TAKI KOOLITAMINE

2009-08-12T09:21:00.008+03:00

Nagu ma meie 4. nädala lõpus kirjutasin, siis Taki on meil. Ega ma tema peale tegelikult pahane pole, et ta minu asemel toas elab. Ma olen talle selle möödundaastase silma jama pärast teene võlgu. No ja ega tema elu ka pole ilmselt päris see, millega ta on harjunud. Kodus keerles kogu elu tema ümber - käis inimeste käest söömas ja nendega koos nende voodis magamas. Toit oli alati ees ja väljas käidi siis, kui tema seda tahtis. Nüüd on aga peale tema majas veel 9 koera ja igaüks vaatab ise, kuidas endaga hakkama saab. Süüa pakutakse üks kord hommikul ja üks kord õhtul, kui see sulle ei meeldi, siis oledki söömata kuni järgmise korrani. Magab igaüks omale ettenähtud kohas: kutsikad oma toas, tema oma toas ja mina õues. Õue lastakse 3 x päevas, aga see-eest on aias vabadus minna kuhu iganes. Ei pea rihma otsas jalutama.
Taki õpib päris hästi. Õhtusöögi sööb juba kohe ja ühe korraga ära. Perenaine pakkus tema krõbinate sekka ka meie Platinumi toitu. Lõppes see sellega, et oma toit jäi järele ja Platinum söödi ära, kuigi esimesel korral võõrast toitu ei võetud. Tuleb tema perenaisele teada anda, et temagi peaks Platinumi ostjatega ühinema, sest see on parem, kui teised toidud. Ausõna! Minagi eelistan seda ükskõik millisele varem saadud toidule. Samuti oli see minu kutsikate eelistus võrreldes ühe teise päris tunnustatud tootja kutsikatoiduga.
Taki õpib ja õpetab ka enesekehtestamise kunsti. Meile tulles oli ta väga tagasihoidlik ja pigem kartlik. Ei tulnud kõne allagi, et ta kedagi või mdiagi hammustanud oleks. Nüüd aga sobib ta ideaalselt minu kutsikatele enesekehtestamise tarkuse õpetamiseks. Ta harjus nendega ära ja nüüd juba kipub kutsikaid ahistama neile selga ronides ja neid ninast või kõrvadest hammustades. Minu tited pole aga papist poisid ja Taki tegevus sunnib neid enda eest seisma ning vastu hakkama. Madistavad päris jõuliselt ja keegi veel ei põgene. Poisid on muidugi eriti tublid sellel teemal. Tüdrukud kipuvad nagu vahel veidi Takile alla jääma. Aga endiselt olen ma arvamusel, et Takile oleks tervislikum meile mitte liiga kauaks jääda, sest minu kutid kasvavad hirmsa hooga ja tahtmine vastu hakata ahistajale aina kasvab. Tegelikult on see ilmselt päevade küsimus, millal Taki eest põgenema peab hakkama, sest kuttide vastuhakk on muutunud ründeks ja nad on tugevamad ja neid on rohkem.
Uusi pilte näeb uuest albumist.

NELJAS NÄDAL

2009-08-04T21:23:00.015+03:00

No ja algaski meie neljas nädal. Iga hetkega aina asjalikumaks ja iga päevaga läheb ringi askeldamise aeg aina pikemaks.
Tänagi anti neile päris toitu, kuid seekord üritus nii metsikuks ei läinud. Ilmselt oli asi selles, et seekord pakuti jahvatatud ja vees pundunud krõbinate putru, mitte toorest liha. No ja ilmselt mõjus ka see, et nad olid just vahetult enne ennast piimast täis lutsutanud. Aga ka selle toidu söömisega said nad kõik kenasti hakkama. Kuigi, jah, kenaks ei saa lugeda seda, et nad ikka käppapidi kaussi kippusid ja kui kõht täis, siis sinna samasse toidukaussi ka kõige täiega magama oleksid jäänud. Pärast oli kogu ümbrus toidupudi täis ja nemad ise ka pealaest jalatallani.
Perenaine tegi pilte ka. Paar päeva polegi vahepeal neid pildistatud ja kohe näevad palju suuremad ja koeramad välja. Album siit.
5. augusti hommikul toimus meil täielik hullumaja. Perenaine tuli alla nagu tavaliselt ja peale oma sööki tahtis mind viia tittesid toitma. No läksingi, aga need kurjadvaimud teevad ju üksteisega tisside pärast võideldes mulle haiget! Üks tahab teist lahti suruda ja see teine pressib oma värsked hambad mulle ihusse. Üldse ei ole mõnus! No midagi ma kannatasin välja, aga siis tegin ikkagi vehkat. Perenaisel oli vaja ka pesa ära puhastada ja ta püüdis tittesid asenduspessa panna, nagu tavaliselt, kuid seekord ei olnud nad nõus seal magama jääma, vaid tuiasid ringi ja kisasid. Delta tuli juba üle ääre minu juurde. No perenaine siis tõstis teised ka tuppa. Oh seda kisa ja sebimist, mis siis lahti läks! Kui perenaisel pesa vahetatud, saadeti mind välja. Jumal tänatud! See hirmus kisa ja ringi tormamine hakkaski mind juba hulluks ajama. Vaadaku nüüd perenaine ise ka, kuidas nendega hakkama saab. Siis ta jahvatas neile veel krõbinaid ja tegi selle pudruks, mille äärmiselt ebahügieenilise söömise järel (mõni hetk vaikust ja matsutamist) kõik puhtasse pessa tagasi tõsteti. Ja kui kisa ning peataolek ka seal veel ei tahtnud lõppeda, siis läks Ott ka nende juurde ja kutsikad sättisidki ennast Oti ümber magama ning lõpuks saabus õnnis rahu. Perenaine läks tööle ja mina sain tuppa magama.
Dritte demonstreeris jälle, et selle väikese imeliselt armsa väljanägemisega koera sees on tegelikult tõeline lõukoer. Anti neile liha. Seekord mitte pakist ja võidu söömise peale, vaid näpu vahelt nii, et kõik said võrdselt ja ei olnud võimalust ennast üle süüa. Peale sööki vajusid varsti kõik kusagile mõnusalt magama. Ainult Dritte oli selline, et nüüd alles tuli elu sisse, nüüd alles läheb põnevaks. Ta siis jooksis ühe magaja juurest teise juurde ja muudkui sikutas kõiki. Lõi hambad ninna või kõrva või turja või ka keset selga ja raputas kuis jaksas. Mõni ajas ennast hämmeldunult püsti ja läks eest ära, kuid siiski olid kõik nii väsinud, et ei võtnud tema provokatsioonidest tuld. Dritte üritas ikka hulk aega kõiki närida, enne kui ise ka väsis ja magama jäi.
Järgmise magamise ajal jäi Dosca ülesse. Tema maandas oma pakatavat energiat palju rahumeelsemal moel: jooksis üle terve ruumi, keeras kiiresti ja hüpetega ringi, ning põrutas täis hooga järgmise seinani. No ja nii ikka mitu korda, enne kui oli valmis temagi teistega koos uinuma.
6. august oli meil "karjalaskepäev". Kuna õhtu oli soe ja päikeseline, siis tõstis peraine kõik kutsikad õue. No küll see oli huvitav! Esialgu nad ikka natuke hädaldasid ka, sest avarust oli hirmus palju ja polnud nagu kusagil turvalist pidepunkti olemiseks. Ma siis pakkusin neile rahustuseks tissi ja pärast seda uudistasid kõik juba palju julgemalt ringi ning lõpuks jäid perenaise jalgade ümber magamagi. Seega oleme jälle kogemuse võrra rikkamad.
Album siis endiselt rohkemate piltidega siit.
Järgmisel päeval sai samuti õue, no ja oli kohe näha, et see pole enam esimene kord. Käitusid juba palju rahulikumalt ja tegelesid peamiselt ümbruses ringinuuskimisega ja rohu söömisega. Kuna ilm oli väga ilus, siis tahtis perenaine nad kauemaks õue jätta ja ise sealjuures muid toimetusi teha. Arvas, et saab kasutada aeda. No see üritus kukkus küll läbi. Mitte üks enda ahistamisega nõus ei olnud. Muudkui ründasid pea ees võrgusilmi ja karjusid südantlõhestavalt. Kui mõni ka tegi näo, et ta nüüd magab natukene, siis karjusid ja trampisid teised ta ülesse ning juba oli ka see magaja teistega koos jälle aeda ründamas. Lõpuks perenaine siiski halastas neile ja lasi kõik jälle vabalt hoovi peale. Parim moodus neid kõiki koos hoida on hoopis see, et keegi istub nende juurde maha ja kõik kogunevadki päris vabatahtlikult selle inimese ümber. Eriti, kui uni kipub peale tulema.
Toas sai nendega mänguasjaga mängitud. Päris huvitav oli vaadata, kes kuidas mängis. Dosca ja Donar olid nagu eriti huvitatud selle asja sikutamisest ja hammustamisest. Dakar jällegi tahtis mänguasja kohe minema vedada. Dritte aga sikutas parema meelega hoopis riideid ja õdesid-vendi. Ta on ikka tõeline kiusupunn. Veidi tagasihoidlikum, kuid ka siiski teiste kiusamise peal väljas, on Diego. Delta on aga selline pigem tagasihoidlik. Kui teised mänguasja "tapsid", siis ta teistega koos ka natukene proovis. Di-Di ei olnud üldse huvitatud ja samuti ei näidanud midagi mänguasja suhtes välja Devi. Tal oleks justkui mingid muud tähtsad omad toimetused olnud. Meie pere suurimad hädaldajad on aga kahtlemata Di-Di ja Delta. Neile kohe meeldib huilata. Iga väiksema asja pärast on kisa kohe lahti.
KARJUV EBAÕIGLUS!
Mind visati toast välja ja mingi nässu kolis asemele!?! Inimesed põhjendasid asja nii, et mina ei käivat üldse pesas kutsikaid toitmas ja siis polevatki mul vaja toas olla. No ei käi jah pesas. Kes see tahab sinna minna, kui nad samasse oma hädad teevad ja pärit on need ju juba ehtsast toidust. Mina nende järel enam ei korista ja sinna musta pessa ei lähe. No aga see ei tähenda, et ma neile aeg-ajalt ei tahaks pilku peale heita. Nüüd saame ainult hommikul, lõunal ja õhtul kohtuda, kui kutsikad oma pesast selle puhastamise ajaks välja lastakse. Loomulikult olen ma siis neile väga hea ja hoolitsev ema: luban korralikult tissida, pesen kõhu- ja sabaaluseid, õpetan enda eest seisma ja keelan kaugele minna. Ja üldse olen ma ikka väga tubli! Ma täiesti talun seda Takit. Ma ju tunnen teda. Ta on õrn nagu portselan, igast sügavamast hingamisest võib katki minna. Pealegi ei luba perenaine temaga väga mängida ka, urisemisest rääkimata. Ma siis eiran teda. Ta on selline rahulik ja pigem kartlik kutt, seega kutsikatele temast ohtu pole. Pigem vastupidi - kutsikad hakkavad talle liiga tegema ja selle eest mina enam ei vastuta. Noh, esialgu jõuab ta neil veel eest ära hüpata. Ta on päris kiirete liigutustega. Ma tõesti loodan tema enda huvides, et ta meile liiga kauaks ei jää.
Kutid on juba nii suureks saanud, et sisustavad meeleldi oma ülevalolemise aega teineteisega jõudu katsudes. No ikka veel on kõige kangem Dosca. Ta paneb kõik poisid pikali. Dritte, kes on endiselt väga hea pealehakkamisega, tegelikult teiste vasturünnet ei talu ja püüab seepeale alati sääred teha. Dakar ja Diego justkui hakkava paika panema, kumb see kangem kutt on. Kord on üks, siis jälle teine peal. Dakarile aga meeldib kõige rohkem perenaist närida. No ja tal on seda tehes täielik täishaare - enam sügavamale suhu see käsi ei mahuks. Nii tundis perenaine ka kohe ära, et neile on purihambad kasvanud. Oma värskeid purihambaid said nad ka kohe proovile panna, sest meil läks kodus elekter ära ja polnud võimalik neile krõbinaid jahvatada. Ei jäänudki siis muud üle, kui anda terved tükid veega. Polnud probleemi - kõik sai söödud ja pareminigi veel kui seda putru, mis kausi nurkadesse ja servadesse kinni kippus jääma. Ohh, küll nad on mul andekad!

KOLMAS NÄDAL

2009-07-29T09:40:00.023+03:00

Algas meie kolmas nädal. Mutid muutuvad järjest enam koerteks. Silmad on peas ja jalad on all ning ka kõrvad on hakanud avanema.
Täna, 15. päeval, käisid meil jälle külalised - lastega. No ja Dosca võttis ette põhjaliku hukumise ühe lapse peale, kes pessa läks. Istus maha ja kohe haukus päris pikalt selle lapse poole, kes tundus talle ilmselt võõra vallutajana. Last see aga sugugi ei heidutanud. Otse vastupidi, talle hakkas Dosca kohe hirmsasti meeldima.
Dosca läheb ka järjest vaimust tugevamaks. Talle pole nimelt mingi probleem magada üksi, kus juhtub, samal ajal, kui teised otsivad ikka venda-õde, kellega seljad vastamisi panna või kellele nina kaissu pista.
Eraldi tahaksin mainida jälle ka oma printsess Dritte ilusat käimismaneeri. Ta ei torma, sest tormates lähevad jalad risti ja sa kukud näotult külili. Tema astub hästi ettevaatlikult ja väljapeetult, et säilitada tasakaalu ja väärikust. Väga ilus kõnnak!
Üldiselt on neil hetkel esijalad tugevamad kui tagajalad. Seepärast ongi lihtsam istuda ja kiirustades ei tule tagumised jalad esimestele võrdselt järele ja see põhjustabki kukkumise. Aga nad treenivad ennast tublisti ja küllap juba vasti jooksevad päris võrdselt tugevatel jalgadel ringi.
16. päev
Dritte tegi õhtul hea avalduse. Peale sööki, kui kõik magama jäid, üldiselt sinna, kuhu tissist kukkusid, tahtis tema veidi midagi muud teha. Alguses pani oma nina Dosca nina vastu ja lakkus seda. Dosca lakkus veidike laisalt vastu. Siis ajas ennast istukile ja äsas Doscat mitu korda käpaga üle turja, kuid Dosca ei teinud sellest teist nägugi. Siis ronis Doscale kõigi nelja jalaga selga, aga kui too sellestki välja ei teinud, siis keeras ennast ka jälle rivi keskele magama. Väga tubli! Temast ma poleks seda küll oodanud.
17. päev
Minu õpetused on järgimist leidnud. Nii mõnigi üritab juba teisi ninast hammustada. Täna oli selles harjutuses kõige usinam Diego. Muudkui treenis nii Dosca kui ka Donari peal ja kui perenaine nende juurde pessa läks ja oma käega vahele segas, siis hammustas Diego isegi kätt ja viskas selili ning udjas ka käpaga. Huvitav, et just pisematel on enne tärganud huvi liikuvamate teemade suhtes.
No aga "pisike" ei saa hästi enam kellegi kohta öelda, sest täna mahtusid nad pesa koristamise ajaks vaevu kasti ära.
18.päev
Tore! Lisaks magamisele ja söömisele, mis muidugi endiselt enamuse nende muttide ajast täidab, on nad hakanud nüüd kõik üksteisega suhtlema. Ikka nii, et lõugadega teisel ninast või kõrvast või seljast või kõhust või mõnest muust ettejuhtuvast kohast kinni ja nii siis nahistatakse üksteise võidu. Donar oli koguni nii julge, et võttis perenaise püksisäärest ja sikutas seda. Üldiselt on perenaine Dakari suur lemmik. Ma saan tast täiesti aru. Ma olen täiesti veendunud, et ta on minu parim inimene ja muidugi on ta seda ka minu kutsikatele. Vähemalt niikaua, kuniks need meie kodus kasvavad. Et siis Dakar poeb meeleldi perenaisele külje alla ja veel parema meelega talle sülle, et siis seal veidike sõrmi lätsutada ja mõnusalt uinuda.
Hambaid neil küll veel ei ole. Ainult tunda läbi igemete mügarikke, aga teravust veel pole. Väga hea, sest ega ma muidu ei lubaks neil ennast silmast ja kõrvast ja ninast sikutada nagu nad seda praegu teevad.
Meil käisid täna jälle fännid külas muttisid väntsutamas. Dosca võlus kohe ühe naise oma suuruse ja tugevus ja enesekindlusega ära. Ta on ennegi külalistele silma jäänud. On kohe selliseks liidriks kasvanud. Vähemalt hetkel.
No ja Diego ning Dritte suudavad ikka veel täielikke ingli nägusid teha ja absoluutselt nunnusid poose võtta. Ja see kõik ei takista neil möödaminnes kedagi "hammustamast".
Devi jällegi tundub olevat selline "suurilma daam". Ta nimelt poseerib kaamerale meeleldi. Samal ajal, kui teiste tabamiseks peab mitmeid pilte tegema, ootab tema kannatlikult, kuniks aparaat ennast sätib ja temast pildi ära teeb.
19.päev
Tänase päeva juhtmõte on ISESEISVUS. Hommikul kohe algas sellega, et mutid sebisid täiesti ise ja vaikselt ja asjalikult pesas ringi. Avastasid oma maailma ja üksteist. Ja ei mingit kisa tühja kõhu pärast ja ei mingit magamist. Muidu on pesas liikumapanevaks jõuks olnud ikka minu saabumine. Siis antakse häirekella ja läheb liikumiseks lahti, aga näe, nüüd juba hakkavad ka ilma minuta liikuma.
Õhtul tegi Dosca imetlusväärse liigutuse: Dritte oli sattunud kuidagi katla taha nurka ja tundis ennast ilmselt väga üksi ning eksinuna, sest ta hakkas seal ulguma. Selle peale läks Dosca tema juurde, pani talle pea õlale ja siis jäidki sedasi kahekesi seal nurgas magama. Tõeline juht! Tunneb vastutust.
20.päev
Tänane päev algas jälle uue üllatusega. Läksin perenaisega koos pessa ja viskasin peale kerget koristamist külili, aga nii mõnigi ei teinudki minust välja. Kes jäi edasi magama, kes hakkas omavahel nagelema. Lõpuks olid poisid söömas, aga plikad tegelesid omade asjadega. Devi võrgutas perenaist, teda hommikumantli hõlmast sikutades ja siis sai ka talle sülle, kus muidugi väga mõnusalt magama jäi.
Poistel kõhud täis, pidin plikasid ükshaaval äratama, et nemadki kõhud täis saaks.
21. päev - kolm nädalat täis.
Hommikune uudis oli - HAMBAD - kõikidel on hambad lõikunud. Mitte veel sellised väljakannatamatud nõelad, aga siiski täiesti olemas ja teravad. Õhtul tõi perenaine meile kõigile ussirohtu ja liha. No mina olen rohuvõtmises juba vana kala. Ma tean, et neelan tableti alla ja saan midagi head peale. No tegelikult täitsa kannatab nii neid rohtusid võtta. Aga muttidele oli esimene kord rohtu võtta. Pean tunnistama, et nad said sellega päris kenasti hakkama. Ainult Dakar püüdis mitu korda oma tabletikillukese suunurgast välja poetada. Teised neelasid alla ja matsutasid pealegi. Ei saanud nagu väga arugi, mis toimus. Ja siis anti neilegi midagi head peale. Nad polnud ju elus mitte midagi peale piima saanud ja nüüd ootas neid värske hakkliha. Alguses anti igaühele näpu vahelt tutvustuseks, aga tegu on siiski kiskjatega, keda ei pea õpetama, et liha on söömiseks ja maitseb hästi. Varsti oli lihapaki ümber selline tunglemine ja elu eest võitlemine, nagu oleks tõesti tegu elu ja surma küsimusega. No aga kõige üllatavam oli Dritte. Ta läks nii pöördesse ja kaotas kogu oma printsessi väärikuse, nagu oleks alles praegu elus esimest korda süüa saanud. Ta pressis kõik suuremad laiali ja vajus ise kogu kehaga pakki. Kui perenaine ta eemale tõstis, et ta liiga palju ei sööks, oli ta välgu kiirusel jälle paki juures tagasi ja end õdede-vendade vahelt läbi surunud ning õgis. Ega ta pole ju muidu ka väga mökutis olnud, aga sellist hasarti ja rünnakut pole ma tema puhul veel enne täheldanud. Ega see õgimine talle väga hästi ei lõppenud. Kui liha oli kamba peale otsa saadud, millele tegelikult ei kulunudki kuigi palju aega, siis hakkas Drittel paha. Peale mõnesid kordi oksendamisi oli siiski liigne liha kõhust välja saadud (ma sõin selle ülejäägi meeleldi ära) ja ta jäi magama, nagu kõik teisedki. Välja arvatud Di-Di, kes oli täiesti veendunud, et tema peab veel tissida ka saama. No ma siis andsin talle piima. Tema aga esines jälle täieliku paanikaosakonna juhatajana: vingus ja vigises ja sahmis ühe tissi juurest teise juurde, nagu oleks hirmus palju segajaid ja konkurente, kuigi oli tegelikult täiesti üksi söömas. No lõpuks jäi temagi magama.
Järgmiseks hommikuks olid kõik jälle rivis ja rõõmsad ja energilised. Vastupidiselt perenaise hirmule polnud kellelgi isegi mitte kõht lahti. Tore, et nad nüüd muud ka sööma hakkavad, sest mul läkski juba veidike raskeks neile piisavalt piima produtseerida. Sellel kolmandal elunädalal muutusid nad ju jalule tõusmisega palju liikuvamaks ja sellega seoses kulus rohkem energiat. Mõni nägi vahepeal juba päris kõhna välja. Nüüd loodetavasti hakkavad jälle kosuma ja võivad rahus oma toimetamisi jätkata.
Kahjuks ei saanud perenaine nende esimest päris söömaaega pildile, sest kõik toimus nii kiiresti ja nii suure sahmimisega, et polnud võimalik aparaati sättida. Küllap järgmine kord. Aga Drittele ei tohi küll edaspidi ühisest nõust süüa anda. Ta sööb ennast niimoodi lõhki. Sellise toidumotivatsiooniga loomale palun ma eraldi valmismõõdetud portsu ja teiste söögile ligipääsu tõkestamist! (Küll talle saab olema lihtne jälge õpetada...)
Pilte meie kolmandast nädalast näete kolmanda nädala albumist.

2. NÄDAL

2009-07-21T12:52:00.021+03:00

Kuna nädal on nii väikeste koerte puhul pikk aeg, siis panen selle nädala alla oma igapäevased tähelepnekud ja mõtted. Muidu on nädala lõpuks need juba lootusetult vanad.
Seega, 8. päev:
Dosca on üks super mutt. Ta on peale vaadates kõikidest teistest suurem. Mitte mingil juhul ei arvaks, et tegu on emase loomaga. Samas kipub ta teistest rohkem hädaldama. Mitte et kisaks, aga vigiseb. Pidevalt, kui on üleval, siis ka vigiseb. Nii süües, kui käies.
Neil on silmad juba pea-aegu avanemas. Silmad pole enam sugugi kõvasti kokku pressitud ja on näha nende imeilusad pikad ripsmed.
Perenaine lõikas nende teravad küüned ära. Aitähh talle, kuid värskelt lõigatuna on need veelgi teravamad :(
Kehakujult jagunevad mu kutid kaheks: ümaramad ja pikemad. Ümaramad on Dritte, Dosca, Dakar ja teised kõik on pikemad.
Diego on ikka veel nii väike, aga ta on ütlemata tragi ja väga ilus :) Tal on ka teistest tugevam "haare" - teda juba tissi otsast lahti ei lükka.
Nad on juba nii osavad sööjad, et saavad kätte ka mõned alumise rea tissid, moodustades söögi ajal tõelise külakuhja.
Kui nende pead kehaga võrreldes nii suured ja rasked poleks, seisaksid nad juba jalgadel.
9. päev
No mis ma oskan ütelda, Dosca on ikka tõeline Big Mama - näib kõikidest teistest suurem ja jõulisem, kuigi ta ise vist ei tea seda, et tal mingi eelis on, sest tissile trügides on vaja ikka hädaldada ka, nagu talle liiga tehtaks. Tegelikult on ta ise see, kes nõrgemad massiga välja lükkab ja ise sööma asub.
Samas kategoorias on ka Dakar. Võimas pea ja suur kere. Loomult soliidne, aga jõuline.
Minu väike printsess Dritte on aga tõeline südamete murdja. Perenaisel käis täna külaline, kes ta printsessiks nimetaski. Väike, aga tubli. Tal on silmad juba pea-aegu lahti. Laugude vahelt on pool millimeetrit läikivat silma näha. Kellelgi teisel veel ei ole.
Püstiupitamises on nad juba palju tublimad, kui eile. Mõni suudab isegi sekundi murdosa kõikidel jalgadel seista. Eriti tragi on selles osas Delta.
Mina ise olen aga nii näljane, nagu ma veel kunagi pole olnud. Perenaine annab mulle neli korda päevas suure topsitäie rammusat kutsikatoitu, aga mina tahaksin muudkui veel ja veel. Ning samuti on mul meeletu soov jälle trenni teha. Kui tore see on, kui mulle mõni käsk antakse ja selle täitmise eest lendab mõni pall või käbi. Ma tunnen ennast siis kohe noore ja tugevana... No jah, ühepäevastele IPO võistlustele just veel ei kipuks, aga midagi võiks juba teha küll.
10. päev
Öö jooksul on Di-Di'l samuti silmad laskeavadeks muutunud ja Dritte näeb välja nagu väike hiinlane :)
Perenaine tegi täna hommikul nõrgematele privaat-toitmist. Tõstis teised kasti ja pani sööma Dritte, Diego ja Doanri. No need kaks poissi ei suutnud kolme tissiga ka rahulikult süüa. Ikka oli vaja iga minuti tagant kakelda ja tisse ringi jagada. Mõni ime siis, et nad kõikide seltskonnas ilma jäävad. Dritte oli küll tubli - selle tissi, mis ta sai, sealt sõi ennast ka täis.
Hoomikupoolikul said nad veel ka kaalutud. Dritte on nüüd kõige kergem, vaid 740 g. Diego on mööda läinud ja eelviimasel kohal 810 grammiga. Kaks raskemat on Dosca 938 g ja Di-Di 935 g. Millest see Di-Di kaal küll tuleb, ei oska arvata, sest peale vaadates ta just eriti suur ei tundu.
Tited saavad juba oma hädade tegemisega edukalt ise hakkama, mis tähendab, et nende järelt on palju keerulisem koristada. Kui ma pessa lähen, hakkab kohe hirmus sagimine ja veidi aja pärast kõik lainetab. Keda sa seal koristad, kui kõik koos pissivad!
Õhtuks oli ka Deltal ja Devil juba laugude vahelt silma sädelemas näha.
11. päev
No tänaseks õhtuks on siis kõikidel silmad juba laugude vahelt välkumas. Drittel on aga silmade osas hiiglaslik edumaa. Ta on teiste kõrval juba lausa koer oma "suurte" silmadega.
Aga käimise osas on kõikidel juba märgata edusamme. Delta ja Di-Di on selles kõige tublimad ja ajavad ennast lausa mitmeks sekundiks kõigi nelja jala peale.
12. päev
See päev oli mu tibudele lausa hüppeline. Nad kõik suudavad juba oma pead õhus hoida, millest omakorda tuleneb, et nad suudavad ka jalgadele tõusta ja isegi käia ning istuda. Käimine pole muidugi selline, nagu me harjunud oleme, et kohe traaviks, aga paar taaruvat sammu harkisjalu juba tuleb. Siis vajuvad jälle jalad laiali või toimub küljerull. Peab aga tunnistama, et selliste "kõrgetel jalgadel" tehtud sammudega suudavad nad palju kiiremini liikuda ning mul on palju raskem leida pesas kohta, kuhu heita, sest nad jõuavad juba päris kiiresti minuni. No ja Devi juba tahtis minna üle pesakasti ääre uudistama. Üks jalg oli juba koos peaga üle ääre. Loodan, et perenaine muudab meie koduseid tingimusi ja nad siiski ei pääse terve maja peale laiali jooksma. Ja ka kõrvad on neil nüüd kõikidel pea küljest lahti ning õigetpidi pöördunud. Seega võib ütelda, et peale tänast päeva näevad nad juba üsna koerte moodi välja.
13. ja 14. päev
Perenaine otsustas meid maha jätta. Läheb hommikul ära ja tuleb alles õhtul tagasi. Väga inetu temast, sest nüüd, kui mu mutikesed on juba aktiivsemad, on mul ju nendega palju raskem, kui enne. No igal juhul on nad juba päris head jalgadele upitajad ja silmad hakkavad ka juba nägema. Delta on kindlalt kõige parem käija, aga Dosca on kõige parem ronija. Kui kõik sööma tulevad, siis armastab Dosca alati kuhja otsa ronida ning siis sealt kõhu alla kaevuda. See ronimine lõppes sellega, et kui meie köögis oma söömaaja lõpetasime ja esiku poole läksime, siis oli Dosca meil juba pooles esikus vastas! No selle peale korraldati meie pesa ümber. Kuna väike pesakast enam neid ei pea, siis see võeti hoopis ära, ning meie saime omale kogu toa. Uksel on küll tõke ees, aga mina saan sealt kerge vaevaga üle hüpata. Kutsikatele on see muidugi hetkel pisut kõle, aga eks nad siis magavad üksteise kaisus. Minul on igal juhul meeldivalt palju ruumi. Ei pea enam nii väga muretsema, et kellelegi peale heidan.
Dosca oli esimene, kes märkas, et ma olen ka koer, mitte ainult piima-auto ja tuli minuga nina alla suhtlema. Väga tubli tüdruk!
Selle nädalaga on nad kõik kõvasti kasvanud. Ei taha enam kuidagi korraga kõhu alla ära mahtuda. Igal juhul peavad kahte kihti võtma. No ja manööverpind mänguasjade kastis on ka juba pea-aegu neid täis, kui kõik kastis on. Tore! Nad peavadki ju lõpuks suurteks koerteks kasvama.
Pilte meie teise nädala kasvamisest vaata aga jälle albumist.

ESIMENE NÄDAL

2009-07-19T17:43:00.016+03:00

Esimene nädal on nüüd täis. Pean muidugi ütlema, et midagi väga mõnusat pole see olnud. Mul on ju 8 kutsikat, aga tisse on ühel küljel 5 ning teisel 4. Arvake ära, kuidas mahuvad kõik korraga sööma! Õige vastus on, et ei mahugi! Alati on keegi see, kes jääb ilma. Loomulikult ta siis karjub ja sahmib ja püüab kedagi tissi otsast lahti vingerdada. Parim võte on ennast kõhu äärest teiste peade juurest läbi suruda, et nii mõni tissi otsast lahti venitada. Seega on iga söögikord üks paras draama ja võitlus. No ja siis veel see sisemine värk. Iga kord, kui tited piima lahti tõmbavad, hakkab kõht omakorda väiksemaks tõmbama ja see on valus. Seega, kui saaks, siis ma neid ei toidakski, sest ma ei taha haiget saada. No aga ei saa ju! Söötmiseks ja pesemiseks pole neil ju peale minu kedagi. Õnneks on minul perenaine! Kui ta kodus on, mida ta enamasti on, siis ma pigem valvan teda ja tittesid toitmas käime koos. Tema siis muretseb, et väiksemad ja nõrgemad kõige enne kohale jõuaksid. Muidugi ei tähenda see alati, et nad ka kindlasti kõhu täis saavad süüa, sest tugevamad ja suuremad võivad nad lihtsalt eest lükata, kui nemad kohale jõuavad. Parim söömise positsioon on muideks rinna eest kaenla alla pugeda. Sealt ei pääse keegi sind eest lükkama. Aga ma arvan, et selline pidev konkurents tuleb nende üldisele arengule ainult kasuks.
Esimese nädala tegevused on neil olnud söömine, magamine, kisamine ja liikumine.
Nende kiituseks peab ütlema, et liigset kisa ei tee keegi. Alguses püütakse ikka vaikselt hakkama saada ja punnitada. Alles siis, kui tõesti enam ise väljapääsu ei leia, läheb hädaldamine lahti. No ja karjuda nad oskavad, nagu sakslasele kohane, on iga hädakisa selline, et selle suhtes ei saa keegi külmaks jääda.
Ka nende liikumiskiirust peab ainult kiitma. On lausa uskumatu, millise kiirusega nad suudavad liikuda, arvestades asjaolu, et nende jalad ju ei kanna, vaid nad peavad ainult tõmmates ja lükates hakkama saama. Nad on aga nii head edasinügijad ja suudavad ennast juba pea-aegu esialgadele püsti ajada, et tihti lõpeb nende ponnistus üle külje veeremisega. Või tegelikult ei lõpe, vaid teekond koosnebki mitmetest vahepealsetest rullidest sirgete lõikude vahele. Päris lõbus on neid niimoodi "jooksmas" vaadata.
Magamises on nad samuti tublid. Ikka südamest. Samas võtavad läbi une erinevaid poose ja nunnutavad täiega. Pole midagi armsamat, kui magav titt! Lisan siia ühe näidise "kujundmagamisest".
Söömise kohapealt on muidugi igaüks tema ise. Mõni sööb alati ja palju, mõni mitte alati ja vähe. Mis te arvate, kes võiks olla parim kaalu koguja? Te ilmselt ei usu, aga selleks on Di-Di. Vaatamata oma pidevale sahmimisele ja rahmimisele, või äkki just selle tõttu, on tema kõige enam selle nädalaga juurde võtnud. Samas ei näi ta üldse suurena. Kõige rohkem ta siiski ka ei kaalu. Kõige raskemaks on ennast söönud Devi, nadu oligi arvata. Kõige väiksemad on endiselt Diego ja Roosa, kelle ma nimetasin Dritte'ks. Nemad kahekesi on tänaseks veel alla 700 g jäänud, et mitte ütelda, vaevu üle 600 g jõudnud.
Kolmandal päeval käis meie kenneliomanik , Urve, isiklikult mu pesakonda vaatamas ja tema professionaalne hinnang oli, et Di-Di ja Roheline, kelle ma nimetasin Donar'iks, on pikakarvalised. Seega on Di-Di üks 100%line babe: pikkade lehvivate karvadega, nii abitu ja saamatuna näiv, et teda lausa peab aitama...ka endast mööda ja enda arvelt. Ja Donar, kes tuleb pikakarvaline, kas pole kummaline kokkusattumus, et just tema sai sündides kaela rohelise paela, nagu mu esimese pesakonna pikakarvaline isanegi?
Dritte kohta tahaksin ütelda, et tema on üks üdini feminiinne emane. Ilmselt aitab mulje loomisele kaasa ka see, et ta on kõige väiksem ja et tal on roosa pael, mis veelgi tema emast külge rõhutab. Aga ka loomult tundub ta selline malbe ja tubli.
Sinise poisi nimetasin ma Dakar'iks. See on üks hämmastav poiss! Rahulik ja enesekindel. Ei mingit liigset rahmimist, aga ta saab, mida tahab. Ja kui tahab magada, siis magab ja teiste kisa teda ei häiri, kui tahab süüa, siis läheb ja sööb. Midagi leidub tema jaoks alati. Välimuselt on ta üsna suur ja tugev, et ei jää mingit kahtlust, et tegu on isasega.
Siis on veel mainimata kaks emast: Punane-Dosca ja Oranzh - Delta. Dosca on samuti üsna tegija mutike. Devile paras paariline, aga veidi rahulikuma moega. Delta on aga jällegi omamoodi. Ta ei oska teiste üle domineerida ja seepärast peab ikka vahetevahel kisama, kui teised on juba sööma saanud. Ka ei rahmi ta nii hirmsasti ja üldse on selline, et ei taha väga silma paista. Tema puhul on väike kahtlus, et äkki on ka pikakarvaline. Tal on rinna ees märgatav valge kolmnurk, mis teeb ta kohe eriliseks, väljavalituks. Samas mulle tundub, et vaatamata sellele, et ta oma tublidust demonstreerida ei taha, on ta väga tubli. Minu meelest suudab tema ennast kõige paremini esijalgadele upitada ja on kogu olemusega selline...selline..tark. Tema nimetamisega nägin ma kõige rohkem vaeva. Mitte ei saanud aru, mis võiks talle sobida. Lõpuks jäi siiski Delta, sest see on kreeka tähestiku 4. täht ja tema oli minu 4. emane pesas ning ka see valge komnurk on nii Delta moodi.
Üks päev tegi perenaine mulle paanikat ka. Korjas kõik mu mutid ühte kasti ja veeretas tuppa. Ma küll ei keelanud teda, aga valvsaks tegi see mu igal juhul. Siis aga tuli välja, et tal oli vaja põhjalikum pesakasti puhastus ette võtta. Muidugi said kõik varsti jälle puhtasse pessa tagasi ja häire oli möödas. Mitte et ma midagi halba perenaisest kahtlustaksin, kuid inimesed peaksid sellest hästi aru saama, sest neil on tabav ütlus: usalda, aga kontrolli. Nii ma siis hoiangi alati silma peal, kui keegi võõras mu tittede juures on või kui ka perenaine mõne neist kätte võtab.
Tänase ülevaate lõpetan siis kõikide nimede ja kaaludega:
- Punane - Dosca - 729 g
- Sinine - Dakar - 740 g
- Roosa - Dritte - 615 g
- Kollane - Devi - 766 g
- Oranž - Delta - 715 g
- Roheline - Donar - 731 g
- Lilla - Diego - 617 g
- Valge - Di-Di - 753 g
Selle esimese nädala pilte näete muidugi jälle albumist .

1 PÄEV VANAD

2009-07-16T08:49:00.011+03:00

Esimene elupäev on muttidel seljataga ja mõningaid tähelepanekuid annab juba teha.
Kuna neil nimesid veel pole, siis kutsun neid esialgu värvide järgi, et aru saada, kes on kes. Piltidelt on ka näha, et igaühel erivärviline pael eristuseks kaelas on. Tüdrukud on siis sündimise järjekorras: Punane, Roosa, Kollane, Oranž, Valge ning poisid sündimise järjekorras: Sinine, Roheline, Lilla.
Lilla poiss, kes sündis kõige pisemana, on olnud kõige tragim. Ta nagu saaks aru, et peab teistele järgi jõudma. Sööb usinasti ja liigub väga kiiresti ringi. Tema juurdekasv selle esimese päevaga on olnud 54 grammi, aga sellele vaatamata on ta ikka veel väiksem kui teised sündides olid. Kuid ma üldse ei kahtle, et see teda ei sega olemast väga tubli ning asjalik. Ma arvan, et nimetan selle poisi Diego'ks.
Järgmisena on tähelepanuväärne Kollane. Nii võimukat mutti teist ei leidu. Ta teab täpselt, mida ta tahab ja ta ka saab selle ilma kõhklusteta. Ta on ka meeletu söögiisuga. Kuna neid nii palju on, siis korraga kõik sööma ei mahu. Tema aga sööb alati. Kui ta peaks "lauda" hilinema, siis ei häiri see asjaolu teda üldse. Ta sõidab teistele otsustavalt sisse ja üle ja varsti on ta vallutanud parima tissi. Ehk saab tema nimeks Devi.
Kolmas, kes sellest mustast karjast kohe tähelepanu äratab, on Valge. Ta on kõige ehtsam blondiin või tibi või kuidas iganes ühe ilusa totuka sahmerdise kohta ütelda. Tal on pidevalt vaja ringi paanitseda. Kui tal on õnnestunud esimesena kõhu alla pääseda, läheb tal ikkagi veel hulk aega sahmimist, enne kui ta suudab tissi suhu saada ja siis veel mitu korda tissi kaotust, enne kui ta suudab seda korralikult imema hakata. Ise muudkui kobiseb sealjuures. No ja võib kindel olla, et ka ilma segajateta on ta mõne aja pärast selle tissi jälle kaotanud. Vaatamata kõigele sellele uih-aih sahmimisele, on ta selle esimese päevaga 30 grammi juurde võtnud, mis on pesakonna 3. tulemus. Tema ma nimetan Di-Di'ks.
Ülejäänute kohta ei oska veel midagi täpsemalt arvata. Häält oskavad nad kõik teha ja liiguvad päris kiiresti, kui tahavad, ning muidugi on nad kõik imeliselt armsad. Eriti, kui nad magavad ja läbi une erinevaid poose võtavad :)
Minu enda esimene päev nii lilleliselt muidugi pole läinud kui neil, et muudkui söö ja maga. Mina pean neid ju söötma ja pissitama-kakatama ja endal alles sees kõik valus ja veritsev. Õnneks on mul perenaine, kes jagab minuga minu vaeva ja hoiab tittedel seniks silma peal, kui ma oma hädasid õues käin tegemas. Ja seda õue vahet jooksmist tuleb mul umbes 5 korda nii palju kui tavaliselt. Et seega ma ennast kuigi hästi ei tunne. No aga aega on. Ma saan hästi süüa ja pidevalt pannakse mulle puhas jahe vesi joomiseks ja perenaine avaldab muidu ka pai ning musiga tunnustust. Seega saame hakkama ja edasi läheb ju ikka ainult paremaks.
Ühepäevaste muttide pildid leiad albumist.

PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS

2009-07-15T08:12:00.007+03:00

Eile, 14. juulil 2009, sain siis kaheksal korral soovida "Palju õnne sünnipäevaks!" oma kaheksale järglasele. Nii kerge ja lihtne see muidugi ei olnud nagu praegu kõlab. Ettevalmistused suurhetkeks algasid juba 12. juulil, mil ma õhtusöögist kategooriliselt keeldusin. Tasapisi hakkas siis juba ka valutama. Perenaine tutvustas mulle mu titetuba, mis oli täpselt samasugune, nagu viimatigi ja tõi esile kõik mälestused seoses tittedega :) Igal juhul kasutasin seda tuba pesategemiseks meeleldi. Kui ma 13. õhtuks veel poeginud polnud, siis perenaine hakkas muretsema, andis mulle väikeste tükkide haaval energiatahvlit, et mul oleks ikka jõudu, kui kriitiline hetk käes. See oli hea. Need väikesed tükid seisid sees ja andsid tõesti jõudu juurde, mida kippuski väheks jääma sellise pika nälgimise peale. 13. õhtul jäi perenaine minuga koos alla korrusele magama. No ega väga magada ei saanud, aga ma püüdsin siiski perenaist nii vähe tülitada, kui võimalik ning ise oma pesas oma valudega hakkama saada. Usun, et ma väga ei hädaldanud.

No ja protsess algas lõpuks hommikul kella kaheksast, peale hommikust jalutuskäiku. Olin nii hästi ennast ette valmistanud, et esimese sünnini ei läinudki palju aega - 8:40 oli esimene käes. Emane, kaalus 546 grammi -punane. Edasi läks kõik nagu raamatust. 7 mutikest sündis ühtejärge:
9:40 isane, 538 g - sinine
10:25 emane, 449 g - roosa
10:45 emane, 521 g - kollane
11:10 emane, 538 g (jalad ees) - oranž

11:50 isane, 515 g - roheline
12:25 isane, 391 g - lilla
See seitsmes oli nii väike ja osav, et sündis kuidagi märkamatult. Oma meelest ma ei pressinudki sel hetkel, kui tema välja vupsas.
No ja siis ei tulnud ega tulnud midagi. Oli ju tunda, et pole veel kõik, aga ei midagi. Perenaine hakkas juba muretsema ja helistama igale poole. Lõpuks panigi mu koos tittedega auto peale ja sõidutas kliinikusse. See sõit mõjus meile aga hästi ja ma sain siiski ka kaheksandaga maha. Kell oli siis 15:40 ja see oli emane, kes kaalus 504 g - valge.
Sellele vaatamata viidi mind kliinikusse ja tehti pilti, et oleks siililegi selge, palju veel kutsikaid tulemas on. Pilt näitas ühte. Pandigi mind jälle autosse tagasi ja saadeti koos ühe süstiga koju seda viimast poegima. Ega ma kaua ei saanudki kodus oodata, kui ka selle viimase välja lükkasin. Aga see ei olnud üldse kutsika moodi. No jah, tal oli samuti nagu pea ja saba, kuid ta ei lõhnanud nagu kutsikas ja ta ei kostnud nagu kutsikas ja ta ka ei maitsnud nagu kutsikas. Seega, see viimane asi ei läinud arvesse. Perenaine koristas selle koos muu mustusega minema ja mina sain hakata oma kaheksat pisikest poputama.
Pärast kõike seda pingutust käisime jalutamas. Teate, kui kerge ma olin! Mul oli tunne, nagu oleksin tee kohal hõljunud, seda vaevu varbaotstega puudutades. Kui hommikul veel oli raske olnud jalgu tõsta nii, et varbad järgi ei lohiseks, siis nüüd ma lausa lendasin. Ka tahtsin ma süüa. Oi, kui hea on jälle süüa! Ja juua, väga palju juua! No ja lõpuks magada koos oma mutikarjaga.
Olen juba väga põnevil, kuidas nad kasvama hakkavad ja millised nimed omale välja teenivad. See pesakond saab muideks olema Estrellesti D-pesakond.
Ah jaa. Pilte on meil ka juba mõned ja tuleb kindlasti veelgi. Hoidke ennast kursis minu albumiga

RASKE OOTUSAEG

2009-07-07T11:00:00.009+03:00

Mina kohe oskan endale häda kaela tõmmata. Ma pole teile veel teatanud, aga nutikamad on ehk isegi juba aru saanud, et minu jaoks on sel Saksamaa sõidul väga konkreetsed tagajärjed. Jah, ma olen titeootel. See muidugi ei ole just mingi häda, aga ausõna, see pole ka midagi, millest vaimustuda. Siiani oli nagu enam-vähem, ainult minu tavaline hea söögiisu polnud enam see ja hirmsasti ajas jooma, aga muu ei häirinud. Kannatas nii joosta kui ka hüpata. Viimasel nädalal on aga kõht juba niipalju seganud, et olen hakanud valearvestusi tegema. Ma ei suuda ennast enam nii kiiresti liigutada, kui enne ja tõukeks läheb palju rohkem jõudu vaja, kui vanasti. Rääkimata sellest, et minu väljanägemine ei kannata enam üldse mingit kriitikat. No ja selle kõige tagajärjel suutsin oma varbad autost välja hüpates puuri põhja vahele jätta ning kaks esikäpa küünt poolenisti pealt ära tõmmata. Kolm olevat kohtu seadus ja kaks ilma kolmandata ei pidavat jääma - targutavad inimesed. Ilmselt mitte ilma asjata, sest minulgi on nüüd kolmas kord oma varbaid lõhkuda. Seekord on aga asi hullem just peatselt sündivate kutsikate tõttu minu sees. Narkoosi mind ei pandud, aga ilma narkoosita oli küünte katsumine väljakannatamatult valus. Seega jäid need pooleldi lahtised küüned mulle siiski alles ja ma pean kuidagi liigutud saama. Ka antibiootikume ei anta ja sellega kasneb põletiku oht. Siiski tehakse jälle jalavanne ja kreemitatakse ning loomulikult kannan jälle ka sokki :S No kas te kujutate ette, kui õnnetu ma nüüd selle kõige juures olen: kere kaks korda suurem ja kõigest kolm jalga seda toetamas. Lisaks palavus ja valutav käpp. Olen nagu mingi vanur: aeglane ja kohmakas ja magan pidevalt. No on ikka jama! Loodame, et kutsikate sündimise ajaks on mu küüned juba mõnevõrra välja kasvanud ja enam nii hullusti haiget ei tee. Liigsest kehakaalust saab seejärel kindlasti lahti ;) Praegu aga ei jää mul muud üle, kui olukorraga kohaneda. Luban, et järgmine kord annan endast rõõmsamaid teateid. Tegelikult on rõõmsameelsus minu loomuses ja hädaldamised mulle ei istu.

SUVI LÕUNAS

2009-06-26T10:27:00.016+03:00

Veetsin hiljuti suurepärase puhkuse Lõuna-Eestis. Esialgu arvasin, et olen jõudnud paradiisi. Tõsi, sõit sinna oli üsna pikk ja väsitav. Mind pakiti autosse puuri ja puuri uksele pandi jalgrattad kuhja ette, nii et ma enne kohalejõudmist välja ei saanudki. See-eest oli aga koht, kuhu me jõudsime, jumalik: maja orus, kahel pool kõrguvad mäed heinamaade ja metsadega ning maja kõrval tiik. Ma tõesti ei liialda, kui ütlen, et veetsin umbes poole seal oldud ajast tiigis. See oli NIIII mõnus: jooksed tiiru ümber maja ja vupsad jälle tiiki, jooksed veidi metsavahel ja jälle paar tiiru tiigis. Kohapeal oli ka palju lahkeid lapsi, kes mulle pidevalt pulki viitsisid visata. Iga paari pulga järgi sai jälle ujuma minna. Keegi juba avaldas kahtlust, et mul liguneb liha luudelt lahti :D
Järgmine päev oli seal aga tõsine tööpäev. Algas see juba kell 7 hommikuse jalatuskäiguga ja seejärel muidugi hommikuse suplusega ja siis jätkus peale hommikusööki igasuguste erinevate tegevustega:
põletati oksi - seal sain mina sädemeid püüda ja vaadata, kas oks jõuab inimese käest enne lõkkesse või saan selle vahelt endale näpsata ja seejärel ise purustada;
lükati traktoriga mulda laiali ning veeretati kive - seal sain mina veerevate kivide püüdmisel abiks olla, kuigi inimestele see ei meeldinud, kui ma traktorit tema töös abistada püüdsin;
istutati lilli - sealgi oleksin meeleldi aidanud aukude kaevamisel ja istutuspottide äravedamisel, kuid siingi piirati mu abistusi üsna karmilt.
Minu kõige tähtsam töö oli seal siiski laste valvamine. Ruumi oli ju palju ja suurtel inimestel nii tihedalt tegemist, et laste järgi ei vaadanud keegi. Mina siis püüdsin neil kõikidel silma peal hoida, kuigi see ei olnud lihtne ülesanne, sest neid oli neli ja nad ei käinud sugugi mitte kõik koos ringi. Kindlasti pidin kaasa minema nende lastega, kes metsa läksid. Kui kedagi metsas polnud, siis jooksin nendega, kes olid maja ümber. Aitasin neil ronida nii kivi otsa kui mullahunnikusse, konna püüda ja oksi põletada. Ma isegi ei kujuta ette, mida nad oleksid ilma minuta teinud. Kindlasti oleks mõni laps selle pika ja kireva päeva jooksul kusagile kaotsi läinud.
Õhtul küpsetasime veel liha ja magama saime alles 12.
Järgmisel hommikul oli jalutuskäik pisut raske. Nagu väga vanaks oleks korraga jäänud: jalad olid kanged ja lihased valusad. Siiski peale jalautuskäiku ja muidugi hommikuujumist sain ennast siiski veidikene lahtisemaks. Õnneks see päev enam nii töökas ei olnud. Poolest päevast pandi mind koos ratastega jälle autosse ja seal ma veetsingi mitu tundi, kuniks inimesed kusagil ratastega sõitsid. Õhtuks sõitsime järgmisesse kohta.
See uus koht oli rohkem tavaline: mitmed väikesed majad aedadega, igaühes koer valvamas. Selles hoovis, kuhu minu inimesed läksid, oli ees ootamatult mu vana sõber Volli! See kohtumine oli niivõrd ootamatu, et ega ma ei osanudki väga rõõmustada. Aga parem ikka, kui üksi. Seal oli tegelikult veel üks väike koer, kuid ma ilmselgelt ei meeldinud talle ja ega ta siis ei saanud loota ka minupoolsele sümpaatiale. Nii meid siis kokku ei lastudki. Ilmselt ei tundnud me kumbki, et oleksime millestki ilma jäänud. Inimesed tegid tuld ja grillisid liha, mina nuuskisin Volliga niisama ringi. Hea rahulik õhtu. Ainult et inimesed ei tahtnud kuidagi magama minna, kuigi väljas oli juba pime. Mina väsisin küll nii ära, et pean häbiga tunnistama oma valvsuse kaotamist. Aga peale minu oli seal ju ka kohalikke koeri, küllap nemad oma tööd tegid ja ma ei olekski pidanud seda võõrast hoovi valvama.
Hommikuse jalutuskäigu tegime Volliga koos ühes lähedalasuvas männimetsas. Lõunast aga pakiti jälle autod kokku ja hakati sõitma. Ronisime kõik koos kusagile mäele ja osad inimesed jätkasid ronimist ka mäel olnud torni tippu. Pärast käidi veel mingitel loodusradadel imeliku nimega kohas - Pokumaal. Mina võisin selle osa õnneks vahele jätta. Minu jalad küll ei igatsenud enam käimist. Tegelikult hakkasin siis juba koju tahtma. Koju jõudsime aga alles üsna hilja õhtul.
Oleks mul kodus ka selline tiik, nagu seal lõunas, siis võiksin küll ütelda, et elan paradiisis ja mul on kõik olemas, mida hing ihkab. Samas on muidugi tore, kui ikka ja jälle leidub uusi ja huvitavaid asju, mida kogeda. Et siis jään põnevusega ootama, mida järgmiseks juhtuma hakkab.

SAKSAMAA

2009-05-25T16:38:00.018+03:00

No nüüd sai siis lõpuks tehtud see inimeste poolt kaua räägitud ja pikisilmi oodatud Saksamaa reis. Minu jaoks oli see reis tulvil üllatusi. Ei või ilmselt kunagi arvata, et oled juba küllalt vana ja tead ka seepärast üht-teist. Nüüd ma tean, kui vähe ma tegelikult tean. Mitte kunagi enne polnud ma näinud nii palju autosid, nii laiasid teid, nii palju suuri autosid, viibinud nii kaua autos ega sõitnud nii pikalt. Samuti polnud ma enne nii sageli inimeste terves ja ratsionaalses mõistuses kahelnud.
Aga et siis kõigest algusest peale:
Ühel esmaspäeval, selle asemel, et tööle minna, hakkasid inimesed asju auto peale pakkima. Neid asju oli ikka nii palju, et mul tekkis kohe kahtlus, et minnakse kusagile kauemaks. Sellisel juhul ei oleks ma kuidagi tahtnud maha jääda. Kohe, kui keegi mingi kotiga auto juurde läks, pressisin ennast ka välja ja ootasin pakiruumi juures. Püüdsin teha kõik endast oleneva, et ka kaasa saada. Et mind kogemata maha ei unustataks. Umbes lõuna ajal lõpuks juhtus ime, mida ma tegelikult väga ei uskunudki enam: pakiruum avati ja mind lasti autosse puuri. Võite isegi arvata, et teist kutset polnud vaja.
Siis me sõitsime ja sõitsime ja sõitsime ja sõitsime. Vahepeal vaid väikesed pausid, kus inimesed sõid, vahetasid autos kohti, jalutasid ja jootsid mind. Ja nii kuni ööni välja. Väljas oli juba pime, vihma sadas, tee oli väga kitsas ning pidevalt pressisid vastutulevad suured autod oma kohutavalt erksate tuledega meist hirmuäratavalt lähedalt mööda. Kuhu me küll niimoodi sõidame? Miks ei võiks inimesed öösel magada, nagu nad seda ju tavaliselt teevad? Mina igal juhul enamasti tukkusin. Ega mul seal ju muud suurt teha polnud. No lõpuks võeti ühes bensiinijaamas siiski magamiskotid välja ja inimesed keerasid end sealsamas autos magama. Ma olin siiani ikka arvanud, et inimesed voodis magavad või siis äärmisel juhul telgis madratsil, aga peab ütlema, et neis on üllatusi.
Peale paaritunnist und olidki nad juba jälle üleval. Väljas oli kah valge ning vihm oli järel. Väike liigutamine nii mulle kui neile ning jälle autosse ja sõitma. Siis läksid teed laiaks ja autosid oli üha rohkem ja rohkem: ees, taga, paremal ja vasakul. Sõitsime hirmsa hooga koos kõikide teistega. Kuni ühel hetkel enam ei sõitnud. Aga kohal ka polnud. Nii kaugele, kui silm ulatus, olid ees ja taga neljas reas ainult autod. Kõik seisid sõbralikult koos. Inimesed tulid autodest välja, ringutasid ja ootasid täiesti rahulikult, nagu oleks korraga kogu see kihutama sundinud kiire üle läinud. Läks ikka väga kaua aega enne kui autod uuesti tasapisi liikuma hakkasid. No ja siis me sõitsime jälle väikeste pausidega muudkui edasi. Vahel kiiremini, vahel aeglasemalt. Teise päeva õhtuks jõudsime kusagile asulasse. Kena kohake madalate majade ja aedadega. Üsna kodune.
Mindki võeti autost välja ja viidi ühte aeda, kus oli kuulda mitmete koerte haukumist, kuid näha polnud kedagi. Siis aga tuli kohalik peremees ühe ilusa poisiga rihma otsas ka meie juurde. Poiss oli tõesti lisaks ilule ka tore ja sõbralik ning tegelikult ikka juba poisikese east väljas. Panin ta muidugi kohe hammaste laksutamisega proovile, kuid ta ei kohkunud sellest sugugi. Püüdis aga sõbralik edasi olla ja mulle meeldida. No siis proovisin pea ja käpa turjale panemist. Isegi sellega sai ta hakkama. Möllutasime siis veidi ringi ja ma sain aru, et olen oma jooksukaga poisil pea segi ajanud. Igal juhul oli ju tegu igati sümpaatse isendiga ning ma polnud siis ka vastu, et temaga paarituda. Siis nii läkski. Inimeste üksmeelsel heakskiidul ja rahulolul. (Kuna meil kohapeal pildistamiseks momenti ei tekkinud, siis see pilt siin kõrval on võetud tema kenneli kodulehelt http://www.ingodd.com/)
Peale seda ootamatut vahepala istusime varsti aga jälle autosse ja hakkasime uuesti sõitma. Väljas hakkas ka juba pimedaks minema. Kas tõesti möödub ka see öö autos rappudes? Siiski tuli inimestele vist mõistus viimasel hetkel pähe ja nad läksid ööseks ühte hotelli. Mul söödeti kõht täis ja jäeti autosse. Õige ka. Neil ju auto maast laeni igasuguseid asju täis ja kes seda kõike valvaks? No ja oma autos oma vaiba peal on päris hea magada. Tingimuseks muidugi see, et auto ei sõida ja värske ning jahe ööõhk pääseb lahtisest aknast sisse.
Järgmised päevad olid kõik ühtmoodi kummalised. Sõitsime ühest kohast teise ja mulle näidati erinevaid linnasid ning hiigelsuuri vanaaegseid maju ja suuri aedu. Aiad olid muidugi ilusad. Palju rohelust ja palju vett. Kas te kujutate ette, kui mõnus on sukelduda jahedasse kanalisse peale mitmetunnist kuumas autos loksumist? Ilmselt kujutate. Aga perenaine ei tahtnud sellest kuuldagi. Mina vedisin ühemõtteliselt vee poole ja tema veel ühemõttelisemalt jälle mind veest eemale. Mingil hetkel siiski mina võitsin :) Mis sellest, et rihma otsas, aga siiski vees! Pärast oli kohe hulga mõnusam olla.
Paaril korral võeti mindki ööseks tuppa. Kuid selle tegevuse eesmärk jäi mulle arusaamatuks. Miks nad mu endaga kaasa võtsid, kui ise kohe magama läksid? Ma küll püüdsin neid nägu ja varbaid lakkudes ärkvel hoida ja näiteks omale palli loopima panna, kuid nemad ainult pahandasid selle peale. Oma autos oli siiski palju mõistlikum ööbida.
Ühel õhtul jäime öömajale mingi väikese järve äärde üsna metsa sisse. Igal juhul ei näinud ma seal jalutuskäigul ühtegi inimest. Ainult möödavuhisevad autod olid. Perenaine lasi mu siis koguni rihmast lahti. No siis oli ikka täielik nauding joosta järve ja ujuda-ujuda, välja tulles teha puude vahel kiiremaid ringe ning jälle järve põrutada. Mul lubati mitu tundi niimoodi lustida enne kui jälle autosse viidi. See oli kindlasti minu parim hetk sellel hullumeelsel reisil.
Kõiki pilte minu reisist saate vaadata perenaise albumist: http://picasaweb.google.com/mare.adermann/Saksamaa2009#
Lõpuks olime jälle kodus tagasi. Küll oli hea vabalt aias joosta ja ennast kuudi katusel või kase all täies pikkuses välja sirutada!
Täna tundub see kõik nagu unenägu, mis mööda on saanud. Täna olen jälle õuekoer ja naudin täiel rinnal valvamist ning päikesepaistel unelemist ja koguni põllul jälje ajamist ning ojas ujumist :)
Ei tea, kas selleks pidigi kõik need kannatused läbi elama, et väärtustada oma igapäevast rutiinset elu...

ELU ON SELLINE

2009-05-04T15:28:00.006+03:00

Pole teile ammu endast midagi teada andnud. Ootasin nagu kogu aeg midagi, millest tasuks kirjutada, kuid tegelikult kulgeb elu vaikselt edasi ja mitte miski ei tundu märkimisväärne. Kuidagi märkamatult sai minust toakoer ja mind on viimasel ajal päris palju kiusatud. Küllap algas kõik juba sellest, et mind talveks puhkama pandi. No midamoodi üks töökas koer teie meelest puhkama peaks? Mul igal juhul olid selged energia ülejäägid ja eks ma siis rakendasin neid ohtralt aias patrullimisele: koeri haukusin valjemini ja hirmutasin meeletuma tormamisega mööda aiaäärt, samuti lisasin haugutavate nimekirja mõned kummalisemad inimesed.
Selliste äkksööstudega tegin lõpuks oma jalale miskitpidi viga. Ega ma ise nagu väga ei kurtnudki, kuid inimesed muutusid murelikuks, et ma muudkui lonkasin. Lõpuks viidi mind arsti juurde. No ja sealt algaski üks lõputu näppimine ja torkimine. Arst näpistas kannast ja diagnoosis varba sirutaja kõõluse vigastuse - väga peened nimed neil ikka! Igaks juhuks mind koguni uinutati. Midagi opereeritavat siiski õnneks ei olnud. Raviks hakkasin saama mingit üsna vastikut rohtu ja täielikku tubast režiimi vaid lühikeste jalutuskäikudega. No vahel oli nagu parem, aga vahel oli ikka kehvem ka ja tegelikult oli varvaste alt päris vastik tunne ja ma püüdsin seda olukorda ise ka kuidagi parandada: igal vabal momendil, kui meelde tuli, lakkusin usinasti valusaid varbavahesid.
No igal juhul ei toonud tulemust ei inimeste ega ka minu meetod. Lonkamine kestis ja minu toaarest ka. Jalg oli ikka päris valus. Eriti, kui pinnas juhtus pehmem olema ja varvaste vahele vajuma. Õppisin isegi kolmel jalal jooksmise ära.
Siis viidi mind uuesti arstile. Tehti aga jälle mingit süsti ja siis hakati jälle igaltpoolt näppima. Kui arst kõrvani jõudis, siis ma natuke urisesin talle, sest mälestused sellest kliinikust seoses minu kõrvadega on kustumatud ja ma ei tahaks neid kogemusi korrata. No jah, aga ega inimestega pole mõtet jõudu katsuda...Mulle tõmmati suukorv pähe ja väänati põrandale külili. Perenaine ronis kogu kehaga otsa ja surus veel küünarnuki ka kõrile, arst asus valusaid varbaid näppima. Paaril korral õnnestus mul siiski ennast nende käest püsti vingerdada, kuid siiski lõppesid sellised katsed jälle külili maas perenaise all.
Lõpuks oli diagnoos käes: äge põletik ja palju igasuguseid halbu baktereid.
Sellele arstilkäigule on järgnenud igapäevased vastikud jalavannid ja kreemitamised ja alandavad sokikandmised. Aga ma olen õppinud, et kui vaikselt jalg vannis seista, siis perenaine sügab mõnusasti ja annab iga minuti tagant maiust. Ega see tegelikult polegi väga hull, ainult tüütu on niimoodi minutite kaupa mitu korda päevas oma varbaid leotada. Ja siis veel see varbavahede kreemitamine - alguses oli valus, aga viimasel ajal on meeletult kõdi, kui keegi sul jalatalda kreemitab. Soki kannatan ka ära. Ei ürita sugugi üksijäädes ära võtta. See ei õnnestu. Mul on juba kogemusi. Tegelikult tehakse seda kõike ju minu enda pärast ja jalutamine ongi lõpuks meeldivaks läinud. Isegi õues murul joostes pole enam valus! Äkki saab varsti välja tagasi ja põllulegi jooksma...
Tegelikult vist siiski mitte, sest mul algas jooksukas ja siis olen alati toas elanud.
No ja nüüd veetakse mind mingisse teise kliinikusse, kus pean iga paari päeva tagant verd loovutama. Ma isegi väga ei hakka vastu, kuigi ma ei saa küll aru, et mulle sellest tegevusest mingit kasu sünniks. Aga perenaine ei anna nii kui nii järgi ja kui ma tubli olen, saan pärast vorsti. Miks kakelda? Ju siis peab mu elu praegu just selline olema.
Aga sellel pikal pimedal ja õnnetul ajal on mu pojake, Figaro, mulle rõõmu valmistanud: ta tegi ära aretuskontrolli Soome kohtunikule ja sai Eesti esimese aretusklassi. Minu perenaine isiklikult käis temaga seda katset tegemas. Varrukatöö oli igati eeskujulik, kuigi kõrvalkäimine jättis kõvasti soovida. Kui ta nüüd veel näitusel edukalt kasutusklassis ülesse astuks, siis võiksin temaga 100% rahul olla. Selline tore ja ilus isane on temast kasvanud!
Hakkan vist vanaks jääma, et räägin järglastest ja haigustest. Aga mis teha, kui need teemad on aktuaalseks muutunud. Elu ongi selline!

AU

2009-01-29T22:21:00.001+02:00

Pika peale olen hakanud aru saama, et mu möödunud hooaja pingutust peetakse päris austust väärivaks.
Perenaisele anti minu raske töö ja heade tulemuste eest 2008. aastal saksa lambakoerte ühingu uue aasta peol hiigelsuur karikas, kui parima universaalse koera omanikule. Nagu ma nüüd aru saan, siis on see üks kõige ihaldusväärsemaid tiitleid kohalike mustaseljaliste seas. Mulle, muideks, ei antud midagi. Kuigi mina olin ju see, kes muudkui pingutas ja endast parimat andis. No hea küll, ega ma ikka kogu au ka endale võtta ei saa. Eks perenaine ikka raiskas ka üks jagu oma aega ja energiat, et mulle selgeks teha, mida ta minust ootab.
Peo pilte näete ESLÜ kodulehelt: http://www.saksalambakoer.ee/est/avalikud_suhted/pidu_2008 ja ka kõikide autasustatute kohta saate lugeda samast: http://www.saksalambakoer.ee/est/algoksake/2008_parimad

Ja kui ma nüüd sügavalt järele mõtlen, siis on mu elu peale sellist au ilusamaks läinud küll. Mind lastakse mitu korda päevas tuppa sööma ja menüüsse on ilmunud uus hõrgutav toit. Inimesed arvasid küll, et see uus toit lõhnab kehvemini, kuid mida nemad teavad. Tegelikult on see uus toit absoluutselt vastupandamatu lõhnaga ja ka maitsega. Kui teil selle peale suu vett hakkas jooksma, siis vaadake jälle sakslaste kodulehele, kus selle uue toidu kohta ühte uut logo näete.

No ja kõige suurem muudatus toimus meie majas ühes toas, kus mulle tehti autasude nurk. Kõik mu teenitud trofeed on seal koos ja illustreeritud minu kauni noorukiea pildiga.

Teate, nii võib ennast koguni uhkeks hakata pidama.
Aga tegelikult läheb elu edasi ja sellel aastal on juba uued tähed ning järgmisel jälle järgmised ja mina ajan omi asju ilmselt mingil teisel rindel. Olen poole kõrvaga kuulnud inimeste juttusid minu tulevasest Saksamaa reisist. Ma ei oska küll sellest midagi arvata, aga kui perenaine minuga kaasa tuleb, siis sõidame kasvõi Saksamaale.

PUHKUS

2008-12-29T19:27:00.000+02:00

Nagu ma aru olen saanud, on mind peale pingutavat hooaega sundpuhkusele saadetud. Mida see siis tähendab? Eelkõige muidugi seda, et iga päev trenni ei tehta või et koguni mitu päeva jutti trenni ei tehta. Mõnel nädalavahetusel vaid üksik jälg või väike kuulekuse jupike. Varrukasse enam üldse ei viida. Enamasti käime nüüd jalutamas. Kas rihma otsas küla vahel (siis saab ka vahel mõne ilusa kuulekuselemendi eest palli taga ajada) või lahtiselt põldude vahel. Kui külas on palju koertevahelist infot lugeda ja edastada, siis põllu peal saab jälle nõrkemiseni rebase või kitse jälgi ajada või põldhiirte pesasid välja kaevata, kui maa liiga kõvaks pole külmunud. Ja nii päevast päeva ja nädalast nädalasse.
No tegelikult oli üks põnevam päev ka, kui palju koeri ja inimesi kogunes jälle kennelpäeva tähistama. Minu Estrellesti kennel on nüüd 30 aastat vana! Tegime igasuguseid trikke ja suhtlesime niisama ning muidugi grupis lamamine ja varruka tabamise võistlus ka. Pean ennast kiitma (kes see muu ikka mu saba kergitaks), et olin püsilamamises võitjate pundis ja varrukatabamises emastest üks kindlamini varrukat tegevaid koeri. Kuigi auhinda selle eest ei antud, sest tegelikult võisteldi kiiruses ja ma pole kunagi väga kiire olnud. No ja selle mitte treenimisega olen oma tippvormist juba üht-teist kaotanud ka. Aga päris hämmastav oli vaadata, kuidas nii mõnelgi enne otsustavat hüpet julgus otsa sai...samas oli neid, kes lamamisest ei liikunud ka siis, kui peremeest-naist enam silmapiiril ei paistnud ja igasuguseid muid ahvatlusi nina ees veeretati, rohkem, kui tavaliselt. Kennelipäeva pilte näete: http://picasaweb.google.com/mare.adermann/EstrellestiTalvepEv08
Samal ajal, kui mina aias igavalt patrullringe teen, ei puhka perenaine hetkegi. Ikka käib ta platsil teistele koertele ja inimestele elementaarset istu-lama tarkust õpetamas (ma saan ka vahel autos kaasa, et pärast üks metsa jalutuskäik teha ja veidi kuulekust) ja Figaroga kaitsekoolitusel ja takkatipuks veel selle väikese jaapanlasega näitustel. No nemad said oma viimase juuniortšempioni sertifikaadi kätte ja vormistasid tiitli ära. Loodetavasti on see teema nüüd mõneks ajaks tema kavast maas!
Ah jaa, hiljuti sain uue sõbraga tuttavaks. Marco. Ma olin teda enne ka näinud, aga siis oli ta sõbrunemiseks veel liiga titt. Ega see sõpruse värk mul nii väga kergesti ei tule. Pole ma oma seisukohti kunagi varjanud ja perenaine teab ka suurepäraselt, et ega ma väga igaühega sõprust ei otsi. Seepärast sain kohe põllu ääres autost väljudes suukorvi pähe ja seda oli ka vaja, kui ma ulja nooruki tervitust pidin tõrjuma, kes teisest autost välja lendas. Perenaine muidugi tuletas mulle üsna ruttu meelde, et kakelda ei tohi ning kui ma olin igati näidanud, et olen tema nõudmistest aru saanud, siis sain ka sellest ebamugavast suukorvist lahti. Pärast läks meil päris hästi. Muidugi ei võtnud ma tema mängule kutsumisi kohe vastu, vaid ignoreerisin ja urisesin, et ta siiski teaks, keda siin austama peab. Kuid jalutuskäik oli üsna pikk ja mõned korrad allusin siiski provokatsioonile ning tormasin teda taga ajama. Eks ta oli ikka visa ka ja ei lasknud ennast minu jorinatest väga heidutada. Oli ikka rõõmus edasi. Nagu ma juba enne mainisin, siis on minu sportlik vorm selle puhkusega langenud ja seepärast polnud lootustki, et ma teda taga ajades kätte saaksin, kuigi ta oli igati viisakas ja ei jooksnud väga kaugele eest ära. Enne tagasi pööramist püüdsid meie perenaised meid koos pildile saada, aga ma ei loeks seda eriti õnnestunud katseks, sest sellel poisil pole veel koolitarkust ollagi. Harjutagu enne, mis see istu või lama tähendab ja siis proovigu uuesti. Suur koer, aga kutsika aru alles. Mul oli ikka vahepeal lausa piinlik kuulekuse olukorras sellisega ühele pildile jääda. Lisasin siia mõne pildi illustratsiooniks ka, aga kes soovib kõiki meie jalutuskäigu pilte näha, siis esialgu näeb neid minu avalikust fotoalbumist: http://picasaweb.google.com/Estrellest.Dakota/MarcoJaDakotaJalutuskIk

Ongi selleks korraks kõik. Eks ma logelen edasi ja vaatan, mida perenaine minu elu põnevamaks muutmiseks välja hakkab mõtlema. Annan siis jälle endast kuulda, kui miskit uudist on. Seniks aga head vana aasta lõppu ja uue algust! Ärge aastavahetuse pauke kartke. Need ei tee tegelikult mitte midagi.

KAITSETRENN

2008-11-04T14:57:00.000+02:00

Nädalavahetusel sai tehtud varrukatrenni, mis polnudki tegelikult varruka trenn, vaid tõesti kaitsetrenn. Koht oli küll sama, kus me ikka varrukat teinud oleme, kuid platsile minnes polnud seal varrukameest näha. Perenaine juhtis mu üle platsi võssa, kust see tuligi – suur ja hirmuäratav valgus vaikselt kuid kindlalt otse mulle peale. Esimeseks strateegiaks valisin hirmutamise. Tegin oma kõige kurjemat nägu ja häält ning näitasin igati, et ta veel kahetseb, kui kohe otsa ringi ei keera. Aga ei keeranud. Vaikselt, kuid kindlalt nihkus muudkui lähemale. Siis mul tuli juba veidike hirm peale ja taganesin, kuid kuna perenaine oli sealsamas, siis polnud nagu väga põhjust muretseda. Otsustasin siis selle suure kolli nina alla haukama jääda, nagu mind senini trennis on õpetatud, kuid sellest polnud ka kasu. Ta hakkas oma kohutavalt suuri käsi minu ümber kokku panema ja kogu kehaga mind enda alla matma. No siis ma pidin hammustama. Midagi muud enam üle ei jäänud. Püüdsin tabada vähimatki nõrkusehetke ja tegutsesin kiiresti – salvasin kõige lähemal olevat kätt ja hüppasin kohe tagasi olukorda hindama. Seda mitu korda järjest. Ja teate, mu tegevus viis sihile. Sain ta taganema. See andis uut julgust ja järgmisel pealetungil võtsin sellest käisest juba tugevamalt ning sain ka kogu hirmsa asja omale. See langes elutuna maha ja ma sain selle saagina võsast välja lohistada. Minu võit!Ega ma ilmselt väga enesekindlat muljet ei jätnud, kuid ise jäin siiski rahule, et suutsin oma hirmust suure võõra vastase ees tundmatus olukorras võitu saada ja siiski kaitsta nii ennast kui ka oma perenaist.

FIGARO

2008-10-20T12:31:00.000+03:00

Tänane jutt tuleb mu tibukesest, Figarost, kes mul nädalavahetusel külas oli.
Muidugi on minu väike kutt juba suureks meheks saanud ja ma saan teda ainult kiita. Ilus ja tark nagu minagi ning lisaks sellele ka viisakas - austab nii mind kui ka minu perenaist.
Saabus ta siis ootamatult reede hilisõhtul koos minu inimestega. Kuna oli juba öö, siis pandi ta koos oma asemega garaaži ööbima. Me ei saanud õieti tervitadagi. No seal ta kuigi väärikalt ei käitunud, kuid ma saan tast täiesti aru ja kiidan koguni heaks tema pealehakkamise ebamugavast olukorrast vabanemiseks. Lisaks kaeblemisele püüdis ta ka ventilatsiooni ava kaudu välja pääseda, kuid resti eemaldamisest ei piisanud - uks oli metallist ja hamba all järgi ei andnud.
Peale lühikeseks jäänud und lasti ta hommikul üsna vara õue ja siis saime koos veidi aega möllutada. Tema taljest oli näha, et sööki on tal käes rohkem kui vaja ja võistlustel temaga ilmselt ei käida, kuid see ei olnud siiski veel mõjunud tema energiatasemele. Saime ikka hästi teineteist mööda hoovi taga ajada.
Siis aga läks perenaine Figaroga minema. See oli küll solvav. Nad läksid ju trenni. Või ma siis aru ei saanud! Kas siis minuga enam trennis käia ei kõlba? Aga hea küll. Ega ma pikka viha ei pea. Oma laps ikkagi ja eks ma tahan veidike puhata ka sellest hullust trennitamisest. Sain aru, et trennis oli ta üsna tubli olnud. Sellest ajast, kui ta viimati mõned korrad varrukatrennis käis, on juba päris palju aega möödas ja ta oli ju ikkagi üsna väsitava öö võõras kohas üle elanud, kuid ta tegi, mis vaja. Sai hakkama nii kaitsega kui ka rünnakuga.
Ilmselt oli neil trennis perenaisega väga hea koostöö olnud, sest tagasi tulles oli Figaro nii väge täis, et perenaisega rihma otsas püüdis aeda sisse tulles mind paika panna. No siis ma pidin talle meelde tuletama, et ta on tegelikult ikkagi külas, mitte ei ela siin ja minu perenaisega trenni tegemine ei muuda seda inimest sugugi vähem minu perenaiseks. Perenaine riidles temaga ka pisut ning pärast olime jälle sõbrad edasi. Aga mingi kass oli selleks päevaks ikkagi meie vahelt läbi jooksnud, sest kui perenaine õue riisuma tuli, siis oli tunda pidevat konkureerimist tähelepanule. Käisime üksteise võidu talle pulki pakkumas ja teineteist enam mängima ei kutsunud. Tegelikult jagus aga perenaise tähelepanu meile mõlemale. Saime mõlemad oma istu-lamasid teha ja ka premeeritud. Figaro teab igasuguseid kuulekuse käsklusi päris hästi. Ta küll ei osanud kohe pakkuda seda, mis minu perenaisele kõige enam meeldib, kuid tundus, et õpib need väikesed nüansid päris ruttu ära.Üks huvitav tähelepanek aga ka: Figaro ei oska riisumise mängu! See on selline mäng, et kui keegi riisub, siis tuleb püüda reha alt lendavaid lehti ja ise nina võimalikult reha lähedal hoides sellel eest ära tantsida, et mitte pihta saada, aga ka mitte liiga suurt vahet jätta. Kõike seda tantsu saadab muidugi rõõmus kiljumine. Figaro vaatas minu riisumise mängu selge hämminguga pealt, oskamata sellest midagi arvata ja pidades mind ilmselt veidi kohtlaseks.
Samas aga suutis ta ennast sel õhtul ka tõelise isasena tõestada. Suur hall naabripoiss tuli jälle minu aia taha nillima ja Figaro sai kohe aru, et see kutt tuleb meie territooriumist eemal hoida. Seda ta ka tegi. Tubli! Ammu oli aeg, et keegi seda ülbikut veidi korrale kutsuks. Ta on üks selline tüütu naaber, kes arvab, et on kole tore kutt. Käib mul ikka vahetevahel hilja õhtul või vara hommikul külas, aga või ta siis küsib, kas ma teda näha tahan. Vahel on ju ajaviiteks tore talle tere ütelda, aga teinekord ta unustab ennast ja vihjetest aru ei saa, et võiks juba koju minema hakata, et tahaksin magama heita. Ju ta on omast arust nii vastupandamatu, et arvab mulle oma külaskäikudega teene tegevat. Aga ega ma temast tegelikult puudust ei tunne ja midagi ei pea. Üks korralik koer ikka nii palju kodust eemal ei hulgu. Kes siis tema inimesi ja nende vara valvab kuniks tema mööda külanaiste aedasid jookseb? Ega minu aed siis tema jalutuskäikude ainuke peatuspunkt ole.
Järgmise öö veetsime Figaroga koos väljas. See oli tore! Tema valvas ja mina magasin. Kui üks auto öösel pikalt meie aia taga seisis, siis oli tema see tubli valvur, kes inimestele sellest teada andis. Ma ei pidanudki oma suud lahti tegema. No korra ta pingutas selle valvamisega üle ka ja haukus mingi külakoera haukumist, ise tegelikult teadmata, milles asi on. Perenaine kutsus ta korrale ja seejärel oli kogu ülejäänud öö rahulik. Pühapäev oli kahjuks nii vastikult märg, et veetsime kogu päeva ukse ees katuse all ja kuudis. Ei tahtnudki nagu midagi muud teha või kusagile minna. Isegi haukuda polnud kellegi peale, sest keegi huvitav sellise ilmaga väljas ei käinud. No ja meie inimesedki istusid toas.
Õhtul tulid Figarole tema inimesed järgi ja läinud ta oligi. Kuni järgmise korrani. Usun küll, et me kohtume veel.

ELVA 2008

2008-09-24T21:02:00.000+03:00

Nii palju, kui ma mäletan, olen ikka suve lõpus Elvas mitmepäevasel näitusereisil käinud. Ja enamasti on see meile ka edukas olnud. Juba kutsikana oli seal meie koht VL2 ja kes on mu elust-olust ennegi lugenud, see teab, et eelmise aasta saavutus seal oli kasutusklassi võit.
Seekordne näitus ei erinenud üldjoontes eelmistest, sest jällegi pidin kaks ööpäeva autos veetma. Muidugi viidi mind ikka mitu korda selle aja sees jalutama ka, aga ikkagi jäin lõpuks juba üsna kangeks sellest pidevast külitamisest. Meie ööbimiskoht oli jälle samas, kus alati - ühes kämpingus keset metsa ja järvi. Mind muidugi majja ei lastud. Ühel aastal käisin seal jalutuskäigu ajal ujumaski, aga seekord mind rihmast lahti ei lastud. Muidugi ma oleksin läinud ka kohe nii kitsi ajama kui ka ujuma. See aga pole enne näitust soovitatav, nagu ma oma paljude kogemuste pealt tean. No ja perenainegi on juba niipalju kogenud, et teab, millal mind saab lahti lasta ja millal mitte.
Esimese päeva veetsin siis näituseplatsi kõrval autos ja vaatasin pealt, kuidas perenaine igasuguste nooremate ja vanematega ringis oli. Näitusepäeva lõpuks oli mul ka üllatav kohtumine oma pisikese tragi Floraga, kes muidugi pole enam üldse pisike, vaid päris suur. Lausa suurem kui mina. Temagi oli näitusele tulnud, kuid hästi tal sel näitusel ei läinud. Üldse ei naudi ta neid näitusi, nagu minagi. Ainult tema pole veel ära õppinud, et peremehe heaks tuleb teha ka seda, mis ei meeldi ja ei tohi sealjuures nutta. Aga küll ta õpib. Minagi olin ju noorena hirmus "laululind".
Teise päeva hommikuks sain ise ka platsile ja nagu ikka viimasel ajal, varrukakatseks. Pidin oma järjekorda üsna pikalt ootama ja eks ma läksin ikka närvi kah natukene. Igal juhul ei suutnud ma jälle varrukast lahti lasta. Alles perenaise kolmas käsk päris kõrva ääres sundis mind varrukat loovutama. Mis sellest, et mees, kelle varrukas ma rippusin, oli seesama, kellega me trennis vaid kahe päeva eest olime igast asendist korrektseid lahtilaskmisi teinud. Pika maa peal aga juhtus asi, mis vaid korra varem on ühel mitme aasta tagusel talvepäeval juhtunud, sama mehega, muideks - mu haare ei pidanud hoogu vastu ja ma lendasin varrukast lahti. Muidugi haarasin uuesti, aga tuju polnud enam see. Lahti lasin seekord siiski esimese käsu peale, aga ootamine läks liiga pikaks ja ma sisustasin seda varruka näksimisega. Muidugi ma tean, et seda ei tohi teha, aga ma ei osanud midagi paremat seal ka välja mõtelda ja ega keegi mind sellises olukorras keelata ka ei saa. Igal juhul sain "Võrratu, laseb lahti". Näitustel on see tegelikult ime lihtne. Parima varrukakoera tiitlit küll ei saa, aga see ongi nagu rohkem paipoiste nimetus. Mina seda igatsenud pole.
Peale varrukasooritust pandi mind tagasi autosse ja anti veidi süüa. Sellest teadsin, et nüüd võin ennast jälle mõneks ajaks pikali visata. Kuid korraldajatel tuli idee, et võiks emaste kasutusklassi koerte kirjeldused ära teha, sest on niipalju aega. Nii ma siis pidingi otse söögilauast ringi jooksma. Tegelikult polnudki väga hull, sest ma ei jõudnud veel arugi saada, kui juba oli seistud ja joostud ning sain palliga tagasi autosse minna. Nii võiks teine kordki näitusel käia :)
No jah, tegelikult oli see kõik alles sissejuhatus. Peale mõningaid tunde ootamist võeti mind jälle ringi ja seekord siis nii, nagu peab - kõik see emane koos. Paugukatse, mille peale ma veidike vastu õiendasin ja siis järjestusse. Mind kutsuti teisena välja. Nagu eelmiselgi näitusel, aga siis lõpetasin neljandana... Seekord oli aga perenaine kogu ringi aja minuga, nii et muretsemiseks polnud põhjust. Tuli vaid käia ja käia ja käia. Ega see midagi lõbusat polnud, aga elasin üle. Seda enam, et tagumine koer mulle selle aja jooksul paar korda tagumikku tikkus ja siis sai talle ütelda, mida ma niisugustest tibidest arvan, kes minu selja taga ei suuda olla. Järgnev ring läks kohe jälle veidi lõbusamalt. Lõpuks lasti meid jooksma ka ja siis tuli ka kõige toredam osa: vaba jooks omanikuga. Teate, selle nimel võib neid ringe nühkida käia küll, et saaks koos perenaisega kõikidele oma jooksu demonstreerida. Joosta meeldib mulle üle kõige! Kui ring lõpuks kinni peeti, olime endiselt teisel kohal. Mulle tundub, et siit võib juba järelduse teha, et minu välimiku tšempioni tiitel ei ole juhusliku õnnestumise tulemusena saadud.
Kohtunik andis aga ringis mulle väga naljaka kirjelduse: ta oleks tahtnud mustemat sadulat näha (no läheb teine jah iga aastaga järjest pruunisegusemaks) ja sabajuurika karvad oleks pidanud enne ringi soengusse sättima. No ma tean küll, et mõnda sakslast enne ringi triigitakse ja pressitakse ja puhvitakse ja piserdatakse, aga mulle käiks see ikka au pihta küll. Ega siis saksa lambakoer üks iluasi ole. Isegi palju, et enne näitust puhtaks pestakse ja enne ringi minekut korra kammiga üle käiakse. Tagantjärgi tundub, et see kohtunik oli üldse keskendunud kõige enam sabadele ja selgadele. Ikka ja jälle põhjendas ta kellegi kohta ringis selja tugevuse või saba asetusega. Aga eks ta ole, et igal kohtunikul on oma lemmik kehaosa, mida ta mitte tähelepanuta jätta ei saa ja mille põhjal ta oma peamised otsused teeb. Mõnel on selleks pea, teisel kõrvad, kolmandal randmed, jne. Sellele kohtunikule meeldis siis koerte selgasid ja sabasid vaadata.
Enne näituse lõppu oli veel kohustuslik kasvatajaklassi esindamine. Seekord ma mäletasin seda asjaolu ja kuna ka perenaine minu kõrval rivis oli, siis polnud hullu. Tegin selle ka veel läbi. Tulemuseks jälle, nagu eelmiselgi aastal esimene koht! Palju õnne kasvatajale, kes on suutnud oma aretuses ühtset joont hoida nii palju, et viiest koerast, kes kasvatajaklassi esindasid, olid kõikidel erinevad emad ja erinevad isad, koerad ise aga väga sarnased ja nagu viimasel ajal ikka, kõik kasutusklassis üles astunud.
No ja lõpetuseks veel autasustamine. Ah jaa. Ilm oli kogu nende kahe päeva jooksul väga mõnus. Pilves ja jahe. Varrukakatse ajal tuli isegi natuke vihma. Seega suurepärane ilm jooksmiseks ja ka autos magamiseks.
Parimateks varrukakoerteks tunnistati minu trennikaaslased: Polla ja Nakits. Tore, et see auhind ka "omade" ringi jäi :)
Auhindu oli palju ja suuri. Loomulikult rõõmustasin mina kõige enam suure kvaliteetse toidu koti üle ja perenaisel läks nägu rõõmsaks suure karika peale. Lisaks veel suur toidutünn ja kasvatajaklassi esindamise eest väike toidukott koos väikese toidutünniga. Kuna aga meil oli peale minu veel kolm naist autos koos oma mitme päeva varustusega, siis kasutasime auhindade äravedamiseks kohal olnud kennelikaaslaste autosid. Tore, kui on palju sõpru!
Õhtul koju jõudes oli isu hea ja uni veel parem.

ME TEGIME SEDA JÄLLE!

2008-09-01T10:18:00.000+03:00

Ma sain hakkama!
Sel hooajal juba teist korda sain hakkama IPO 3 sooritusega! Seekord juba võistlustel - ESLÜ meistrivõistlustel. See on parim, millest üks sakslane unistada võib!
Muidugi ei tulnud see kõik nii lihtsalt, nagu praegu sõnad...
Võistlus toimus siis kahel päeval: laupäeval jälg ning pühapäeval kuulekus ja kaitse.
Laupäevahommikune jäljetegu on tegelikult juba üks üsna tavaline asi. Ega seekord midagi väga teistmoodi ei olnud. Praetud maksa lõhn levis autos ja hommikusöögi krõbinad krõbisesid karbis. Ainult start oli hiljem kui tavaliselt. Mul oli juba kõht tühjaks läinud. Kogunemine bensiinijaamas, raport, kiibikontroll ja preemiaks mõnus maksatükk - käkitegu! Siis sõit põllule ja seal väike pissiring põllu servas ning siis peab passima. Nii umbes tund või veidi kauemgi. Aknast sain näha, kuidas inimesed kambas põllu servas seisid ja ridamisi põllul oma jälgedel käisid. Lõpuks tuli ka minu kord. Rakmed peale, 10 m nöör külge, väike joomine ette ja teel starti ergutav maksatükk. Raport ja starti.
Ilm oli kuivem ja tuulisem kui tavaliselt, aga jälg on jälg. Esimene sirge läks vastu tuult, kuid ega seepärast veel nina või tõsta, sest nii võib mõni salakavalalt peidetud lihatükk märkamata jääda. Aga ei olnud seal mingit liha. Vähemalt mina ei leidnud, kuigi olin omast arust väga hoolikas. Esimese sirge lõpus oli mingi segadus ja arusaamatus teiste radadega. Pidin pea-aegu vales suunas hakkama minema, kuid sain siiski õigel hetkel aru, et see on vale lõhnaga jälg ning leidsin uuesti õige. Edasi läksin küll ilmeksimatult, sest vastutuul enam ei seganud ja allatuult ma juba tean, kuidas nurgas tähelepanelik olla. Vahepeal olid esemed ka, mida ma näitasin, nagu õpetatud ja mille eest ma ikka hea suutäie olen saanud. No seekord jälle ei saanud. Aga ma ei loobunud. Olin lõpuni välja väga hoolas. Viimasel sirgel hakkas korraga üks koer üsna lähedal haukuma. Tõstsin siis pea ja fikseerisin, et ta on aia taga ega ohusta minu jälge. Jätkasin sama rahulikult ja süvenenult. Viimasel esemel mulle isegi tundus, et perenaise käsi liikus toiduga. Ampsasin juba instinktiivselt, kuid ikka ei midagi. Esemed kohtunikule ja kuulasime põllu servas hinnangut. No siis ma sain lõpuks aru, et see oli päris võistlus, mitte treening. Seega andsin perenaisele andeks, et ma esemetelt oma maksa ei saanud ega jäljelt liha ei leidnud. Arusaadav. See polnud seekord lubatud. Aga minu pingutuste eest hinnati meid 96 punktiga! Kiideti koerajuhi, see tähendab perenaise, tööd ka, et andis võimaluse koeral ennast parimast küljest näidata. Perenaisel oli sellest hea meel ja minul jälle tema rõõmust hea meel. Auto juures sain näidata ühte eset lisaks ja siis ka oma maksa ja hommikusöögi :)
Pärast kuulsin, et kõik peale ühe koera olid samuti oma jäljed korralikult ära ajanud. Kokku 9 positiivset sooritust. Üks neist koguni 99! punkti. Kolm korda 96. Väga head jäljetööd tehti!
Pühapäeval sõitsime juba hommikul platsile. See tuli tuttav ette. Olime viimasel ajal just seal oma kuulekusharjutusi teinud. Aga rahvast oli muidugi palju-palju rohkem kui tavaliselt. Mina ennast sellest segada ei lasknud, sest ma tean, et kui teeme kuulekust, siis on võim perenaise käes: nii piits, kui ka präänik. Teise koerana oli minuga koos platsil üks päris kobe isane, aga kombeid tal küll polnud. Soovitaksin ta peremehele rohkem vaeva näha! Hea küll, ega ta mind platsil väga ei seganud. Ainult üle A-tõkke hantli järele minnes avastasin, et ta seisab üsna lähedal saba püsti ja sellise näoga, nagu oleks see hantel talle visatud. No ma võtsin ka ähvardava poosi sisse, sest ma ei kavatsenud oma hantlit loovutada. Pidin selle ju oma perenaisele viima! Ei tea, kas oli abi minu ähvardusest või oli seal siiski tegu kuulekusega, igal juhul ta ei tulnud ja ma sain hantliga tagasi minna.
Enne A-tõket oli muidugi veel palju asju, aga see oli nagu ikka. Ilma viperusteta ja arusaamatusteta. Isegi meetrine tõke oli sama toekas nagu alati ning pidas tugeva toetamise vastu mõlemat pidi hüpates. Polnud mingit põhjust rohkem pingutada, et mitte toetada.
Ainult edasisaatmine oli problemaatiline. Viimati, kui ma seal seda harjutust tegin, siis tuletati mulle üsna valusasti meelde, et selles harjutuses on vahel ka "lama" käsklus juures ja see kuulub viivitamatult täitmisele. Seega ei alustanud ma oma edasi jooksu just kõige innukamalt. Siis aga märkasin veidi eemal hobuseid ja kahte varsakest ringi kappamas. Olin juba valmis nendega ühinema, kiirendasin juba sammugi, aga siis ikkagi kõlas see "lama". Jäin seisma ja vaatasin, kas perenaisel on ikka tõsi taga või võiks minna siiski hobustesse. No tuli teine "lama" veel ja ma rohkem ei hakanud oletama. Lamasin. Lõppu veel pikk lamamine ja oligi läbi. Perenaine oli rahul ja rõõmus no ja mina ka. Sain kiita ja mängida. Kohtunikult pidi küll liiga kaua kirjeldust kuulama. Mul juba jõudis mitu korda ikka mõte tagasi nende hobuste peale minna ja korra oleksin ka startinud neid taga ajama, aga perenaine oli kiirem ja tõi mu tagasi tegelikku olukorda - võistlusesse. Saime selle soorituse eest 83 punkti - hea.
Peale seda sooritust pandi mind auto peale ja koju tagasi. Kodus sain süüa, kuigi vähem kui tavaliselt, ja veidike logeleda. Siis aga oli jälle perenaine treeningvestiga uksel ja läksime platsile tagasi. Väike pissiring ja siis pidin autos ootama. Ma küll ei näinud autost, mis seal täpselt toimus, aga häälte ja käskluste ja haukumise järgi võis ilmeksimatult järeldada, et tegu on varrukaga.
See sooritus oli minu jaoks täis üllatusi. Esiteks see, et see mees, keda ma esialgu varjeid joostes sihtmärgiks pidasin, ei olnudki varrukamees, vaid õige mees oli ikkagi varjes sees, mitte selle kõrval. No ja siis see, et püüa palju püüad, ikka varrukat endale ei saa. Selle peale ma kohe ei raatsinud varrukast loobuda, isegi kui pidi. Ikka jälle ja jälle. Ühest asendist ja teisest asendist. Muudkui pakuti varruakt, aga alati lõppes lugu "anna" käsuga. Ja oleks siis, et ilusat lahtilaskmist oleks premeeritud - ei. Mindi aga jälle edasi. No lõpuks sai see jant läbi. Olin üsna väsinud ja pettunud. Kohtunik luges meile aga 78 punkti ja võrratu võitlustahte. Ilmselt olin millegi suurega hakkama saanud, sest platsilt ära minens valgus rahvamass perenaist kallistama ja mind patsutama. Kõik olid väga rõõmsad. Ma ei osanud aga kuidagi olla. Nagu piinlik oli nii suure tähelepanu ees.
Kui mind siis autosse viidi, võtsin hea meelega veidi puhkust. Järgmine kord autost välja saades oli selge, et võistlus on läbi. Pingeid polnud tunda ega näha ei kehades ega nägudes. Ka oli platsil palju teisigi koeri jalutamas. Kõik oli rahulik ja rõõmus. Siis hakati kõnesid pidama ja osalejaid välja kutsuma ja plaksutama ja pildistama. Muidugi mõista kutsuti meidki teiste ette. Igasugused asjad koos, sätiti meid otse pjedestaali kõrvale. Sinna ülesse ronisid aga ainult isased - kõvad tegijad oma peremeeste ja -naistega. Valikut igale maitsele: üks pruunisegune, üks must ja üks tavaline pruun musta seljaga. Et kes veel aru ei saanud, siis olime meie 4. kohal, mis on kindlasti üks väga auväärne positsioon ühele emasele välimikutšempionile :D
Kõiki tulemusi ja veel palju pilte näete ESLÜ võistluste webilehel: http://www.saksalambakoer.ee/est/koolitus/ipo_mv_2008?sess_admin=53e34c0da1c7da26df68fe030548c730

SEITSE NAHKA

2008-08-14T09:31:00.000+03:00

Teate, eile pidin tunnistama, et ma vist ikka ei jaksa oma perenaisega sammu pidada. See, mida ta minult nõuab, läheb juba liiale. Andku ta mulle andeks, aga ta on mult juba tõesti kõik seitse nahka koorinud. No ma saan aru, et iga päev trenni tehakse, aga et kuue päeva jooksul peab ära tegema aretuskontrolli, erinäituse ja IPO3-e!, seda poleks ma oodanud. Ma sain siiski hakkama ja olen selle üle tõeliselt uhke! Aga kõigest siis järgemööda.
Aretuskontroll.
Seda olen ma muidugi enne ka teinud. Lisaks sellele on aretuskontrolli varruka osa äravahetamiseni sarnane näituse varrukaga. Mõni noorem ja kogenematum ongi sellises olukorras aretuskontrolli ja näituse segi ajanud ning see on talle ka saatuslikuks saanud. Aga mina tean juba täpselt, millal saab hammustada. Varrukas ei vedele maas ega ole ühegi inimese käes kunagi niisama. Isegi siis mitte, kui lindid ülesse on tõmmatud ja kästakse seista ja joosta. Lõpuks läheb ikka hammustamiseks.
Seekord oli koos väga palju koeri. Esialgu võiski arvata, et tegu on näitusega, kuna ka ring oli ülesse pandud ja inimesi ning koeri oli tõesti palju. Aga nii kui tunkedes mees varrukaga nähtavale ilmus, oli asi selge. Algas vingumine ja haukumine, millega üksteist üles köeti. Tagantjärele mõeldes ei suutnud ma sellest esimesest emotsioonist kojuminekuni pead puhtaks saadagi. Mind pandi küll peale seda esimest soojendust autosse tagasi, kuid kui jälle välja võeti, oli mu erutus suurem kui tavaliselt varrukat tehes. Päris raske oli selle kõrvalt ka perenaist kuulata. Algasendit ma õieti ei võtnudki, sest ma ju nägin, et varrukamees läheb varjesse. Tõmme oli niivõrd tugev, et ma hädavaevu suutsin ennast ohjeldada kohe talle sinna varjesse järele tormamast. Viimasel hetkel tuli siiski varrukamees ise varjest välja ja edasi oli kõik nagu ikka: mõnus haare varrukast, mõned laksud nuiaga üle turja ja siis kahjuks juba "anna" käsk. Loobusingi varrukast ja perenaine talutas mu väljaku teise otsa. Ning juba tuligi varrukamees uuesti üle väljaku. Käsk "kõrval" tõmbas mu pinges perenaise jala vastu, sest ma teadsin, et kohe-kohe antakse mulle rünnaku võimalus. Ja siis see kõlaski: "võta!". Ja ma jooksin, jalad vaevu maad puudutamas, kõik ümbritsev vihisedes kadumas. Ainult mina ja varrukas. Surusin hambad mõnuga sisse. Ehmatasin oma naudingust, kui kusagilt kaugelt läbi ähmase vatja ümbruse kostus perenaise hääl. Loobusin varrukast ja hakkasin varrukameest haukuma. Pärast aga selgus, et see oli olnud juba teine käsk, mida ma lõpuks kuulsin. Mul on muidugi kahju, et vaatamata minu tõsisele pingutusele mulle varrukat ei antudki, aga see-eest anti tiitel "eluaegne emane" ;P Sellega polnud siiski veel lugu läbi. Mind pandi jälle autosse ja võeti mõne aja pärast jälle välja, aga seekord anti mind händleri kätte. Händler viis mind ringi ja perenaine kadus ära. Vot see ei olnud küll enam nagu mõistlik tegu. Tegelikult oleks pidanud nüüd tulema varruka teine ring, mis loodetavasti oleks lõppenud varruka autosse tassimisega. Aga ma ei saanud ju händleriga minna varrukat tegema! Tema sundis mind seisma ja õiendas ka veel, kui ma tungivalt ja häälekalt püüdsin nii talle kui ka kõikidele teistele oma seisukohta selgitada. No aga ei lastudki mind enam varrukasse ja pandi jällegi autosse ning siis oligi kõik selleks päevaks.
Näitus.
Algas kõik nagu aretuskontrolliski, ainult et seekord hommikul. Eelmisel päeval olid perenaine ja varrukamees püüdnud mind tagasi maa peale tuua ja mu emotsioonid olid siis rohkem kontrollitud kui viimati. Kui mind autost välja võeti ja alguspunkti pandi, kulges kõik nagu õpitud: algasend, kõrvalkõnd ja peatus, kõrvalkõnd ilma rihmata ja kohtumine varrukamehega, löögid, lahtilaskmine ja haukumine, minek üle väljaku ja jälle algasendis varrukamehe leidmine üle väljaku, käsklus "võta" ... ja siis kadus mul jälle järg käest. Üleeilne emotsioon tungis vältimatult peale ja ma isegi ei tea, mis mind lõpuks unest äratas ja varrukast loobuma pani. Igal juhul "võrratu-laseb lahti", aga preemiat autosse tassimiseks ei saanud ka seekord :( Perenaine ei olnud ka väga rahuloleva moega. Ju ma siis väga head tööd ei teinud.
Lõpuks tuli paratamatult ka see aeg, kui pidi näituse ringi minema. Algselt pidi meid kasutusklassi emaste ringis olema 21, aga varrukas oli nii mõnelegi lõppenud veel palju kehvemini kui mulle ja enamus neist enam ringi ei tulnudki. Seega oli kohal 14 koera. Sissejuhatav ring ja seismine kohtuniku ees ja sellele järgnev jooksuring läksid hästi. Olen seda palju teinud ja kõik kulges nagu tavaliselt. Tundus, et ma meeldisin kohtunikule. Kui peale laskusid meid järjekorda pandi, olin neljandal kohal. Ma ei mäletagi, et oleksin nii ees alustanud. Siis hakkasime liikuma. Peale esimest ringi tõsteti mind kolmandaks. Päris hea! Aga perenaine oli vahepeal kuhugi kadunud ja vihm oli väga vastikuks muutunud ja see kõik tegi mind ärevaks. Tuli tahtmine oma töö kiiresti ära teha ja tagasi tema juurde saada. Siis aga tõsteti üks koer minust ette ja siis veel teinegi. Ma langesin kohaga, mida samuti polnud minu näituse karjääris veel juhtunud. Aga siis leidsin silmadega perenaise ja kõik oli jälle kontrolli all. Sain rahulikumalt hingata ja liikumine muutus vabamaks. Kui veel koos perenaisega ringi jooksma sai, siis oli elu jälle pea-aegu et ilus. Kahjuks kohtunik oma otsust enam ei muutnud, kuigi talle minu jooks perenaisega samuti väga meeldis ja me lõpetasime 5. kohal. Kirjeldus, mis mulle anti, oli üdini hea ja ilus, ainult märkus enese ringis näitamise kohta oli mõru, kuid ilmselt tõsi.
Sellega ei olnud aga näitus veel läbi. Ka kasvatajaklassi tuli minna. Aga seekord mind perenaisest ei lahutatud ja ma olen inimestele selle eest tänulik. Kasvataja klass oli päris esinduslik oma seitsme koeraga, kes kõik esinesid ka kasutusklassis. Seda enam, et meil kõikidel olid mõlemad vanemad erinevad. Kuigi parim tulemus selles esitatud seltskonnas sellel näitusel oli minu 5. koht, andis kohtunik meile kasvatajaklassis ikkagi võidu, sest hindas just kenneli üldiseid näitajaid. Eks ole, olen seda ennegi öelnud, et üllatused ei lõpe kunagi. Kuigi kõik näitused on ühesugused, on nad alati ka erinevad ja ootamatud. Iga kord õpin ja kogen midagi enneolematut.
IPO
Eile õhtul tuli perenaine töölt veidi varem kui tavaliselt. Pani trenni riided selga ja pakkis mind autosse. Sõitsime varruka platsile. Ka varrukamees oli seal, kuid varrukat ikkagi tegema ei hakatud. Perenaine andis hoopis raporti, mul kontrolliti kiipi ja lasti veidi inimeste vahel ringi jalutada. Sõitsime kohe jäljepõllule edasi.
Põld oli imelihtne. Ilma oli vihmane ja jälg oli tuttava lõhnaga tugevalt kõrges tihedas rohus. Mulle tundus koguni, et mind püütakse haneks tõmmata. Mitu korda kontrollisin, et äkki siiski läheb jälg mõnelt vanemalt ja kitsamalt rajalt, kuid ei läinud. Esemed näitasin kõik ilusti nagu õppinud oleme. Nurgad võtsin 100%, sest seal polnud teist võimalust - rohu sein tuli ette. Aga toitu ma sellele vaatamata ei leidnud. Neljandal sirgel tekis korraks isegi mõte, et äkki ei olegi see mingi jälje ajamine. Seega, lasin mõtte jäljetöölt mujale uitama, kusagil lendas lind, tee pealt sõitis auto...pea tõusis seda vaatama ja suu vajus lahti. Aga kõik muu oli muutumatu: jälg oli ees, perenaine 10 meetrit eemal nööri teises otsas koos kohtuniku ja jäljetegijaga, järelikult pidin jätkama. Ja oligi kolmas ese! Näitasin sellegi õpitud moel, kuid perenaine jättis oma osa juba kolmandat korda täitmata ja ma ei saanud selle eseme eest MITTE MIDAGI. Ma polnud enam kindelgi, kas ma ikka pidin seda eset üldse näitama. See esemete kahtlus tekkis mul juba peale esimest eset, kui ma preemiat ei saanud. Kohtunik oli minu tööga täiesti rahul ja andis meile 97 punkti 100-st võimalikust. Iga mu kõhklus maksis punkti.
Enne autosse panemist anti mulle veel üks ese näidata ja ka maksavorst selle eest, nagu tavaliselt. Seega oli kõik vist ikkagi õige olnud.
Sõitsime tagasi platsile. Veidi ootamist ja mind võeti jälle autost välja. Seekord kuulekust tegema, nagu ma kohe varsti aru sain, sest peale raportit pandi mind lamama ja perenaine kadus silmist. Teine koer hakkas kuulekust tegema. Kui minu kord tuli, olin päris innukas. Koguni nii, et ei mallanud väga lamades oodata, kuniks perenaine oma 30 sammu tehtud saab ja mind enda juurde kutsub. Kuid mida rohkem meie sooritus edenes, seda rohkem ma väsisin. Kuidas ma ka ei pingutanud, ei suutnud ma perenaisele nii piisavalt hea olla, et palli saada. Tõkete ajaks tuli juba tüdimus peale. No muidugi ma tegin kõik ära, aga ega ma väga innukas enam polnud. Meetrine tõke oli õnneks seesama puust tugev tõke, millele sai mõnusasti toetuda ja ka A-tõke oli piisavalt tugev, et sellest tugevalt toetudes üle ronida. Lõpuks siis jõudsime edasisaatmiseni. Aga platsi servas polnudki palli. Ka kaugemal ei olnud. Õnneks oli seal aga nagu tellimise peale kraav veega. Perenaine oli veel kaugel ja ma sain ennast vees veidike kosutada enne, kui ta minuni jõudis. Läksin talle vastugi ja lamasin. Kuid ta oli kuri. Kohe ehmatas mind ära. No ma ei tea... Ise ta jättis palli lõppu panemata! Kust mina siis teadsin, kuhu ma lamama pean.
Kohtunik polnud päris rahul mu kõrvalkõndidega, loomulikult mitte ei kiitnud ta heaks seda roomamist lamamise asemel ja ta oleks tahtnud näha ikka hüppeid, mitte ronimisi tõketel. No ja edasi saatmine üllatas tedagi. Kokku siiski päris hea tulemus: 84 punkti.
No nüüd olin küll omast arust puhkuse ära teeninud, kuid ei midagi. Varrukamees ajas kostüümi selga ja kõikide teiste elev klähvimine ei lasknud mitte puhkama sättida. Mõne aja pärast võetigi mind jälle platsile. No ma tegin tõesti kõik, mis minu võimuses, aga peale kuue varje jooksmist ei suutnud ma küll enam olla haaretes tugev ja valvamistes pealetükkiv. Tegelikult tahtsin ma lõpuks juba tõesti ainult koju. Kõigest hetkeks tuli pika maa rünnakul see mõnus tunne peale, kuid ma ei vajunud kuigi sügavale ning suutsin kuidagimoodi ennast peale "anna" käsku varruakst lahti rebida. Selle sooritusega olid rahul vaid pealtvaatajad, kes meid peale lõppu kallistama ja patsutama tormasid. Suur-suur tänu ja sügav kummardus siinkohal kõikidele minu fännidele ja pöidlahoidjatele! Teie vankumatu usk minusse annab mulle jõudu ja sunnib edasi minema. Perenaine, varrukamees ja kohtunik olid aga üsna nördinud moega. Aga öeldakse, et surm ka ei võta sealt, kus ei ole. Tulemuseks 71 punkti.
Lõpuks sai siis kõik mööda. Väljas oli juba pime, kui me koju jõudsime. Söök maitses eriti hea ja uni tuli mis mühises. Hommikul ei ärganud enne, kui perenaine hakkas juba tööleminemiseks uksest välja tulema. Nüüd tahaks küll jälle veidi laisemalt võtta.
Veel pilte neist üritustest näete Helve albumis: http://picasaweb.google.com/helvester/AretuskontrollViimsis ja http://picasaweb.google.com/helvester/ESLErinItusViimsis ja

http://picasaweb.google.com/helvester/IPOEksam02

TULLES VASTU LUGEJATE SOOVIDELE

2008-07-21T10:17:00.000+03:00

Tänan kõiki oma fänne, kes mu kirjutisi loevad ja ikka järgmist osa ootavad!
Kuna ma nüüd väljanägemise poolest Eesti tšempion olen, siis sooviti näha ka, kuidas sellist staatust ametlikult tähistatakse. No ma sain ühe diplomi ja ühe rohe-punase uhke roseti ning mu tõutunnistusele lisati nime ette lühend EST V CH. Mitteametlikult, sõprade ringis, sain veel vorstipärja kaela ja perenaisele kingiti kauneid lilli. Et siis pidu sai ikka ka.
Teise teemana on lugejate südame võitnud mu väike musta-valge kirju jaapani sõber Taki.
See on täiesti arusaadav, sest see koer ongi aretatud, et olla NUNNU. Seda ta ka tõesti on. Silmaga läks tal suhteliselt hästi. Silm näeb korrektne välja ja isegi funktsioneerib, kuigi mõningad närvid said siiski viga. Tavaliselt pidavat tagajärjed hullemad olema. Ta ei pea mulle selle pärast viha. Viimasel külaskäigul tervitas mind väga sõbralikult ja ma loodan küll, et me saame veel koos möllata. Temagi on alustanud oma näitusekarjääri ning seda päris jõuliselt. Juunioride klassis on juba 2 sertifikaati käes. Perenaine viis teda koos tema inimesega hiljuti Pärnusse ja Haapsallu, kust ta need tiitlid ka kaasa tõi. Muide, ta sai just enne Haapsalu näitust ühe aasta vanuseks. Tahaks loota, et teda kõik see ilutsemine uhkeks ei tee. Enne näitust käib ta ikka frisuuris. On sealt tulles nii puhvis ja voogav ja siidine, et lausa vaata ja imesta! Kohe nagu teine koer! Loodetavasti saab ta oma juuniortšempioni tiitli neilt näitustelt kätte. Edu talle!
Seega huvitab inimesi rohkem ikka näitus kui miski muu. Ma saan neist ka aru. Kes ikka tahab kuulda raskest tööst, kui võiks hoopis kaasa elada glamuurile.
Siiski, kui ma juba kirjutan, siis teadke, et minu suvi möödub praegu just töö tähe all, mitte oma rosettide keskel unistades. Vett ja vilet saab ka sõna otseses mõttes. Kuu aega oli perenaine kodus ja see ei tähendanud mitte mõnusat logelemist, vaid jäljetrenni igal hommikul ja igal õhtul kas kaitset või kuulekust või ratta kõrval jooksmist või ujumist. Ja seda iga ilmaga. Suvi aga pole meil väga päikeseline olnud. Tegelikult oli ikka mõnel korral selline ilm, et hea peremees koera välja ei aja, aga meie tegime trenni. Kui te arvate, et ma nüüd kurdan, siis te eksite. Ma naudin täiega seda adrenaliini, mis tööd tehes mu soontes voolama hakkab. Muidugi on väsitav, aga see annab mulle jõudu ikka veel ja veel edasi mina. See on nagu sõltuvus - mida rohkem ma trenni teen, seda rohkem ma tahan seda teha. Enamus ilmselt ei usu, aga näiteks jälje ajamine on sada korda etem kui näituse ringis jooksmine. Kindlasti on ka neid, kes seda ilutsemist naudivad, sest nad ongi loodud selleks, et olla ilusad, ja kui nüüd vaadata seda koerte arvu, mis Võitja näitusel oli, siis selliseid on palju rohkem kui minusuguseid töö narkomaane. Aga igaühele oma. Õnnelik on see, kas saab teha just seda, mis talle meeldib.

M.O.T.T.

2008-06-24T23:15:00.000+03:00

Olen ilus.
Nüüd siis lõpuks on olemas kõik vajalik, et seda fakti kinnitada. Inimestele. Mina olen seda ju alati teadnud. Ma olen alati ilus olnud ja ennast ka ilusana tundnud. No välja arvatud sellised olukorrad, kus inimesed mulle roosa soki jalga tõmbavad ja tahavad, et ma oma väärikuse säilitaksin. Aga muidu pole ma selles küll kunagi kahelnud. Inimestele on aga kahtlemine midagi väga omast. Isegi selle ilusaks tunnistamisega. Nad ise on otsustanud, et mõni nende seast on ekspert (kohtunik), kes võib ütelda, kas üks või teine koer on ilus või mitte. Samal ajal panevad nad aga tema otsuse juba ette kahtluse alla, väites, et selleks, et tema juttu uskuda, peab veel kaks teist eksperti neile sama ütlema.
No ja minu perenaine niisamuti. Sain aru, et tal oli mulle tunduvalt rohkem näitusi broneeritud, kui need kaks, millel ma olen tänaseks osalenud. Kas temagi ei uskunud siis, kui talle juba kaks korda oli öeldud, et ma olen sertifitseeritult ilus koer?! Aga võib-olla teen ma talle ülekohut öeldes, et ta ei uskunud. Võib-olla oli ta lihtsalt ettevaatlik ja tahtis kindla peale minna. No ta on juba kord nii püüdlik ja põhjalik, et ei taha asjatuid riske võtta. Kui ta ikka poleks üldse mu ilusse uskunud, ega ta siis poleks mind neile näitustele ajanudki.
Aga mina poleks küll enam kuigi palju neid hullumajasid vastu pidanud. See pole sugugi koht, kus sa ennast näidata tahaksid, sest seal on kitsas. Nii ringis sees, kui ka väljas, on liiga palju koeri liiga väikesel pinnal. Sa tunned neil näitustel ennast nii ahistatuna. Ei ole ju võimalik ringis särada, kui eesolija oma sabaga sul üle nina tõmbab ja tagant keegi oma nina sulle saba alla torkab. No ja ringi pole ollagi, et ennast täies pikkuses välja sirutada ja oma maadvõitvat jooksusammu demonstreerida. Olin sellel viimasel näitusel, Luigel, ikka juba üsna õnnetu ja nördinud, et mind jälle millekski selliseks sunniti. Aga nagu aru sain, siis oli see viimane kord. Austerlane, eestlane ja norrakas on öelnud, et ma olen antud hetkel kõige ilusam töötav emane saksa lambakoer ja see on siis nüüd piisav, et anda mu perenaisele ka sellekohane tõend. Olgu ta õnnelik! Mina olen ka, et ei pea enam midagi tõestama. Mulle meeldib hulga rohkem temaga koos põllul käia, kui ilma temata seal kitsas ringis seista ja lasta kõikidel oma jooni ning nurki hinnata ja karva kvaliteedi üle arutleda.
Nüüd on siis aega, et pigem oma sisu, kui vormi pärast vaeva näha ja oleks väga tore, kui ma ka oma sügavama sisu kohta kõigile tõestuse saaksin anda. Igal juhul on see sertifitseeritud ilu millekski hea ka - kui tark olemine ebaõnnestub, siis on, mille taha peitu pugeda ;)

PILL TULEB PIKA ILU PEALE

2008-06-11T21:08:00.001+03:00

Ega ma tegelikult väga pikalt pole ilutseda saanudki. Sel hooajal olen saanud juba kolm vigastust. Iga kord erinevale jalale.
Kõigepealt tegin katki tagumise vasaku jala ühe väikese padjakese. No tõesti ei mäleta, kus või kuidas see juhtus. Perenaine leotas seda usinasti ja saime sellest vaevast üsna ruttu üle.
Siis oli tulemas esimene näitus. Tegime rattaga jooksutrenni, aga traksid läksid viltu selga ja hõõrusid mulle parema kaenla alla sügavalt sisse. Perenaine nägi mitu päeva vaeva selle kaenlaaluse leotamisega. Kahjuks pean ütlema, et ega mina talle seda kergemaks ka ei teinud.
Selle nahka läks mul koguni kaks näitust ja aretuskontroll, sest lonkasin peale seda vigastust päris pikalt.
No ja siis jooksin eelmisel nädalal kuidagi kusagile oma vasaku jala küüne pikuti pooleks. Ärge küsige, kuidas. Sest kui ma parasjagu olen ametis oma aia äärest teise koera peletamisega, siis ma palju muud ei märka.Vot see oli väga valus lugu ja vaatamata lilla vee leotistele ei tahtnud kuidagi paraneda. Nüüd käisime siis kliinikus ja arstid pidid mu uinutama, et mitte haiget teha. Ärgates oli varvas hell ja roosa sokk jalas. Väga piinlik ja rumal tunne. Paha ka muidugi. Ja kolmel jalal käimine, kui tuimestus veel peal on, oli kunsttükk omaette. Kuidagi ei osanud aru saada, et millise jala nüüd järgmiseks võiks maha panna ja tegelikult oli tunne, et mitte ükski jalg ei kanna korralikult. Ega Takil peale edukat näituse debüüti palju paremini ei läinud. Üüratu kahjutundega pean nentima, et tema õnnetuses on oma roll ka minul mängida. Meil oli nimelt pidu. Palju külalisi ja grillimine. No Taki oma perenaisega oli ka meil. Meie aeg läks omavahel üsna lõbusasti. Aga vaatamata minu kurbadele pilkudele, ei andnud inimesed mulle oma grillist midagi. No tegelikult olin sellega juba arvestanud, aga proovima peab ikka - äkki keegi leebub. No ja siis tunnengi korraga, et kusagil maas on liha lõhn. Panin nina tööle ja leidsingi, aga Taki oli ka kohe sealsamas. No mida teie arvate, et kui on sakslasel ja jaapanlasel kahe peale üks lihatükk, et millega see lõpeb? Tegelikult ei teinudki ma talle midagi hullu, ütlesin vaid tavalisest kõvemini ja äkilisemalt, et ärgu mõelgugi lihale pretendeerida. Ma isegi ei puutunud teda hambaga. Tema vaeseke aga ehmatas hirmsasti, sest ta vist ei tahtnudki seda liha, ja hakkas korraga kõvasti nutma. Siis märkasime, et tema vasak silm oli tulnud koopast välja ja punnitas lau peal. No siis läks inimestel hirmsaks sebimiseks. Taki viidi autoga minema ja kui ta ükskord tagasi tuli, oli pool pead kinni seotud. Arstid olid silma uuesti õigesse kohta saanud, kuid kas see ka vigastusest päriselt pääseb või ei, näitab aeg. Igal juhul, kõige paremat talle! Kui teda teinekord minu juurde veel mängima lastaksegi, eks ma siis arvestan rohkem, et tegu on põrkava portselaniga, mitte tegelikult koeraga, nagu koer olema peab.
Aga elu läheb edasi ja me saame oma sidemetest lahti ning jookseme ja mängime veel!